Mäletamisväärset puhkuse viimasest otsast

Homse peal oli veel hommikul mu märkmikus kirjas üks sõna: Tööle! Nii et täna on siis suvepuhkuse viimane päev. Viimane tavaline suvine päev algas aeglase hommikusöögiga, seejärel pesin köögiaknad puhtaks, viisin Mammale tühje purke, tegin lõunasöögi. Õhtul lähen veel trenni. Homsest on rütm teine.

Tegelikult ei saa kurta millegi üle. Veel augusti algul käisin väikesel Läti-tuuril, mille teemaks olid sealsed lossid ja mõisad. Mõistsin seejuures, et olen naaberriiki reisisihtkohana seni põhjendamatult alahinnanud.  Rundale loss ei jää millegipoolest alla suurtele Lääne-Euroopa omadele, pigem vastupidi, sest renoveeringud on värskemad. (Prantsusmaa ja Inglismaa lossid on kuidagi rohkem (ajaloo)tolmu alla mattunud ja kindlasti ka ajaloost kleepuvamad – viimast minu jaoks sõna otseses mõttes.) Ja prantsuse stiilis aias olid augusti algul parasjagu roosipeenrad täies ilus. Nii et Kuramaa on Rastrelli meistriteoste nautimiseks sama hea koht kui iga teine. Märkimisväärne oli ka leida Rundale lossi infovoldikute seast eestikeelne!

Ööbisime Lätis võluval moel Jelgavas hotellis Jelgava, mis asus Iela ielal.

20200809_101136

Rastrelli Kuramaal. Praegu õpivad seal muide Läti põllumajandustudengid. On alles õpikeskkond!

Rundale prantsuse stiilis aed. Vaade aknast.

Kui kaks päeva Lätis oli täidetud nii tiheda temaatilise programmiga (ega ma selle üle nurise, vastupidi!), et ujuma ei saanudki, siis reisi lõpetasin hoopiski Pärnus.

20200808_192648

Võluv õhtueinepaus Jurmalas. Taustaks kõlasid Paulsi meloodiad, ümberringi promeneerisid turistid Venemaalt, prouad süstitud huulte ja härrad jämedate kuldkettidega. (Aga ilu on vaataja silmades ja kohupiimakook maitses hästi!)

Ka Väikevend tuli bussiga Pärnusse ning seal me siis kolm päeva suvitasime. Isegi ilm juhtus ilus olema. Pärnus käisin Uue Kunsti Muuseumis Meest ja naist vaatamas, meres ujumas, pikkadel tundelistel jalutuskäikudel ja meeleolukates söögikohtades. Väikevend osales loetletud tegevustes valikuliselt ja teismelisele omase skepsisega. Siiski vaimustusime endiselt linnalehmadest, keda nägime ebatavaliselt lähedalt, samuti sai näha magavaid parte, jänest ja väikest  värisevate vurrudega hiirt. (Viimane on loodetavasti närvivapustusest toibumas.)

20200810_113351

Arraku Aadam ja Eeva

20200810_134513

Ema-poja aeg

20200811_170410

Häirimatult einestav linnalehm

Järgnevalt koju saabudes oli mitmeid toredaid õhtuid küll Lätist toodud vahvlitordi, küll  oma-aia-õunakoogiga, seenelkäiguhommik koos Kõrrekese ja tema pei kaasaga. Reisidelt toodud kommid ja pastakad olen (peaaegu) laiali jaganud. Kahel õhtul oleme koos Väikevenna ja Suure Venna pruudiga käinud Suure Venna jalkamänge vaatamas. Tähtsatest sündmustest ei saa nimetamata jätta ka Suure Venna 19. sünnipäeva koos traditsioonilise  hommikuse mustikakoogiga. (Ka õde Kõrreke saatis veel hommikul sõnumi, et me enne nende päralejõudmist üleslaulmisega ei alustaks. Ei alustanud.) Perekondlik sünnipäevahommik võileibade, alkoholivaba vahuveini ja koogisöömisega kestis pea lõunani. Eriti kõrgelt hindas sünnipäevalaps väiksema venna kinki – unisevõitu kass Kuki fotoga T-särki. (See pandi kohe ka selga.)

Kõik on seni olnud suvine ja sulnis – välja arvatud ehk juhtum, kui ma möödunud nädala lõpus rattaga trenni sõites järsult pidurdama olin sunnitud ja kukkusin, tagajärjeks sinikas reiel (valus) ja rattaparandus (kallis).

Tänaseks õhtuks on märkmikku lisandunud järgnevateks päevadeks mitmeid koosolekute ja koolituste kellaaegu. Noh, kui minna homme rattaga, oleks mugav ju pärast turult läbi minna?

 

Kui ema käib pealinnas

Täna käisin – meeldivad töökohustused! – õpilastega pealinnas. Sest ikkagi Mägi Kumus, eks ole.  Viisin hommikul Väikevenna tavalisest paarkümmend minutit varem, lohutades teda topsitäie tanklakakaoga.

Kõik leppisime kokku. Trenn, saksa keele õppimine ja nii edasi.

E-päeviku tagasiside oli Väikevennale tüüpiline – inglise keeles küll 100%, kuid samas märkus, et tööde vihik kodus. (Hiljem, õhtul vaidlesime, kas see hüüumärk oli kiitus – Väikevenna teooria järgi, tunnustamaks sajaprotsendilisust või märkus, laitmaks vihiku kojuununemist – minu arvamuse järgi.)

No vot, ja kui ma siis parasjagu Mägi suurepäraseid Norra maastikke imetlesin, sain esimese sõnumi. (Väikevend ei leidnud jalgpallipuutsasid.) Kui olin jõudnud Saaremaani, sain teise sõnumi – Suurelt Vennalt, küsimusega, kas ta jalgpallurilitsents oli uuendatud. Täna olevat tähtaeg. Ning täna, õigupoolest just Saaremaa maastike vahel, ma sellest ka esmakordselt kuulsin.

Üritasin asja sealsamas korda ajada, kuid selgus, et minu telefonis olev identifikatsioon võimaldas küll leheküljele sisse logida, kuid mitte allkirjastada. Vahepeal sain Väikevennalt veel sõnumeid reportaažist puutsade otsimise kohta.

Ta oli väga pettunud, sest klassiõde kutsus külla, aga temal pidi olema trenn, ja siis ta tuli koju. Ta oli väga kuri. Tossud jäid leidmata, ning kui ma täpsustavalt küsisin, kelle peale ta siis kuri on, vastas ta väärikalt, et õpib saksa keelt.

Ostsin poistele Kumust šokolaadiküpsiseid.

Kui ma mõni tund hiljem koju jõudsin, jäid ka minul jalanõud leidmata – ilmselt unustas viimati staadioni riietusruumi.

Virtuaalselt olin aga edukam – võtsin lahti juhendi, paigaldasin oma arvutisse tarkvara ja uuendasin selle litsentsi. Õnneks on noorjalgpallur aasta pärast täisealine ning sunnitud ise seda tegema.

Šokolaadiküpsised kiideti heaks.

konrad

Rooma