Avalöögiks valmis

Tunne on päris ootusärev.

Ettevalmistused on käinud täie hooga.

Minul on töökavad valmis ja esitatud. Paar päeva tagasi oma töökäekotti inspekteerides leidsin säält paari pastakaid ja tagavarasukkpüksid. (Kott ise tuleks parandusse viia või üldse välja vahetada.)

Tõepoolest, seda, et soliidne on käia tööl, sukkpüks varbal, polegi praeguste ilmadega enam raske uskuda. Nii et täna ladusin neid toidupoes kärru kohe hulgim.

Lõvipoisiga käisime täna õpikute ja töövihikute järel. Tema iga aastaga järjest säravamaks muutuv klassijuhataja äratas poisis vist isegi teatud kooliinnu. Igal juhul, selmet algava kooliorjuse üle viriseda, nagu see viimastel päevadel on olnud, kirjutas ta päris usinalt töövihikutele ja raamatutele ettikette.

Kõrreke on käinud juba nii koori- kui ka orkestriproovis (viimasesse minnes oleks äärepealt flöödi koju unustanud…) Õhtul vaatasime veel viike ja värke üle. Otsisime välja trennide ajad ja busside ajad, millega laps sinna trenni saab. (Kuupiletid on juba rahakottides olemas.)

Ning ka vestlused söögilauas käivad uute teadmiste omandamise ümber. Noh, näiteks Kõrrekesega tuli täna jutuks, et mõnikord ei armasta mehed mitte naisi vaid teisi mehi. Ja tema oli kohe innukalt täpsustamas: Jah, ma mäletan täpselt, et kui ma sellest esimest korda kuulsin, olin ma noorem, nii kuue-seitsmene. Aga ma ei teadnud, kuidas seda nimetatakse ja siis Lõvipoiss ütles mulle. Ikka tore, kui õde-venda omavahel teadmisi jagavad. (Lõvipoiss pidi siis olema viie-kuuene.)

Ning minu hajameelsuski hakkab juba saavutama töölkäimiseks tarvilikku taset. Täna õhtul läksin uksest välja sooviga võtta autost Väikevenna lasteaias poriseks saanud püksid ja viia välja prügikott. Tuppa tulles olid ühes käes tõesti püksid – ja teises endiselt prügikott.

Suures pesukausis on kuus hiiglaslikku kimpu sügislilledest. (Ostetud parimatelt teadaolevatelt tädidelt kesklinna mänguplatsi juures.) Kaks klassijuhatajat, flöödiõpetaja ja kolm lasteaiaõpetajat (loodan, et ma kedagi ei unustanud, igal juhul kaasavõetud sularaha käitus vastavalt nimele ja on sulanud.)

Homse päeva puhul on valmis seatud väikesed üllatused. Jalkakakaardid Lõvipoisile, pärlitega juuksekumm Kõrrekesele ja poiste aabits Väikevennale (kes seni pole just eriti innukalt tähti õppida tahtnud.)

Pihlamarjad on juba punased. Pääsu pole.

Advertisements

Lapsed ja nende peod

Ehkki Lõvipoisi sünnipäev oli juba kuu keskpaigas, pidasime sõpradepeo maha täna veekeskuses. Kuidagi tühi tunne oli viimastel päevadel: lapsel tuleb pidu ja minu ülesanne on vaid tagada, et pangakaardil oleks piisavalt raha. Ei mingeid ettevalmistusi – Lõvipoiss on pidanud viimased kolm aastat piraadisünnipäeva. (Näed, ind sai enne otsa, kui viieteistkümnele mehele pudel rummi lisandus…)

Oma lapsepõlvest tuttavad olid vaid kartulisalat ja viinerid (esialgu valitud pitsasid ei soovitanud aus puhvetipreili, kuna nad teevad need mikrokas soojaks ja servad minevat kiiresti kõvaks…). Ja pähklite ja võikreemiga biskviittort.

Muidu oli pidu lõbus. Ainus klassiõde, keda mu poeg kutsuda soovis, oli õnneks hakkaja ja integreerus kiiresti nii poiste kui paari kohalolnud tüdrukuga.

Ma mõtlesin tegelikult pikalt, kas siinjuures ka sellest kirjutada, millest ma nüüd kohe räägin. Või kas panna parooli alla selle pärast. Seda enam, et ma ise pole alati kõige sotsiaalsem ja parem suhtleja ja üldse – minu ema vist kah sellest ei kirjutaks. (Tema muidugi ei peaks üldse mingil tingimusel blogi ka, isegi kui ta arvuti-alased oskused seda võimaldaksid). Ühesõnaga: minu meelest on laste sünnipäevad tähtsad, vähemalt sellel määral, et teatada oma mittetulemisest. Eriti näiteks, kui tegu on sellise kohaga nagu veekeskus, kuhu peaks kogu seltskond korraga sisse minema. Suvised sünnipäevalapsed on selle mittetulemise koha pealt muidugi õnnetus olukorras* – see on ka põhjus, miks me mitu aastat oma suvepoisi pidu augusti lõpus peame. Õnneks oli etteteatamata puudujaid vaid üks – kuid ootajad see-eest kõik ülejäänud.

Pidu oli lõbus. Sportlik, nagu peategelane ise soovis. Alguses võistlusmängud ja siis muu lõbu. (Mina olin küll suure osa ajast Väikevennaga lastebasseinis.) Kes sportis, kes lebotas. Torti sööma tulid ka niisama veekeskuses olnud jänese sõbrad ja sugulased (kellegi väikevend ja kelleg sõber) – ma loodan, et õiged poisid said ikka ka vetevoogudest üles leitud. (Algkool on veel õnneks küll see aeg, kus suuremat jagu lapse sõpru vähemalt nägupidi tead – aga märgadest juustest ja ujumispükstest koosneva mundri juures tekivad ikkagi kahtlused.)

Koju tulles vaatas laps oma kingitusi: lauamäng, käekell, raamatupoe kinkekaarte ja raha. Ka see on vist praegusel ajal üsna tüüpiline? (Bart Simpsoniga käekell ja lauamäng läksid kohe kasutusse.) Mina sain ka lille.

Aga õnneks on kodus Väikevend. Tema ootab väga oma peatset sünnipäeva. Piraadisünnipäeva, loomulikult.

*Üks paremaid suve- ja muidusünnipäevameeleolusid on kirja pandud Hundi ulu poolt. Ammu loetud, aga ikka meeles.

Kasvatamine ja kasvamine

Tegelikult, võiks öelda, et küsimus, kelleks me lapsi kasvatame, on peamine. Ainus ja põhimõtteline mure selle juures on muidugi see, et neil on oma tee käia. Ma vaatan oma lapsi ja näen seda põnnieast alates – tütre loovust, suurema poja sportlikkust, Väikevenna militaarseid huve.

Ritsiku blogi kommentaariumis toonitati lapse valikutest rääkides meie ja meie sõprade veendumusi. Vaevalt, et leidub vanemat, kes pole oma lapsele rääkinud (vali üks): eestlasel on ikka kombeks, meie suguvõsas on ikka nii tehtud, meie pere arvates, minu usutunnistuse järgi, meie ametis…

Mõnda asja on suhteliselt valutu selgitada. Noh, hiljuti on näiteks meil teemaks olnud tatt. Et idas on ebaviisakas seda lappe kasutades ninast eemaldada, läänes jälle sissepoole luristada. (Tatt iseenesest on ju lihtsalt tatt ja mida sellega ette võtta, on selgelt kokkulepete küsimus.)

Tegelikult on lapsevanemaks olemine väga huvitav. Lõpptulemuse mõttes.

Keskkonnakaitsja, kes end sulgedega kaetult linnuvabriku külge aheldab.
Paraadil marssiv geiaktivist.
Põhumajas elav karvane maausuline.
Vahitorne jagav jehoovatunnistaja.
Keskerakondlane, kelle tuharale on tätoveeritud suure juhi ja õpetaja porteree (tuhar ei saa muidugi siis väga kiitsakas olla).
Ateist, kes peab oma pühaks kohuseks iga usulise ilmingu vastu võidelda (nii et see muutub juba eraldi usuks).
(Klišeed on siinkohal tahtlikud.)

Mis iganes. Kui ma püüaksin oma last mõnes neist rollides ette kujutada, siis ei saa muidugi salata, et nendest valikutest on neid, mille juures ma suudaksin südamest kaasa elada, neid, millesse suhtuksin sõbraliku irooniaga ja neid, mis pole mulle sisimas vastuvõetavad. Ma näiteks ei ole kindel, et kõik minu valikud ka minu vanematele on vastuvõetavad olnud – ja vanemate meele järgi olemine on lapse elus üldse võrdlemisi jätkusuutmatu valik.

Küll on aga üks tõekspidamine, mille üldkehtivusse ma tõesti usun ja mida mu ema mulle õpetas: ära kunagi tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. (Tegelikult on selle esmalt sõnastanud Konfutsius, nagu ma hiljem teada sain.) Minu jaoks jääb see tegelikult kõige tähtsamaks, mida mu ema mulle on õpetanud.

Ma ikka ütlen seda oma lastele ka. Päris sageli. Et jääks meelde ka siis, kui nende tee elus saab olema selline, kus muu kodus õpetatuga suurt midagi peale pole hakata.

Esimene tööpäev

Ettevalmistused algasid eelmisel õhtul. Enne magamajäämist – kenasti tund enne südaööd!- tassike taimeteed. Sellegipoolest tundus kella seitsmene ärkamine uskumatult raske.

Väikevend ja hiir lasteaeda. Ise tööle. Võtsin ilusat ilma lootes ratta. Tööl tegin mitu asja. Pühkisin monitorilt tolmu, ladusin raamatud riiulisse ja teritasin pliiatseid. Viisin raamatukokku tagasi Kummi-Tarzani ja Käbi Laretei raamatu. (Vahepeal keskmiselt läbi loetud 1,5 korda.)

Koju sõites tundsin tugevat nälga ja väsimust. Ostsin turult kartuleid ja maasinki ja panin kodus ahju. (Suviste suppide ja salatite aeg on möödas!) Lõvipoiss tuli trennist just siis, kui toit valmis sai ning liha ja kartulid leidsid igati tänuliku sööjaskonna. Siis läksin magama.

Kui Väikevennale hiljem lasteaeda järele läksin, nentis ta kooli juurest tiigist mööda sõites: tundub, et koer on ujumise lõpetanud. (Umbes kuu-poolteist tagasi ujutas üks härrasmees antud veekogus tõesti oma koera.)

Jah, puhkus on läbi. Koergi enam ei uju.

Puhkuse lõpp. Kurb ja ilus raamat, arbuusiseeme ja muu

Suvepuhkus algas jaanilaupäeva ning Väikese Tjorveni, kõige sulnima suveraamatuga*. Ilm oli ilus, pesu kuivas nööril ja lipp lehvis.

Puhkus lõppeb Armsaga, raamatuga, mis on sama kurb kui ilus. Lipp lehvib, pesu kuivab nööril.

Raamatu laenutamine raamatukogust polnud nii väga juhus. Mitmed head aastad tagasi nägin telekast filmi, Oprah peaosas. Raamatust ei teadnud ma midagi, aga kui see eesti keeli ilmus, lugesin annotatsiooni ning jätsin nime meelde. Seda enam, et see pool nähtud filmi tuli mulle ikka ja jälle meelde.

*
Tänasel päeval räägitakse nii mitmeski kohas selle taasiseseisvumise tähtsusest ja tähendusest. Et mis siis ikkagi tookord juhtus ja kuidas seda tähistada. Ja kas üldse. Tegelikult on maailmas ka ajaloolasi, eesti keeldegi tõlgituid, kelle meelest 20. augusti sündmused lõid maailmas raskelt saavutatud tasakaalukeskme paigast.

Armas tuletas samuti meelde lugude rääkimise subjektiivsust. Tuulest viidud on kinnistanud orjandusliku Lõuna kaanoni: head valged, kes suhtuvad paternalistlikult oma neegritesse ning viimaste suurim soov on oma valgeid igal juhul (edasi) teenida. Ebaõiglane sõda, mis tõi kaasa ainult igapäevaseid olmemuresid (daamid pidid hakkama kleitide valimise asemel mõtlema, kuidas perele toit lauale leida ning selle nimel koguni tegutsema) ja muresid mustadega, kes ei osanud oma vabadusega midagi pealegi hakata.

Toni Morrison räägib naisest, kes põgenenuna oma omanike eest tapab oma lapse, et väike tüdruk pääseks orjusest. Kõlab sellise programmilise asjana. Tegelikult on tegu imekauni, poeesiat täis tekstiga.

(Meenusid näiteks Underi ballaadid – minu jaoks vist kindlaimad ühe-minuti-pisarakiskujad.)

Võiks ju öelda klišeena, et küllap on tõde kusagil vahepeal. Aga ma ei ütle, sest see pole lihtsalt kohane – võrreldamatuid asju ei saa asetada kaalukaussidele.

*
Lipu võtsin maha.

Söögitoas jäi talla alla arbuusiseeme. Märk muidugi. Et puhkus hakkab lõppema. Ja söögitoa põrand on koristamata. Ning ilmselge märk muidugi ka sellest, et meil söödi täna arbuusi, palun mitte unustada. (Kaneelisaiakesed olid muide ka!)

Underi raamatu vahelt leidsin ootamatult isa foto. Passipildi, ma arvan, et tema viimase. Soe, sõbralik tervitus.

*Samas tuli just täna jutuks, et tegemist olevat olnud riikliku tellimustööga, et rootslased hakkaksid hindama uuesti puhkust Rootsimaal. Mitte et see muidugi raamatu väärtust kahandaks.

Kes on kes ja mis on mis

Täna läks Väikevend esimest päeva sel suvel lasteaeda. Mul oli vaja Kõrrekesega arsti juures käia ja noh, lõpuks pole ju paha ka enne järgmist, minu jaoks juba töist nädalat, pisut harjutada.

Lastehaiglast sõitsime Kõrrekesega kesklinna. Täitsa mõnus oli ilma tavapärase vennaskonnata ringi liikuda. Kuna eelmisel päeval olime saanud sugulastelt neid kuulsaid kioskikleepse, käisime siis ka klaaside järel ära. Selgus, et Piparkoogimehike ja Saabastega Kass on juba igal pool otsas, Shrekke ja Eesleid veel mõnes kohas on. Pärast istusime niisama maha, jõime kakaod ja piimakohvi ja rääkisime naistejuttu. (Kohe nagu päris.)

Poes käisime ka.

Kuidas sulle tundub, kas see jakk sobib mulle?

Mis sa nendest lilladest retuusidest arvad?

Kuidas sulle see lõhn meeldib?

(Ma ütlesin juba, et kohe nagu päris.)

Väikevennale läksin igaks juhuks päris varakult järele – võõras rühm – kuigi mõned sõbrad olid ikka omast rühmast ees – ja üldse. Väikevend ja tema kolleegid oli kogunenud liivakasti. Seal oli mõnusalt plögane liiv. Kõige suurem, ilmselt mõne vanema rühma kraade, kallas parasjagu üht plastikautot plögaga üle.

Vaata, sitajunn, hüüdis liivakastikollektiiv otsekui ühest suust.

Seltskonnal oli lõbu laialt.

Ei osanudki nagu midagi öelda. Parandada, et ei, poisid, see on ikka kakajunn, tundus kuidagi tädilik. Juhtoinas jäi oma kätetööd imetlema ja kommenteerima ka siis, kui mul õnnestus enda oma sealt liivakastist mingi ime läbi tulema saada. (Sarnasus, kui aus olla, oli teataval määral tõesti olemas.)

Väikevend oli esimesest lasteaiapäevast üsna vaimustuses.

Kindlasti mõjub lasteaed igati arendavalt, noh, näiteks sõnavarale.

Mõned asjad on muidugi endised.

Nii vastas Kõrreke palvele oma toas pesuhunnikud kappi ära panna täitsa eakohase vormeliga ei-noh-kui-need-paar-asja-on-pesuhunnikud-olen-mina-piraat.

Õiglus tuleb iseenesestmõistetavalt jalule seada.

Hoopis mina olen piraat! hüüdis Väikevend teisest toas.