Sügisvaheaeg – kõik oli natukene hästi õnnestund

See Viidingu luuletus, tead küll (ma millegipärast arvan, et sa tead). Kus kirjeldatakse koolipidu läbi poisi silmade, kes ripub pea alaspidi. Lõpus öeldaksegi siis, et kõik oli natukene hästi õnnestund.

Et jah. Oli hommikuid, kus võtsingi oma juustuvõileiva ja kama ja kohvitassi ja läksin pikendasin veel hommikust lebo raamatut lugedes ja uneledes.

Oli nii sõpru kui sugulasi ja mõningaid meeldivaid vestlusi ja mitmeid kannutäisi kohvi ja rohelist teed.

Osad rasked küsimused lahenesid iseenesest. Näiteks mida teha äralõigatud õunapuuokstega, kui on selge, et Suur Vend jõuaks neid senises tempos saagides lõpule ehk õunapuude õitsemise ajaks? Saagida ise ööl ja päeval? Kutsuda turuvarblane? Otsuse tegi mahasadanud lumi. Töömehe toon kevadel, kui lumi sulanud. Siis on oksad kuivemad ja lehed küljest kukkunud. Ning arvaku mu veel nädal tagasi viimaseid muruniitmisetteasteid sooritanud naabrid neist vedelevatest okstest mida tahes. Lume all pealegi polegi väga näha.

Ka mõned muud küsimused lahenesid, kuigi päris mitte nii, nagu ma olin mõelnud. Mul oli plaan teha koolivaheajal lastele tervislikku ja mitmekesist toitu. Mis kujunes välja lihtsalt õhtuti erinevate õunakookide küpsetamiseks. Kas teha kanada õunakook või õuna-kaerahelbe pirukas oli ainus arutelu, millega lapsed haakusid. (Õunapommid seevastu laideti aga maha.)

Väikevend mängis palju õues ja tõi iga kord tuppa kihi kruusa. Hoolimata kohustusest võtta õuekombekas seljast kohe välisukse juures. Kui sul on maja ees poriauk, on see vist paratamatu.

Suur Vend puhkas lisaks koolitööle ka trennidest – nii käis ta nädala jooksul vaid korra korvpallis ja teise jalgpallis, kuid see-eest sai loa jätta trenn vahele, minna veekeskusesesse ja ööbida sõbra pool. Lisaks küttis ta meile sauna. Viimase tegevuse juures ei saanud takistuseks isegi asjaolu, et leiliruumis oli pirn läbi ning lambikuppel senitundmatute kruvidega kinni keeratud. Kui Suur Vend on otsustanud kütta sauna, siis see ka sünnib. Isegi, kui leili tuleb visata taskulambi valgel.

Kõrreke nentis tänasel hommikul justkui üllatudes, et on kaheksast vajalikust heegeldatud motiivist valmis saanud vaid kaks ja flööti harjutanud vaid korra. Mida ta tegi, on hea küsimus.

Ja läbi ta saigi. Puhkus (mul oligi kohe päriselt ja ametlikult puhkus) ja koolivaheaeg. Ei midagi silmapaistvalt kultuurset, ei midagi eriti tervislikku ja ei ühtegi äratehtud suurt tööd ette näidata. (Pesuvirn – vähemalt triigitud – küll kõrgub elutoas, aga pigem vaataksid sa et no hoidku küll, isegi pesu ei viitsi ta kappi ära panna!)

Rääksin täna Väikevennale, et homme tuleb jälle lasteaeda minna.

Ta arvas algul, et ma teen nalja.

Homne reaalsus on taas

mu koolivennad läksid/ja läksid samuti kõik kenad kooliõed/üht üsna pikka treppi mööda üles.

Jaksu!

Talvekarva omandades

Loomadel käib asi ikka lihtsamalt. Lihtsalt sügisel sööd rohkem, karvkate tiheneb ja mõned osavamad liigid poevad urgu ja magavad kogu pimeda aja.

Inimlapse teekond talvekarvani on hoopis vaevalisem. Eriti, kui talv tuleb
ootamatult (nagu ikka).

Esineb ka meeldivamaid üllatusi. Näiteks asjaolu, et Suurel Vennal rippus kapis päris kobe ja paras talvejope. Ilmselt ostsin kunagi kevadväsimuse perioodil mõnest kaltsukast, sest muidu ju mäletaks (iga esemeline selgitus küsimusele kuhu kaob raha? jääb erinevalt tavalisest nürist arvemaksmisest ikka meelde…) Ja Väikevennaga on lihtne, Suurest Vennast on järel päris korralik kombeka- ja jopepark.

Kõrrekese talvejope oli väikeseks jäänud ja juba edasigi antud. Õnneks leidis tütar sponsori oma härra isa näol. Niisiis vahetas ka Kõrreke edukalt talvekarva.

Autoga on kõige keerulisem. Auto on mul olemas. Talvekummid on mul samuti täiesti olemas. Garaažis. Ainult et auto ja garaaži vahet on kaks ja pool majapikkust ja garaaži ees on suur auk. Lisaks on praktilise meelega torumehed kasutanud ära tühja garaažiesise ja ladustanud riita metallist piirdeaedu ja torusid.

Ausalt öeldes ma ei teagi, mis on parem, kas plusskraadid ja muda või miinus ja jää. Päris kõhe tunne, kui auto libiseb sinna, kuhu tahab (ja ei sõida nii nagu mina tahan). Igal juhul sain mõningase helistamistöö tulemusena rehvivahetuse aja järgmise nädala keskpaigaks.

Minu endaga on kõige vähem muret. Õnneks läheb 15 aastat tagasi õmmelda lastud mantel veel selga.

Tagasi kodus – vastupandamatud kaneelisaid, mürisevad masinad ja targad raamatud

Eile õhtul pealinna rongilt maha tulles ja kodu poole sõites – auto olin jätnud eelmisel päeval jaama juurde – selgus, et juhtunud oli see, mis juhtuma pidi – veetorustiku remont meie tänavas oli jõudnud sõna otseses mõttes meie ukse alla. Lapsed olid reisist väsinud ja läksid varakult magama. Kõrreke, kes tervitab tänulikult iga uut majjailmuvat trükist, uinus, minu koolituselt saadud metoodiline materjal kaisus.

Hommikul oli topeltäratus. Esmalt läksid lapsed tülli. Keegi karjatas, keegi tuli kaebama ja siis tuli veel keegi kaebama. Suur Vend seevastu leidis külmkapist taina ja küpsetas valmis kaneelisaiakesed. Viimane äratusmeetod oli tõhusam.

Mina keetsin jälle lõunaks suppi ning lugesin pealelõunal ja õhtul läbi kuu aega tagasi alustatud raamatu. Poisid käisid trennis ja võtsid teiste meeste seas (vanuses umbes 5-70) sisse kohad, et vaadata teetöömasinaid ja -mehi. Väikevenna tähetund saabus tervelt kahel võrratul korral – esmalt kukkus ta auku ja teine kord palus töömees tal ema kutsuda (keevitamiseks läks vaja elekrit).

Mis sind selle juures nii huvitab, küsisin Suurelt Vennalt.

No ütle ise, millal mul jälle on võimalus otse oma kodu ees neid masinaid töötamas vaadata.

Keetsin kohvi, võtsin raamatu ja lugesin häirimatult mitu väikevennavaba tundi järjest (siis pidin poisi trenni viima).

Hiljem sõin lõunat otse katedraali nurga taga Cosy Pewkohvikus ja veerisin reisijuhi igat sõna, sest polnud muud lugemisvara kaasa võtnud. Arutuasin masendatult, kas selline ongi ees ootav vanatüdrukutulevik: katedraalide kogumine ja ahvatlevate restoranide laua taga lugemine. Võib olla oli uue trikoo ostmine omalaadne instinktiivne vastuhakk sellisele saatusele. Sel juhul raseerigem end kurtmata.

Mulle tõesti meeldivad raamatud, mis annavad head nõu. (Keegi võiks kõik need väärt soovitused Lodge’i teostest kokku koguda!)

Rohkelt hüva nõu jagas ka Väikevenna unejuturaamat* Näiteks: kes jutustama hakkab, ei tohi liiga äkki alustada ega liialt pikki kõrvalkäike teha, vaid peab rahulikult ja kindlalt pihta hakkama. Bagdadi Jussuf oli nutikas sell!

*Ei saa siinkohal jätta mainimata, et see on meie peres küll vist kõigi lemmikuks olnud. (Väikevend-õnneseen kuulab seda esmakordselt elus.)

Naised, kõrgharidusega, 35 +

Vist just niisugusena määratles režisöörihärra kusagil oma filmi sihtgruppi. Ja kinos istudes ja enda ümber – viimseni väljamüüdud saalis – ringi vaadates sai see kinnitust. Mina käisin Mammaga (me mõlemad kvalifitseerume), eespool istus kolleeg, tundus, et samuti emaga. (Kas on vaja lisada, et mitte keegi ei söönud popkorni?)

Äratundmine tabas rohkem, kui see mulle meeldinuks. Üksindusest kõnelevad interjöörid, üks täis raamatuid ja teine luksusasju. Ühel naisel lapsed, kel on oma elu, teisel kunagine kallim (kellel on ka oma elu). Ongi kõik, kogu elu.

Suurilmadaam, kes kujutab ette, kuidas ta siseneb kohvikusse kui kuninganna troonisaali. Naine praegusest Eestist, kõrgharidusega, 35+, kes vaatab Pariisi poeaknaid kui laps kommiletti. Lisaks veel väliseestlased, kes elavad endiselt justkui aastas 1940 ning tegelikult ei kuulu ei Eestisse ega Pariisi.

Suvel Pariisis jäid need kaunid valged majad sepistatud rõdudega meelde küll. Õhkamine Pariisi! – umbes nagu Kolmes ões õhatakse Moskva poole on nii… ma ei teagi, mis sõna siinkohal kasutada … iseloomulik? äratuntav? alandlik? See peegeldus vastu nii Annest kui ta tütrest (ehkki tütre reaktsioonis oli ka märkmisväärne annus kergendust) kuni kinopiletiga kaasaskäiva loosikupongini (kevadel Pariisi!) välja.

Mõjus küll.

Lapsevaba elu. Kulukas ja higistamaajav

Sest peale, kui lapsed peale (heade) tunnistuste kättesaamist otse keset ööd koos oma härra isaga minema põrutasid, on lisaks pöörase kiirusega hakanud kaduma ka aeg ja raha.

Tundub, et päevad koos laste ja töö ja laste huviringidega on lihtsalt köki-möki võrreldes lapse- ja muidu vabade päevadega.

Näiteks käin trennis. Lähen ostma pikka musta /…/ ja naasen kahe /…/, /…/ ja /…/ga. Joon sõbrannaga kohvi ja luban suuremeelselt varustada end valikuga uuemast ilukirjandusest. Käin veelkord trennis. Õhtul jaksan hädavaevu Midsomeri mõrvade ajal silmi lahti hoida. Lähen poodi ostma /…/ ja naasen /…/ga. Kinoskäik Mammaga (Eestlanna Pariisis, loomulikult.) Veel vahelduse mõttes üks trenn.

Koos kolme lapsega käib elu justkui pisut rahulikumas tempos.

Aga /…/ on, ei saa salata, tõesti väga ilus! (Kuigi /…/ pole mul ikka veel !)

Mida teha, kui kumm läheb katki?

Noh, autokumm, ma mõtlen.

Sõidad oma ilusa merevärvi autoga sisse esimesele teele. Sattud sügisesse parki. Hakkad nutma. Kahtled elu mõttes. Jõuad järeldusele, et sa ei tea, kas su autol on tagavarakumm.

Mida siis teha? Helistad oma telefonis esimesena kirjas olevale mehele. Ei aita. Mida veel teha? Helistad viimasena kirjas oleva mehele. Tema ikka aitab.

Sõidad autoga, mil all kolmele harilikule lisaks pisike punane tagavarakumm, kummisepa juurde. Sepp parandab su katkise kummi kümne euro eest ära. (Viimasel ajal on mul tunne, et kõik asjad maksavad siin ilmas kümneka.)

Kõnnid üle pika aja pisut maad jala ning leiad ilusa ümmarguse kastanimuna. Päike paistab. Enne, kui tuleb maailmalõpp, jõuab puudelt alla kukkuda veel palju kastanimune.

Meie sügis

Õhtune tee sai just valmis. See sügis on vägagi halli kuninga tee maitsega.

Mis omakorda meenutab Ahmatova hallsilmse kuninga lugu. Teate küll – Sügisõhtu kui punane klaas ja Kuninganna leseks jäi tal – kahju, nii noor – ja üleöö hall.

Argipäevasema poeesia eest hoolitsevad vikerkaared (tänu pidevale vihmale ja mõningasele päiksesele on neid tänavu sügisel olnud rohkem kui kunagi varem), lisaks veel kass ja lapsed.

Ma pean laste jaoks rohkem aega leidma, mõtlesin nädala sees, ja see mõte ei lasknud öösel magada. Üldse – vaatan ümberringi ja näen, kuidas kõik küsib mu aega.

Aias käis õunapuulõikaja ja oksad tahavad koristamist. Suur Vend saeb neid väiksemaks – ta väga pikalt ei jõua. Väikevennal on väike saag ning tema jaksab korraga veel vähem. Korjasin hiliseid õunu, viisin mõned kastid keldrisse.

Täna ei tulnudki päikest.

Käisime lastega uisutamas, Väikevend püsib pisut aega juba püsti, aga liuglemisest sademetel on asi kaugel. Suur Vend õpetab teda. Täna olid uisutama tulnud ka viimase klassiõed. Vana nipp: naisesüdame võitmiseks piisab, kui tegeled väikelapsega. See on vist mingi bioloogia, mulle tundub. Igal juhul tiirutasid kaks tütarlast peatselt uiskudel minu poiste ümber. Poistele tähelepanu meeldis.

Küpsetasin taas õunakooki. Ma ikka imestan vahel, et nad seda veel süüa viitsivad.

Õhtul asutasid suuremad lapsed end õhinal uut Superstaari vaatama. Nende koolivennal, kellega möödunud kevadel koolimuusikali tehti, sedakorda hästi ei läinud.

Ka kõik muu on sama. Nädalast nädalasse. Puhtad pesud, tülitsemised, kodused ülesanded, leppimised, ettelugemised.

Öös aga kahiseb paplite hääl
“Pole su kuningat maailma pääl…”

Ja-jah. Lonksuke halli kuninga teed selle peale. Kohe saab nädal läbi.