Selline aasta siis

Lapsed on jälle kasvanud

Väikevend sai kümme – nii et sellist väikest last mul justkui enam polegi. Või kuidas võtta. Mõnes mõttes on kasvatustöö justkui ära tehtud. Aga ikkagi – ema saab hoida kooliasjadel silma peal (mõnikord on meetod vaid käia niikaua närvidele, kuni ta asja ära teeb), mõnikord kuhugi viia-tuua, musta pesu ära pesta, kooki küpsetada, arveid maksta. Kõik lapsed on omal moel väga iseteadlikud. Ja sageli tunnen mina ennast võimetumalt kui ma kunagi oleksin suutnud ette kujutada. Teinekord on muidugi päris tore mõelda – siin ta nüüd siis toimetab, hakkaja ja tubli – minu laps ikkagi!

Kui Kõrreke lõpetas ühel soojal ja niiskel suvisel pärastlõunal põhikooli (ilm oli just selline, et meik lõpetajannade nägusel sulas) – Suure Venna kandev roll koolinäidendis – või siis hoopis õe aktuse konfereerimine – ja Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme ja kellele saab ikka õhtuti ette lugeda. Ma olen neile kõigile nii ütlemata tänulik, et nad olemas on ja et nad valdavalt on minuga ikka väga kannatlikud.

Mõned eredad muljed

Ilus juunikuu õhtu, me jalutame Pärnu rannal, mina ja Väikevend. Läheme jalgupidi sooja merevette, millest saab õige pea Väikevennal ka korralik suplus. Jalutame rannaniidu lähedal, näeme ka linnalehmi, kes seal häirimatult süüa nosivad. On soe suveõhtu, terve puhkus on veel ees.

Või hoopis avatud talude päeval Lääne-Virumaal, kui toit sai endale korraga laudalõhnalise näo.

Või siis Queen ja Adam Tallinna lauluväljakul. Palju, kohutavalt palju inimesi, kes kõik on meist pealegi pikemad. Õhtu on jahe, aga vanad tuttavad laulud teevad südame soojaks ja AL on ammuseid lemmiklaule esitades just täpselt nii viimase peal, nagu ma ette olin kujutanud.

Hästi palju südantsoojendavaid hetki tööl või tööga seotult. Mulle pole üldse palju vaja, kui juba olengi pisarateni liigutatud.

Mõni hea raamat

Ma lugesin ikka ka. Ja raamatupoe kontolt aastase ostunimekirja vaatamine võtab ohkama. Kodus on niigi palju raamatuid – ja üleüldse, kas uute raamatute kirjutamisel ja ostmisel on mingisugustki iva, mõtlesin, kui leidsin kaubanduskeskuse raamatuvahetusriiulilt Hemingway Hüvasti, relvad!

Minu selleaastased parimad raamatuelamused:

*Agatha Christie Minu elu lugu. See oli üks paeluvamaid elulooraamatuid, mida olen lugenud. Suurepärane mälu, huumorimeel ja jutuvestmisoskus panid kuuesaja lehekülje lõppedes suisa kahetsema – juba saigi läbi? Elustiil ise on pärit kadunud aegadest – noh, eks ta oligi ju Victoria ajal sündinud – tänapäevases mõttes oli ta koduõppel, võttis küll tantsu- ja muusikatunde, kiusas prantslannadest guvernante. Siis abiellus, sai lapse, käis mehega ümbermaailmareisil, lahutas, läks mehele arheoloogile. Temaga elasid siis majakeses Tigrise kaldal ja kui proua leidis laua, mis paigal püsis, kirjutas aasta jooksul üks-kaks raamatut ka. Aga ta oskas elust lõbu tunda ja tänulik olla.

Ilmselt oli lisaks lugemisnaudingule siin ka mingeid äratundmisi – olin just enne seda lugenud, et ka proua kirjanik on infj (nagu ka mina ja veel vähem kui 1% inimkonnast; grafomaanide seas on protsent muidugi tõenäoliselt suurem).

*Anya von Bremzen Kokakunsti eripärast nõukogude korra tingimustes. Selle raamatu olin peaaegu et juhuslikult haaranud poe soodusmüügiletilt kaasa sügisesele Malta-reisile. Ja see võlus mind tingimusteta alates sissejuhatusest – võrratust parafraasist kõik rõõmsad toidumälestused on ühesugused, kõik õnnetud mälestused on õnnetud omamoodi – kuni lõpus leiduvate toiduretseptideni välja.

See on Nõukogude Liidu ajalugu läbi Anya pere, läbi riigijuhtide ja toidu. Igal kümnendil on oma olme ja oma toit. Alates ühisköögist, kus üürnikud üksteise supist liha näppavad kuni partei keskkomitee lasteaiani, kus mudilasi toideti kaaviariga. Ja hiljem, pagulasaastatel New Yorkis nende tuttavate maitsete taasloomine. Sekka võrratuid ajaloolisi detaile. Näiteks selle kõigile nõuka-ajast pärit inimestele tuttav poolfabrikaadist kotleti lugu. Millalgi 1930. saatis Stalin Mikojani Ameerikasse, kus viimane tutvus hamburgeriga. Osteti kaasa ka mõned hamburgerigrillid. Lõpuks jäi burksist järele seesama kotlet.

Nagu ikka heade raamatutega, oli ka siin ohtralt põhjust lehekülgi tagasi keerata, üle lugeda, ette lugeda.

*Jonas Jonasson Saja-aastane, kes hüppas aknast välja – viimase selleaastase lemmiku lõpetamisest pole vist veel nädalatki möödas. See on lihtsalt äge! Ühekorraga kriminull ja kokkuvõte lähiajaloo olulisematest sündmustest. Kriminaalliin, ehk siis need sündmused,  mis juhtuvad pärast seda, kui Allan enne oma sünnipäeva hooldekodust lahkub, on lustlik ja fantaasiaküllane, ja otste kokkutõmbamine elegantne ja ootamatu. Ajalooliin tegelikult samamoodi. Alates Allani isast, kes revolutsiooniaegselt Venemaalt Fabbe-lihavõttemuna saatis (mis ema pettumuseks isegi süüa ei kõlvanud), ning Allaniga jätkates, kes esmalt ameeriklaste heaks tuumapommi leiutas, siis venelastele saladuse reetis, sattudes veel vahepeal mitmesse külma sõja kriisi ning lõpuks… Ah, lugege ise! (Kuigi enamus on ilmselt seda juba teinud.)

Nii et sel aastal siis lõbusad lood tõsistest asjadest.

Saared

Sel aastal siis Malta, Gozo, Comino ja Sitsiilia. Kõrreke jõudis veel Piirissaarde ja Hiiumaale ka. Iga saar on justkui omaette väike maailm. Minu isiklikuks lemmikuks oli Gozo, oma megaliitiline Ggantija templi , paadisõiduga sinisel  laguunil, värskete granaatõunaseemnetega ja vanaaegselt mõjuva ruraalse iluga. Vahemere äärde oleksin nõus iga kell tagasi minema – päike, paks kultuurkiht, head veinid, soe merevesi.

Kassid

Nojah, sel aastal tuli meile Kuki.Tema kaks viimast kuud on olnud üksainus Imeline Muutumine. Tulles oli ta äbarikuvõitu (meie meelest) emane kassipoeg, hiiglasliku isu, usside, kõrvalestade ja valjuhäälse nurruga. Peale viimase on kõik muutunud. Ta on julge noormees – ei karda isegi tolmuimejat! – ja  kelle juures oleme täheldanud juba esimesi märke valikulisest söömisest. Ta on helge loomusega ja Nurriga on nad kenasti kohanenud. Ja lihtne matemaatika näitab, et ühe inimese kohta on nüüd kodus täpselt kaks korda rohkem kassi kui varem. Kuki lisandumine meie perre on kindlasti aasta rõõmsaim  sündmus.

Mis siis edasi?

Uude aastasse jääb Suure Venna põhikooli finiš. Laulupidu. Hetkel on kindlalt olemas ühe balletietenduse ja ühe kontserdi piletid. Ehk jõuab siiski ka mõne reisile? Muidugi luban traditsiooniliselt, et loen rohkem raamatuid ja võtan kaalust  alla – midagi jäävat peab ju elus olema.

Tänavune jõuluaeg

Ilmaolud on meil sellised kesisevõitu… lumi esineb vaid jõululauludes või -meenutustes. Kuuske me samuti noorhärra Kuki tõttu koju ei toonud. Talle ülima erutuse ning jahiinstinkti äratamiseks piisab pelgalt lauale jäänud kommidest või esikust leitud kindast, me parem ei hakanud kuusega katsetamagi.

Noh, loomulikult oli kõik, mis aegade algusest on jõuludega kaasas käinud, ka sel aastal olemas. Kallid kadunukesed said oma küünla. Jõulupraadi sõime õigel päeval omas kodus, oodates esmalt härraseid, kes olid läinud saapapaelu ostma. Õnneks need siiski leiti ning hädatarvilikud ettevalmistused said sellega sooritatud. Kõrrekesega käisime ka kirikus jumalasõna kuulamas. Kingiks saadi enam-vähem seda, mida keegi küsinud oli – soovid polnud õnneks liiga suured. Lisaks film ja maiustused ning traditsiooni kohaselt oli pakis ka uus pidžaama – mille kohta Suur Vend viisaka ettevaatlikkusega oma koerpildilisi pükse silmitsedes küsis – ee, kus ma peaksin neid kandma? Õnneks sai selgus majja ja Suurt (kui ka Väikest) Venda on juba nähtud uut pidžaamat sihtotstarbeliselt kasutamas.

Mamma juures oli hanepraad, ehtsad küünlad ehtsal kuusel ning veel kingitusi. Mamma tegi päeva pidulikkust rõhutades isegi Maltalt toodud kaktuselikööri lahti (mis tegi väga uniseks).

Väikevend läks juba järgmisel päeval oma kinkekaarti realiseerima. Oli käinud 4-D kinos ja ostis paki krõpse ja tundnud end maailma rikkaima rahamehena. Kõrrekese tuhinat kohe oma kinke realiseerima minna õnnestus minul ja härral ühisrindena umbes ühe päeva võrra edasi lükata.

Täna käisime laste Saksamaa-nõbudega üheksoos pizzat söömas. Ka pizzad tegid olemise kuidagi väga uniseks.  Härra sõitis minema ning mina nägin unes, et panin kokku suurt, rasket kappi. Kapiuksi ei saanud korralikult ette, sest puhus tugev tuul ning siis ma lõin veel meelekoha vastu kapinurka, minestasin ning mind kanti mu oma voodisse. Tegin vaevaliselt silmad lahti ja olingi oma voodis.

Kui teistel kulgevad päevad kuidagi uniselt, siis Kuki-Galileo oskab võtta olemasolevast viimast. Ööseks lauale pandud kommid on hommikuks täiesti kahjutuks tehtud. Lõpuks leidsime ilmselt suurema osa põrandalt üles ka. Teisel hommikul oli jälle jahisaagi rollis olnud tupsrohtliilia. Selle potti me tükk aega ei leidnudki, sai siis uue poti ja uue mulla. Noh, tegelikult oligi ehk aeg taim ümber istutada.

Aga muidu on siin mitmel hommikul isegi päikest nähtud. Ees on veel täitsa mitu päeva puhata ja mängida.

Jõuluimede ootuses

Tänapäevastel lumevaestel detsembritel oleks jõuluaeg ilma kogu nende pidude ja kuuskede ja kingitusteta ja jõulutuledeta päris kurb, ma arvan. Kuigi, sel aastal meil kuuske pole, ei ehtsat ega kunst-. See-eest on meil on Kuki-Galileo, tänasest ka ametlikult olemasolev kass.

Terve nädal on olnud kõigil pereliikmetel jõulupeod, Väikevennal koguni koos jõuluvanaga. Mina olen osalenud jõulunäidendis, olnud jõuluetenduste žüriis (muidugi mitte samal õhtul) ning saanud oma klassilt unistuste kingitusena raamatupoe kinkekaardi. See-eest Suure Venna klassi kingitus oma õpetajale tegi samuti südame soojaks – nad kutsusid jõululõunale esinema õpetaja lemmiklaulja.

Kõrreke juhtus sel nädalal ka seitseteist aastat vanaks saama. Kardetavasti ei saanud sünnipäev kuigi palju tähelepanu, kuna kõigil, ka lapsel endal oli jõulude ajal väga kiire. Hommikune seitsmeteistkümne küünlaga kook ikka oli ja väike kingitus samuti (suurema, ballikleidi ja kingade näol, sai juba varem kätte), Väikevend joonistas õele kaardi ja Suur Vend kinkis lemmikšokolaadi. No ja koolis pakkus kommi ning õhtul käis sõbrannadega kohvikus ka. Kõik käis kuidagi jõuluaskeldustega läbisegi. Laps ise tundub siiski igati rõõmus ja asjalik (vanust ka ju juba omajagu). Täna varasel hommikul, kui ülejäänud pereliikmed veel teist külge keerasid, läks oma kooli jumalateenistusele fagotti mängima.

 

Kui laps koju jõudis, olin koristamisega parasjagu esikuvaiba juures. (See plekk, mis nägi esikuvaibal välja nagu kassiokse, arvatavasti oligi kassiokse.)

Tagasi tulles ütles pea esimese asjana: Tead, ma mõtlen, et ma peaksin oma toa ära koristama.

Kahtle siis veel jõuluimedes. Need juhtuvad ju suisa omas koduski.

Ilusaid pühi!

Glamuurist ja arvepidamisest

Huvitav, mida teevad inimesed tavaliselt öösel vastu pühapäeva?

Mina näiteks ootan last. Ei, mitte midagi romantilist – ega isegi mitte midagi günekoloogilist. Lihtsalt, lubasin kella üheks öösel vastu minna.

Kuna, teate, meie Nataša esimesele ballile järgnes peatselt teine – sest miks mitte minna, kui mulle toodi kutse ja kleit on olemas? 

Kõrrekese elustiil on viimasel ajal tõesti  glamuurne – küll bridžiõhtu väikelinnas, küll kontserdid, peod ja ballid. Aga tõepoolest, miks mitte, kui sa saad järgmisel nädalal seitseteist ja must kleit ja punane huulepulk on olemas.

Poisid elavad oma argiste rõõmude, jalgpalli, kasside ja teatud määral isegi koolitööde rütmis. Väikevend saab peatselt oma elu esimese hinnetega tunnistuse. Mina olen neile möödunud nädalal mõlemale kaasa elanud – Suure Vennaga ajaloo kontrolltööks õppinud  ja Väikevennaga saksa keele sõnu.

Ise  üritan üle pika aja eelarve järgi elada. Mis vähemalt hetkel on teinud elu mõnevõrra lihtsamaks – kui jõulukuul tuleb lisaks tavalistele kuludele ja jõuluvanaarvetele ära mahutada ka nt kuluartiklid nagu loomaarst ja Suure Venna klassireis (ilmselt sügisel räägiti, aga mina olin justkui pisut jahmunud, kui lugesin õpetaja kirja, kus seisis: reisiraha /kolmekohaline summa/ tuua esmaspäevaks). Miks see siis elu lihtsamaks teeb? Ma olen  juba ette kindel, et igasugused ostuööd (kuhu ma muidugi eriti ei kibelegi) ja nunnud käsitööd pakkuvad jõululaadad (sinna ma läheksin muidugi küll) jäävad minust külastamata. Ka kosmeetikakataloogid, mida nii üks kui teine kolleeg huviga silmitseb – Kuidas sulle see lõhn tundub? Hõõru, näed, siit, randmele? Ega ei ole liiga magus?  (no muul juhul ma vähemasti vaataksin ja nuusutaksin), jätan samuti heaga lappamata. (Tegelikult pakkus küll Suur Vend, et kui mul raha pole, võib ta praegu reisiraha ise ära maksta – tema  sünnipäev ju alles augustis oli, nii et tal veel raha küll – aga noh, nii hull mu olukord siiski õnneks pole.)

Nii et kui mu elus ka puudub glamuur, on vähemasti selgus majas ja meel rahulik. Viimased päevad enne vaheaega on mõnusad –  hinded on väljas, lapsed rõõmsad ja entusiastlikud – veel on viimased laulu- ja näidendiproovid. Minul on ka osa oma klassi näidendis. Lapsed pakkusid mulle peaosa (roheline keskeakriisis sookoll), millest ma keeldusin. Aga kõrvalosa jaoks (rohelise sookolli roheline laps) harjutan hoolega ning loodan  oma repliiki mitte ära unustada. (Kes ütles, et minu elus puudub glamuur?)

Ilm ja muu meelelahutus

Ilm on terve detsembri vältel kõikunud plussi ja miinuse vahel just parasjagu nii, et klaaside kraapimine on enne autosseistumist hädatarvilik. Täielikult ära sulavad klaasid enam-vähem hetkeks, kui oled sihtkohta jõudnud.

Väikevend oli meil kolm päeva eemal, võistlustel. Kesiste korvpallitulemuste lohutuseks oli olnud muidu väga sündmusterikas. Kohe nii, et kahe päeva jooksul ei olnud poisil mahti ei telefonile ega isegi sõnumitele vastata. Pühapäevasel hommikul äratas mind aga telefon. Umbes kell kaheksa hommikul. Emme, ma ei tea, kus mu käterätik on! Koju jõudes selgus, et lisaks Limpa pildiga rätikule olid kaduma läinud ka ujumispüksid. Kuigi see on siiski köömes kõige juhtunu seas – nimelt oli toas olnud vana kineskooptelekas, mis oli plahvatanud. Esmalt kõlaritest ja siis  ülejäänu takkapihta. Kuna trennikaaslane E oli unustanud oma esmaabi-jääkoti teleka peale. Tal tulnud telekas koguni kinni maksta. 12 eurot.

Tagasi koju jõudis Väikevend ideaalse ajastusega just siis, kui hiina moodi nuudlid valmis said.

Õhtul käisime Sepa-Avandi ständappi vaatamas. Suur Vend soojalt soovitas. Kui ma eelmüügist piletid  ära ostsin, siis panin tähele alles hiljem, et alla kuutteist ei soovitatud. See ainult suurendas Väikevenna huvi. Tegime siis korraliku teatriskäigu, kookide ja kohviga. Kui nad juba kõik tulid. Kuigi Kõrreke kurtis lakkamatult, et tal on palju õppida ja et ei olnud meigi jaoks aega ja üldse. Etendus oli… nojah. Arvestades piletitele kulunud 60+ raha, siis oli minu jaoks justkui pettumus. (Kuigi OS ise rõhutas oma kultuurse teejoomise osa, jäi sellest siiski kuidagi vajaka.)  Samas lastele, eriti poistele, meeldis. Väikend ütles, et tema oli kõigest aru saanud. Suure Venna kõrget hinnangut oma lemmiknäitlejaile näitas seegi, et tal jäi nägemata Eesti esijalgpalluri mäng tuntud Inglise klubi eest.

Õhtul helistas härra ja ütles, et ärgu ma kurtku. Selle raha eest saaks seal välismaal, kus tema on, ehk ühe pileti. Nii et polnud nokunaljade eest nii palju midagi. Ja koogid olid ka magusad täie raha eest.

Ning õhtul, kui ma nüüd tööasjad kotti panen, siis saan veel vabalt lugeda pisut Saja, aastast, kes aknast alla hüppas. Tasuta pealegi, raamatukogust eile laenutasin. Saja-aastase naljad on küll minu teetass.

Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.

Pühast heegelnõelast, vahedast merest ja Nataša esimesest ballist

Oeh, missugune nädal! Ja lõppes kah alles, kuigi on reede õhtu ja kell üheksa läbi. Sest ma käisin klassiõhtul. (Ja arvake, kas ma pääsesin mannekvintšällandžist või ei. Ma üritasin vaikselt vaheruumi hiilida (ja lootsin, et nad ei pane tähele), aga kus sa. Õõõpetaja, me ootame teid! kostus nõudlikul, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.)

Väikevend seevastu elas läbi järjekordse üliintensiivse nädala. Esmaspäeval trennis kukkus trepil, teisipäeva ja kolmapäeva lonkas (aga koju ma ei jätnud, sest neid kojujäämisi on viimasel ajal kuidagi rohkesti saanud). Sel nädalal oli niigi eelmise nädala matemaatika töö vaja järele teha – möödunud nädalal oli nimelt zooloogiaringi väljasõit. Ja siis uurisime veel loodusõpetuse jaoks koos kodus meresid ja järvi.

Aasovimeri, Mustmeri, Kaspiameri, pani Väikevend usinalt kirja.

Ei, Väikevend, sa pead selle mere lahku kirjutama.

Vahe meri saigi järgmiseks kirja. Nii et ei saa öelda, et ta õppust ei võta.

Täna hommikul, kui mina võtsin veel viimaseid lonkse hommikukohvi oma Ilusat-päeva-tubli-doonor!-tassist, meenus Väikevennale, et täna oli vaja kaasa võtta heegelnõel.

Minul seda pole, ütles Kõrreke, kes oli allakorrusele ilmunud pidulikus kleidis ja punastes sukkpükstes – vaatepilt, mille peale Väikevend tõstis mõlemad pöidlad.

Mina vastu ootusi siiski leidsin ühe. Olime juba viimasel minutil (või isegi pisut hiljem) autosse istunud, kui Väikevennale meenus, et heegelnõel jäi söögituppa lauale. Eks ta läks ja tõi selle ära. Me siiski jõudsime, ehkki suhteliselt viimasel minutil.

Teisel vahetunnil otsis mu pojanatt mu üles.

Emps, heegelnõel jäi autosse!

Lõpuks selgus käsitöötunnis, et  täna tutvuti hoopis näppudega heegeldamise tehnikaga.

Kõrreke, nagu juba öeldud, tegeleb meil ilus olemisega. Homme läheb ta ballile! Kleidi, kingad, ridiküli, pitskindad ja punase huulepulga sai ta minult peatselt saabuva sünnipäeva kingitusena. (Pärlitega õlasalli ostsin ka, aga selle kohta leppisime kokku, et vajadusel võin ka mina seda laenata.) Tähendab, ballil on ta ju varem ka käinud, aga orkestris mängimas. Seekord siis teisiti, ja ma saan aru, et hetke palavaim küsimus, mida nad kavaleriga arutavad, on asjaolu, et mis kell tuleb minna kohale, kui uksed avatakse kell x ja avavalss on kell y.

Me oleme kõik väga põnevil.

Suur Vend aga, kelle elus nii triviaalsed teemad päevakorral pole, lõpetas ootamatult viisaka tunnistusega oma esimese trimestri. Mängib nii virtuaalset kui pärisjalgpalli ja on kõige järjekindlam kasside kasvatamise küsimuses.  Nii et mõni meist on ikka tubli ka.