Siiski, ma lisaksin siia veel ühe mõtte…

… kuigi erinevalt president Rüütlist, on kuidagi raske selleni jõuda. Päevad kipuvad vägisi 12-tunniseks. Noh, mitte ainult töö asjus.  Viia Haige Laps Mamma juurde hoiule, minna tööle, käia arsti juures, poes, apteegis, trennis vastas, tuua Haige Laps Mamma juurest hoiust, viia Mamma poodi ja raamatukokku.  Ja lähebki seitsmest seitsmeni. Kahel päeval nädalas kaheksani. Üle jääb kaksteist tundi. Seitse tundi und. (Ma vähemalt üritan nii – no vähemalt kuus ikka.) Nii et umbes neli või viis tundi elamiseks iga päev.  Muidugi, kas see hommikune pesakonna tagantkiirustamise tund sisse või välja arvata, on maitseküsimus.

Kohati tunnen end täiesti samamoodi nagu Hildur Sokk Ilon Wiklandi kalendri novembrilehel.  Aga muuseas, tegelikult oli preili Sokk Svantessonide juures ju päris õnnelik? (Vähemalt ta arenes ja leidis õnne, ses mõttes ju äärmiselt dünaamiline karakter.)

See laul on pannud viimastel päevadel mõtlema. Näiteks, et mis on ilu. Inimene, kes niimoodi laulab, peab ju olema väga ilus inimene? (Hoiatus, signaal muinasmaailmast, suur kummitamisoht. Mina ei saa juba päevade kaupa lahti.)

Elu tubasel režiimil

Igavust meil siin igatahes ei tunta!

Hommik algas ninjarelvade demonstratsiooniga.  Idee sai Väikevend muuseas viimasest Imelisest ajaloost (mis on meie noormilitarilistile üldse vägagi huvipakkuv). Viskerelvaks sobib näiteks hästi judokimono vöö.  Ja kui elutuba kitsaks kippus jääma, soovitas Väikevend sõbralikult suurem elutuba osta.  Ka Hiirel olid omad relvad, tähelepanuväärsel moel veel nähtamatud relvad pealegi.

Lõuna paiku leidis Väikevend üles oma vana nukuköögi – viimati mängis ta vist sellega kolmeaastasena. Pühkisin niiske lapiga tolmu maha ja Väikevend pidas oma Hiirega piknikku.  Pikniku naelaks olid seejuures šokolaadimaitsega juustupulgad (või olid need juustumaitsega šokolaadipulgad, välja nägid küll pisut pruunide legoklotside moodi).

Õhtupoole ehitati jälle onni.  Kui keegi tahtis, et Väikevend onnist välja tuleks, tuli sikutada nöörist (mis sarnanes jällegi judovööle). Siis sekkus ka Suur Vend.  Ta pakkus välja, et ehitab ise palju parema onni.  Väikevend muidugi ei tahtnud. Huvitav, kas on ka õdesid-vendi, kus suuremad väiksemaid kunagi ei kräunuta? Igatahes palusin Suurel Vennal härdalt oma Väike, Haige Vennake rahule jätta.

Onn tubastes tingmustes

Kui mina olin kunagi Väike Haige Vennake, pidin mina aabitsast tähti õppima, teatas nördimusest puhisev Suur Vend, pisarad kurgus ja tõmbas oma toa ukse pauguga enda järel kinni.

Väikevend tahtis seepeale muidugi seepeale tingimata tuppa sisse pääseda ning lõgistas ukse taga. Suur Vend oli aga solvunud ning ei kavatsenud niipea ust lahti teha.

Samal ajal tahtis loomulikult õde Kõrreke flööti harjutada ning kamandas poisse vait.  Minu pingemaandamiskatsed jäid vähemalt sel hetkel jõuetuks. Lõpuks tüdines Väikevend ukselõgistamisest ja läks ja ehitas uue onni. Suur Vend tuli ka oma toast välja (aga mitte kohe, et kõik aru saaksid, kui raske lapsepõlv temal omal ajal oli).

Õhtul poisid muidugi leppisid ja üritasid elutoas penalteid lüüa.  (Millega mina jälle leppida ei tahtnud.) Õnneks oli Kõrreke Mamma juures käies saanud kaasa suure purgi mannavahtu – ning mammade tehtud mannavaht, nagu selgus, maandab mõnevõrra ka penaltilöömistungi.

Kõrv, nagu vist eelnevast järeldadagi võib, enam ei valuta.  Ainult tänu kampriõlile lõhnab siin umbes nagu vanadekodus.

 

Sigarette pole. Komme ja kõrvavalu on!

Et jah, mis on ja mida pole – see arvepidamine on tegelikult lihtne. Raha pole – või kui ongi, siis vähe. Aega pole – või kui ongi siis väga vähe. Ja noh, seda missugused inimesed vaevlevad sagedamini üksikul saarel ilma tubakata – kas need,  kes tarvitavad tubakat või need, kes ei tarvita, seda mäletab ju igaüks juba Pipi Pikksukast.

Aga see-eest saabus öösel Väikevennale kõrvavalu. Hiljuti olin täiendanud külmetushooaja saabumiseks valmistudes  ka kodust ravimikappi. Ja veel suurema kokkusattumusena oli mul koguni endal täna perearstiaeg broneeritud.  (Kolmese pesakonna jaoks võiks vist novembrist märtsini igal nädalal mõni igaks juhuks tallelele pandud olla.)

Väikevend teab tegelikult ka oma alanud kõrvapõletiku põhjust – nimelt ütles ta mulle, kui nägi mind hommikul juukseid föönitamas, et sellepärast tal kõrv valutabki, et mina sageli fööniga müristan.

Tõin poest mett ning lapskond oli nõnda tänulik, nagu ma ise oleks õielt õiele lennates selle korjanud. Suuremad lapsed käisid katri jooksmas, meie Väikevenna ja tema valutava kõrvaga jäime koju, et kadrisantidel oleks, kellele esineda.

Meil käis mitmeid sante.  Kui umbes viiene naissoost kadrisant esitas anekdoodi, mille kulminatsioon kõlas vanamutt, käi p…e – ei mitte mulle öeldud, vaid loo sees, surusin ma endas maha pedagoogi ja tõin lapsele kommi. (Või oleks pidanud ütlema: kadrisant, laku panni?!)

Hiljem saabus Suur Vend sõpradega meile oma noosi jaotama. Pakkusin poistele mahla, vahetasin raha lahti ning aitasin serveerida santidele kotti pistetud põrdalihakonservi.

Kõrrekese trupp esines naaberlinnaosas – ka nende kotid olid heast-paremast pungil  ja tüdruk ise väga elevil.

Kui hästi läheb, jagub komme isegi päkapikuajani. Loodame, et kõrvavalu kaob kiiremini kui kommid. Ma igal juhul püüan ilma föönita hakkama saada.

 

 

 

 

Väikevenna toimekas laupäev

Autosse istudes nõutab Väikevend nagu alati laulu nr 2 ja laulab innukalt kaasa: UU-mää-ääzitt! Olgu öeldud, et valik on tingitud ka minu tahtmatusest oma viimase aja lemmikplaat mõne muu vastu välja vahetada.

Seekord läks sõit Vanaema juurde hoiule, kaasas kott legode ja linnusega. Tagasi tulles oli kott loomulikult mahukam, kuna seal oli Vanaema kaasa pandud maiustused ja kõigile lastele nende igatalvine käpikupaar, igas käpikus omakorda rahatäht. (Vanaema nagu muinasjutus, kas pole?)

Väikevend oli vaadanud Vanaema juures Mäkaiverit. Seal kukkus ta teenija alla ja sai surma, aga naine jäi ellu. Mäkaiver päästis ta ära. Mina tahan ka suureks saades Mäkaiveriks saada!

Kodus tabab Väikevenda, peale seda, kui ta on minu palve peale filmiriiuli korrastanud, tõeline koristamistuhin. Ta võttis kühvli ja harja ning pühib innukalt põrandat, ise seletades: No mis asja te ajate siia purusid maha, kas ma pean teiega hiire keeles rääkima, et te kõik enda järel ära koristaksite! (Nojah, mul on ka sageli tunne, et räägi või hiire keeles!)

Õhtul toon võistlustelt (võidukalt, sedakorda) naasnud Suure Venna koju ja palun tal Vanaemale helistada ning kinnaste ja raha eest tänada. Väikevend jääb mõtlikuks: Mina ütlesin Vanaemale, et mul oligi just raha vaja. See on ka sama, mis aitäh, onju emme?

Õhtujutuks loeme praegu raamatut, mis on ülimal määral Väikevennale meele järele. Tänane peatükk rääkis kotervaimudest. (Kotervaimud tekivad virvatule (Lux demenia) ja Zamoonia kalmistugaai kokkupuutel. Kalmistugaas on ebameeldivalt lõhnav mädanemisel erituv gaas, mis tekib kõdunevatest kirstudest, kui neid kattev muld pole piisavalt gaasikindlalt kinni trambitud. Moers, Kapten Sinikaru 13 ja 1/2 elu)

See on ikka väga hea, et ma olemas olen,
nendib Väikevend õhtul enne, kui käed mulle kõvasti kaela ümber lööb. Sest kes sul muidu koristaks? Kõrreke ja Suur Vend on ikka täitsa laiskvorstid. Aga mina olen tubli!

Üks mure on Väikevennal ka. Emme, kui dementoreid pole päriselt olemas, siis kes neid filmides mängisid?

Nüüd võib rahulikult magama jääda.

Jah, Väikevend, tõepoolest hea, et sina olemas oled!

Mamma läbi nelja aastaaja

Suur Vend kirjutas kirjandi:

Minu vanaema on 70 a. Talle meeldib kokata, kontserditel käia, telekat vaadata. Kevadeti, kui me olime väikesed, kukusime tema aiapasseini (riietega). Suvel korjame marju, kiigun, teeme süüa ning hüppan patuudil, tema teeb sellel ajal moosi. Sügiseti korjame õunu ja ta teeb sellel ajal moosi (vahel). Talviti roogime lund ja vaatame telekat, ning sööme.

(Kui poisid pidid suvel paariks päevaks hoiule minema, küsisin ma Suurelt Vennalt, kas ta tahab parema meelega Vanaema või Mamma juurde minna.

Mamma, ütles ta. Seal saab paremini süüa!)

Armas argipäev

See õnnetu isadepäev lasteaias on selleks korraks läbi. Parem mitte muljeid küsida – kui meie Suur Vend lõi väiksemaga üheskoos tantsu, siis kolm põnni, kel ainult emad ühes, vaatasidki pingil pealt. (Ja nüüd ootame siia ainult isasid. Suurt Venda otseselt minema ei aetud.)

Kohe päris rõõm on viia laps hommikul lasteaeda, oodata veel värava juures ära hetk, kui väike innukas käsi oma lehvitusega su päevaks ära saadab, ja teada, et õhtul saab ta sama rõõmsana – vähemalt enamasti – ka kätte. Ainult kunstitunnis tehtud perepildid ripuvad veel esikus näitusel väljas. Sellega on jah tõesti selline häbiväärne lugu, et mina sarnanen seal koledasti muumiaga, olles justkui sidemeis ja lebades rahulikult voodis. Ilmselt tuleb mul tõesti vaadata peeglisse ja tõde tunnistada, nagu üks vana sõber hiljaaegu soovitas. (Lükkan seda ikka veel edasi. Illusioonide purustamine ei ole kerge.)

Aga muidu läheb nagu ikka. Kõrreke esineb orkestriga kooli aktusel ja nad teevad veel õhtuti lisaproove. Suur Vend on ühinenud kooli näiteringiga ja on üldse väga tegus. Hommikul last ja tema koti nähes tuli mul hirm peale – olen ma tõesti oma kümneaastast millegagi pahandanud ja ta kavatseb välja kolida? – aga õnneks leidus asjale palju rahulikum selgitus. (Kehalises saame me ujuma minna – ja siin on ujumisasjad. Peale kooli on näitering ja ma vahepeal koju ei jõua. Ja siin kotis on trenniasjad.)

Väikevenna huviharidus on peale ujumiskursuste lõppemist saanud samuti uue suuna. Nimelt käib ta oma Hiire juures koolis: Hiir õpetab mulle hiire keelt ja sõjapidamist. Erinevalt lasteaias toimuvatest judost ja jalgpallist pole hiir arvet veel esitanud.

Endal on kuhjunud mõningal määral tööasju. Aga sellega, nagu kogemus ütleb, pole muud teha, kui otsast peale hakata.

Isadepäevast olemegi peaaegu üle saanud. Ja julgen arvata, et nii kümne aasta pärast võin vaadata ükskõik kui vingeid papse temaatilisel peol oma lapsi õhku loopimas ja kukile võtmas täiesti ilma klombita kurgus.

Kuidas lapsed kasvavad

Ma mäletan kaheksa aasta tagust mänguasjapoodi ühes Rootsi väikelinnas. Ma ei tea, kas sealsesse poodi oleks kauemaks tahtnud jääda – ma ise või mu lapsed. Nukumajad, konstruktorid, ehtne Pipi maja koos nukkudega – kõik see kokku meenutas mänguasjapoodi Pipi raamatust – teate küll, sellest vanast raamatust nende õigete piltidega. See oli tõeline unistuste koht, kust hea meelega oleks ostnud terve sületäie asju.

Tänases mänguasjapoes vähemalt minul küll mingeid kiusatusi ei teki. Aga Väikevend oleks kõigi nende pleipleide, bentennide ja nindžadlegodega otsekui koos karjas käinud. Kõiki tunneb ja teab (ja tahab muidugi endale saada).

Ehh, täna õnnestus kõik hiina plastmass poodi jätta. Projekti Talvesaapad Väikevennale viisime kenasti ellu (saapapood oli mänguasjapoe kõrval, sestap ei olnud võimalik viimast siiski päriselt vältida).

See-eest Suur Vend on praegu Tallinnas staadionil. (No kus siis veel?) Ma loodan, et ta seal ära ei külmeta, ja et viiest eurost, mis ma talle kuuma tee ostmiseks kaasa andsin, ikka piisab kuuma tee ostmiseks.

Lisaks jalgpallile on olnud ka muude püsiväärtuste nädal: Kõrreke tegi ära heliredelite arvestuse (hindeks 9), Väikevend lõpetas ujumiskursused ja Suur Vend käis klassikaaslastega mardisandiks. Teinekord tundub päris üllatav, et taolised asjad ikka veel olemas on – ja kõigi nende tasuta nukuparukate alla päriselt ära pole kadunud.