Lihtsalt üks argipäev maikuu lõpus

Väsimuse aste on jõudnud sinnamaale, et hommikul mõtlesin: näed, kui hea, et ma kodus tähele panin, et auto võti jäi tuppa, mõtle, kui ma alles tööl olles seda oleks märganud! Kui ma selle peale autooukse endale pauguga vastu oimukohta virutasin, veelkord tuppa tagasi tormasin ning külmkapist külma geeli võtsin ja endale kohe näkku määrisin (lugemata enne tuubilt, mismoodi seda üldse tarvitada tuleb), lõi pisut selgemaks. Ei teagi, kas obadusest või geelist. Ja ega lugemine polekski aidanud, tekst oli soome keeles. Lasin kõrvaltruumi kolleegil ära tõlkida, võis küll peale määrida.

Näed, kui hea, kui keegi oskab võõrkeeli, nentisin.

Ei, see on ju mu emakeel, nentis ingerlannast kolleeg.

Peale tööpäeva – eksamikonsultatsioonid, tubade jagamine ekskursiooniks ja koosolek – tõin poest lisaks muule ka hulga jäätisi ja pool arbuusi.

Väikevend seletas rahulolevalt jäätist süües: tead, ema, mul jäi täna võti koju ja ma tulin aknast sisse – aga ära muretse, paksu käega varas ei mahuks seda avama. Ja vargad on ju paksude kätega?

Eks ma kontrollin homme, et aken kinni saaks. Sest mine neid varaste käsi tea.

Trennimineku asemel otsustasin täna pisut kodus koristada ja magada. Tõesti-tõesti, mõlemat oli ikka hädasti vaja.

Väikevend lahendas elutoas matemaatika ülesandeid ja illustreeris vihiku kaant. Rääkis, et sai inglisekeelse raamatu (Zorro) vastatud ja oli selle klassivennale edasi laenanud. Ja et ajaloo hinne tuli tal A.

Suure Venna viisin koristamise vahepeal trenni. Vestlesime jalgpallist ja vajadusest rääkida matemaatikaõpetajaga.

Kõrreke tuli, sõi arbuusi – muide, suurepärane arbuus oli! – rääkis samuti jalgpallist (küll sellest, mida nad kehalise ajal ise mängima pidid), ja veel, et peika oli talle täna keset linna vastu tulnud, vikat käes, ning sellest, et herbaariumi koostamiseks läheb vaja suurt hulka ajalehti ning et ta käis sõidutunnis ning läheb varsti esmaabikursustele. Oli selleks valmistudes lugenud läbi meie kunagise ühise koolitusel-käimise loo, sattunud üldse mu vana blogi lugema ja leidnud sealt mu unistuse, et kunagi saabub päev, kus meie diivani vahelt ei leia enam jäätisepabereid.

Ma olin selle olulise eesmärgi unustanud. Palusin Kõrrekesel (ma ise triikisin parasjagu) kontrollida, kas meil on diivani vahel jäätisepabereid. Ainult kommipaber oli. (Ja see võis ju sinna sattuda juhuslikult, arvas mu tütar.)

Ega Kõrrekesel pikalt aega kodus olla polnudki – peika ju ootas. Saatsin peikale ka jäätist.

Väikevend läks magama.

Tegin väikese jalutustiiru lähima sularahaautomaadini – lapse õppekäigu raha ja enda puugivaktsiin. Väike nohu ei takstanud nautimast sirelilõhna.

Kas sa tahad, et ma ise kirjutan matemaatikaõpetajale, küsisin Suuremalt pojalt koju jõudes.

Ta oli alistunult nõus.

 

 

Advertisements

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.

 

 

Kevad käes, luuadki püüavad lehte minna

Mind painas mõnda aega soov osta endale kübar. Proovisin endale erinevates poodides suurt hulka kübaraid, enne kui leidsin ühe, mis mitte ainult lihtsalt ei mahtunud, vaid ka meeldis.

Sättisin selle kohe järgmisel hommikul pähe ning nägin enda arvates rabav välja. Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme, küsis ettevaatlikult: Ema, sa võtad selle ju tööl ikka peast ära?

Nojah. Ma vähemalt püüdsin.

Nagu ka siis, kui ma otsustasin, et viin oma lapsukesed (nagu korralik ema) teatrisse muusikali vaatama. Selleks, et Suurt Venda perega teatrisse saada, kasutasin manipuleerimist, äraostmist ja kõiki muidu alatuid võtteid. Ja siis teatas ta mulle eelmisel nädalal vaguralt: Ema, meil on neljapäeval kooriga esinemine. Seda on ta osanud eluaeg: kui mul on talle teatripilet, hangib ta endale sünnipäevakutse, mängu – ja nüüd siis kooriga esinemise.

Nojah. Ega midagi. Kevad on käes ning meie kliimas tuleb sellest võtta viimast. Kuivatada õues pesu, sõita jalgrattaga ning siis, kui keegi ei näe, võib kübaragi pähe panna. (Teatrisse lubas tulla Kõrrekese peika.)

Peaaegu sama hea kui sinine ja roosa

Oh, on alles olnud nädal!

Sedasorti, kus kilos ketšupis on ikka mitu kilo tomatit sees. Ja ikka sai ketšupit kuidagi vähe. Sest näiteks teatas Suur Vend reedesel õhtul, et ma polevat ära pesnud tema teisipäeval mustapesukasti pandud riideid. Ja et laupäeval on mäng.

Tahtsin esimese hetkega vastu vaielda. Aga siis sain aru, et ilmselt on lapsel õigus.

Olen sedakorda elanud nädala autotu inimese rasket, kuid väljakutsetest tulvil igapäevast elu. (no kesse käskis muidugi kodust nii kaugel tööl käia, eks ole. Isegi meie linnas, kus kõikjale peaks saama jala, kodust tööle eriti ei saa.)

Muidu on ka tihe arginädal. Olen viinud kaks korda lapsi teatrisse – ühe korra käisime koos Kõrrekese ja tema peikaga Puudutada kuud vaatamas; teine kord klassitäiega väga noortepärast etendust vaatamas. Mõlemad oli toredad etendused.

Kuus oli väga hästi tabatud üheksakümnendate tuuma. Endine kolhoosiesimehe sisemine kriis, kel pole (vastavalt saadud nõuannetele) soovi kirikuõpetajaks hakata – kuid kriis laheneb, kui tulevad kohalikud valimised ja ta kandideerib vallavolikokku. Rahvatantsumemm, kes peibutab oma rühma võimalusega sõita Kanaadasse. Ja edukas perepoeg, kelle puhul delikaatselt vaikitakse, kust need rahad ikkagi pärit on. Ja  nii edasi.  Siis veel see tants! Ning tüdruk, kes ikka loodab, et võõrutab mehe kõigest halvast. (Ei võõruta, usu!) See oli sedasorti lugu, mida oli huvitav kohapeal vaadata, aga pärast lõppemist toimis veel edasi.

VATi moodne värk oligi selline… moodne värk. Natuke nagu Romeo ja Julia, ja natuke nagu Klass, ja siis lõpus meenus veel mu kooliaegne kirjandipealkiri – Virgu Anni – hele päiksekiir Väljaotsa viletsas talus. Kuigi tänu sealsele Virgu Annile jäi lõpunoot siiski helgeks. Sihtgrupp jäi rahule.

Ja need meremaalid nägin ka ära. (Nende pärast ma selle õppekäigu organiseerisingi.) Olid väärt vaatamist küll. Ja võin kunstimuuseumite hardunud külastajana nentida, et selliseid rahvahorde olen näinud Louvre’is Mona Lisa ees ja Givernys. Mujal, ka väga suurepäraste kogude puhul,  on rahvast siiski olnud mõõdukamates kogustes. Kõigis kolmes kohas – nii Kadriorus, Louvre’is kui Givernys oli muuseas tähelepanuväärselt palju pisikesi prillidega jaapanlasi.

Nädala lõpus ostsin endale väikese musta.  Sellise vähekantud väikese musta. Mõjub kelmikana ning on ilmselt tõeline naisteauto.

See on minu jaoks väga suur sündmus. Lapsed on jäänud viisakaks. Väikevend leidis, et ilusam oleks olnud roosa sinisega (aga must käib ka).

Tänu oma väikesele mustale jõudsin jälle trenni, Mammat vaatama (kui kolm päeva telefoni ei võta, hakkad justkui muretsema – pärast selgus, et oli olnud hääletu peal), Kõrrekesele suviseid kingi ostma, no ja traumapunktis polnudki ammu käinud. Traumapunktis käisime Suure Vennaga, kuna ta oli võistlustel jalale viga teinud. Vanaema kutsus meid hiina toitu sööma ning kui Kõrreke tellis teeseene jooki, rääkis vanaema, et ka tema emal oli omal ajal teeseen purgiga aknalaual olnud.

Kõrreke küpsetas skoone. Needsamad küpsetised, mida Mrs McCarthy igal argipäeval isa Brownile küpsetab. Tema peika maalis samal ajal aias. Pesu rippus nööril ja puud on juba otsapidi rohelised.

Nii et kõik ongi tegelikult olnud vähemalt sama hea, kui roosa sinisega.