Teistmoodi

Kõik põhilised küsimused on justkui lahendatud.

Toidupoes käin viie-kuue päeva järel. Enda perele, ja Mammale ka. Mammal on sageli ka apteeginimekiri. Ning lisaks on tal ka kass Saba, kellele tohib toitu osta ainult loomaarsti juurest. Nii et viimati kulus mul Mamma nimekirja peale ühe asemel kaks hommikut, kui apteegis selgus, et soovitud retsept on uuendamata ning Mamma telefoni ei võtnud. Mõtlesin, et vahet pole, mida ma teen – võtan ilma retseptiga saadava soodustuseta, on Mamma rahulolematu, jätan ostmata, on ikka rahulolematu. Helistasin üheksa korda, ei midagi. Viisin siis lihtsalt poekoti ja raamatud. Mamma lubas järgmiseks päevaks retsepti uuendada (ja pahandada sai hoopis apteeker). Mamma tegi suured silmad: Millal mina olen rahuleolematu olnud? Aga muuseas, see võrgus sibul, mille sa ostsid…

Raamatud. Väga iseloomulik oli, kui Kõrrekesel oli vaja nelja kohustuslikku raamatut. Emapiima otsustas ta osta, Piiririigi leidsin mina oma raamaturiiulist, ühe raamatu sai ta tuttavalt kirjandusõpetajalt (E, ma loodan, et ema tervitab öeldi ikka edasi?) ja ühe raamatukogust. Mul endal hetkel raamatuid veel jagub, kuid varsti pean ka ilmselt raamatukokku minema. Eks näis. (Mamma laenutas mult järjest kõik kaheksa Melchiori ja nüüd asus Kristiina Lauritsatütre juurde.)

Liikumine. Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul. Lisaks olen käinud nüüdseks viiel järjestikusel hommikul Emajões. Temperatuur on tõusnud kuuelt üheksale kraadile. Ujumistiir, ehk nii pisut üle kolmekümne tõmbe, mõjub väga toniseerivalt. Tean juba kalamehi, koerajalutajaid ja veel üht kevadsuplejat, kellega hommikuti nii kaheksa ajal kohtume. (Kaks meetrit jääb kindlasti vahet!)

20200425_080349

Kui ma laupäeva hommikul ujuma läksin

Kevad. Ma ei tea, kas ma lapsepõlveski, kui meil oli imeline suvekodu keset Põlvamaa metsi, nii palju ülaste õitsemise ajal metsa sattusin. Nüüd oleme käinud nädalavahetuseti matkaradadel. (Viimane ost, mille ma mitte-toidupoes ja mitte e-poest tegin, oli sobivalt piknikukorv.) Sinililled on juba õitsemist lõpetamas, ülaseid veel jagub. Lisaks varsakabjad, tulililled, koeratubakas, konnakapsas. Põõsastel on juba kergelt rohetav pitsiline pungastik. Tütar oli tõmmanud telefoni linnulaulu tuvastava äpi, nii oli meil esinejatest alati täpne ülevaade. (Ma olen kindel, et sel isasel metsvindil on homme küll hääl ära!)

Homme saab koolivaheaeg läbi. Suurematel lastel siis elu viimane. Teistmoodi kevad iga kandi pealt.

20200425_105547

Kevad tuleb Kirnale

Koroonakulinaariast

Nagu kõik muu, on ka söömisharjumused kodusolemise aegu varasemaga võrreldes hoopis erinevaks kujunenud.  Ma arvan, et olen koorinud viimase kuu ajaga kartuleid rohkem, kui tavaliselt aastaga.

Mis ei olegi nii ebausutav, kui arvestada, et sooja süüa teen ma kodus tavaliselt nädalavahetuseti, ning ka siis tuleb ju ette väljassöömist. Ma ei ole toiduga väga suur planeerija kunagi olnud, sest kust ma tean, missuguse toidu järele näiteks kolme päeva pärast parasjagu isu tekib?

Ka praegusel ajal saab poenimekirja lihtsalt hulk baastoiduaineid, millest saab siis kõike teha. Või noh, peaaegu kõike. Poes käin eeskujulikult viie-kuue päeva järel. Homme on see kuues päev ning veel on täiesti olemas pool röstsepikut, võileivamaterjali, isegi natuke värsket kraami (peotäis kirsstomateid,üks kurk ja üks apelsin) ning üks pakk hakkliha. (Ehk kannataks ülehomsenigi, aga Mammal sai siin pehme kassitoit otsa.)

Lõplikult on selgunud asjaolu, et Väikevend ei söö konserveeritud toitu pea ühelgi kujul (välja jättes ehk marineeritud kurgid või kompott) – ta on tõesti pigem näljas kui soostub kausikese purgihernesupiga… Kui ma üritasin siin kuu aja taguses massihaarangus soetatud konservliha serveerida, sain aru, et Väikevenna umbusk ei olegi nii põhjendamatu.

Hakkliha seevastu võtan alati hea mitu paki ning viimastel nädalatel olen sellest teinud bologneset, hakklihapilaffi, isetehtud frikadellidega suppi, pikkpoissi, hakkliha-kartulivormi, kapsast hakklihaga,  hakkliha-makaronivormi ja Mamma moodi kotlette.

Hästi õnnestus tänane hakkliha-kartulivorm – Väikevend, kes tuli sööma mõnevõrra skeptilisena (sest kooli vormitoit läheb võrdlemisi pika hambaga), lahkus ülimalt rahulolevana ning arvas, et seda võiks varsti jälle teha. Kusjuures retsepti võtsin kõige tavalisemast kohast, tegin üsna täpselt (kui välja jätta asjaolu, et meil süüakse ainult veisehakkliha ning hakkliha maitsestasin lisaks soolale-piprale ka rohke küüslaugupulbriga).

Ja muidugi Mamma kuulsad kotletid. Poisid rääkisid neist ühel päeval laua taga unistavalt. Et lapsepõlv, Mamma (ja Suur vend mäletas veel Papatki), saun ja kotletid. Koos Mamma kurgi-tomati-hapukoore-keedumuna salatiga. Helistasin järgmisel päeval ja küsisin retsepti. Mamma teadis seda muidugi peast.

Niisiis, Mamma kotletid:

1 kg hakkliha (Mamma kasutab sega-, meil, nagu öeldud, läheb ainult veise-)

4 viilu sepikut

5 keskmist sibulat (hakkida võimalikult peeneks)

2 tl soola

Sepik leotada vees, vesine sai ja sibul korralikult hakklihaga läbi segada, vajadusel lisada külma vett, et tainas ei tuleks kõva.

Paneerida jahus, vormida pihus, praadida.

Tulid täiest õiged, kõrvale siis salat. Samast tainast annab täiesti edukalt ka pikkpoissi teha.

Sa võiksid neid kasvõi iga päev teha,  nentis Suur Vend.

Ei, siis ei või, kui õde külla tuleb, nentisin…

20200406_143905

Mamma kotletid ja Õige Salat

Eks me pühadeajal tegime ikka muud toitu ka. Munadega tegin nii, et keetsin nii tavalisi kui vutimune ja panin munaanuma kõrvale vildikad. Soovijad võisid kaunistada, kedagi ei sunnitud. Kõrreke joonistas ühele munale rebase, tema peika kosmoseraketi, mina piirdusin lillekestega. Šokolaadimune oli samuti ning Mamma poolt martsipan. Mina peitsin ning lapsed on juba eas, kus munade otsimine valmistas neile enneolematult palju lõbu. Kõik leiti üles. Härra saatis samuti mune, kuid need jõudsid pisukese hilinemisega. (Mis oli hea, sest pühadenoos oli selleks ajaks juba ammendunud.)

Ning siis pasha. Mõned aastad on meil ka lihtsalt kohupiimakook olnud, kuna soovijaid nappis. Tänavu siis taas. Kõrreke ütles, et tal oli lapsena kahtlus, et selle peene nimetuse all tahetakse talle sisse sööta midagi, mis on umbes nagu kaerahelbepuder. Tänavu lubasid kõik vähemalt proovida. Alustasin kuivatatud puuviljade brändis leotamisega. (Hoolimata Suure Venna manitsustest jagus brändit ka puuviljade jaoks). Retsepti võtsin siit.

92822915_214291053323359_3074684477805428736_n

Ehtsat vormi mul pole, seepärast on minu pasha köögirätikumustriga

Poolteist päeva nõrgunud tulemus kiideti heaks ning lubati lahkelt ka järgmisel aastal valmistada. Tol päeval keetsin ma kokku viis kannutäit kohvi. Pühadelõuna koos mitme lauamänguvooruga venis õhtuni.

20200411_133244

Pannkoogid mee, moosi ja lossiga. Kui siin üks päev oli ilus ilm, siis käisime.

 

Homme siis jälle poodi. Pisut hakkliha kulub ju ikka ära. Ja kohvi.

 

Kui võitjaid ei olegi

Mäletan, kunagi aastaid tagasi kutsus härra mind hiina kabet mängima. Olevat selline mõnus kulgemine. Olin, esimeses mängus täiega pähe saanuna nördinud: mäng käis ju ikkagi võidu peale! Ei mingit niisama kulgemist.

Praeguses olukorras on igapäeva elu näiliselt selline omas rütmis kulgemine. Mis mõnes mõttes sobib mulle täiesti isikliku mätta otsast hästi: eelistan juba loomu poolest kirjalikku suhtlust (sobiksin hästi tegelaseks mõnda Austeni romaani, kus kirjakirjutamine oli igapäevaelu lahutamatu osa), mulle meeldib palju omaette olla ja asju omas rütmis teha. Ma ei tunne pereväliste inimestega suhtlemisest ülemäära suurt puudust – kuigi sageli oleks see tööasjus siiski efektiivsem.

Ma ei ole ammu niipalju kodus süüa teinud, ja üldjuhul seda, mida ma teen, isegi süüakse ja parimal juhul koguni kiidetakse. Mõnikord tulevad lapsedki kokkama, täna õhtul tegime Väikevennaga tema soovi kohaselt tacosid.

Ka lapsed võtavad isoleerumist rahulikult, Kõrreke isoleerub koos peikaga, Suur Vend pruudiga ja Väikevend oma virtuaalsõpradega…

Aga hoolimata sellest kõigest on mul oma lastest väga kahju. Kahel vanemal on ju gümnaasiumilõpp käega katsuda. Ning nagu nentis mu poeg – nad jäävad ilma kõigest toredast, nagu tutipäev, lõpetamine, reis, aga saavad eksamid, mis võivad toimuda enam-vähem keset suve.

Täna käisin Mammale tema toidu-, raamatu- ja apteegitellimust viimas. Ta palus ka lastele lihavõtteks midagi enda poolt võtta, käisin siis täiesti inimtühjas kommipoes martsipani ostmas. Jah, pühade ajal tulevad lapsed (sest ma kohtun nendega ju nagunii igapäevaselt). Ei, Mamma ei tule. Ta on väga mõistlik, ja natuke mures ka. Ta ei mäletanud enam, kellele on ta laenanud Kristiina Lauritsatütre – oma lemmiku vist juba tütarlapseajast peale – oli saanud kusagilt viiekümnendatel eestiaegseid väljaandeid lugeda. Vaatasin kodus, minu riiulil tõesti ei ole, kuid õnneks antikvariaadis leidus, tellisin Mamma jaoks ära. Sest Mamma, kõigest hoolimata, siiski tunneb rõõmu raamatutest (hetkel on ta Melchioriga keskaeses apteegis), muusikast, oma elusolevate sõprade ja sugulastega suhtlemisest ja oma pisikesest mustast kassist Sabast. Ta ei ole kordagi millegi üle kurtnud.

Lihtsalt – selles mängud tõepoolest ei olegi võitjaid. Või siiski – kui oma satsiga teisele poole välja jõuad, ja keegi puudu ei ole, siis ehk oledki?

Ja veel: kui keegi oskab öelda, kuidas nahkkotilt desoaine plekke välja saab, palun seda lahkesti teha.

Igav ei ole endiselt

Kolm nädalat distantselu on möödunud.

Olen osalenud veebis koosolekutel, teinud tunde (näinud ära suure osa oma klassi laste koduloomadest), kirjutanud kirju, üles ja alla laadinud, tagasisidestanud, helistanud.

Töise ja mittetöise elu piir on veel hägusam kui tavaliselt. Olin reedeks juba töö lõpetanud ja tegin oma toanurgas igaõhtust zumbat (loosung tantsi nii, nagu keegi ei näeks! mõjub asjakohasemana kui kunagi varem), kui helistas kolleeg. Asi lõppes sellega, et tegin ikka töised veebilehed lahti, ja nendega läks veel terve tund.

Ja kui ma siis pühapäeva õhtul (läbi järelevaatamise, kahjuks) nautisin elu kolmekümnendate Taani Rannahotellis, võttes viimast kõigist armulugudest, intriigidest ja merevaadetest, lõppes mu idüll hetkega, kui helistas teine kolleeg ja rääkis oma murest. Noh, see asjaolu tegi ka mulle muret.

Omad lapsed on õnneks siiski isetoimetulevad, kuigi Väikevend sai saksa keeles abi isaintstantsilt (ikka läbi suhtluskanalite), Kõrrekesegagi viimistlesime tema uurimistööd (mis on päris tähelepanuväärne, kuna oma kooliasjadega on ta üldiselt esimesest klassist alates ise hakkama saanud) ning Suur Vend arutas oma ühiskonna esseed koguni mõlema lapsevanemaga (mis on tegelikult üpris kasutu, kuna tema õpetajal on tema arvamus ja vale arvamus ning kumbki lapsevanem kahjuks selle õige arvamusega kursis ei olnud).

Nädala lõpul läks Suur Vend oma pruudi maakoju ning videokõnest nägime ära ka kass Peebu. Peep oli samal hommikul hiire püüdnud ning nägi väga rahulolev välja.

Selle nädala juures on siiski üks hea asi – distantstööpäevi on kõigest neli.