Hakkaks lõpuks puhkama… (vol 2)

Ettevalmistused sujuvad tavapäraselt.

Olen otsinud oma passi poolteist tundi, kuulutanud selle kadunuks, liigutanud seinast kappe, mis on sinna kinnitatud enam-vähem jäävkleepumisloitsuga, sorteerinud läbi vanapaberi, nutnud, omanud kahte abivalmis last, kes aitasid otsida ja silitasid pead, ühte last, kellele kõik palju nalja tegi ning leidnud lõpuks passi oma kirjutuslaua kohalt riiulist (kuhu see jäi ilmselt kolm päeva tagasi öösel peale passinumbri saatmist sinna, kuhu vaja.)

Olen küüsi lakkinud.

Olen lapsi kõvasti kallistanud.

Mis veel?

Praegu on minus pead tõstnud tavapärane tundmus lastest lahkudes: no oli seda nüüd üldse vaja. Ma ei taha siit ju tegelikult kuhugi ära minna!

Noh, loodetavasti tõuseb mu reisist ikka tulu ka ja. Võib-olla oskan ma siis näiteks veatult öelda: Czy Twoje wlosy sa brazowe – naturalne lub farbowane?

Kaaksist ja mida naistele üteldada

Väikevend teab nii mõndagi. Ka sellist, millest teised midagi ei tea.  Näiteks Kaaksist.

Emme, kui ma suur poiss olen, sõidan ma motikaga ja elan mujal.

Ma olen siis vist natuke kurb.

Ei, ära ole. Ma tulen varsti tagasi.  Ma võtan Kaaksi ka kaasa. Kaaksil sureb ema ära. Iga päev sureb ema ära ja siis ma võtan ta kaasa.

Kas motikaga?

Jah. Motikaga. Sina võid ka meiega kaasa tulla.

Salapärase Kaaksi elusaatus ja katsumused jõuavad teisteni kildhaaval.

Nii näiteks koorus ühel päeval välja järgmine tõsiasi: Minust saab ka varsi suur poiss. Aga majasuuruseks ma ei kasva. Ainult Kaaks on majasuurune poiss.

Ka muudes eluvaldkondades omab Väikevend väärtuslikke teadmisi. Näiteks silmitseb ta hindavalt minu uhiuut rüperaali:

Emme, sul on ilus arvuti!

Näed siis, mulle endale ka meeldib päris hästi.

Väikevend sõnab elutargalt juuresolevale vennale: niimoodi tuleb naistele ütledada!

Puhkuse esimene hommik

Puhkus. Jaanilaupäev. Päike.

Meie olusid arvestades enam-vähem ulmeline kooslus. Erilise päeva puhul panin jalga oma rebitud teksad ja ainsa kirjadega (Union y Libertad) T-särgi. Libertad, ei mingit kahtlust!

Lastele kakao ja juustuvõileivad valmis teha. Pesu õue kuivama viia. Uus pesu masinasse.

Kolisin oma hommikukohviga südamerahus voodile. Lugesin Väikest Tjorvenit, rüüpasin kohvi ja nautisin vabadust. (Lapsed vaatasid allkorrusel raamatukogust toodud  Väikest Nõida.)

Kui pesumasin teist korda lõpetas ja uus pesu õue sai viidud, seejärel veel nõudepesumasin tööle pandud, otsisin ka lipu välja.

Õues olid nii vastas- kui kõrvaltnaaber, mõlemad sellised kõhukad taadid.

Mõlemad olid omas elemendis.

V: Häid pühi, naabrinaine! Noh, tõmbad ka lipu üles, siis on kogu tänaval väljas.

K: Lipp tuleb ikka päikesetõusul üles tõmmata, mitte nii, et ärkad kell kaksteist ja paned lipu välja! Vene ajal, siis oli ikka kord majas!

(Kell oli pool üksteist.)

V: Vaata, et sa siis ise lippe segamini ei aja ja punast üles ei tõmba!

Kaunis algus. /Puhkus jätkub./

Tagasi!

Tõstis oma punase spordikoti autole ja on nüüd meil jälle täiesti olemas.

Jõudis õigel ajal, et kukeseene-lihapiruka tainast rullida ja pätsid munaga üle võõbata.  Piruka kõrvale tõstis kotist kaks pudelit limonaadi. Auhinnalimonaadi. (Lõvipoiss toob alati kõik auhinnamaiustused koju ja jagab, et aust õiget maiku ja hinda tunda.)

Väikevenna rõõm oli piiritu.

Lõvipoiss kontrollis hoolega minu poolt täidetud jalgpallitabelit. Arvutas kõik võimalikud variandid tuleviku tarbeks välja. (Spordist rääkides võib ta olla hullem kui Lembitu Kuuse. Kas sa oled Mehhiko või Uruguay poolt? Kelle poolt sa oled, kui Kreeka ja Argentiina mängivad? Mis sa arvad, kas Prantsusmaa võidab Lõuna-Aafrika Vabariiki? NB!-Vastamata jätta ei tohi, soovitavalt paluks vastuseid koos põhjendusega!)

Musta pesu pani ise kasti.

Nii hea on kodus olla, tunnistas ta, kass süles, õhtust jalgpalli vaadates.

Enne kui mäng lõppes, tuli siiski väsimus peale ja mu läbi ja lõhki spordipoiss läks ära magama.

Kass polnud minu sülle kolimisest just vaimustuses. Kuna paremat kusagilt võtta polnud, sättis ta ennast saba võngutades paika ning lõi küüned kintsu.

Vaata, et sa mängu tabelisse märgid, lisas Lõvipoiss head ööd soovides.

Võrgutavad lühijalad!

Lõika-kleebi meie kollase ajakirjanduse lipulaevalt:

Wimbledoni naistennisistid naelutavad publiku pilku mitte ainult ilusa mänguoskuse pärast, vaid ka ilusate jalgade pärast.

Eriliselt lühikesed olid eilsel mängul Maria Kirilenko ja Stefanie Voegeli jalad.

Elu ilma spordita oleks muidugimõista igav. No mida ma teeksin juba mitmendat nädalat, kui sõnas ja pildis poleks antud vastata küsimus:

Missuguses riigis toimub jalgpalli MM? Variandid: Leedu, Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika.

Tervitused laagrist

Lõvipoiss on laagris juba neljandat päeva.  Võrreldes eelmise aastaga on toimunud teatud arenguid.

Mõningad neist torkasid silma juba reedel. Möödunud aastal saadeti eranditult kõik kossupoisid teele pikkade hüvastijättude, kallistuste ja lehvitamistega. Sel aastal olime meie Kõrrekesega rohkem erand, paljud poisid hüppasid lihtsalt autolt maha ja spordihoone trepile nad oma spordi- ja seljakottidega bussi tulekuni jäid,  jututeemadeks jalgpall ja kaasa antud taskuraha suurus.

Eelmisel aastal helistas Lõvipoiss koju otsekui mingit huvitavat matemaatilist mudelit järgides. Esimesel päeval üks kord. Teisel kaks. Ning lõpuks, viiendal päeval, siis viis korda.

Seekord on piirdutud ühe korraga päeva kohta. Ühe põhjaliku korraga muidugi.

Mida te teete?

Kes jalgpallis võitis?’

Kas sa need ikka tabelisse märkisid üles?

Kuidas Siisil läheb?

Ei, ma ei mõtle, et kas ta on sünnitanud, aga kas sa talle ikka kiisueineid annad?

Ega sa ei ole unustanud lilli kasta?

Mida Väikevend teeb?

Ja õde?

Ja kuidas sul endal läheb?

Ei, ma ei mõtle, et mida sa teed, vaid et kuidas sul läheb!

Homme tuleb Lõvipoiss tagasi.  Ma olen väga rõõmus. Ma arvan, et me kõik oleme.

Valge. Väga valge

Harikute üle me siin ei rõõmusta – nii et ei saa just öelda, et elu on nagu itaalia filmis. Aga paplitolmu on kõik kohad täis, isegi aknast tuleb sisse, kuigi meie tänavas pole ainsatki paplit!

Rootsi printsessi meheleminekut vaatasime tütar Kõrrekesega koos. Mõlemad pühkisime pisaraid. No nii ilus, et mine lolliks. Väikevend vaatas ka natuke aega, siis mängis rüütlit edasi. Kas kleidi õmbles kuri nõid, oli ainus, mis teda seejuures huvitas. Kui vastasin, et kurja nõida seal pole, kadus seegi vähene huvi. (Ehh, mehed!)

Silmnähtava armastuse kõrval mõjub kõik muu kuidagi lamedalt. Täna vaatasid lapsed Lumivalgekse filmi, no sealne finaal koos väidetava armastusstseeniga mõjus eilse pulmaülekande kõrval algklassilaste kooliteatrina, kus on ette võetud keeruline tükk, mille sõnadest näitlejad päriselt aru ei saa.

Ilus pulm ja ilusad kleidid tekitasid soovi endale kah midagi ilusat osta. Kuni Väikevend mängudžunglis köisi mööda alla lasi, proovisin endale selga umbes kümmet kleiti. Kleidid olid muidugi ilusad, aga üldiselt olid nad kas paksukstegevad või liiga kallid. (Loe: olen juurde võtnud ja raha on vähe!) Lõpuks hakkas endast kahju ning piirdusin uue pesutükiga. Parem ikka kui mitte midagi.

Toidupoodi sisenedes ulatati mulle kupong, mille vastu pidi pärast šokolaadi saama. Kui ostad vastava arvu kroonide eest. Kassas saingi siis šokolaadi. Jõulušokolaadi, 20 grammi. Nojah, ega meil jõulul ja jaanipäeval vahet ju tõesti pole. (Vähemalt ilma poolest, enamasti!)

Aga näedsa, suvi on ukse taga. Konnadest saavad printsid (mõnikord ka vastupidi) ja valgeid õisi on tõesti kõikjal. Paplitolmule lisaks.

Pannkoogitortidest

Seda, missugune on üks ideaalne pannkoogitort, teab iga Pettsonist ja Findusest lugupidav inimene une pealt. See on vastupandamatu ning seda tuleb süüa suvisel õhtul viini valsse kuulates.

Ja kuna Väikevend peab endast vägagi lugu, avaldas ta ühel õhtul imestust, miks meie kunagi pannkoogitorti ei tee.

Eile võtsime end Lõvipoisiga lõpuks kätte ja andsime endast parima. Lõvipoiss segas taina ja mina täidised (kohupiimapasta ja Mamma tikrimoos). Lõvipoiss valas taina pannile ja mina keerasin kooke. Lõvipoiss tõstis koogi alusele ja mina panin täidised vahele. (Vahepeal käis üks meist loomulikult ka jalgpalliskoori inspekteerimas.) Maasikad ladusime koos peale.

Tulemus sai selline:

Kui kõik valmis, helistas Lõvipoiss ka Härrale. Härra teatas uhkelt oma kolleegidele, et tema poeg on valmistanud pannkoogitordi ja tema läheb nüüd seda sööma.

Aga see polnud see!

Hoolimata sellest, et Härra leidis oma arvutist ka viini valsid, polnud Väikevenna arvates tort ikkagi õige. Nimelt oli meie oma kaunistatud maasikatega ning mitte šokolaadinööpidega!

Väikevend jõi mahlaklaasi tühjaks ning läks mängima. Puutumata tema taldrikutäis jäigi.

(Õige tordi pildiga võite isegi pusle tellida, et asjad ükskord ometi selgeks saaks!)