Täiesti tavaline nädalavahetus. Või kuidas võtta

Reede õhtul kogesin esmakordselt praktilist kasu oma tütre muusikaõpingutest – nimelt tõi just Kõrreke seekord oma pilliõpetajalt kohaliku esimuusikakollektiivi hooaja avakontserdi piletid. Kontsert osutus kõige meeleolukamaks missaks, mida ma oma elus olen kuulnud. Kavalehel väideti küll, et teose pidid originaalis ette kandma kolmest soost inimesed (mehed, naised ja kastraadid), aga ka tänapäevaste rohkem ja vähem kohalike lavajõududega oli see ikka päris vägev. (Kui kunagi pakutakse võimalust Rossini Missat kuulata, siis kindlasti kuula!) Jälle kohtas mu tütar rohkem tuttavaid kui mina ja ma kahtlustan, et kontserditel see nii jääbki.

Suur Vend oli kodus haige ja jäi veel haigemaks, kui leidis oma kibuvitsatee pakist kaks ussi. Ussid olid surnud, kuid väga õudsad.

img_0796Laupäeva hommikul viisin oma noorema poja treeneri bussile, mis mu võsukese kaheks päevaks võistlustele viis. Kena. Ise võisin rahulikult kasvõi seenele minna ja olla seal niikaua kui soovin. Mida ma ka tegin. Nädala jooksul oli toimunud arenguid: riisikad olid ära ussitanud, puravikke oli päris vähe, kuid kukeseeni jälle rohkem. Korjasin ka pihutäie tavavahelikke, mida ma lapsepõlvest mäletan, et peeti söögiseeneks. Nüüd jälle öeldakse, et puhas mürk. Ilusad sametise pinnaga tavavahelikud olid.

Suur Vend keeldus igasugust teed joomast, ehkki viskasin kõik lahtised looduslikud teed minema ja ostsin uued asemele.

Pühapäeva hommik saabus kaerahelbepuduga (ise keetsin). Mõlemad kodus olnud lapsed sõid putru, kuigi Suur Vend kaebas, et Nutellat olevat pudu jaoks liiga vähe. Kõrreke läks umbes lõuna ajal sõbranna sünnipäevale ja siis teatrietendusele.

Väikevend laekus õhtul, väsinud ja pirtsakas. Esikuvaip oli täis kotist pudenenud kõrsikupuru ning spordikoti lahtipakkimine oli ilmselgelt pooleli jäänud.  Istus oma voodile, sõi järele jäänud kõrsikuid ja kaebas lätlaste ja kohtunike üle ning kiitis uut noort treenerit, kes nendega kaasas oli ja kes lapse autoga koju äragi tõi. Viimane mäng oli ikka võidetud.

Jõudsime siiski mataülesannete lahendamise, koolikoti komplekteerimise ja dušini.

Kõrreke tuli koju ja oli rõõmus. Väidetavalt on jõudnud ka õppida (seda, et ta pilli harjutas, ma kuulsin).

Suur Vend soostus jooma minu poolt keedetud kibuvitsateed, kui ma enne mitu korda kontrollin, et usse pole. Mett paluks ka tee sisse!

Haiged lapsed on kuidagi hirmus armsad, isegi, kui nad juba päris suured haiged lapsed on.

Advertisements

Midagi rohelist

Mõni päev tagasi pöördunud murelik väikevend oma õe poole – õde on ilmselt kõige targem inimene, keda ta teab – mureliku küsimusega. Nimelt tuli ju Väikevend loodusmajast koju herneste, sibula ja tupsrohtliiliaga. Hernestest tuli imelikku lõhna, kaebas Suur Vend, ning need viisime karbiga õue. Aga sibul ja tupsrohtliilia elavad aknalaual kenasti edasi. Väikevenna küsimus puudutas nimelt neid imelikke rohelisi asju, mis sibulast välja tulid. Kas see on ikka normaalne?

Ilmselgelt on Väikevenna teadmatus ema viga. Väikevenna ema ei armasta nimelt absoluutselt aiatöid. Jah, tuleb tunnistada, et kui kolleegid arutavad küsimust, kas tomatitaim kasvab paremini, kui tema alla panna räim, siis olen mina ebatavaliselt vaikne. Minu poolest võiks see olla ka tindikala või piraaja.  Armastusega aia- ja metsasaaduste ja nende korjamise vastu minu huvi kahjuks piirdub. Olen kuulnud räägitavat, et see pidavat tulema koos vanusega. Kahjuks minu puhul – vähemalt hetkel veel – sama paikapidamatu, kui väide, et kui sa rase oled, tuleb heeringaisu. Ei tulnud!

Muidu läheb meil kõigi kevadete moodi, väikeste nüanssidega muidugi. Lapsed valmistuvad kooli aulakontserdiks, Väikevend traageldab oma sõpradega ringi – küll palliplatsil, küll rulluiskudega kodutänaval, Kõrreke tegeleb endiselt sisseastumisega – mis, nagu ma olen aru saanud, on palju vaevarikkam, kui kusagilt välja astuda – ning Suur Vend otsustas minna ühest jalgpallitrennist teise. Lisaks ilmutas ta eakohast kangelaslikkust, jäädes ellu, olles kaks nädalat ilma telefonita. Siis panustas ta oma taskuraha, jõulaegsed kinkekaardijäägid, isa tegi oma panuse, ema oma ning ka Väikevend, kellel oli oma vennast ikka tõsiselt kahju, tõi isa-juures-käigust üle jäänud viieka. Saigi telefoniraha kokku. Õnneks pole ju tänapäeval palju vaja!

Midagi rohelist on puude ja põõsaste küljes, rattad on hoolduses ära käinud ja isegi kass teeb hommikuti õuetiiru. Pole ju palju vaja?

 

Tuleb. Emotsioonidega

Selleaastase kevade teema on meil loomulikult Kõrreke astub sisse. Mis tähendab, et mitte ainult asjaosaline ise, vaid ka kõik ülejäänud on ärevil. Laps muretseb: äkki ma rääkisin vestlusel liiga palju raamatututest? Mul jäi mainimata esikoht looduskonkursil! Miks nad ütlesid, et soovivad mulle jõudu edaspidiseks? (See tähendab kindlasti, et nad ei taha mind!)

Olen rääkinud lapsele kõiki enda sisseastumise lugusid. Meenutanud tema enda omi. Rääkinud ka valikus järgmisena kirjas oleva kooli voorustest nii, et ma tundsin juba ise ka, et äkki ta peakski hoopis sinna minema. Püüdnud viia lapse mõtteid mujale. Lohutanud ja patsutanud. Teinud seda üksi, koos vendaega ja telefoni teel on ühinenud ka härra. (Nii et lõpuks hüüdis mu tütar telefoni: Lõpetage ära oma Aafrika vanasõnadega, ma tahan rahus kurvastada – kui härra hakkas teda rahustama samade sõnadega, mida mina juba teinud olin. (Lapse resümee: on näha, et te olete … ee… pikka aega koos olnud… – Ma ise kartsin, et ütleb juba tegelikult päris sarnased.)

Aga noh, ega me vist enne maha rahune, kui mingi selgus käes. Väikevend on samamoodi rahutu – aga mis siis saab, kui õde ei saagi kuhugi?

Igal juhul lapsega kaasamuretsemisele keskendumine on hea, sest sel nädalal oli mitu muud jama. Ja kuna tegu oli puberteedist tulenevaga, siis oli see enam vähem ju kohtumine force majeure‘ga ja sellega pole ju ammugi midagi peale hakata. Force majeure‘i tunnetab ilmselt ka Suur Vend, kelle telefon on trauma tõttu koomaseisundis ning kes pigem on ilma telefonita, kui lepib isa ja ema poolt pakutava summaga uue telefoni väljavalimiseks. (Tema jaoks on vääramatu jõud siis vanemate taipamatus korralike tänapäevaste telefonide hindade teemal). Aga – ma sain nagu tellimise peale kaks toredat isiklikku kirja inimestelt, kellega ma muidu igapäevaselt ei suhtle, ning lisaks rõõmustas Väikevend mind elu esimese etteütlusega, mille hinnanguks oli kiitust väärt. (Muidu tal kipub ikka hooletusvigu sisse tulema.) Reedel viisin Väikevenna ja proua Vanaema bussi peale, kust nad omakorda pidid minema laevale ning lõpuks pidi härra nad teisel pool lahte auto peale võtma. Reis on praeguse seisuga möödunud kenasti – isegi kaasapandud matemaatikaülesanded on ära lahendatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna, Botaanikaaias

Käisime täna Kõrrekesega peale tema muusikatunde (need võtavad tal laupäevalgi umbes poole päevast) uues idamaises restoranis ja pärast botaanikaaias jalutamas. (Kutsusin muidugi ka Suurt Venda, kuid ta ütles, et ta ei saa tulla, kuna tal pole telefoni.) Tütar rääkis, et lapsena tundunud botaanikaaed talle täiesti maagilise kohana. Ma arvan, et nii see ongi. Isegi taevas on sealt vaadates teistsugune. Sinililled, krookused ja esimesed tsillad olid juba õitsemas, lapse jooksid treppidest üles-alla ning pea iga lillepuhma juures oli keegi, kes seda parasjagu pildistas. Uskumatu, aga ta on tulekul!

Kevad, kõigest hoolimata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väikevend pidi joonistama koolis sel nädalal pildi oma kodulinna kõige ilusamast kohast.  Kevad Botaanikaaias

Igapäevased müstikused minu elus

Väikevenna viimase aja lemmikbänd laulab meil hommikuti autos: Mis mina peale päeva teen, selle mina tõotan tondile. Ausalt öeldes on ilmselt suurem osa minu parandatud vihikutest siis tondi valduses. Täna õhtul on tont kolmkümmend üks tükki juba kätte saanud, ja kui ma tubli olen, saab veel kolmkümmend seitse.

Pluss veel Väikevenna matemaatikatöövihikule uus paber ja tööõpetusse komplekteerida järjekordselt täiesti fantastiline kogum asju (üks sukavarras, 2 ajalehte ja PVA-liim).

Aga lapsed, ma saan aru, elavad mul hästi. Väikevend käis üleeile, otse võistlustelt tulles, naabripoisi juures pidžaamapeol. Pidu oli kestnud poole neljani ning hommikul sain kätte pannkooke täissöödetud pojanati. Imelised naabrid, kas pole?

Täna hommikul, kui autoga kooli juurde jõudsime,  ütles Väikevend, et tema arvates on ta kuupilet vahepeal lõppenud. Panga koodikaart oli mul nagu tavaliselt kodus, laual. Loomulikult sai olukord lahendatud – kirjutasin härrale ja tema ostis oma seitsme maa ja mere tagant siis meie kodulinna Väikevennale kuupileti ära. Kodus leidis Kõrreke, et kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb isa ikka appi. (Enamasti ongi selleks abiks ennekõike koodikaarti vaja.) Justkui võlukunst. Olen mõelnud, et kaugel elav vanem ongi nagu mingi maag. Argipäevavanemaga pole tal vist kuigi palju ühist.

Kõrreke palus muuseas edasi öelda, et ta sõi küll laupäevast õuna-kaerahelbe kooki.

Nii. Veel kolmkümmend seitse tööd, ja ongi see kuu lõppenud. Käis päris kiiresti.

 

 

Mitte veel päriselt hauas

Ma kujutasin ette, et kui Mamma sünnipäev ja muud ajaloolise tähtsusega sündmused läbi saavad, hakkab aeg aeglasemalt kulgema. Nii see ei olnud.

Ikka samamoodi – säuh! – ja nädal läbi.

Aga mul oli sel nädalal ka täitsa mitu mõtet. Näiteks käisin ükspäev verd andmas – mesi oligi kodus otsa saanud – ja sain edasilükkamise leevenduse rohkem kui kahekümneks aastaks. Nimelt oli mulle kusagilt (ja õnneks valesti) meelde jäänud, et verd saab anda ainult neljakümne viieni. Ma oli päris mures – kuidas ma siis edaspidi aadrit laskmas käin? Õnneks selgus, et mind ikka tahetakse kakskümmend aastat kauem. Ma olen absoluutselt veendunud, et see on mu tervisele tohutult kasulik. Ilmselt ongi, vähemalt platseebona, eks ole.

Ja siis, täpselt vastupidi oma mõtetele, jäin ma haigeks. Mitte nüüd väga hullusti, ja praeguseks olen juba terve ka. Selline lihasvalu-ja-natuke-nohu- värk. See võimaldab saada ettekujutuse, kuidas pidi end tundma vaene tädi Helju, minu lapsepõlveaegne tädike, keda ma mäletan rääkimas ainult oma tervisest. Tema enda jaoks oli tervis ääretute naudingute allikas – rääkida kõigile, kuidas tal kord külg, siis jälle selg valutab. Toonane auditoorium noogutas ikka viisakalt kaasa – mitte nagu jälle tellitult siinmail viibiv härra, kes ütles mulle lihasvalu kurtmise peale, et oleksin pidanud lapsena sporti tegema.

Mina reageerisin sellele adekvaatselt ja läksin täna balance’isse end venitama, ja ime küll, olemine oli hoopis mõnusam. Erilist vürtsi lisas asjaolu, et saunalaval sattusin kõrvuti ühe (kui täpsem olla, siis isegi kahe) oma õpilase emaga. Eks me siis leilitasime end koos ning pärast vestlesime veel duši all päid šampoonitades edasi. Loodan, et toredal proual jätkub oidu seda mitte oma poegadele mainida. Ainuüksi kujutluspilt sellest oleks vaestele noorukitele ilmselt tempel mällu igaveseks. Ma luban, et mina vaikin sellest kui haud! (Või noh, peaaegu, vähemalt asjaosalistele ei poeta sõnagi…)

Muidu elavad kõik endale kohaselt. Kõrreke oli kolm päeva õpilaste teadusparlamendis ja nautis täiega tööd tüvirakkude sektsioonis. Minu osalus seisnes selles, et ootasin teda umbes kella veerand ühest üheni ööl vastu pühapäeva teaduskeskuse juures. Kodus olev härra olevat suuremeelselt Kõrrekesele lubanud, et kui emaga on juhtunud avarii, siis tuleb ja toob ta ise lapse koju. (Milline kergendus!)

Suur Vend sai ära vastatud ühe keemia töö – koguni neljale –  kuid teist mitte. (Kas ma pean tõesti rohkem kui kahekümne aasta järel keemiaõpiku kätte võtma?! Ma olen kunagi koolikeemiat küll osanud – isegi gümnaasiumi lõpueksami (vabatahtlikult ja viie peale, kui nüüd ennast kiita) teinud, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sellest küll enam tõesti mitte midagi.

Väikevend mängis nädalavahetusel sõpradega õues, sai läbi kohustusliku Matilda ning on leidnud endale iidoli rahvalikku muusikat viljelevas JV-s. Ostsime koguni plaadi ja kuulame seda autos.

Olen viimasel ajal üldse palju asju ostnud, nii et pilk kontojäägile tegi nukraks. Näiteks läksime täna apteeki – tütar soovis D-vitamiini – ja väljusime terve kotitäiega, kus olid lisaks D-le ka kõik ülejäänud vitamiinid ning seda kahes vanuseastmes. Siis ostsime veel veebist Miisule piletid ja siis veel ühed kinopiletid ka. Teise käivad ikka vaatamas draamaklassikat, mina lähen lastega Miisule (ning rõõmustan, et on ikka veel Väikevend ettekäändeks kaasa võtta.)

Nii et elame edasi. Ja igavuse üle ei kurda.