Rõõmus, töine ja külm

Uskumatu küll, aga aasta esimene kuu saab homsega juba läbi. Jaanuaris:

*elasin nädal aega autota. Veendusin taaskord, et see on võimalik, kuid aeganõudev ja väsitav.

*ei pidanud kühveldama ise ainsatki labidatäit lund. Selleks on inimesel olemas lapsed. Ja eriti imponeeriv oli, et nad kõik kolm tegid seda. Ning ilma ühegi meeldetuletamiseta. Kui nad oma toad nüüd ka veel samamoodi korda teeksid, võiksin minna Aafrikasse halastajaõeks.

*pidin kütma, kütma ja kütma. Õnneks on välja mõeldud kätekreem ja küünetehnik, kes likvideerivad tagajärjed.

*oli palju tööd, ja see jätkub poole veebruarini välja – siis tuleb meil ametlik väljanäituse moodi asi ja see on jube tähtis. Aga mulle meeldib mu töö  (võib olla lihtsalt seepärast, et ma midagi muud ei oska ka.)

*sai Kõrreke endale uue kirjutuslaua. Loomulikult, otse loomulikult toodi see kohale hetkel, mil mina olin viinud sünnipäevale Väikevenna ja trenni Suure Venna ja siis leidsin, et võin ise endale lubada väikese vesivõimluse. Jah, ma olin teadlik, et Väikevend oli unustanud maha koduvõtme – kuid arvestasime Suure Vennaga, et Kõrreke peaks kodus olema, kui tema sünnipäevalt jõuab. Kõrreke oligi kodus, kuid ilma koduvõtmeta. Aga see-eest koos uue kirjutuslauaga. (Õnneks pakitud kujul.) Aitasin selle sisse tõsta ning jõudsin veel Suurele Vennale õigeaegselt jalkatrennigi järele.

*sain aasta vanemaks. See oli ootamatult lõbus ja meeliülendav. Mitte ainult seetõttu, et mulle meeldib, kui vaasis on lilli ja mu lastele meeldib, kui kapis on kommi, vaid üldse.  Ametlike pidudeni pole veel jõudnud, aga lastelt sain kingiks oma elu kõige roosama asja, mis mul üldse kunagi on olnud ja Väikevennalt eraldi kassiga kaunistatud keraamilise objekti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

*ei jäänud keegi perest haigeks ja see on tõsine vedamine, sest igal pool mujal kõik jäävad. Ehk on abiks rohke küüslauk ja rõõmus meel?

 

… ja asjad

Elu on kulgenud mööda kodu-töö-laste logistika-trenn trajektoori laiemalt ning mööda arvuti-triikraud-pliit-voodi oma kitsamalt. Mis sa siin ikka suurt üles tähendad. Aga teisest küljest – kuna mu läpakast kukkus sõna otseses mõttes tükk küljest, siis tuleks ehk just võtta viimast. Kuniks teda veel meiega.

9789949386451.jpgKõige meeldivamad hetked on kahtlemata möödunud Väikevennale Oskarit ja asju ette lugedes. Me olime mõlemad kurvad, kui raamat lõppes. Kuigi, kui Kõrreke küsis, et millega see siis lõppes – ta kuulis vast mõnda lugu raamatukogutoast pealt – siis oli seda raske õigupoolest öelda. Lõppes sellega, et õhupall lendas kase otsast minema, aga Oskar leidis üles vanaema ammukadunud sõrmuse – selle järgi võiks ju arvata, et see oli üks igav lugemine. Kuigi tegelikult oli tundeline, fantaasiaküllane ja mõtlemapanev. Ja suhtlus õhupalliga oli muidugimõista puhas romantika.

Eriti tore oli alguses koht, kus AK kirjeldas introvetse poisi hirme: mõelda, täna kutsuvad võõrad poisid mind jalgpalli mängima, aga homme juba onni ehitama ja siis veel äkki tuleb sinna ööseks jääda ja pärast kalal käia… Väikevend kuulas, ja mõtles, et appi-kui-äge-see-oleks! Ja pärast siis rääkisime, kuidas erinevad lapsed erinevaid olukordi näevad. Tõeline introverdi mõistmise aabits.

Muidu pole meil midagi erilist juhtunud. Väikevennal oli vahepeal hääl ära – ta ise arvas, et nüüd ongi häälemurre käes – aga see läks üle. Suur Vend käis paariteistkümne miinuskraadiga õues jalkatrennis ja varbad polnud paar päeva hiljemgi päriselt endised. Kuigi ma viisin ja tõin kenasti autoga. (Teise linna otsa, loomulikult.)

No ja siis alustasime Sirli, Siimu ja saladustega. Tõesti, peale uue raamatu ei muutu meie elus vist midagi.

Selline  elu siis pleedi all, köetud ahju ja õhtujuturaamatutega. (No ja enamasti on ka kohvitass käeulatuses.)

 

Äratuskellaga kelgutamas. Ja ülejäänud ajalugu

See nädal on reedesse õhtusse jõudnud küll hämmastavapanema intensiivsusega. Kuna ma eelmisel nädalal üle pika aja saabunud Suure Külmaga auto aku suutsin koomaseisundisse viia, siis oli meil väga öko autovaba nädal.

Kõik oleks muidugi suurepärane, kui mu töökoht ja kodu poleks üksteisest täpselt nii kaugel, nagu nad siin meie väikeses linnas üldse olla saavad. Nii et kodust tulime Väikevennaga välja paar minutit enne seitset. Me jõudsime kenasti kohale ning pealekauba saime ka väikese jalutuskäigu – parasjagu nii, et põsed läksid kenasti punaseks.

Ning kõik vajalikud asjad said ka ühes. Kui teisipäevaks oli Väikevenna kehalise õpetaja palunud kaasa võtta kelgu, oli laps mures. Ta oli kõigi nende lumevaeste talvede käigus üldse unustanud, et meil on garaažis kolm kelku. Punase kelgu võttis ka kooli kaasa. Ja kelgutamine oli sujunud nii meeleolukalt, et ka järgmistel päevadel mindi peale tunde kelgumäele. Ja kui oli vaja trenni jõuda, pani laps endale äratuskella tirisema, et jõuaks kelgu koolimajja tagasi viia ja ise bussi peale.

Ka talvehommikused jalutuskäigud olid väga sisukad. Näiteks tänasel hommikul vestlesime kooli poole jalutades esmalt robootikast – et kas pole tore, et ka mõned tüdrukud seal käivad. Ning et ajaloos pole sugugi alati nii olnud, et iga laps võib tegeleda sellega, mis talle meeldib ja mis tal hästi välja tuleb. Väikevend tõi kohe näiteks Belle ja Sebastiani filmi. Ning mina omakorda rääkisin talle Jeanne d’Arcist. Väikevend kuulas suure huviga ja esitas mitmeid küsimusi. Kui koolimajani oli veel üle tee minna, palus ta mul kiiresti teha: Räägi nüüd ülejäänud ajalugu ka! 

Ülejäänud ajalugu polnud pooltki nii huvitav. Mõlemad suuremad lapsed suutsid korraks haigeks jääda ja siis terveks saada. Suurel Vennal oli köha. Ta leidis, et hirmus tõbi ei lase tal kooli minna, keetis endale teed ja küsis minult köharohu nime. Kui ma peale tööd, trenni ja toidupoodi koju jõudsin – magamaminekuni polnudki enam palju jäänud – tuli ta mulle uksele vastu, pleed õlgadel ning lontiskõrvu, ja teatas, et oli köharohu nime ära unustanud.

Ükskord jõuab ema alati koju – ka bussiga – ja otsib köharohu välja.

 

Ka pikk vaheaeg saab otsa

Siin me nüüd siis oleme. Tänasel pealelõunal panin jõulust järelejäänud kuuse- ja päkapikumustrilise paberi ümber Väikevenna õpikutele-töövihikutele. Ja Väikevend pani need koolikotti ära. Mis tähendab, et ükskõik, kui pikk see jõuluvaheaeg ka pole, otsa saab ta ühel hetkel ikka.

Kuidas me homme üles ärkame, ei kujuta ma hästi ette. Ma ise olen harjunud ärkama seitsme-kaheksa vahel, lapsed julgelt tund-poolteist hiljem. Täna hommikul, kui üheksaks pudru olin valmis keetnud, mõtlesin, et näed, homme on sel ajal juba teine tund.

Aga kõigega harjub. Isegi, kui muutused on nii suurejoonelised, nagu meil siin ilmaga viimasel ajal. Viimastel nädalatel on temperatuur kõikunud nii neljakümne kraadi piires.

Mida me oleme teinud?

Oleme teinud süüa. Oleme käinud ka väljas söömas. Ja kõige imelisem – mäkist on mul õnnestunud kuidagi mööda hiilida.

Oleme käinud veekeskuses (vana-aastaõhtul).

Oleme käinud kinos. Ainult ühe korra küll. Film oli imeline. Meenutas natuke seda, mida Papa on rääkinud oma lapsepõlvest Austrias, põgenikelaagris. Võrratu elamus kõigile, kes armastavad loomi, lapsi ja ajaloolisi filme – no ja muidugi neid filme, mis hästi lõppevad.

Raamatuid oleme lugenud, kuigi mitte ehk nii palju, kui ma lootsin. Oskar ja asjad on meil Väikevennaga unejuturaamat. Ta ise loeb Samueli võlupatja, mis on kohustuslik ja mis talle ka meeldib. Kõrreke loeb noortekaid, peamiselt inglise keeles. Ja Suur Vend on teismeline. Ma ise olen lugenud paar krimkat ja õhtuti naudin Astrid Lindgreni sõjaaegseid päevikuid. Ainult uni tuleb kiiresti ja lugemine läheb aeglaselt.

Veel käis Väikevend loodusmaja talvises päevalaagris. See olevat olnud väga lõbus ja tegevusrohke. Kõrreke oli järjekordses pasunakoori-laagris. See oli liigagi lõbus ja tegevusrohke, nii et viimasel ööl olevat magamiseks jagunud kaks tundi. Suur Vend on teismeline.

Siis ma olen veel kütnud, kütnud ja kütnud. Käed on hukas ja nägu sageli tahmaga koos. Jah, inimene pole kunagi rahul sellega, mis käes. Mustada jõulude ajal lappasin vanast arvutist vanu pilte, kus oli lund ja kelgutavaid lapsi. Kütmine, vähemalt sellistes kogustes, oli mul kuidagi meelest läinud.

Iga kord, kui ma aknast välja vaatan, näen ma mõne puu otsas paksu varest. Ta vaatab peremehepilgul oma valdused üle. Kui ma pilti tahan teha, lendab ta minema. Täna lugesin naistelehe sisututvustust: Eduard saatis mulle ülevalt uue mehe. (Nõnda sõnas proua Edda.)

Maailm on täis imesid! (Ja jaanuarist pole veel isegi kolmandik läbi.)

Aasta algus. Võrdlemisi söödav

Head uut aastat!

Ma ikka vahel mõtlen, et kes ometigi viitsib sellist blogi lugeda. Ei mingit tähetolmu  jalajälgedes, lihtsalt natuke Eestimaa ilmast ja  laste kasvamisest. Keda, palun vabandust, kotib?

Et mis raamatuid me loeme või mida sööme.

Ka uue aasta tulek oli tavalisemast tavalisem. Ennelõunal läksime kõik koos kohalikku veekeskusesse ja olime seal enam-vähem sulgemiseni. Mul oli sinna minnes väike nohu, aga koju tulles oli seegi kadunud. Kõrreke oli meiega vaid natuke aega, kuna läks uut aastat vastu võtma hoopiski natuke maad linnast välja, sõbranna juurde.

Poisid said omavahel tavatult hästi läbi. Olen ammu täheldanud veeprotseduuride kasulikku mõju (ja mitte ainult nohule).
Sõime seal lõunat ka, ja kui Suur Vend oli konsumeerinud oma lõhepasta, ei kartnud ma enam, et kukub söömatusest keset basseini kokku.

Kodus tegin tule alla, panin praeahju kõigepealt keeksi. (Ma pean ütlema, et parema maitsega tainast pole ma vist kunagi teinud!) Kui mul oli õnnestunud keeks pealt ära kõrvetada (ja seest pisut tooreks jätta) – pidi muidugi olema täiesti lollikindel retsept – siis panin ka lihatüki ahju. Söödi nii keeksi kui liha kui ka kõike muud. Vaatasime horoskoobisaadet ja Tujurikkujat (mida pidasime kõik väga õnnestunuks), presidendi kõne vastu polnud kellelgi huvi.  Mul oli ostetud alkoholivaba vahuvein, mille pärast sain Suurelt Vennalt riielda – selline asi tekitavat lastes väärarusaamu alkoholist ja et kas ma tahan, et tema (või siis Väikevend) hakkaks kunagi alkoholi jooma?! Ma muidugi lubasin, et ma sellist patutegu, et ostaks alkoholivaba vahuveini, enam ei tee. Parem siis juba aus lastešampus.

Võtsime oma pokaalid ja lõime neid õues naabritega kokku ja lasime õhku ka oma ilutulestiku. Ja vaatasime naabrite oma. Väikevenna ehmatuseks oli naabritel külas ka tema inglise keele õpetaja perega. Head uut aastat, õpetaja! ütles ta ootamatult vaikselt.  Seekord pikalt jutustama ei jäänud, keegi polnud enam külmakraadidega harjunud.

Järgmisel päeval tuli Kõrreke tagasi. Temal oli väga lõbus pidu olnud kella viieni hommikul. Kuusteist on kadestamisväärne iga.

Ainus tähelepanuväärne asjaolu uue aasta alguse juures on see, et mul on kõigil päevadel õnnestunud teha lõunasööki nii, et kõik söövad. Tortilladele tegin muidugi kahe sorti täidist, üks liha ja teine köögiviljadega. Aga tänasesse hiinapärasesse nuudlirooga peitsin ära terve nuikapsa. Muide, kui jutt Hiina toidule läks – kas te teate, mis seesamiseemneõli tänapäeval ka maksab?! Ning lisaks – ainuüksi sel aastal on kulunud juba terve küüslauk. Seda ma võin õnneks toidule ka täiesti avalikult lisada, ei pea peitma (nagu kapsast).

Aga täna tegin sellesama keeksi, mis vana-aastaõhtul. Oluliselt madalama temperatuuriga ja pikema aja vältel küpsetades tuli see välja esmaklassiline. Mõlemad poisid sõid kolm tükki.

Lisaks polegi me midagi eriti teinud. Põletanud küünlaid, mänginud lauamänge, lugenud raamatuid. Mina olen kütnud. Ostnud vanimale ja noorimale lapsele uued talvesaapad. Väikevend ehitas täna naabriplikadega lumest onni ja tuli minu käest küsima, ega mul kuuseoksi pole. Elutoaskuuse küljes, on, nentisin. Ettepanekust mõned oksad talle onni jaoks loovutada ma keeldusin. Oota, millal see kolmekuningapäev tuleb?

Ühesõnaga,  tavaline, igav perekondlik olemine. Järgmine nädal  tööle, trenni, loomaringi, puhkpillilaagrisse. Kolmekuningapäev tuleb siis ka.

Rõõmsat aastat kõigile!

foto0750