Igapäevased müstikused minu elus

Väikevenna viimase aja lemmikbänd laulab meil hommikuti autos: Mis mina peale päeva teen, selle mina tõotan tondile. Ausalt öeldes on ilmselt suurem osa minu parandatud vihikutest siis tondi valduses. Täna õhtul on tont kolmkümmend üks tükki juba kätte saanud, ja kui ma tubli olen, saab veel kolmkümmend seitse.

Pluss veel Väikevenna matemaatikatöövihikule uus paber ja tööõpetusse komplekteerida järjekordselt täiesti fantastiline kogum asju (üks sukavarras, 2 ajalehte ja PVA-liim).

Aga lapsed, ma saan aru, elavad mul hästi. Väikevend käis üleeile, otse võistlustelt tulles, naabripoisi juures pidžaamapeol. Pidu oli kestnud poole neljani ning hommikul sain kätte pannkooke täissöödetud pojanati. Imelised naabrid, kas pole?

Täna hommikul, kui autoga kooli juurde jõudsime,  ütles Väikevend, et tema arvates on ta kuupilet vahepeal lõppenud. Panga koodikaart oli mul nagu tavaliselt kodus, laual. Loomulikult sai olukord lahendatud – kirjutasin härrale ja tema ostis oma seitsme maa ja mere tagant siis meie kodulinna Väikevennale kuupileti ära. Kodus leidis Kõrreke, et kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb isa ikka appi. (Enamasti ongi selleks abiks ennekõike koodikaarti vaja.) Justkui võlukunst. Olen mõelnud, et kaugel elav vanem ongi nagu mingi maag. Argipäevavanemaga pole tal vist kuigi palju ühist.

Kõrreke palus muuseas edasi öelda, et ta sõi küll laupäevast õuna-kaerahelbe kooki.

Nii. Veel kolmkümmend seitse tööd, ja ongi see kuu lõppenud. Käis päris kiiresti.

 

 

Mida me vahepeal söönud oleme ja muud

Olen ammu unustanud, kuidas on kombeks veeta laupäeva õhtut. Elu kulgeb päevast päeva ärategemist ootavate pisiasjade rütmis. Sel nädalavahetusel ei saa ka lubada endale ilma äratuskellata ärkamise luksust – täna oli vaja viia Väikevend peale kaheksat treeneri bussi peale (võistlused Rakveres), homme Kõrreke peale seitset rongi peale – laulupeo lugude proov pealinnas. Laulupeo? imestasin ma sellest kuuldes – sel aastal ju pole pidu. Aga selgus, et nende orkester mängib lood teistele näidiseks ette. Isegi Suure Venna jaoks oli see kõva sõna. Ja vähe sellest, ka täna käis Kõrreke miskis orkestrilaagris (kust ta homse tõttu õhtuks koju tuli) – aga see oli teine orkester ja sinna läks ta ise kohale.

Suurematel lastel oli lisaks vabariigi aastapäevale kaks vaba päeva. Suur Vend veetis need peamiselt staadionil. Eile oli kuus ja pool tundi kodu lähedal, siis tuli koju, pani teised putsad jalga, jõi vett ning ma viisin ta pooleteiseks tunniks trenni. Õhtul olid jalad olnud kuidagi väsinud, aga isu oli hea.

Mis puudutab vabariigi aastapäeva, siis veetsime selle koduselt ning sõime isamaalisi toite. Tegin ka kiluvõileibu, kuigi sööjaid jääb meil aasta aastalt vähemaks. Õhtu lõpetasime kamavahuga, mida kaunistasid sinimustvalged lipud,  mustikad Hispaaniast ja vaarikad Tšiilist. Väikevend tegi neli tundi koduseid ülesandeid. Päeva erilisust markeeris lisaks toidule vardassetõmmatud lipp ning võimalus päevaseks uneks. Mis seal ikka.

Täna tegin õuna-kaerahelbekooki emade kättemaks, aga Väikevennal, kelle kõht on täis krõpsu ja kummikarusid ning Kõrreke, kelle kõht on ka ilmselt midagi täis, ei tahtnudki. Nii et isegi kättemaks jäi poolikuks… kuigi muidu maitses hästi.

Kõige ebatavalisem kogu nädala jooksul oli, et Kõrreke tegi oma toa korda. Peaaegu, enne põranda pesemist sai jaks otsa. Igal juhul aitas Suur Vend vana kirjutuslaua toast välja ning uue – härra siin möödunud nädalal monteeris kokku – sisse. Toa koristamine tundus olevat nii suur vaev, et laps oli riietega magama jäänud ning banaanikoored vedelesid keset uut lauda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mitte veel päriselt hauas

Ma kujutasin ette, et kui Mamma sünnipäev ja muud ajaloolise tähtsusega sündmused läbi saavad, hakkab aeg aeglasemalt kulgema. Nii see ei olnud.

Ikka samamoodi – säuh! – ja nädal läbi.

Aga mul oli sel nädalal ka täitsa mitu mõtet. Näiteks käisin ükspäev verd andmas – mesi oligi kodus otsa saanud – ja sain edasilükkamise leevenduse rohkem kui kahekümneks aastaks. Nimelt oli mulle kusagilt (ja õnneks valesti) meelde jäänud, et verd saab anda ainult neljakümne viieni. Ma oli päris mures – kuidas ma siis edaspidi aadrit laskmas käin? Õnneks selgus, et mind ikka tahetakse kakskümmend aastat kauem. Ma olen absoluutselt veendunud, et see on mu tervisele tohutult kasulik. Ilmselt ongi, vähemalt platseebona, eks ole.

Ja siis, täpselt vastupidi oma mõtetele, jäin ma haigeks. Mitte nüüd väga hullusti, ja praeguseks olen juba terve ka. Selline lihasvalu-ja-natuke-nohu- värk. See võimaldab saada ettekujutuse, kuidas pidi end tundma vaene tädi Helju, minu lapsepõlveaegne tädike, keda ma mäletan rääkimas ainult oma tervisest. Tema enda jaoks oli tervis ääretute naudingute allikas – rääkida kõigile, kuidas tal kord külg, siis jälle selg valutab. Toonane auditoorium noogutas ikka viisakalt kaasa – mitte nagu jälle tellitult siinmail viibiv härra, kes ütles mulle lihasvalu kurtmise peale, et oleksin pidanud lapsena sporti tegema.

Mina reageerisin sellele adekvaatselt ja läksin täna balance’isse end venitama, ja ime küll, olemine oli hoopis mõnusam. Erilist vürtsi lisas asjaolu, et saunalaval sattusin kõrvuti ühe (kui täpsem olla, siis isegi kahe) oma õpilase emaga. Eks me siis leilitasime end koos ning pärast vestlesime veel duši all päid šampoonitades edasi. Loodan, et toredal proual jätkub oidu seda mitte oma poegadele mainida. Ainuüksi kujutluspilt sellest oleks vaestele noorukitele ilmselt tempel mällu igaveseks. Ma luban, et mina vaikin sellest kui haud! (Või noh, peaaegu, vähemalt asjaosalistele ei poeta sõnagi…)

Muidu elavad kõik endale kohaselt. Kõrreke oli kolm päeva õpilaste teadusparlamendis ja nautis täiega tööd tüvirakkude sektsioonis. Minu osalus seisnes selles, et ootasin teda umbes kella veerand ühest üheni ööl vastu pühapäeva teaduskeskuse juures. Kodus olev härra olevat suuremeelselt Kõrrekesele lubanud, et kui emaga on juhtunud avarii, siis tuleb ja toob ta ise lapse koju. (Milline kergendus!)

Suur Vend sai ära vastatud ühe keemia töö – koguni neljale –  kuid teist mitte. (Kas ma pean tõesti rohkem kui kahekümne aasta järel keemiaõpiku kätte võtma?! Ma olen kunagi koolikeemiat küll osanud – isegi gümnaasiumi lõpueksami (vabatahtlikult ja viie peale, kui nüüd ennast kiita) teinud, aga ausalt öeldes ei mäleta ma sellest küll enam tõesti mitte midagi.

Väikevend mängis nädalavahetusel sõpradega õues, sai läbi kohustusliku Matilda ning on leidnud endale iidoli rahvalikku muusikat viljelevas JV-s. Ostsime koguni plaadi ja kuulame seda autos.

Olen viimasel ajal üldse palju asju ostnud, nii et pilk kontojäägile tegi nukraks. Näiteks läksime täna apteeki – tütar soovis D-vitamiini – ja väljusime terve kotitäiega, kus olid lisaks D-le ka kõik ülejäänud vitamiinid ning seda kahes vanuseastmes. Siis ostsime veel veebist Miisule piletid ja siis veel ühed kinopiletid ka. Teise käivad ikka vaatamas draamaklassikat, mina lähen lastega Miisule (ning rõõmustan, et on ikka veel Väikevend ettekäändeks kaasa võtta.)

Nii et elame edasi. Ja igavuse üle ei kurda.

Ajaloolised sündmused

Loomulikult juhtuvad kõik ajaloolise tähtsusega asjad ühekorraga. Esmalt oli laupäev päev, mil Mamma sai seitsekümneviieseks. See oli ette teada muidugi juba 1941. aastast saadik. Teisalt oli see päev, mil meie tsunftis oli suur väljanäitus. See on meil üle aasta. Ning kolmandaks saime Kõrrekesega näha Suurt Venda eakate sugulastega vestlemas. Seda me ette näha ei osanud, aga see-eest ei unusta kunagi.

Mamma mõtles ja muretses pikalt. Ega tal neid eakaaslasi enam nii väga palju ju polegi. Aga sugulasi, naabreid, eluaegne parim sõbranna ning kass on ju kõik olemas. Toitude tellimisel ühendasime jõud – Mamma vaatas oma kodus kataloogist, mina tellisin netist. Vana töökaaslane küpsetas pirukad ja tort pidi tulema linna esinduskohvikust. Ning et mina olin pealelõunani oma väljanäitusel, sai espetsiaalselt härra välismaalt kohale palutud, kes kogu tavaari aitas tuua.

Kõik kutsutud tulid kohale. Eakad sugulased koguni pool tundi varem, nii et Mamma polnud jõudnud veel õieti riideidki vahetada. Nad olid selgitanud, et taksoga, sellepärast. Kõige eakam proua hakkas ringi tuustima ja selgitama, kuidas kõik asjad peavad käima. Mamma tundis end vist pisut abitult ja kass otsustas põgeneda ülakorrusele.  Siis tuli külalisi juurde ning aktiivne proua taandus pisut. Tehti ühispilt, joodi vahuveini ja lauldi Ta elagu, ta elagu! Väikevend polnud seda laulu kunagi kuulnud. Kõik lapsed pidid vastama küsimustele mis klassis?, mis koolis?, mis trennis?, mis pill? Nad siis vastasid tükk aega. Meie Kõrrekesega nautisime täiega eaka sugulasproua dialoogi Suure Vennaga. Viimane üritas säilitada oma väärikust, põrnitsedes süvenenult oma telefoni. (Mamma juures on kõik sajaprotsendiliselt  wifi-vaba.) Võimalusel vastas ta ühesilbiliste sõnadega. Lõpuks tundusid mõlemad vestlusest päris kurnatud.

Ja nagu sellest veel vähe, pühapäeval käisime koos poes ning Suur Vend tabas meid maiustusteriiuli juures – nii Kõrreke kui Väikevend olid soovinud sõpradele šokolaadi – arutlemas, kas Suurel Vennal pruuti on. Ei olnud, nagu ta ise kinnitas. See-eest oli ta ostnud endale uue jalgpalli.

Muidu läheb meil kenasti, ainult et suurematel lastel hakkab lähenema trimestri lõpp. Pilk hinnetelehele pole paljulubav. See-eest esineb hetki, kui isegi Suurt Venda võib näha õpikuga.

Mamma olevat samuti oma kassiga ära leppinud ning jäi oma juubelipidustustega igati rahule.

Kudujad

Reede pealelõunal tolmu imedes nägin taas ämblikku, kes on otsustanud, et parim koht võrkude kudumiseks on meie nõudepesumasina juurde viiv toru. Võrgud tõmbasin tolmuimejasse, kuigi ämblikust, kes oma pikkadel koibadel ummisjalu pages, oli tegelikult kahju.

Või noh, tegelikult, mis see argipäev muud on, kui üks Penelope kangakudumine. Nädalast nädalasse samad asjad – koristada, pesu, tööasjad tööl, tööasjad kodus, kütta, Väikevennaga õppida, lapsi vajalikesse kohtadesse korraldada ja nii edasi. Kui hästi läheb, jõuab mõned korrad nädalas trenni ka.

Kuigi see nädalavahetus on iseenesest haruldane – perekond Simpsonitest olen ma pääsenud, jalgapallist ning vennalikust jagelemisest samuti. Nimelt viisin Väikevenna reede pealelõunal loodusmaja talvelaagri bussile ning poolteist tundi hiljem Suure Venna kohalikku lennujaama. Isal ju vaja ka mõnikord silma pea hoida, eks ole. Väikevennal polnud mingeid muresid, erinevalt Suurest Vennast. Viimane oli kindel, et mul läheb ilma temata raskeks.

Ei läinud raskeks. Näiteks reede õhtul sain rahus isegi telekast mälumängusaadet vaadata. Koguni nii rahulikult, et jäin teleka ette magama – mida minuga pea kunagi ei juhtu. Kuigi, ega ma tavaliselt õhtuti teleka ees ei istu ka.

Kõrreke käis laupäevasel hommikul bioloogiaolümpiaadil. Pärast tegime sojapallidega suppi. Seda, ma kinnitan, ei juhtu enam kunagi, sest sojapallid tundusid hamba all umbes nagu mingid pöntsakad limused. See oli tõesti jube, minust jäid need  söömata. Aga õhtuks tegime lihavaba kasukat, heeringa asemel panime hoopis konservherneid ja see oli tõesti maitsev.

Niipalju, kui ma aru sain, valmistas üks mu poegadest lindu, teine olevat söönud burgerit. Nihil novi sub sole! (Meie Kõrrekesega mängisime scrabble‘it, sõime mustsõstrašokolaadi, vestlesime bioloogiaolümpiaadist, novellidest, deus ex machinast teoorias ja praktikas ning imetlesime eesti keeles olemasolevaid sõnu. – No kas pole võluv – päkapikk tõi mudilasele kena kimpsu.)

Homme on plaanis ahjujuurikad (see on vähemalt kindla peale minek), lõpetada täna alustatud tööasjad (ei ole viimastel nädalaltel õnnestunud nii sättida, et üks päev nädalas täiesti töövaba oleks), siis tulevad poisid ükshaaval tagasi. Mis tähendab musta pesu ja Väikevennaga õppimist – sealjuures luuletuse päheõppimist – siis ilmselt veel mingit süüa ja lootust, et ehk on nad omavaheliseks jagelemiseks oma reisidest väsinud. Nii et jah, umbes nagu Penelope kangas. Ainult peigmehi pole kusagil.

Õhtuks ehk pannkoogid?