Suurema osa omaenese kooliajast ma eriti kohustuslikku kirjandust ei armastanud. Ärge meenutage mulle palun Pal tänava poisse või Väljaotsa Jaani (oli vist?), kes läks Külmale Maale. Seejuures, olgu öeldud, lugesin ma lakkamatult kogu teismelise-ea (ja seda öeldes ma just väga palju ei liialda.)
Ma kardan, et Kõrrekesega läheb samuti. Muidugi, kui kohustuslikuks kirjanduseks on midagi nii võluvat, nagu seda on Bullerby lapsed, võib selle ju üle lugeda iga kell. (Ma ise loeksin ka!) Ning kuigi Kõrreke kuulas seda huviga juba pooleteisesena, pole hetkel sellega muret.
Lõvipoiss on rohkem raamatute uurija. Nagu vist poisid sageli. Raamatud geograafia, huvitavate loodusnähtuste või spordi kohta on need, millesse ta vabal ajal heal meelel süveneb. Aga ta loeb ilukirjandust küll. Kasvõi siis kohustulikku.
Viplala sai ta kenast tähtajaks läbi ja pidas seda ägedaks. Meenutas ühel kenal õhtul, kui ma teda trennist koju tõin, ka mulle, kuidas härra Blomist tänu tinistatud ploomidest supile tehasedirektor sai.
Nüüd loeb ta usinalt Kunksmoori, võib olla on hetkeks ka lõpetanud, sest pealelõunase seisuga oli veel üheksa lehekülge jäänud.
Väikevennale loeme praegu Vahtramäe Emilit – Lõvipoisi kohustuslik kevadel, muuseas. See on kõigile asjaosalistele – sageli seavad ka suuremad lapsed end kuulama – muidugi puhas nauding. Aga see-eest on meil Väikevennaga kohustuslik kirjutamine.
Kui, nagu ma ta kolleegide mammablogidest loen, teised neljased kirjutavad enam-vähem kirjatähtedega ja loevad vanematele õhtul, peale malepartiid või bridži Kalevipoega ette (no olgu-olgu, nüüd ma liialdasin!), siis Väikevend on teist masti mees. Ettepanelkule aabitsast tähti vaadata vastab ta enamasti, et ta Vanaemaga vaatas -vaatas tõesti kaks nädalat tagasi. (Hasartmängudena harrastame memoriini ja doominot.) Jõulukaardiajaks tuleb aga nimekirjutus selgeks saada – kaua sa ikka vead oma kolme risti. Nii saab Väikevend oma lemmiksaateid telekast vaadata nüüd ainult siis, kui ta oma nime on kirjutanud. Karm elu, muidugi. (Aga juba jesuiidid teadsid, et eesmärk pühitseb abinõu.)
Kõrreke jälle luges hiljuti siis Bullerby laste kõrval läbi ka Rehepapi. (Kas ma oleks pidanud teda takistama ja kui, siis kuidas?)
Ma natuke muretsesin mõne stseeni ja veel enam roppuste pärast. Kui raamatust juttu oli, pärisin ettevaatlikult selle teema kohta.
Ei, seal polnud ühtegi sõna, mida ma ei teadnud.
Ah soo.
