Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.

 

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.

 

 

 

Veidrad lood. (Kas siilivallist võiks abi olla?)

Ma ei tea, kas siilid tungivad mu autosse tõesti uksest ja aknast – aga auto signalisatsioon käivitub tõesti pidevalt. Mõnel hilisõhtul mitu korda. Eile öösel oli rahu kella neljani hommikul, siis hakkas tööle – magan küll, võtmed käeulatuses, aga siiski lõppkokkuvõttes ärkasin totaalselt  üles.

Kõrreke soovitas rajada ümber auto siilivalli. Siil tahab tulla okastega vastu autorehvi (käivad ehk selga sügamas?) – aga ei saa, kuna kukub enne valli. Ehk oleks abi?

Lisaks siilidele juhtub ebatavalisi asju ka meie kodus. Olen ikka mõelnud, et huvitav, kui piisavalt kaua oodata, kas nõudepesumasin läheb ise tühjaks? Sel nädalal olen oodanud – ja tõesti, läheb küll. Ainult ise pead endale kindlaks jääma ning ei tohi järele anda kiusatusele see ära tühjendada. Kaks korda on juba sel nädalal nii juhtunud.