Kuidas sisustada nädalavahetust sportlikult?

Alustad reede õhtul ja viid kõige pisema, kollase-mustakirju ratta pr Rõivase puukuuri hoiule.

Laupäeva hommik algab Lõvipoisi küpsetatud kaneelisaiadega. (Mina panin ainult taina õhtul sulama.) Seejärel kolme ratta sadulasse, Väikevend saab priiküüdi minu rohelise tagumisel istmel.

Vahepeatus perekond Rõivaste hoovis. Minu ratas kuuri, Väikevenna oma välja.

Seejärel allamägesõit stardipaika.

Nimed kirja.

Esmalt Väikevend. 500 meetrit. Seejärel stardib Kõrreke. Kümme ja pool kilomeetrit. Ning viimaks Lõvipoiss – viiskomakaks.

Väikevennaga lippan muidugi kaasa. Kõrreke saab ise strardipaika ning isegi imestab pisut, kui ma talle helistan ja üle küsin. Lõvipoiss aga nõuab, et ta kenasti starti saadetaks.

Jätan pisima kivikestega mängima ja limonaadi jooma.

Lõvipoiss saab hea koha üsna rivi eesotsas. Kiirustan tagasi. Laps on alles ja loobib kenasti kivikesi. Loteriil meil ei vea.

Seejärel laekuvad ka suuremad. Esmalt Lõvipoiss, seejärel Kõrreke. Lõvipoiss oli võtnud asja tõsiselt ning end hingetuks sõitnud. Kõrrekese kotis on ühe medali asemel viis. Viime neli tagasi – äkki jääb muidu mõni laps ilma ja ootame loosimist. Meil ei vea.

Seejärel sõidame tagasi. Ülesmäge. Pr Rõivas koos Pangaasiusega avab kuuriukse. Suur ratas välja ja väike sisse.

Kodus on kõik väsinud. Virisemist, vingu ja jõuramist kuulates ei teki kahtlustki, et meeskond andis endast rattarajal kõik.

Päris õhtul õhupallistatud ratas autoga koju.

Pühapäeva hommik toob välja päikese ja uue innu. Kõrreke lõpetab oma toakoristamise (alustatud reedesel pealelõunal). Mina niidan muru. Sellega loen lõpetatuks meie häbiplekiks-olemise oma ontlikest ontlikumate muruniitja-naabrite vahel. Kusjuures – millal nad möödunud nädalal seda jõudsid? Minul oli muruniitmise seisukohalt täpselt kaks võimalust – kas sadas vihma või ma olin tööl. (Võib olla peavad salaja lambaid, šašlõkilõhnad segunevad igal juhul sireliga igaõhtuselt.)

Niitmise ajal ronisid poisid puu otsa. Väiksem oli eriti rõõmus, seda kuni allatulekuni. Siis kriimustas ära kõhu ning jäi rippuma. Aitasin ta alla. Seejärel üritas suurem vennastest teha kastekannu abil väiksemale vihmasadu. Üritus lõppes sellega, et riided poiste seljast rändasid pesumasinasse.

Kui muru niidetud, panin eelmise masinatäie kohe välja kuivama. Selle aja sees oli kööki kuivale jäetud vendadel tekkinud arusaamatus teemal, kas suuremale selgaronimine on näidustatud või mitte. Suurem tõukas väiksema seljast maha (ehkki keegi muidugi ei käskinud tal endal kah köögipõrandal pikutada) ja viimane kukkus peaga vastu radiaatorit. Verised riided läksid pesumasinasse, haav puhastamisele ja laps lohutusse.

Eriti lohutavalt mõjus lõunasöögiks pakutav pasta koos kastmega see-mis-kapis-oli. (Alles hiljuti lugesin kusagilt, et viimases Mihkel Raua romaanis oli samuti üks ebameeldiv proua, kes olevat aga osanud hästi carbonarat teha. )

Väikevend tegi uinakut, teda saabus valvama Vanaema ning meie suurematega läksime lunastama rattaralli seda osa auhinnast, mida ei saanud kaela riputada või mis ei läbinud seedeelundkonda. Medali ettenäitamisel pääses nimelt tasuta liuväljale. (Mina kui perekonna punane latern* rattasõiduürituse mõttes pean muidugi pileti ostma. )

Koju saabudes ootas meid murelik Vanaema – ta on muidugi tõtt-öelda alati pisut murelik – ja arvas, et ma pean Väikevenna traumapunktis ette näitama. Eriti murelikuks tegi teda veel see, et Traumeeritud Väikelaps sõidutatakse traumapunkti jalgrattal.

Sääl puhastati haav ja pandi side peale. Viis päeva või kuni maha tuleb. Side on praeguseks maha tulnud…

Selline sportlik nädalavahetus siis.

*Mitte ajada segamini terve tänavatäiega!

Plaaster basseinis. Suvi tuleb

Seda, et suvi on saabumas, on võimatu mitte märgata. Ujud basseinis ja sulle hulbib vastu plaaster. Varsti ka teine. Tähendab – inimestel on suvekingad jalas.

Seejärel ujub sulle vastu mingi valge jublakas, milles kogenud naisterahvas – seda ma ju olen! – tuvastab käigupealt hügieenitampooni. (Järeldus?)

Noh, igal juhul tunnen rõõmu, et ma pole kunagi lugu pidanud tõsisest kroolimisest koos vettehingamisega.

Ehh, aga üldiselt tundsin end täna nagu Mati Leiutajatekülast. Teate küll. See, kes muudkui sporti tegi ja kaduma jäi. (Pärast tuli välja ka. )

Palun väga: hommikul 10 km rattaga tööle – viies ausa rikšajuhina muidugi esmalt Väikevenna lasteaeda. Siis teed töö ära. Istud uuesti sadulasse. Sõidad ujulani. Ujud. Seejärel lasteaeda. Ning koju.

Tuleb suvi, tuleb.

Aga plaaster minu oma ei olnud, mul on ilusad punased tossud, mis ei hõõru ega midagi.

(Ja lisaks on mul poeg, kes küpsetab pannkooke – see ei puutu muidugi teemasse, seda ma ütlen niisama, uhkustamise mõttes! )

Kuidas ta tuli ja ära käis

See kevad siis. Tänase tuule eest jakihõlmu koomale tõmmates ja Väikevenna lasteaiaõpetajaga homseks kinnaste kaasavõtmise asjus kokku leppides tundub see täiesti uskumatu. Nimelt oli mul eile ujulasse minnes seljas täpselt kolm asja ja mul oli nendes palav!

Kass istus täna terve õhtu toas ja puges telekat vaatavatele lastele sülle, et sooja saada.  Kuhu läks ilus ilm?

Küsimusi ja tähelepanekuid

Hommikul lasteaeda sõites tuleb lapsevanemal ju ikka aru anda.

Tänased küsimused:

Kuidas tehakse nokamütse?

Kuidas tehakse naaskleid?

Kuidas tehakse mutionusid?

(Esimene küsimus kordub üldjuhul hommikust hommikusse, teised varieeruvad.)

Õhtul lugesime unejutuks ma-ei-tea-mitmendat-korda Limpat. Esimeses peatükis istub perekond mäletatavasti õhtusöögilauas hernesuppi süües.

Väikevend nuuskas lugemise ajal nina – kevadiste õietolmuallergikute rasked ajad on ju just praegu käes.

Järeldus on kahte eelnevat fakti arvesse võttes absoluutselt loogiline, isegi möödapääsmatu.

Herned on rohelised. Nagu tatt.

Otse kanaemasüdamest

Tütar Kõrreke andis mu kanaemasüdamele jälle põhjust muretsemiseks.

Ei, tegelikult olin ma ise muidugi see, kes tegi ettepaneku, et piiga võiks muusikakooli jalgrattaga minna – maa pole ju pikk ega tee tundmatu. Nädalavahetusel sõitsime sama tee veel üheskoos läbi.

Muidugi ei pidanud ma vastu, vaid helistasin – seda paar minutit enne seda, kui tütar koduukse lahti tegi.

Mul läks täna hästi – sain loodusõpetuses viie, muusikakoolis kaheksa ja ühe sääsekubla!

Mured ja äramured

Väikevend on meil suur muretseja ja suur lohutaja.

Nii jäi meil eile õhtul liivakstist välja üks väike roheline ämber. Väikevend teab, et kaas pannakse kastile peale, et ümberkaudsed kassid – kelle rohkuses ta täiesti tõepäraselt veendunud on – sinna sisse ei pissiks. Seega oli ta väga mures oma ämbri pärast:

Emme, paneme selle ka kaane alla, muidu tuleb kass ja pissib sinna sisse!

Samuti on Väikevend teadlik, mis on protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Nii et kui Suur Vend ligines eile triikimislauale, mille taga ma lugematuid särke ja värke voltisin, et mind kallistada, sai ta väiksemalt pahandada:

Ära sega Emmet, ta triigib praegu!

Aga mõnele murele on lahendus omast käest võtta. Nii tõstis Kõrreke hommikul kell kuus kisa, mis oleks au teinud igale viktoriaanlikule aadlipreilile:

Appi, mu toas on kaks herilast!

Aadlipreilisid tuleb teadagi abistada. Vähemalt, kui oled hingelt rüütel – nagu Väikevend kahtlemata on.

Ära muretse, ma tulen ja panen herilaselõksu.

Hea, kui keegi su mure lahendada võtab!


Pillimängulugu

Kunagi ammu, kui päevakorral oli Kõrrekese muusikakooli minek ja pilli valimine, soovitas just Papa tüdrukule flööti.

Arutlus käis umbes niimoodi.

Mina: Klaver?

Papa: Esiteks peaksid sa siis koju ostma, vähemalt pianiino. Teiseks ei saa ta kusagil orkestis mängida.

Mina: Viiul?

Papa: Sa ei kannata seda algust välja, kui ta mängida veel ei oska! Võtke parem flööt – hea väike pill. Lihtne kaasas tassida ja kui tast ka muusikut ei tule, võib oma lõbuks ikka mõnes orkestris mängida.

Papal oli muidugi õigus. Muusikut mu tütrest ilmselt ei tule, aga kooli orkestris osalemine on tema jaoks väga oluline. (Sa pead mulle päevikusse kirjutama, et ma ei jõua solfedžosse, sest me esineme TUTIAKTUSEL ja meil on PROOV!)

Täna oli Kõrrekese klassi kontsert. Kuna pea kõik lapsed õpivad mõnd pilli, oli kontsert päris pikk. Muu hulgas sain ka aru, et no viiluli osas oli Papal õigus, mis õigus! Vaprad vanemad, kes selle harjutamise aja üle elavad – kui laps just Paganiniks ei osutu – aga noh, viimane ju vaja siiski vähemalt kindlaks teha.

Uurisin muusikaõpetajalt ka peale kontserti selle ainsa pilli kohta, mille suhtes Lõvipoiss – samuti ju muusikaklassi laps, eks ole – on huvi üles näidanud. Pilliks on kitarr. Kõrrekese klassis on tervelt kolm kitarripoissi.

Jaa, on võimalik õppida küll. Õpetaja olevat hea ning elavat kooli lähedal. Aga tal olevat suur viga. Nimelt on tunnid tema juures kodus ning õpetaja on ahelsuitsetaja. No päris tunni ajal ei suitsetavat, aga kodu olevat suitsust sinine.

Kontsert ise oli tore ja soe. Mõnel lapsel läks natuke segamini ka, aga kus siis veel see segamini-mineku kogemus saada, kui mitte oma vanematele esinedes.

Pärast tulid kaerajaan ja jenka ning Väikevend vihtus ootamatu innuga tantsida.

Kringlisöömise ajal kadusid mu mõlemad poisid millalgi ära. Selgus, et muretsemine oli asjatu – suurem vennastest tegi väiksemale koolimajaekskursiooni.

Koju tulles ronis Väikevend väravale ning laulis täiest kõrist, kõvasti ja valesti : Juba linnukesed väljas laulavad!

Kuidas lõhnab kodu?

Hommik. Õnneks pole vaja väga vara minna. Peale putru ja koitu jõudsin isegi köögi ja söögitoa põranda ära pesta – õigustatud lootsusega, et see püsib puhas vähemasti pool päeva.  Kedagi polnud nimelt järgnevad pool päeva kodus. (Kahjuks muidugi mitte ka ilusat põrandat imetlemas.)

Põrandapesu ajal traavis Väikevend ümber ämbri, seletas ja sehkendas. Nuusutas vett ämbris ja resümeeris: kodu lõhn!

Siis väiksemale põrandapesijale hanerasv varvaste vahele, mänguasjad ühte ja tagavarariided teise kotti. (Lisaks veel tavapärane – töö-, trenni- ja vihikukott.)

Köhiv pojanatt tuleb viia Mamma juurde, kuna ta on otsustanud võtta veel kevadelt, mis võtta annab, ning olla haige aprillis ja mais. (Seni polnud ta oma esimesel lasteaia-aastal haige olnud rohkem kui tuulerõugetega ja paar väiksemat köha-nohu.)

Töö lõppedes aknast äikesevihma imetledes saan mureliku kõne suuremalt pojalt, kes uuris minult, KUIDAS ta küll koju saab. Kuna olen just nädalavahetusel ostnud noorsandile uue sõjaväelaigulise sirmi, teen südame kõvaks ja ütlen, et  ilmselt tuleb lihtsalt minna ja mõnevõrra märjaks saada, kui ta on ilma vihmavarjuta kooli tulnud. Mina lähen igatahes trenni.

Seejärel toidupood. Järele pesamunale, kes magas ikka veel õiglast lõunaund.  Väikevend üles äratada ning koos Mammaga autosse. Mamma linna. Pisema poisiga suuremale trenni vastu. Tee peal hüppab Väikevend nii suure plärtsuga lompi, et kummikutest hoolimata saavad püksid päris märjaks. Õnneks pole kodutee pikk.

Väikevend jõuab meile rääkida, kuidas nad Mammaga õues lõunat sõid, kui äike algas.

Tõstan autost maha Väikevenna, tema kaks kotti, enda käe- ja trenni- ning vahepeal lisandunud poekoti. (Vihikukotti seekord polnud.)

Õhtuks teen omletti. Oma trennist laekub ka Kõrreke.

Ma saan lõhnast aru, et sa teed täna süüa.

Tõepoolest, imelugu.

Omlett jääb pannile kinni, sest keegi baklažaan on panni noa või kahvliga kraapinud. (Keegi ei võta vastutust.)

Sellegipoolest – singiomlett värske maitserohelise ja kurgiga, lisaks musta leiba. Kümnest munast omlett kaob nelja näljasesse kõhtu – isegi Väikevend, kes muidu on haigena närvalt söönud, küsib juurde.

Eriti nauditavaks teeb eine aknast paistev ja kostev kevadine äike.

Magamistoas on keegi Väikevennale sahtlist kuivi pükse otsides terve sahtli sisu põrandale puistanud.

Kass tegi, seletab Väikevend ise.

Kuidas ta sahtli lahti sai?

Üks koer tuli talle appi. Üks võõras koer, teab mu poeg täpselt.

Õhtul paneb Väikevend kokku puslesid ja vaatab raamatuid, unejutuks valime üheskoos seni lugemata  Kaelkirjaku. Enam-vähem pool raamatut sai läbi esimese korraga, sest Kai ja ta kõhuuss Tõnis võluvad meid esimestest lehekülgedest.