2016
Et alustada algusest, tuleb ajas minna ehk nii poolteist-kaks nädalat tagasi, kui Väikevend kambajõmmidega teatas, et meie maja juures on väike valge kass, kes on kindlasti näljas ja kellel pole kodu. Nad panid talle kuhugi õue krõbinaid. Ühel korral koju sõites nägin ka mina seda kassipoega.
No ja kas maksab siis imestada, et kuni ma pühapäeval trennis käisin, oli see loom sisse kolinud. Väike, pisut räpane, silmad rähmased ja nohus. Nagu selgus, oli ta toodud naabriprouale rätiga ukse taha. Temal on juba kaks kassi ning pisikesele tehti lihtsalt kuuri ase. Kas mul oli mingigi muu võimalus kui käia poes, osta juurde kast, krõbuskeid ja silikonliiva ja keeta talle silmade puhastamiseks kummeliteed.
*
Emme, onju, et väikesed ongi lihtsalt nunnumad. Ja vaata, Nurr on ka väga tore, aga ta enamasti magab. Sohvi mängib ja on ärkvel. Tegelikult ei ole muidugi välimus tähtis, tähtis on see, missugune sa sisemuselt oled. Noh, nagu näiteks tigudega on.
No vot, niimoodi meil Sohviga lähebki. Ta harjus meie kõigiga kiiresti. Magab kordamööda kõigi juures voodis. Iseloomult on väga uudishimulik ja lustlik. Kui ta uudishimu viib teda söögilauale, hiina roosi või papüüruse potti, siis me võtame pritspudeli, kui kodus oleme. Alati me kahjuks pole. Loodetavasti toibuvad hiina roos ja papüürus peatselt.
*
Mida ma oskan öelda? Sohvile on vahepeal kasvanud – pardon my French – munad. Mis tähendab, et meil pole enam Sohvit, vaid on Kuki (Suure Venna leiutis), pahanduste korral Galileo.
Suhted Nurriga meenutavad kangesti Karlssonit ja Majasokku. See tähendab, et valdavalt tirriteerib Kuki Nurri. Proua jookseb ees ning klassi parim ajab teda taga. Aga Suur Vend, kes näib teadvat majas toimuvast kassikommunikatsioonist kõike, olevat näinud, kuidas Nurr ükspäev Kukit pea pealt lakkus. Eks majasokud ongi tegelikult päris dünaamilised karakterid.
*
Kui teistel kulgevad päevad kuidagi uniselt, siis Kuki-Galileo oskab võtta olemasolevast viimast. Ööseks lauale pandud kommid on hommikuks täiesti kahjutuks tehtud. Lõpuks leidsime ilmselt suurema osa põrandalt üles ka. Teisel hommikul oli jälle jahisaagi rollis olnud tupsrohtliilia. Selle potti me tükk aega ei leidnudki, sai siis uue poti ja uue mulla. Noh, tegelikult oligi ehk aeg taim ümber istutada.
2017
Lihtne matemaatika ütleb, et kaks kassi ajavad täpselt poole rohkem karvu kui üks. Märtsis on karvade koguarv eriti rohke. Teinekord mulle tundub, et näen neid ka kohtades, kuhu kassid pole minu teada sattunud (auto, veel avamata toidupakend). Aga nii nagu kaksikute emad lohutavad end kolmikute vanematele mõeldes, kujutlen mina mõnikord elu kolme kassiga.
*
Koju jõudes teatas Suur Vend otsustavalt, et kass Kuki tuleb ka välja viia. Väikevend läks erutatult Kuki ja vanema vennaga kaasa. Tehti tiir õues.Vennastel oli Kuki ja tema õueviimise suhtes palju erinevaid seisukohti. Kas jalutada teda kaelarihmaga? Kas lasta ta õue koos Nurriga (kes oma aiast eriti välja ei lähe)? Väikevend kardab, et nad hakkavad üksteist taga ajama, sattuvad kodust kaugele ning ei leia enam tagasiteed.
Varsti olid kõik kassid ja poisid toas ja supp sai valmis. Kõrreke, kes oli oma toas magamas, äratati üles. (Tema jaoks oli valminud porgandi-bataadi-ingveri- suitsujuustupüreesupp.)
Kuidas siis läks? küsis Kõrreke.
Ta ei julgenud eriti sülest maha minnagi, vastas Suur Vend. (Eks võrreldes gümnaasiumikatsetega olegi kassikese esmakordne väljaviimine ikka tõeline Sündmus.)
*
Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.
*
Looma riigis sujub kõik endiselt. Meil on tööjaotus täiesti olemas: mina kui enamasti varaseim ärkaja toidan hommikuti kahte näljast kiskjat, Kõrreke puhastab kaste ja vahetab liiva (ta ise valis selle kui saadaolevaist väikseima ajakuluga, kuigi ilmselt mitte just meeldivaima ülesande), Suur Vend korraldab nende psühholoogilist nõustamist ja Väikevend nunnutab. Uksest sisse ja välja lasevad kasse kõik ja lakkamatult.
Aga nuriseda pole millegi üle. Vähemalt minul: kui Väikevend hakkab jälle oma koerajuttu rääkima, saab alati meenutada, et meil on juba kaks kassi.
*
Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.
2018
Muidu on kõik nagu ikka. Kassid ajavad karva mis hirmus. Täna kütsin. Lähen panen homseks munad keema.
*
Heal päeval tabad oma noorema poja koju tulles õrnalt hetkelt kassiga – Tule nüüd issi opale! – ja jood oma võsukest härdusega silmitsedes ise parasjagu Valgevenest toodud tummise tatramee lõpuga segatud pärastlõunakohvi.
*
Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.
*
Suurel vennal on komme kasse iga mõne kuu tagant uue nimega kutsuda. Hetkel on meil kassid Kukirovski (Kuki, isane) ja Aleksei (Nurr, emane).
Igal hommikul tulevad nad minuga koos alla korrusele ja ootavad, et ma neile süüa annan. Seoses kooli algusega saab hommiksööki nüüd meeldivalt vara.
(Mis ei ühti arvatavasti teiste pereliikmete hinnanguga.)
*
Vestlustes härraga on meil viimasel ajal eluterve konkurents teemal kes magab halvemini. Ühest liidrit on siinkohal raske välja tuua. Esimese advendi künnisel olime mõlemad igal juhul kuue ajal üleval (isegi kassid magasid veel), nägemaks kaht kuuri juures askeldavat rebast. Kui härra läks neid fotografeerima, lasid nad jalga. Varsti läks kass Kuki õue ning võttis jälje üles.
2019
Kassidel on kevad. Kukil kui nooremal on eriti kevad. Näiteks täna öösel oli tal plaanis pikem aktsioon, mis, nagu ma hommikul tõdesin, oli sisaldanud raamitud foto lükkamist põrandale, pesuresti mahaajamist hirmsa kolina saatel, kolme raamatu riiulist põrandalekukutamist ning lõpuks tuiskamist üle minu voodi ja minu, üks kass ees ja teine järel. Pesuresti kukkumist ma kuulsin – kuid otsustasin, et magan edasi – ning tagaajamiset tundsin (teravalt) – ja otsustasin sellegipoolest, et magan edasi.
Nädalavahetus ju!
*
Nii et polnud ime, kui ma ühel hommikul ärkasin tõelise kergendusega ning toitsin oma kahte näljast kiisut – olin näinud unes, et mul oli kolm kassi ning siis tuli veel üks ema oma triibulise pojaga, mõlemil sabad uhkelt püsti. Ausalt öeldes ei mahtunud nad meie kassitoidukandiku juurde äragi.
Ka võitluses kassikarvadega olen saavutanud teatud edusamme. Leotamine ei andnud üldse mingit tulemust (ehk kolm-neli valget karvakest ulpisid pesukausis), e-poest tellitud rulli ei saanud paraku üldse kasutada, kuna nad olid jätnud mainimata, et rulli vars ei kuulu komplekti ning tuleb eraldi tellida. Kinda ja niiske suka meetod töötavad küll teatud tüüpi kangaste puhul, kuid oma lemmiku, musta villase kampsuni sain uuesti kasutusse võtnud alles peale teibimeetodi rakendamist. Kleeplint tuleb keerata ümber käe, liimine pool väljapoole. Vot sellega sai küll suurema osa karvu kätte. Soovitan soojalt!
*
Kassidel tundub olevat kõigest ümbritsevast võrdlemisi ükskõik. Krõbinakauss ja pehme küljealune on turvaliseks maailmaks piisavad.
*
Tänasel pealelõunal tegime tütrega tiiru botaanikaaias ja istusime tunnikese kohvikus, noorim pojake oli päeval pealinnas telesaate salvestusel (olid klassiga publikuks) ja vanem poeg on seltskondlikelt kohustustelt (pruudi isa juubel ja kooli aktuse etteaste proov) lõpuks samuti mahti saanud koju põigata. Olen saanud kõigi oma lastega vestelda, kassidest rääkimata ning sügisvärvides botaanikaaed mõjub hingekosutavalt.
Pildil kodune valik kasse sügisel.
*
Ka kassidega käisin arsti juures. Suur Vend ütles, et tema arvates on Kukil ussid, peaks minema. Neljapäeva õhtul, kui oli aeg kassid puuridesse panna ja tohtrihärra juurde viia, ei olnud kodus ühtki last peale tõbise Väikevenna ning ka kasse oli napilt. Nurruke sai küll hirmsa kräunumise saatel puuri pistetud, aga rohkem kadunud looma kui meie Kuki oli võimatu tol hetkel leida. Noh, teda oligi võimatu leida ning nii läksin loomaarsti juurde üheainsa kaeblikult kräunuva kassiga. Nii kui olime kohale jõudnud, helistas Väikevend ning teatas, et Kuki ilmus välja kohe, kui hädaoht oli möödunud. Nurrukene kaalus kolm kilo, sai ussirohtu ja pakikese kiudaineterohket eritoitu ning aja hambakivi eemaldamiseks. Viisin Nurru koju ning saime siiski ka Kuki puuri pandud. Õnneks on loomaarst päris lähedal, nii et ei jäänud ka Kuki tehnoülevaatus sooritamata. See kass ei lõppegi ära, ütles tohtrihärra, kui Kukit puurist välja võtsime. Kukit oli 5,9 kilo. Loomaarsti arvates on seda palju. Nojah, aga kuidas seda toitumist piirata, kui teine kass on meil selline pisut anorektilisevõitu? Ka loomaarstil ei tulnud paremat mõtet, kui et me peaksime ära kolima – nii et saaks kasside toidunõud eraldi panna. Ka Kuki sai ussirohtu, lisaks veel kõrvarohtu. Ning aja hambakivi eemaldamiseks. Maksma läks see kõik omajagu ning hambakivi läheb veel nii kahekskümmend kassi kohta. (Küpses eas proua võib ju kurta, et kõik on tänapäeval nii kalliks läinud?)
*
Lisaks lapsele läbisid terviseprotseduurid – hambakivi eelmaldamise näol – möödunud nädalal ka kassid Nurr ja Kuki. Neil kahjuks tervisekindlustust pole. Kui eelnevalt oli mulle öeldud, et kulu on 70-80 eurot kassi kohta, siis sel hommikul, kui olin (olles eelnevalt end hommikul töölt vabaks korraldanud) kassid Väikevenna abil (kes samuti puudus kahest esimesest tunnist kodustel põhjustel) puuridesse pannud ning loomakliinikusse toimetanud, öeldi mulle, et ei tohiks kuluda rohkem kui sada eurot kassi kohta – kui just mõnda hammast pole vaja eemaldada. Lõpptulemus – 218 ühikut raha. Vähe sellest – hoolimata kõigest sellest rahast taganeb Kuki mind nähes külg ees mõnevõrra kaugemale. (Nurr on õnneks kas halvema mäluga või andestavama meelelaadiga – tõenäoliselt muidugi mõlemat – ning tuleb ikka sülle ja läpaka ekraani ette.) Kõik see tuli ühel õhtul ka tütrega jutuks ning ta ütles mulle elutargalt – ema, nüüd sa saad ise ka aru, miks ma ei tahaks saada loomaarstiks – siis ma peaksingi kasside hambakivi eemaldama. Tõepoolest, esimene maailm ei ole meist kaugel, see on siinsamas kasside eemaldatud hambakivis!
2020
Olen oma tuppa, voodi ja kirjutuslaua vahelisse nurka sisse seadnud treeningsaali ning zumbatan hoolsalt juutuubi-treenerite järgi. Enda arvates on mul küll ajaga rütmitunne paranenud, kuid kass Kuki sai esimese korra pealtnägemisest psühhotrauma ning põgenes hirmsa kapakuga.
*
Kassid on juba mu magamistoazumbaga harjunud, ei jookse enam hirmunult minema, vaid lahkuvad väljapeetud sammul.
Aitäh, et me saime olla sinu inimesed neli aastat ja ühe kuu. Jääme sind igatsema, armas Kuki!
