Täna hommikul tegin kodus viibivatele lastele ahjus juustusepikuid. Olin just lõpetamas igapäevast ajalehe-sudokut (ajaleht veel käib) ja hommikukohvi, kui Suur Vend selle küsimuse esitas.
Igav? Ei, seda mitte. Ma tunnen isiklikus plaanis küll mõningatest asjadest puudust – näiteks võimalusest minna botaanikaaeda kevadet nautima, käia basseinis ujumas, tegelikult tunnen ma märkimisväärselt ka oma õpilastest puudust – nende vaidlemisvalmidusest, loovusest ja naljadest – aga igav mul küll ei ole.
Loomulikult on hea ärgata ilma kellata, süüa rahulikult hommikust, toita ja silitada kasse, äratada lapsed, juhul, kui neil magamisega ikka väga kaua läheb.
Selle kodusolemisega on saanud mõned asjad selgeks:
*kohvi läheb päriselt ka rohkem kui pakk nädalas;
*on tohutult hea, kui kodus on nõudepesumasin – meil vahepeal paar kuud ei olnud – ja me käivitame seda ikka paar-kolm korda päevas;
*ma ei tea, kust tuleb tolm, aga kogu aeg kodus olles tuleb teda veel rohkem kui tavaliselt;
*kõik mida nad on öelnud mu käekirja kohta, on tõsi – see selgus hämmastava selgusega toidupoes, kui seisin, näpus nimekiri, kust lugesin kui palju lugesin, aga kokku sain ikka külm manfred;
*komme läheb nagu leiba.
Nädalavahetusel käisime tütrega Taevaskojas, võtsime ühe sealse matkaraja ette. Veebruaritorm oli maastiku muutnud kohati ulmeliseks, suured puud oli juurtega murdunud, päike paistis ja linnud laulsid. Öine külm oli sinilillede õitsemise justkui pooleli jätnud. Tegime läbi umbes kaheksakilomeetrise raja, liikumine peale pikka arvuti taga istutud nädalat oli hea. Pärast sõime juustuküpsiseid ja rabarbrikooki ning jõime kohvi ja veini (alkoholivaba, ma igaks juhuks ütlen, sest autoga tuli ju koju tagasi sõita). Väikesed rõõmud murelikuks tegevas maailmas.
Kevad on kõigest hoolimata vääramatult käes.
