Mis selle Soodoma ja Gomorraga ikkagi juhtus?

Kui juba häbenematuks pidutsemiseks läheb, ei ole näha otsa ega äärt. Näib, et sündmuste edasisse arendusse on segatud ka piraadid.

Nimelt sai Väikevend oma healt lasteaiasemult samuti sünnipäevakutse. Samuti laupäevaks. Nii et hommikul poissi hoiule viies ja kapist kutset leides olime mõlemad Väikevennaga pisut nõutud.

Õhtupoole Väikevennale lasteaeda järele minnes pakkusin lahenduseks, et ehk me oleme natuke aega mõlemal sünnipäeval. Alguses sõbrapoiss K peol, mis algab pool tundi varem ja siis suundume naabrpreili juurde.

Väikevend kallistas mind rõõmsalt: Aitäh emme, et sa selle välja mõtlesid! Ning, mõeldes veidi järele, lisas kategooriliselt: Aga kooki pean ma mõlemal pool saama!

Ning sündinud elukunstnikuna ei jätnud ta ka mind tähelepanuta: Emme, sul on nii ilus jalgratas.

Sellel samal ilusal rattal – on jah muide ilus, aga ma peaksin minema töökotta ja ennast pisut õlitada laskma, sest pidurid kipuvad kriuksuma – sellel samal rattal sõitsime siis kinke valima.

Peale täpsustavaid telefonikõnesid sünnipäevalste vanemaile oli selge, et sündmuste käiku sekkuvad piraadid. (Meil on seis siin selline, et piraatide teema on nagu väga päevakorral…) Niisiis: printsessile valik väga roosasid kassipildiga juuksevidinaid ja piraadile temaatiline film ja kaardimäng. Ja seda kõike ostsin mina, kes ma enne oma laste sündi olen absoluutselt veendunud, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon ning keeldusin ka vahetult peale Kõrrekese sündi ostmast roosasid riideid. (Hiljem ma siiski leebusin mõnevõrra – sest millal siis veel, eks ole, kui mitte tirtsuna.)

Kahjuks tuleb mul selle pidutsemise tagajärjel loobuda osalemast suurema venna klassiekskursioonil. Kahju on eriti seetõttu, et poiss on veel eas, kus ta tõesti oleks tahtnud, et mina kaasa tulen. Kauaks seda enam…

Peo ja tralli hooaeg algab juba homsel lastekaitsepäeval, nagu ma aru olen saanud.

Sinu otsatult piiratud päevades peaks olema rohkem tõsidust, maitsesid vaimud kunagi Majasoku kerglast õde.

Täiesti õige, kas pole?

Õunapuuõitest, rüütlist ja printsessist

Täna tabas mind aias muru niites ehmatus: õunapuu on juba ära õitsenud! Hirmus lugu. Hirmus mitte muidugi õunapuuga, vaid iseenda mõtetega – õunapuu ju peabki õitsema ja siis hakkama õunu külge kasvatama.

Nagu lapsedki, kes ei jää igaveseks õndsalt neljaseks – kuigi jäävad alatiseks just sellistena meelde. Võrkkiik kahe neljasega, kellest üks on oma sõnutsi rüütel ja teine printsess – see on midagi niisugust, mil tajud maailmaasjade suurepärast korraldust omaenese aias (kus õunapuud on just õitsemise lõpetanud).

Naabritüdruk – tema see printsess oligi – tahtis ka muru niita. Mul oli täna kõige tavalisem, mehaaniline niiduk  ja lasin siis preilil proovida. Ega ta muidugi ei jõudnud seda lükata.  Rüütel seevastu jaksas natuke lükata küll.

Printsess oli siis pisut kurb.

See on ehk sellepärast, et Väikevend käib lasteiaias judotrennis, pakkusin.

Jaa, ja ma käin veel jalgpallis ka! uhkustas rüütel Väikevend.

Printsess teatas, et tema käib balletis (no loomulikult!) ja oli hiljaaegu väänanud välja jalaluu. Sellepärast ei tohi ta sellist harjutust praegu teha (ta näitas meile, millist just), küll aga peab ta  praegu tingimata harjutama. Rüütel ei osanud peente pas´de peale muidugi midagi kosta.

Aga balletiõpetaja käskis mul külas olles võrkkiiges ka kiiguda, hüüdis printsess ja sukeldus võrkkiike.

Printsessil tuleb varsti sünnipäev – postkastis oli paar päeva tagasi ümbrik kutsega, adressaadiks lugupeetud Väikevend. Sellest ajast peale on meil muidugi pidevalt olnud arutelusid, mida ühele printsessile kinkida. Mõni barbi näiteks, arvas Väikevend elutargalt. Küsisin täna siis peatselt sünnipäevalapselt endalt. Kas poni, Littlest Pet Shop või barbi, arvas ka hallides dressipükstes printsess nöörredelil kiikudes (ka seda tulevat balleti tarbeks kindlasti teha!) ise. Nojah, eks ükskord ole ikka esimene kord.*

Kel pool üheksa tuleb printsessi suurem vend talle järele. Mina olin juba tükk aega tagasi sääskede eest tuppa tulnud.

Homme mul ka ei ole õhtul balletti, hõikab printsess veel väravalt ja võtab oma tõukeratta, et sõita kaks maja edasi.

 

*Minul, ma mõtlen. Roosat plastmassi osta. Kõrrekesega oleme kuidagi ilma hakkama saanud. Paar kingitud barbit oli lapsel küll olemas, aga roosadest helesinise lakaga puudlitest ja ponidest oleme suutnud hoiduda. (Loodetavasti pole laps sellest elukestvat traumat saanud.)

Valitud vestlusi Väikevennaga

Emme, meil oli lasteaias täna puder. Ma sõin ka seda putru, sina oled ka teinud. Seal on nagu väikesed sibulad, mis ei ole sibulad tegelikult. /Tegemist on tatrapudruga, nagu ma stendilt järgmisel päeval loen./

*

-Minu Hiir teeb ka sporti. Tal on võidujooksud iga päev.

Kellega ta siis võidu jookseb? Kas sinuga?

-Ei, teiste hiirtega. Minu hiir võidab kogu aeg.

-Kas teised hiired ei võidagi?

-Teised võidavad ka. Ainult üks paha hiir ei võida kunagi!

*

Laps tuleb tuppa peale pikka tegusat õhtut naabripoisiga.

Kust sa selle kriimu said põse peale?

Ma ronisin puu otsa. Ma tahtsin tegelikult naabrite katusele ronida, aga ei saanud!

Sõpruse proovilepanek

Meie koolipoiss sai hiljaegu oma lastekodu-nimekaimult kutse. Kevadpeole. Ega ma – kui ma nüüd aus olen – väga sõita poleks viitsinud. Töönädala lõpul seitsekümmend kilomeetrit ühe otsa kohta – ja vähe sellest, samal päeval ka Kõrrekese klassiõhtu esinemistega vanematele.

Aga sõitmata jätta, teiselt poolt, polnud ju kah võimalik. Terve etenduse alguse otsis poisi pilk meid pealtvaatajate hulgast. Lehvitasin talle vaikselt, ning laps võis rahulikult esineda, teades, et ka teda on vaatama tuldud. Ilus pikk laul oli, mida ta tõesti kenasti laulis ja kogu kava – mis oli üles ehitatud laevareisi ja eri riikide laulude-tantsude-naljade peale, pälvis Lõvipoisi kõige siirama huvi ja heakskiidu.  Rääksime natuke juttu, nii lapse, tema õpetaja kui ka lastekodu juhatajaga. Poisid suhtlesid omavahel ja nagu alati, oli Lõvipoiss sealt koju sõites täis hulkurrasmuslikku idealismi. Et kutsume ta külla suvel kohe pikemaks ja. Eks näis. Eks me ikka kutsume vist ka, aga pigem lühikeseks ajaks ja kaks korda.

Kuna lastekodupidu algas suhteliselt vara ning Kõrrekese oma jälle hilja, siis jõudsin vähemalt osaliselt ka teisele peole. Kõrrekese esinemist olid tunnistamas kaks vanaema ja Väikevend. Muusikaõpetajast Mamma, kes on üldiselt pigem kriitiline, jäi rahule, ja see rääkis iseenda eest. Pärast jagas õpetaja vanematele tagasi ümbrikud, kus olid sees meie mõtted lapse kooli minnes.

Kõik mu hirmud, et kuidas ja kas, on osutunud asjatuks, vähemalt seni. Kojutuleku asemel võttis laps peale klassiõhtut ratta ja sõitis sõpradega staadionile.  Ilus kevadõhtu, ilus elu – justkui Bulleby lastes.

Eks järgmisel nädalal jõuab jälle. Teha eksameid ja esineda ja võtta ennast veel kokku. Maailmalõppu õnneks ei tulnud – muidu oleks meil Piraadifilm ju parasjagu pooleli jäänud ja Väike Nicolas täitsa vaatamata. (Mulle tegelikult kohutavalt meeldis üks kuskilt kuuldud intervjuu, kus Meerikamaa proua vastas maailmalõpu  kohta, et ega ta ei üldiselt ei usu, aga arvete maksmisega igaks juhuks ootab. Tjah, mine tea, mis see siis viimsel päeval kasulikum olekski, kas ausalt makstud arve või teatud hoolimatus hõbeseeklite küsimuses…)

Aga Väikest Nicolas´d minge vaatama! Ma ei usu, et teda eriti kauaks veel kinos on, sest lisaks meile oli saalis veel üks üliarmas väike poiss hiiglasliku plõksumaisituutuga. Ainuüksi juba need interjöörid ja atmosfäär!

Natuke kurb film oli ka. See, kuidas ema tundis end koduperenaisena nii väärtusetuna ja püüdis nii hirmsasti olla ilusam, haritum ja osavam. Ja kuidas see kõik muidugi totaalselt läbi kukkus.

Arved maksta on kõigil. Kuna ja kelle poolt nad lõplikult sisse nõutakse, jäi sedakorda veel lahtiseks.

Väikevenna auks tuleb öelda, et ta astus sõbra kaitseks kirglikult ja tarmukalt välja. Paraku, kõrgemate jõudude (nt ema hügieeniargumendid) vastu siiski ei saa

Maasikas ja sirel

Mais on – johtuvalt siis meie pere haridusasutustega seotuse protsendist – päevakorral märksõnad nagu tasemetööd, jalgrattaeksam, solfedžoeksam, veerandihinded, kevadpeod, perepäevad, ekskursioonid. Selline kadalipp siis, enne kui suvve pääseb.

Mõningad taksitused on juba läbitud. Nii sooritas Kõrreke solfedžokesami – ning tegi seda Mamma Johannese ilmutusraamatu väärilistest tulevikuvisoonidest hoolimata  hindele kaheksa. Ka jalgrattaeksam on pooles osas sooritatud. Tasemetöid on meil siinmail sedavõrd suures koguses, et järg kipub kaduma. Mõned neist on kindlasti tehtud.

Ka Väikevenna tantsuline etteaste Maasika osas on tänasega edukalt läbitud.

Väikevend oma äärmiselt kepsaka tantsupartneriga. Tants oli tõeliselt lustlik ja vaimukas

Kostüüm ei jõudnud valmis küll kahjuks peaproovi ajaks. Kui ma seda lasteaiaõpetajale ütlesin, kommenteeris kõrvalseisev lapsevanem: noh, meie õmblesime pluusi ja seeliku!  Tore. Mina võtsin käärid ja ühe vana, kunagi nii õel kui vennal seljas olnud rohelise T-särgi ja lõikasin kaelusest kroonlehed. Alla läks punane särk. Küll pisut luitunud ja natuke hilja valminud, kuid vaieldamatult siiski olemas. Aega võttis viis minutit uneajast.

Lasteaia perepäeva tõmbenumbriks olid muuseas ämblikud. Hiiglasuured ning Väikevenna mõningaseks nördimuseks üldse mitte mürgised. Neid võis oma käe peale ka saada. Võite isegi arvata, mitut viiest ämblikust Väikevend kätte võttis. * (Teise ringi alguses saime siiski minema, loterii ja lihapirukaga meelitasin!)

Leidke lõhna järgi üles!

Aga täna sõitsin  rattaga ja tundsin sirelilõhna. Ta õitseb, vaieldamatult!

*Õige vastus on kuus!