Päkapikkude eilne ja homne päev

Eile poeriiulite vahel jalutades meenus mulle üks ammune detsembrihommik, kui  toona ehk nelja-viiene Kõrreke äratas mind hüüdega:

Emme, päkapikud tõid mulle vist piiritust!

(Tegelikult oli sussi sees kenasti toidukilesse pakitud sefiir, nii et eksis laps sõnaga, mitte päkapikk kingiga.)

Homme on siis meie pere traditsiooniline avalöök.

Väikevend lubas mulle, et kui ta saab mõne mänguasja, lubab ta ka minul sellega mängida. Ämblikuga suss sai välja otsitud.

Kõrreke küsis minult usalduslikul hetkel, kui vanadel lastel veel päkapikud käivad. Ja et kas parem oleks lilla või roosa suss.

Aga koolis oli üks poiss eile näinud koguni kahemeetrist päkapikku.

Elu on alati täis üllatusi, kas pole?

Advertisements

Kohustuslik lugemine ja kohustuslik kirjutamine

Suurema osa omaenese kooliajast ma eriti kohustuslikku kirjandust ei armastanud. Ärge meenutage mulle palun Pal tänava poisse või Väljaotsa Jaani (oli vist?), kes läks Külmale Maale. Seejuures, olgu öeldud, lugesin ma lakkamatult kogu teismelise-ea (ja seda öeldes ma just väga palju ei liialda.)

Ma kardan, et Kõrrekesega läheb samuti. Muidugi, kui kohustuslikuks kirjanduseks on midagi nii võluvat, nagu seda on Bullerby lapsed, võib selle ju üle lugeda iga kell. (Ma ise loeksin ka!) Ning kuigi Kõrreke kuulas seda huviga juba pooleteisesena, pole hetkel sellega muret.

Lõvipoiss on rohkem raamatute uurija. Nagu vist poisid sageli. Raamatud geograafia, huvitavate loodusnähtuste või spordi kohta on need, millesse ta vabal ajal heal meelel süveneb. Aga ta loeb ilukirjandust küll. Kasvõi siis kohustulikku.

Viplala sai ta kenast tähtajaks läbi ja pidas seda ägedaks. Meenutas ühel kenal õhtul, kui ma teda trennist koju tõin, ka mulle, kuidas härra Blomist tänu tinistatud ploomidest supile tehasedirektor sai.

Nüüd loeb ta usinalt Kunksmoori, võib olla on hetkeks ka lõpetanud, sest pealelõunase seisuga oli veel üheksa lehekülge jäänud.

Väikevennale loeme praegu Vahtramäe Emilit – Lõvipoisi kohustuslik kevadel, muuseas.  See on kõigile asjaosalistele – sageli seavad ka suuremad lapsed end kuulama – muidugi puhas nauding. Aga see-eest on meil Väikevennaga kohustuslik kirjutamine.

Kui, nagu ma ta kolleegide mammablogidest loen, teised neljased kirjutavad enam-vähem kirjatähtedega ja loevad vanematele õhtul, peale malepartiid või bridži Kalevipoega ette (no olgu-olgu, nüüd ma liialdasin!), siis Väikevend on teist masti mees. Ettepanelkule aabitsast tähti vaadata vastab ta enamasti, et ta Vanaemaga vaatas -vaatas tõesti kaks nädalat tagasi. (Hasartmängudena harrastame memoriini ja doominot.) Jõulukaardiajaks tuleb aga nimekirjutus selgeks saada – kaua sa ikka vead oma kolme risti. Nii saab Väikevend oma lemmiksaateid telekast vaadata nüüd ainult siis, kui ta oma nime on kirjutanud. Karm elu, muidugi.  (Aga juba jesuiidid teadsid, et eesmärk pühitseb abinõu.)

Kõrreke jälle luges hiljuti siis Bullerby laste kõrval läbi ka Rehepapi. (Kas ma oleks pidanud teda takistama ja kui, siis kuidas?)

Ma natuke muretsesin mõne stseeni ja veel enam roppuste pärast. Kui raamatust juttu oli, pärisin ettevaatlikult selle teema kohta.

Ei, seal polnud ühtegi sõna, mida ma ei teadnud.

Ah soo.

Lähikondsete lõbuks

Ma arvan, et ma alustasin vist kolmapäeval. Näiliselt oli hädaoht mägede taga, kui ma ronisin toolile ja hakkasin konksu küljest suurt valget ekraani alla võtma. Kiiremini kui mina iganes oleksin suutnud, oli ekraan all ja minu kaks sõrme metallraamistiku vahel kinni. Kui ma nad lõpuks sealt välja sain ja neid võrdlemisi lapikus olekus külma vee all hoidsin, tundsin, kuidas pilt hakkab eest kaduma. Arstikabinetti jõudsin siiski omal jalal. Lebasin siis sääl voodil, külmakott ümber sõrmede ja validoolitablett keele all. Ning loomulikult pakkusin õpilastele äärmiselt meeleolukat vaatepilti.

Elu arstikabinetis oli põnevam, kui need mõned osad Kiirabihaiglast, mida ma oma elus näinud olen. Kellel valutas pea, kellel selg, kes tuli kehalisest ühel jalal hüpates. Rahvast oli murdu ja meditsiiniõde oli tõeline Doktor Ave, kes aga tõi uusi jääpurikaid. Lõpuks tunnistati mind autosõidukõlbulikuks ning nii ma siis sealt läksin, kaks nüüd juba külmast tundetut sõrme sidemes. (Otse lapse arenguvestlusele.)

Draamaseeriale järgnes aga tõeline blondiinianekdoot. Nii sõitsin ma järgmisel kenal hommikul tanklasse, aga kui hakkasin paaki avama, oli luuk kõvasti kinni. Jääs ei tohiks justkui olla. Läksin ja küsisin tanklatibilt nõu. Tema ei teadnud kah midagi arvata. Hakkasin juba kurvalt auto poole tagasi minema, kui tankima tuli üks meesisend. Ta tuli, heitis korraks pilgu mu autole ja ütles: kesklukk on ju kinni.

Täna õhtul võttis asjad kokku Väikevend, kes ütles: Emme, sina oled parajalt paks mees oma parimais aastates. Ja väga ilus ka!

Äkki peaks edaspidi lapsele Karlssoni asemel Lumivalgekest lugema?

Kurb tõde on muidugi asjaolus, et viimastel päevadel pole toidul justkui maitset – aga inimene on teatavasti see, mida ta sööb. Isegi šokolaadi nagu ei tahtnud. Käisin poes ringi ja mõistsin, et ainus asi, mida ma tahan, on verivorst. Küllap see ütleb minu kohta nii mõndagi.

 

Paljastatud asjatundmatu ema!

Küsimuse üle, miks mu ajaveebi jõutakse vanemlikku pädevust kahtluse alla seadvate otsingutega, juurdlesin ma juba mõnda aega. Eriti kriitiline on olnud viimane nädal:

*mured teismelistega;

*väärkoheldud väiksed lapsed;

*pohhui tähendus;

*valesti kasvatatud laps.

Täna seadis tõe jalule Väikevend isiklikult, kes vaatas mulle tõsiselt silma ning küsis mureliku häälega:

Emme, kas sa tahaksid veel õppida ja asjatundjaks saada?

Kuidas saadakse asjatundjaks?