Üks kaheteistkümnendik

Niisiis, jaanuar tundub tänasega läbi saavat. Kuidagi väga kiiresti, kas pole.

On olnud külm, lumine ja tegus. Ning kuklas pidevalt tunne, et midagi olulist on ununenud. (Ja mõnikord ongi.)

Olen käinud kahel korral pealinnas, mõlemad käigud on olnud töised. Mägi sai Kumus nähtud, sümbolismilt läbi joostud. Viimasest on kahju, et polnud aega vaadata. Ning teisel korral oli Kojamees. (See Riigikogu oma.) Kes oma piiritu entusiasmiga ja usuga sellesse, mida ta teeb, polnud üldsegi halb variant tutvumaks seadusandliku võimuinstitutsiooniga.

Jaanuarisse jääb veel võrdlemisi õudne teatrikülastus (mis aga tugevdas usku armastusse.) Nimelt oli Kõrreke lubanud tulla minuga teatrisse komöödiaetendust. Kõrreke jäi kahjuks haigeks. Ja komöödia ise oli väga mõttetult kulutatud aeg ja raha. Aga – saage aru, Kõrrekese peika tuli minuga kaasa (et pilet raisku ei läheks). Armastuse vägi on ikka suur!

Siis sain ma veel aasta vanemaks. Mis juhtus tänavu küll täiesti argipäeval, aga sellest hoolimata oli päris tore. Esiteks, see, et minu poisid said täiesti ise hakkama mitte ainult hommikuse lauluga,*vaid laud oli kaetud piduliku linaga** ning vaasis olid kollased roosid.*** Töö juures läks pidu edasi, ja mu klass tegi mulle oma tunni ajal ka tõelise üllatuspeo. Õhtul tütre, ta peika ja sõbrannaga šampanjat rüübates tundsin end päevast täiesti kurnatuna. Kõigi tähistamiste juurde kuulusid ka koogid või kringlid (päeva jooksul kokku neli), nii et minu suurepärane plaan uuest eluaastast äärmiselt tervislikult toituda läks suurejooneliselt vett vedama alates esimestest tundidest.

Oleme käinud erinevate koosseisudega vaatamas Pääsukest, Lottet ja veel ühte koera. Väikevend ja mina vaatasime kõiki filme. Neist kaks esimest moodustasid oma setude teemaga kena terviku.

Muidu… ma ei teagi. Lugenud olen Püramiide, Öövahtkonda ja siis ühte perverssevõitu krimkat, mis ei meeldinud mulle algusest peale, kuid mida ma pooleli ka ei jätnud (kuna tahtsin teada, millega asi lõppeb.)

Ma arvan, et enne, kui jaanuar otsa saab, jõuan veel poiste trenniriided pesumasinasse panna.

*Ma ei tea, mis kell sa hommikul tõusta kavatsed, aga vaata, et sa pool seitse voodis oled, et me saaksime su üles laulda, öeldi mulle rangelt.

**Täpsemalt vaadates oli tegu küll jõululinaga, aga pole ju vaja nii täpselt vaadata!

***Kollased lilled on alati mu lemmikud!

Kui ema käib pealinnas

Täna käisin – meeldivad töökohustused! – õpilastega pealinnas. Sest ikkagi Mägi Kumus, eks ole.  Viisin hommikul Väikevenna tavalisest paarkümmend minutit varem, lohutades teda topsitäie tanklakakaoga.

Kõik leppisime kokku. Trenn, saksa keele õppimine ja nii edasi.

E-päeviku tagasiside oli Väikevennale tüüpiline – inglise keeles küll 100%, kuid samas märkus, et tööde vihik kodus. (Hiljem, õhtul vaidlesime, kas see hüüumärk oli kiitus – Väikevenna teooria järgi, tunnustamaks sajaprotsendilisust või märkus, laitmaks vihiku kojuununemist – minu arvamuse järgi.)

No vot, ja kui ma siis parasjagu Mägi suurepäraseid Norra maastikke imetlesin, sain esimese sõnumi. (Väikevend ei leidnud jalgpallipuutsasid.) Kui olin jõudnud Saaremaani, sain teise sõnumi – Suurelt Vennalt, küsimusega, kas ta jalgpallurilitsents oli uuendatud. Täna olevat tähtaeg. Ning täna, õigupoolest just Saaremaa maastike vahel, ma sellest ka esmakordselt kuulsin.

Üritasin asja sealsamas korda ajada, kuid selgus, et minu telefonis olev identifikatsioon võimaldas küll leheküljele sisse logida, kuid mitte allkirjastada. Vahepeal sain Väikevennalt veel sõnumeid reportaažist puutsade otsimise kohta.

Ta oli väga pettunud, sest klassiõde kutsus külla, aga temal pidi olema trenn, ja siis ta tuli koju. Ta oli väga kuri. Tossud jäid leidmata, ning kui ma täpsustavalt küsisin, kelle peale ta siis kuri on, vastas ta väärikalt, et õpib saksa keelt.

Ostsin poistele Kumust šokolaadiküpsiseid.

Kui ma mõni tund hiljem koju jõudsin, jäid ka minul jalanõud leidmata – ilmselt unustas viimati staadioni riietusruumi.

Virtuaalselt olin aga edukam – võtsin lahti juhendi, paigaldasin oma arvutisse tarkvara ja uuendasin selle litsentsi. Õnneks on noorjalgpallur aasta pärast täisealine ning sunnitud ise seda tegema.

Šokolaadiküpsised kiideti heaks.

konrad

Rooma

Hoogsad argipäevad

Oot, kas vahepeal on olnud koolivaheaeg? Igal juhul on uus tunniplaan, töökohustuste kuhi on kasvanud mõne päevaga raskestihõlmatavaks, Väikevend ei taha õhtuti õigel ajal arvutit kinni panna ja magama minna ja kogu muu argiklassika. (Näiteks 20 minutit enne kella ühtteist õhtul õlipastellide järele poodi sõitmine.)

Olen maksnud astronoomilises summas arveid (sest et ühe poisi jalgpalli saab aasta korraga ette ära makstes ühe kuu soodsamalt), ja kui ma siis lootsin, et sellega on sedakorda ühel pool, meenus veel veearve. Ja seejärel helistas enne trenni Väikevend, kes teatas, et putsad on väikeseks jäänud. Lubas sedakorda veel jalga venitada. Õhtul küsis, millal me uusi ostma läheme. Uurisin, kas sellega oodata ei anna. No ehk järgmise nädala saavat veel hakkama.

Mõlemal poisil on ka aktiivne eakohane seltsielu. Väikevend plaanib sõbraga kinno Lottet vaatama minna (ta lubas ikka meiega ka tulla), lisaks toimuvad õhtuti veebipõhised vestlused grupi klassikaaslastega, mis viimastel päevadel on seisnenud selles, et demonstreeritakse üksteisele oma kasse. Suur Vend seevastu küsis, kas ma oleksin vastu, kui ta järgmisel kuul sõbraga välismaale kontserdile läheb. (Ja-jah. Meil oli omal ajal Fiesta ja Rock Summer.)

Täna teatas Väikevend erutuatud häälega tõelise Uudise: kooli puhvetitädil olevat sama nimega kass mis meil. (Nii et ei saa öelda, et uudiseid poleks.)

Ja veel: ärge te horoskoope, mida iganes nad teile ka lubavad, uskuge. Mulle öeldi ühel hommikul, et võin midagi kohviga üle valada. Ja mina, kelle peremärgiks asjadel on kohviplekid ning kes ma olen kohvi valanud oma lapse päevikule, õpilaste töödele, rääkimata riietest või lugematul arvul klaviatuuridest – ma ei valanud tol päeval tilkagi kohvi mitte kuhugi. Kõik sõltub ikka endast!

Kena alanud aastat!