Eilsel õhtul müristas tõesti mälestusväärselt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi äikest kartnud, aga võib olla ikkagi peaks.
Sest täna hommikul selgus, et suurest boilerist ei tule sooja vett. Ei jäänud pikalt asja üle juurdlema, pealegi pidin viima hommikul auto töökoha juurde remonti. Pidurikettad ja -klotsid, õlifiltrid ja küünlad. Kui alguses olin arvestanud, et auto peale kulub umbes 1/6 mu netopalgast (küünalde vahetusvajadus tuli veel täpsustada), siis maksma minnes selgus, et kulub siiski terve viiendik. Samas, kui juba mina kuulsin pidurdades ja parempööretel imelikke hääli, siis oli ka kõigeks selleks viimane aeg. Seda enam, et härra oli siin mõned kuud tagasi näinud unes, et ma sõidan maanteel ja ratas tuleb alt. Kui ma auto kaugtöö lõppedes (minu remonditöökoda asub ideaalselt mu töökoha lähedal) kontrolli viisin, soovitatigi mitte enne jubinate vahetust maanteele sõitma minna.
Niisiis, sain täna peale tööpäeva lõppu oma pisikese musta kätte ning jõudsin näljase ja lootusrikkana koju. (Lootusrikkana, sest kohe saab ju süüa, ma ise ju teen!) Selgus, et soe vesi pole endiselt tagasi ning ka pliit ei võta eluvaimu sisse. Nii et äkki peaks äikesesse tõesti suurema aukartusega suhtuma. (Kuigi – ma pole tõesti kuulnud, et keegi äikese puhkedes elektripliidi ja boileri vooluvõrgust välja tõmbaks.)
Tegin võileibu. Keetsin kohvi – veekeetja meil ju veel töötab. Rahunesin. Guugeldasin.
Telefonivestlusel härraga meenus viimasele, et me olime kunagi, aastal 2006, ju ostnud ühe väikese ühe auguga minipliidi. Leidsin selle tõesti köögikapi kõrgustest ka üles, nii et õhtuks sõime juba võileibu keedumunaga.
Ka kass Saveli elu on võtnud ohtlikke pöördeid.
Teeb murelikuks.
(Ei olnud ju suuremat mõtet lugeda? Panin siiski kirja, sest nii hea on vaadata pärast, millal sai viimati uus pliit või boiler paigaldatud.)