Kui ema käib pealinnas

Täna käisin – meeldivad töökohustused! – õpilastega pealinnas. Sest ikkagi Mägi Kumus, eks ole.  Viisin hommikul Väikevenna tavalisest paarkümmend minutit varem, lohutades teda topsitäie tanklakakaoga.

Kõik leppisime kokku. Trenn, saksa keele õppimine ja nii edasi.

E-päeviku tagasiside oli Väikevennale tüüpiline – inglise keeles küll 100%, kuid samas märkus, et tööde vihik kodus. (Hiljem, õhtul vaidlesime, kas see hüüumärk oli kiitus – Väikevenna teooria järgi, tunnustamaks sajaprotsendilisust või märkus, laitmaks vihiku kojuununemist – minu arvamuse järgi.)

No vot, ja kui ma siis parasjagu Mägi suurepäraseid Norra maastikke imetlesin, sain esimese sõnumi. (Väikevend ei leidnud jalgpallipuutsasid.) Kui olin jõudnud Saaremaani, sain teise sõnumi – Suurelt Vennalt, küsimusega, kas ta jalgpallurilitsents oli uuendatud. Täna olevat tähtaeg. Ning täna, õigupoolest just Saaremaa maastike vahel, ma sellest ka esmakordselt kuulsin.

Üritasin asja sealsamas korda ajada, kuid selgus, et minu telefonis olev identifikatsioon võimaldas küll leheküljele sisse logida, kuid mitte allkirjastada. Vahepeal sain Väikevennalt veel sõnumeid reportaažist puutsade otsimise kohta.

Ta oli väga pettunud, sest klassiõde kutsus külla, aga temal pidi olema trenn, ja siis ta tuli koju. Ta oli väga kuri. Tossud jäid leidmata, ning kui ma täpsustavalt küsisin, kelle peale ta siis kuri on, vastas ta väärikalt, et õpib saksa keelt.

Ostsin poistele Kumust šokolaadiküpsiseid.

Kui ma mõni tund hiljem koju jõudsin, jäid ka minul jalanõud leidmata – ilmselt unustas viimati staadioni riietusruumi.

Virtuaalselt olin aga edukam – võtsin lahti juhendi, paigaldasin oma arvutisse tarkvara ja uuendasin selle litsentsi. Õnneks on noorjalgpallur aasta pärast täisealine ning sunnitud ise seda tegema.

Šokolaadiküpsised kiideti heaks.

konrad

Rooma