Monthly Archives: märts 2020
Esimene nädal kodust elu
Mõni päev paistab päike. Ma aknast ju näen.
Mõni päev sajab midagi. Samuti aknast näen.
Mõnel päeval on mõlemad variandid vaheldumisi.
Tööd on olnud väga, väga palju. Rohkem kui tavaliselt kindlasti. Eile õhtul lõpetasin 22.15, väiksemate pausidega hommikul kaheksast alates. Ikka veel üllatab see, et lapsed, kes enam-vähem elavadki oma nutiseadmetes, ei oska kasutada mõnda üldse mitte keerulist (ausõna, olen südamest ja hingelt humanitaar, teistsuguseid ma ei oska ise ka!) tehnilisi lahendusi. Kirjalik tagasisidestamine on samuti aeganõudev tegevus.
Enda poisid, sellised igas mõttes keskmised koolipoisid, saavad hakkama, seda, et kooliasjad tuleb ära teha, pole just väga palju kordi vaja meenutada. Pigem seda, et päev algab ikka hommikusöögiga ja hiljemalt südaööks tuleb nutiseadmed ka vabama režiimi puhul kinni panna.
Suurel Vennal on mure oma koolilõpetamise ja eksamite pärast. Aga muidu on elu pisut vaheldusrikkam, kuna nad on vaheldumisi meil, pruudi linna- ja maakodus.
Väikevend kooliasjade pärast otseselt ei muretse, aga tal on ilmselgelt igav. Täna käis peale nagu uni, et me läheksime Mäkki. Ausõna, ei julge. Sest kui mina haigeks jääksin, kes siis Mammale apteegist ja toidupoest kraami koju viiks? Või veel hullem, kui ise ei jääkski, aga annaksin lahkelt edasi Mammale, kes oma ligi-kaheksakümne ja krooniliste haigustega on ilmselgelt riskigrupp. Tellisin siiski esimest korda läbi selle W-asja Aparaadist burksi ja mõned muud asjad õhtuks. Mingit vaheldust on keedetud makaronidele vaja.
Eile käisin korra suures kaubandusekskuses, kuna oli mitu missiooni. Parkla oli tühi. Rõiva- ja jalatsipoed avatud, kliente ei paistnud kuskil. Apteeki lasti sisse ühekaupa, proviisor oli klaasi taga. Sain Mammale kõik ta kümme vajalikku nimetust igapäevaseid ravumeid. Üleüldises rahvanappuses hakkasid selgelt silma muukeelsed noorteseltskonnad. Nojah, kui kõrgemad jõud on kinnitanud, et kõik on korras, ju siis nende jaoks ongi.
Mamma ise, kelle jaoks toidu- ja apteegikotid koju viisin, oli olukorraga leppinud. Ausõna, ei ole südant öelda, et jätan pakid ukse taha, siis pole nagu ühtki inimlikku kontakti. Mamma parasjagu Melchiori krimkasid, mida ma talle kodust toon ja on kõige toimuva suhtes võrdlemisi rahulik.
Mul endal on lugemiseks kuidagi enneolematult vähe aega ning ma pole ka kindel, et Väikesed naised on minu teetass – kuigi film meeldis päris hästi. Filmis polnud see jumalale lootmise ja patriotismi teema kuidagi eriliselt rõhutatud (või ei osanud ma seda märgata) ning kogu lugu ei mõjunud nii naiivselt.
Ees on kaks päeva enneolematult oodatud hingetõmbeaega.
Kuidas me isoleerume
Nagu iga uue asjaga, on oluline saavutada teatud rütm ja stabiilsus.
Ma ärkan enamasti ilma kellatagi pigem vara, umbes seitsme ajal. Jõuan enne tööpäeva rahulikult putru ja kohvi keeta.
Tööpäev kui selline – vähemasti, kui esimeste järgi järeldada – on üks lõputa Penelope kangas. Olen saanud (ja vastanud) ainuüksi täna 37 kirjale – aga päev on ju alles poole peal. Õhtul uued ülesanded üles, eelmiste päevade omad kontrollida. Noh, omaenda lapsukeste käekäigul ka silma peal hoida. Eks nad ikka teevad asjad ära, kui vaja ja viimane (no parimal juhul eelviimane minut) käes. Matas sai Väikevend abi suuremalt ja loodusõpetuses konsulteeris venna pruudiga.
Olen lõuna ajal teinud päris süüa, tavaliselt ma argipäeviti seda ei tee (ja pole ka mõtet, sest kõik jõuavad eri aegadel). Nüüd ei ole mingeid pelmeene ega kulinaarialeti salateid, ühel päeval tegin näiteks brokoli ja peekoniga pastat, siis hakklihapilaffi paprika ja porganditega, täna teeb Väikevend oma lemmikut, makarone hakklihaga.
Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.
Kodust väljas käisin viimati pühapäeva hommikul, siis tegin pikema poetiiru. Mammale viisin ka toidu koju. Päris seda varianti, et jätan koti ukse taha, ei kasutanud. Mamma oli rõõmus, kuigi kurtis igavust. Eks temagi rütm – igapäevane poetiir mõnusa jalutuskäiguga, reedene saunaskäik päevakeskuses, sekka veel kontserte ja kinos ülekantavaid ooperiõhtuid – ole segi. Raamatuid tal hetkel jagub, toitu ja ravimeid ka. (Samas lugesin sõbra fb seinalt kellegi kommentaari – kui oled vana, kellegi ees kohustusi pole, siis miks mitte käia eluõhtul pigem kohvikus ja jalutamas, kui et kodus istuda ja varutud kuivainetest putru keeta. Vähemalt õnnelik lõpp. Minu arvates ei ole üldsegi halb vaatenurk, aga Mammat manitsen ma muidugi kodus isoleeruma.)
Uskumatu – täpselt nädal tagasi osales Väikevend poiste kokanduskonkursil (päev varem ostsin talle selleks uue põllegi), kümmekond päeva tagasi olid kolleegid minemas Kaubamajja ilupäevadele. Mingi teine maailm, tundub praegu tagasi mõeldes.
Tütar lubas täna teha šokolaadikooki, läheme lauamängudega külaskäigule. See kõlab ju päris toredalt.
Veel kolm kirja.
Kuhu jäi mu armas argipäev?
Kui märts oli algamas, seisin kalendri ees ja ohkasin. 22 tööpäeva, lisaks erinevaid kohustusi (nii töiseid kui ka vabatahtlikke) kolmel nädalavahetuse päeval. Ohkasin veelkord.
Nüüd saan muidugi aru, kui armsad mu argipäevad kõigi oma kohustustega on olnud. Ma suudan oma tööst üldjuhul rõõmu tunda, ma tegelen heal meelel oma hobidega, mulle meeldib käia kinos, kontserdil, teatris. Ilmselgelt puutun ma kõigi oma tegevuste käigus kokku vahemikus kümnete kuni sadade inimestega. Kaks vanemat last on lõpetamas gümnaasiumi. Mul olid mitmed reisiplaanid kevadeks ja suveks.
Jah, muidugi on tekkinud hea hulk uut liiki huumorit (mida ma hindan alati kõrgelt). Ning kõige nende tualettpaberinaljade üle südamest naerdes taban end mõttelt: kuidas ma võitlen viiruse vastu ainult 16 rulliga?! Ning eile, kui tütar oma peikaga koduselt pannkoogiõhtult oma koju läks, panin talle ometi šokolaadi, sidruni ja vitamiinipurgiga koos kaasa ka kaks rulli WC-paberit. Sest olles näinud poes tühje riiuleid, tegi mind tütre suhtumine (Ema, me ostame siis, kui meil otsa saab! Meil on veel kaks rulli alles!) murelikuks.
Raamatukogus käisin ka, olukord meenutas inimesi alkoholiriiuli ees mõni minut enne poe sulgemist. Igaks juhuks siis juba rohkem! Leidsin kotist pärast seitse raamatut, alates lillkapsatoitude-kokaraamatust (huvitav, kas lillkapsast on veel saada?) kuni Põrgupõhja uue Vanapaganani. (Olin nimelt näinud, et see on vanema poja kohustuslik kirjandus ning seda meil kodus pole.) Poeg läks pruudi juurde maakodusse (mõistlik kah!), tema sai kaasa purgi vitamiine, Põrgupõhja Jürka ja väikevennalt pihutäie kummikomme.
Inimesi on väga huvitav jälgida. Kes võtab võimalusest paanikat üles kütta viimast, kes suhtub rahulikult. Muidugi on igal ajal ka inimesi stiilis: Mis mõttes jääb katku ajal pitsball ära?! Kes mu balli jaoks õmmeldud uued püksid kinni maksab?!
Nojah, eks ta ole. Spordiklubi on hetkel veel lahti, eile õhtul oli bassein praktiliselt inimtühi, koristaja käis ringi desinfitseeriva vahendiga. Ujusin mõned ringid, tunnetades erilise selgusega, kui väga see mulle ikkagi rõõmu pakub. Igaks juhuks ostsin spordipoest joogamati ja paari hantleid (sain ühest poest viimase mati ja teisest viimased hantlid).
Emakeelepäeva puhukus on lipp vardas, menüüs on ahjukartulid kodujuustu ja kurgisalatiga. Nagu oleks päris tavaline laupäev.
