Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Olmelistest asjadest (peamiselt vist küll kookidest) ja inimestest. Augusti algus

Ööl vastu möödunud reedet sõitsime pealinnast, sadama parklast, koju – mina, Suur Vend ja tema pruut. Parkisin auto, laadisime kohvrid maha, tervitasime kasse, võtsime vannitoajärjekorda. Mida ikka inimene teeb öösel peale reisilt naasmist. Minu telefon lebas kui rõõmsavärviline tervitus mu padjal.

Järgmisel hommikul pesin pesu, nautisime kodust presskannukohvi – minu oma käib paraja sortsu mandlipiimaga, sellist juba kusagilt naljalt ei saa!- laadisime reisipilte alla. Mida ikka inimene teeb hommikul peale reisilt naasmist. Väikevend oli veel isa juures. Alles õhtul oli mul üheks igapäevasõiduks autot vaja. Auto aga ei käivitunud.

Väikevend, kes oli isa juurest koju jõudnud, pidi tulema kesklinnast liinibussiga.

Peale guugeldamist ja juurdlemist otsustasin ühendust võtta kunagise klassivennaga, kes millalgi sada aastat tagasi kindlasti autodega tegeles. Ja ennäe! – tegeleb siiani ning oli nõus nädala alguses koguni läbi tulema ning minu pisikesele mustale diagnoosi panema. Ma ise kahtlustasin peale guugeldamist ja auto käsiraamatu üles otsimist ning sellega tutvumist (esimest korda, olgem ausad), et asi võis olla elektroonilises võtmes, aga klassivend arvas, et akut ei saa ka päriselt välistada, hoolimata asjaolust, et laetuli põlema läheb.

Kuni mul autot polnud, sobis sõbranna küsimus, kas ma ei tahaks temaga kõnnitiirule tulla, nagu rusikas silmaauku.

Ärme kohvikusse läheme, ütles ta kindlameelselt, ma olen suvega niigi juurde võtnud.

Pakkusin, et teeme ehk kõnnitiiru Elektriteatrisse, seal on alati midagi vaadata.

Leppisime kokku järgmise õhtu. Väga hea, ütles sõbranna, tule enne kino minu juurest läbi, ma teen šokolaadikoogi valmis!

Minu sõbranna teeb imelisi kooke! (Küsisin kohe retsepti.) Ka film, kaheksakümnendatel tehtud film poiste sõprusest ja suurekssaamisest, mida iseloomustati kui Kalle Blomkvisti ja Kärbeste jumala vahepealset, osutus väga heaks. Kohe tekitas haakumist ja jututeemasid. Väga tore oli pärast vihmasajuses linnas koju jalutada.

Väikevend pakkis õhtul seljakoti, minemaks järgmisel hommikul rongiga lähedalasuvasse väikelinna maleva lõpetamise üritusele.

Hommikul, kui olin pojanati mõõduka emaliku härdusega teele saatnud, saabus klassivend töö- ja mõõteriistadega ning selgus, et viga oligi akus.

Sain aru, et mu väike must käitus täiesti laitmatult, vedades vana autoga välja täpselt koduni ning andes lõplikult otsad keset puhkust ja olmesõite. Toimekas ja rahuliku olemisega klassivend vaatas mu rehvirõhugi üle.

Pealeõunal tuli tütar paari asja järele ning tõi kohvikust, kus ta oma pulmade toitlustamise arvet käis maksmas, minu palvel karbi kooke. Need olid koduse moega marja- ja biskviitkattega koogid, väga head pealelõunakohvi kõrvale.

Õhtuti olen ikka teinud väikese jalutustiiru – harjumus distantselu-ajast. Kevadised lõhnad ja kuni jaanipäevani kestnud konnakontsert tiigil kooli juures on ammu kadunud, isegi pärnaõite mesist hõngu pole enam tunda. Käin õhtuti, nii kümne-üheteist ajal. Näen kohalikke  kasse ja siile. Viimastel päevadel on lõhnanud selgelt õunte järele.

Ilmselt on esimese õunakoogi aeg käes.

 

Ettevaatust, reisikiri! XVI

Loomulikult oli reisi esialgseks sihtpunktiks saar Vahemeres. Ning sama loomulikult ma sinna ei jõudnud. Suur Vend ja tema pruut pidid minema lõpureisile Musta mere äärde. Ka nende reis jäi ära. Ühendasime hoopis jõud ning käisime kompromissina saarekestel keset Põhjamerd, Ahvenamaal.

See oli üks ütlemata armas reis. See õige muumitrollide Soome, kivide, paadisildade, tuletornide, kaskede ja õunapuudega. Samas pole see muidugi päriselt Soome, sest seal elab valdavalt rootslaste kogukond ning kogu elu ja tegevus on ka rootsikeelne. (Etteruttavalt võib ka öelda, et sealsed noored, erinevalt muust Euroopast, rääkisid inglist kehvapoolselt, ka haridussüsteem olevat seal nende endi otsustada-korraldada.)

Mina lugesin ettevalmistavalt läbi Salmineni Katriina.  Jõuline, emotsionaalne ja kaunis – oli see alles raamat!* Suur Vend ja ta pruut võtsid ette tõsise muumifilmide retrospektiivi. Mõlemad ettevalmistused osutusid asjakohasteks. (Minu-sarja raamatu tõin küll raamatukogust, aga see oli kuidagi asjaarmastajalik ja jätsin suhteliselt alguses pooleli. Elu on liiga lühike, et lugeda raamatuid, mis ei kõneta.)

Alustasime sõitu öösel. Kui hakkasin autot parkima, selgus, et telefon oli jäänud koju padja kõrvale! Mis seal ikka. Reisigrupis olime (mina kaasa arvatud) ühed nooremad. Õhtuks jõudsime, olles sõitnud sel päeval auto, kiirlaeva, bussi ja praamiga, Brändöle. Mina sain oma esimese ujumisringi Põhjameres ning lastele praade tellides selgus, et elu Ahvenamaal on valusalt kallis. Aga mis seal ikka.

Järgmisel päeval olid kavas uhked kindlused, Bomarsund, millest järel küll varemed, kuid mille ümbrus oma kaldapealsete kiviste ja samblaste nõlvadega nägi välja nagu trollide elutuba ning Kastelholm. Sinna oli tehtud muuseum ning selle vibe sarnanes mõneti Rakvere ordulinnuse omaga. Lisaks oli seal kena vabaõhumuuseum meiupuu, veski, taluhoonete ja õunapuudega. Õunapuid, olgu öeldud, oli kogu saarestikus ning sealt tulevatki üle poole soomlaste õunasaagist. (Ilmselt oleks väga kaunis minna sinna õunapuude õitsemise ajal.)

Trollide elutoas. Bomarsund

Vasakul olev kribu on kohalikud “oliivid” – beebiõunad, mis on varakult ära nopitud ja marineeritud. Ehkki kogu degusteerimiseks pakutavat joodavat ei jaksanud meist keegi konsumeerida, pole ime, et kohe järgneb pilt “Õunapuu all pikutamas”…

Lõuna ajal oli meeleolukas veinitalu toodete degusteerimine.

Pärast kohalikus söögikohas Ahvenamaa kalasupp ja pannkook. Viimane sobis vaid Suurele Vennale, daamid meie seltskonnast tellisid veganvariandi ning meile toodi pallike sorbetti. Kalasupp poisile maitses, kuid see kuulus pannkook oli umbes nagu praetud puder ploomide ja vahukoorega…  Soomele iseloomulikult ei olnud võimalik veinitalu toodangut kohapealt kaasa osta. (Alkoholi müüakse teatavasti eraldi poodides.)

Teolt tabatud. Õunapuu all pikutamas otse vabaõhumuuseumi juures.

Meiupuu

Koduloomuuseum. Lihtsalt nunnu.

 

 

 

 

 

 

 

Õhtuks jõudsime pealinna Marienhamni. Sealne juugendlik puitarhitektuur meenutas Naanatali oma. Sealne õhtune jalutuskäik oli ka vist ainus kogu reisi jooksul, kus ma vihmavarju välja otsisin. Pubis tuli toitu oodata kaua, kuid õhkkond oli meeleolukas ja toit, kui see lõpuks saabus, ka väga maitsev.

Järgmisel hommikul tegime jalutuskäigu saarel ning käisime ka uhkel neljamastilisel Pommernil (mis muide paistis meie hotellitoa aknast) ja meremuuseumis. Viimane meenutas pisut Lennusadamat. Pärast jalutasime pisut kesklinnas. Kohalikus pizzerias õnnestus esimest korda saada kolme peale alla-viiekümnene arve. (Kuigi pärast, kui võtsime juurde cappuccinod, sai viiskümmend siiski ka sel korral ületatud – vähemalt oli tegu esimeste – ja ka viimaste – maitsvate kohvidega reisi vältel.)

Just selline nägi minu kujutluses välja Katriina vanem poeg Einar. Pildi leidsime meremuuseumist Mariehamnist.

Källskär

Viimane õhtu ja Kökar, paadisõiduga Källskärile. Viimane on tõesti koht, kuhu tasub sattuda! Seal oligi ehk reisi kõrghetk. Laienloks, kivid, ekstsentrilise paruni ehitatud karjalapärane majake, kus ta miksis kokku ahvenamaise vahemerepärasega – aias kasvamas nii viinamarjad kui metsmaasikad – , kaminasimsil Tove Jansoni maal, pisut eemal Jansoni enese väike suvepelgupaik. Mootorpaadiga Kökarile tagasi sõites ning kaneelisaiakesi ja kohvi nautides olime üsna üksmeelsed, et see oli reisi kõrghetk. Pärast kodus pilte vaadates märkasin, et mu poeg nägi neil välja nagu rõõmus multifilmitegelane.

Järgmisel hommikul veel viimane ujumisring Põhjameres, kahtlemata reisi parim hommikusöök, kohalik imearmas koduloomuuseum, frantsiskaanide klooster ja kirikuaed. Mulle meeldib sellises väikeses maasurunaias vaadata hauaplaatidelt nimesid. Perekonnanimed kordusid – ikka Eriksonid-Eklundid ja teised rootsipärased nimed. Oli ka – just naistel – venepäraseid eesnimesid – ilmselt märk eemalt toodud pruutidest.

Suurepärane koht hommikuujumiseks, kas pole?

Koju tagasisõit enam nii meeleolukas ei olnud, lihtsalt väsitav. Aga eks see käib reisimise juurde.

Kokkuvõtteks – Ahvenamaa on kaheldamatult üks erilisema loodusega kohti, kus ma käinud olen. Omal käel minnes tahaks ilmselt korralikku eeltööd, sest saari on ca 300, omavaheline ühendus on peamiselt praamitsi. Jalgrattureid nägime, kuid öeldi ka, et rattamarssruudid võivad olla pikemad, kuna osadel autoteedel ratastega sõita ei tohi… Toit on kallis ja kohv soomepäraselt kehv. Aga minna tasub kahtlemata, tuttavat soomepärast minimalistlikku disaini ja mustreid võib näha otse loodusest. (Tegelikult on muidugi viimane esimeste otsene allikas, aga esimene on lihtsalt tuttavam!) Sammaldunud kivikangruid ja paadisildu ja rootsipunaseid maju võib muidugi kirjeldada, aga see kõik jääb siiski maotuks. Oma silmaga tuleb ikka ära näha!

 

*Kusjuures minu arvates mitmel pool toodud võrdlus Kristiina Lauritsatütrega kõige täpsem ei tundunud, pigem tekksid seosed Gailiti, Mälgu ja T&Õ esimesega.

Mariehamni vaade. Väga Ahvenamaa.