Mõelda vaid!

Noorem pojanatt sai täna öösel 14.

Kusjuures ärkasin ise millalgi klahviklõbina peale üles – sellest kohe lähen magama oli omajagu aega möödas. Ausõna, me tegime J-ga füüsikaülesandeid!  Igal juhul pistis vastne neljateistaastane oma füüsikavihiku mulle millalgi päeva jooksul tõendusmaterjalina nina alla- näed, ausõna tegime!

Igal juhul ärkas ta hommikul üles, kui terve vennas- ja õeskond koos kasside ja kaaslastega sünnipäevalaulu laulis.

Jõime sünnipäevalapse terviseks õunalimonaadi. Kõigist maailma kookidest oli Väikevend soovinud oma ema tehtud õuna-purukooki. Selle ma ka eelmisel õhtul küpsetasin ning hommikul tegin võileibu juurde.

Kingiks oli Suur Vend ostnud kollase pusa (Väikevend, kelle jaoks muidu on Suur Vend Eeskujude Eeskuju, ei jäljenda oma iidoli tagasihoidlikku riietumisstiili ning mul pole kahtlustki, missuguses mundris homme koolis sünnipäevakomme pakutakse.) Mitmetelt sugulastelt oli mitmeid maiustusi. Ma ise otsustasin peale pikemat kaalumist võileivagrilli asuks. Lisaks temaatiline stardikomplekt – röstsai, pool kilo viilutatud juustu ning suur purk pähklikreemi. Iginäljane neljateistaastane hindas kingitust kõrgelt. Väikevend kohe oskab kingitusi vastu võtta!

Kui vahepeal elu uuesti distantsile üle ei viida, tuleb väiksem pidu sõpradega järgmisel nädalavahetusel põgenemistoas. Eks näis.

Aga selgemast selgem on eelis kolmeteistaastaste ees – linnaratta konto saab nüüd oma nimele teha. (Seni tegi Väikevend kõik oma sõidud venna kontoga.)

Homseks koolipäevaks on asjad koos, kommikott esikus valmis ning uus, venna kingitud pusa valmis seatud. Kohustuslik kirjandus tegevat uniseks (eelmise öö napiks jäänud unetunde arvestades pole ka ime).

Õhtusel vestlushetkel – et kuidas sünnipäevaga rahul, ja kas homseks asjad koos – sain aru, et üks osa minust on lapsega rõõmus ja teine osa oli muutunud klombiks kurgus. See oli see osa, mis on mures (et kuidas ja kas ta ikka?) ja vist ka see osa mis on kurb, et pole kedagi, kellega seda päriselt jagada (mõtle, meie oma, ja nii suur juba, emast ammu pikem!).

Aga siiski – mõelda vaid, juba neliteist!

 

 

Meie pere jütsid ja õpsid

Minu enda esimene september on olnud nagu esimesed septembrid õpetajatel ikka: astri- ja gladioolikimbud, rõõmus sagin, suve jooksul kasvanud õpilased. Oma klassis ja täies koosseisus polnud me kokku saanud märtsikuust saadik ja isegi suur sädistamine ei pannud sedakorda pead valutama, vaid tõi naeratuse suule. Tore on olla kuuendas bees!

Ka Väikevennal oli muudatusi vähe – klass on küll juba kaheksas, kuid klassikaaslased enam-vähem samad, kuigi üks uus klassiõde tõi kaasa juba ette elevust. Pisut ebamugavust tekitasid viisakad riided, kuigi tundmusi kampsuni osas oli leevendanud tunduvalt klassiõdedede positiivne tähelepanu. Kraega valge särgi juures ei ole küll muud parata, kui sellest lihtsalt välja kasvada, tõdes noormees hommikul murelikult. Väikevend viis šokolaadi nii oma praegusele kui esimesele klassijuhatajale, sest nad on mõlemad parimad. Pärast kooli mindi semudega burksi sööma ning pärast oli aeg spordiarsti juures. Sealt saadud pabereid uurides võib nentida, et väljakasvamine edeneb.

Suur Vend on, arvestades tema tavapärast stoilist olekut, päris uudishimulik ja ärev. Milles täpsemalt tema stuudium seisneb ja missuguseid koolitarbeid tal vaja võiks minna, ei teadnud keegi, kuigi ma oletasin, et raskejõustiku alustesse pole ehk oma sangpommi vaja kaasa võtta. Värske studioosus teatas ka emale, et igal juhul pole mul võimalik ÕISi lapsevanema kasutajakontot luua ning tal silma peal hoida. (Tegelikult muidugi tore!) Esimesed muljed on positiivsed.

Tütreke alustas samuti õpinguid, nii pillimängukoolis kui ülikoolis, kuid temast pole peale seda keegi enam midagi kuulnud. (Küll aga on Suure Venna pruut teda näinud, nii et eeldatavasti on ta elu ja tervise juures.)

Rõõmsat kooliteed kõigile jütsidele ja õpsidele!