Tänavuse advendiaja moto – leia üles oma sisemine bonobo!

Nädalavahetus on möödunud kütmise, keetmise ja küpsetamise idüllis. Maja on igal juhul soe, nädalavahetuse lõppu tähistavad ebatervislikud kaneelisaiakesed söögitoa laua peal, küünalde ning mandariinikausi kõrval. Õppimisega võiks lood paremad olla.

Hommikul vaatasime koos telekast saadet ahvide perekonnaelust. Mitu kohta olid päris hirmsad, vähemal minu jaoks, kellele kohe ei meeldi, kui keegi ära süüakse ja nii. Aga lõpuks tuli juttu bonobodest, kelle kohta kohe sissejuhatuseks öeldi, et nemad on väga rahumeelsed ja sõbralikud.  (Emme, see on midagi sulle! teadis Väikevendki.) Tõepoolest – kadestamisväärselt harmooniline liik!

Lapsed on ka võrdlemisi rahulikud, kui neil on tuba soe ja söögid nende maitse järele tehtud. Lõunalauas tuli juttu ka sellest, et varsti pannakse hinded välja. Suur Vend kinnitas, et kehalise kasvatuse pärast pole mul vaja muretseda, kuna seal on tal kaks viit plussi ja ülejäänud lihtsalt viied.  Nentisin, et poisi kehalise pärast oli mul tõesti suur mure.

See oli nüüd küll iroonia, kommenteeris Väikevend.

Aga õhtupoole läks oma sisemist bonobot küll kõvasti vaja, kui Suur Vend viskas korvpalliga puruks laualambi klaasi ja pirni. Väikevennal oli vahepeal üle pika aja külas kolleeg naabermajast, nii et inglise keele tööleht ja karu õppimine jäi täitsa pooleli. Koos mängiti mitut mängu sõduritega, nerfidega ja siis veel elavaid surnuid. Ka õe õppimine oli vahepeal häiritud. Õhtul, kui mina olin koos Suure Vennaga köögis saiatainast rullimas, oli Väikevend end mõnuga minu toas sisse seadnud – dressipluus ja koolikott põrandal, õpikud-vihikud-pinal minu kirjutuslaua peal ja ta ise istus kui täieõiguslik peremees minu toolil ja hüüdis Emps, mul on vaja uut harjutuste vihikut! 

***

Noh, nüüd on kell juba üheksa läbi. Väikevend on teatanud, et ei kavatse veel magama minna. Minul on suur osa plaanitud tööasjadest tegemata. Kõrreke harjutab flööti ja Suur Vend vaatab telekat.

Ainult kaneelisaiakesed on vahepeal oma otsa leidnud.

Leian nüüd kogu endas oleva bonobo ning lähen panen lapse magama.

 

 

Advertisements

Argised mured ja rõõmud

Võiks arvata, et kui esmaspäev algab sellega, et viibid parasjagu kesk kahepäevast koolitust imelise vaatega hotellis, teed hommikuse ujumistiiru veel imelisema vaatega ujulas ning sööd luksuslikku hommikusööki (viimane tähendab minu jaoks seda, et keegi teine on hommikuse pudru valmis keetnud!) tundub nädal selle võrra kuidagi kergem.

Seda see polnud! Tegelikult ma päriselt sel päeval oma töökabinetist ju ei pääsenudki – Väikevennale pealelõunal robootikasse järele minnes võtsin oma kabinetist laualt parandamist vajavad tööd ning astusin sisse ka vaheruumi, et ära visata eelmisel neljapäeval kaasa tehtud ning tiheda töötempo tõttu söömata jäänud praemuna ja tomatiga võileib. (Õnneks polnud kolleegid veel päästeametit kohale kutsunud!)

Kogu ülejäänud nädal möödus kolmnurgas töö-trenn-kodu, kusjuures viimane tähendas peamiselt Väikevennaga õppimist ning tööde parandamist. Aga kõik sai lõpuks tehtud (peale Väikevenna järgmise nädala tunniplaani kirjutamise, nagu hiljem selgus).

Mu tütar Kõrreke raporteeris eile rõõmsalt, et nad olid teinud keemias esmakordselt katseid ning ta oli saanud endale kolvitäie kaaliumpermanganaadi lahust näkku ja riietele. Täna hommikul, peale konsultatsioone Absoluutse Tõe Allikatega (google ja härra), et esimese tunni asemel tuleb lapsel külastada siiski traumapunkti. Õnneks midagi hirmsat siiski polnud, pulmadeks, lubati,  saab terveks.

Lisaks tahtvat õpetaja teda geograafiaolümpiaadile saata. Ma üldiselt olen oma tütre teadmistest ja võimetest küll heal arvamusesel, aga geograafia nüüd küll tema tugevaimate külgede hulka ei kuulu! (Võrrelduna kasvõi oma vennaga, kelle algklasside lemmiklektüüriks oli Õpilase geograafiaentsüklopeedia.)

Suur Vend seevastu kurtis täna, et ma pole ammu temaga rääkinud. Ma arvan, et see tuleb sellest, et mul jäi mitu päeva triikimise mõttes vahele. Muidu on meil jah vahepeal selline iga-õhtune idüll – mina triigin, tema vaatab jalgpalli ja räägib kõik südamelt ära. (Väikevend on selleks ajaks magama pandud ja Kõrrekest jalgpall ei huvita.) Eks ma pean vist täna ikka triikimislaua üles panema, muidu vist ei oskagi Suur Vend emaga rääkida. (Ja siis nad ütlevad veel, et triikimine olevat mõttetu ja ajast ja arust komme!)

Väikevend tuli täna lemmikloomaringist ise koju. See on igati tubli. Aga üks mure on tal küll: see kirjutamata jäänud tunniplaan. Ehk ei pane päkapikud väga pahaks?

Mure päkapikkude koha pealt on ühine mõlemal poisil – ning ma tõesti ei teagi öelda, kumb neid rohkem ootab, kas kaheksane või kolmeteistkümnene!

Kodune harmoonia ja Ukraina majandus

Väikevennaga poeskäimine pole üldiselt mingi meelakkumine. Aga olen tänu sellele kindlasti õppinud ei ütlemist ja endale kindlaksjäämist – mõnikord õnnestub see mul isegi Väikevennaga. Aga kui ta ükspäev toidupoes tuli mu juurde karbiga, mille peal oli sebra pilt ning sees šokolaaditäidisega padjakesed – ning ma olin kindlaks teinud, et väga kallid pole ja Ukraina omad pealegi – noh, eks siis ostame.

Kodus selgus õige pea, et ühest pakist jagub häbiväärselt vähe. Nii pesakonnale kui Ukraina majandusele. Hommikul, kui ma tulin alakorrusele, tülitsesid poisid viimaste padjakeste pärast – no ja siis purjetas trepist alla tütreke kui ehtne märter – mina pole neid üldse saanudki!

Lubasin, et ostan järgmine päev igale lapsele paki ning igaüks kirjutagu siis omaenda nimi peale. Ei mingit segadust enam.

Loomulikult ma eksisin. Kõrreke oli ainsana oma nime peale kirjutanud, kuid nii väikselt, et teised ei pannud tähele. Poisid arvasid, et nad teevad oma pakkidel niigi vahet. Mida nad muidugi ei teinud. Seekord leidis end eriti ebaõiglaselt kohelduna Suur Vend, kes tänasel hommikul, kui mina püüdsin värskel ja võrdlemisi jubedal jääl avariid tegemata tööle jõuda, otsustas veel telefoni teelgi krõbinaküsimuse koha pealt meelsust avaldada.

Ostsin täna uued pakid. Loodetavasti mõjub hästi üleüldisele rahule ja harmooniale nii meie kodus kui terves maailmas. Ja Ukraina majandusele pealekauba.

Noh, umbes nagu siin, 5. minuti juures –  kuigi klezmer-muusikat võib muidugi niisama ka kuulata!

Igapäevaelulised tähelepanekud viimastest päevadest

Ajal, kui korralikud intelligentsed inimesed naudivad PÖFF-i, käisime meie Väikevenna ning Mammaga vaatamas Pettsoni ja Finduse filmi. Meile kõigile meeldis.

Kõrrekese ja Suure Venna koolil oli juubel. Lapsevanematele, teadagi, pileteid ei jagu (kui nad just vilistlased pole) ning nii jäi minu ülesandeks piduriiete triikimine, söögiraha andmine ning hilisel õhtul noororkestrandile koolimaja juurde vastuminek. Õnneks oli üks tuttav fb-sse pilte üles riputanud, nii et ma vähemalt tean, mida üks mu lastest tegi. (Seisis laval, flööt käes.) Pidu oli olnud lõbus.

Meie Väikevennaga käisime üle saja aasta veekeskuses, selles ainsas, mis siin meie linnakeses on. Lasime torudest alla ning Väikevend harrastas vettehüppeid.

Pühapäeval oli Suur Vend võistlustel ning Kõrreke õppis. Mina triikisin, õppisin Väikevennaga, kütsin ahju, et puhastada ära soojuspump, keetsin frikadellisuppi ning küpsetasin kooki. Väikevend jonnis supiga (mis talle tavaliselt maitseb) ning kook ebaõnnestus minu arvates täiesti. Huvitaval kombel söödi see kiiresti ja jäägitumalt ning Kõrreke kommenteeris koguni, et üks väheseid kordi, kui kook on parem kui serveeritav jäätis. Väga imelik, täitsa tavaline plaadikook oli, ja suurem asi välja ka ei näinud. Siis veel unustasin soojuspumba puhastamata – nii et köetud sai täiesti ilmaaegu.

Kusjuures huvitav on see, et kui tegelesin suurema osa nädalavahetusest kodu ja Väikevennaga (teiste lastega oleksin ka tegelenud, kui ma neid pisut rohkem näinud oleksin!), siis oli tulemuseks eriliselt jonniv ning kõigele vastu vaidlev laps. Ilmselt siis tasakaalustatud anumate printsiip vastukaaluks sellele, et sageli on ta olnud imeliselt kannatlik ja armas emaga, kes lakkamatult vihikuid parandab või muid tööasju teeb.

Veel olen ma, olles kaheksandat päeva koduvõtmetu, õppinud selgeks kodutu elu peamise nipi – kanna alati trennikotti kaasas. Kui helistad ning kedagi pole kodus – s.t sisse ei saa – saab vähemalt trenni ja sauna.

Mis värvi on novembri keskpaik?

Ma käisin nädalavahetusel juuksuris, teate. Ja kas keegi kodus märkas?! Jah, Väikevend märkas, arvatavasti, sest ütles, et ma oleksin võinud juuksed parem siniseks värvida.

Siis nädala alguses sõitis tagasi üle mere härra, kes toimetas vahepeal Väikevenna kenasti koju. Ma ei nurise selle üle muidugi mitte üks gramm. Sest ujumispüksid olin ma ise unustanud lapsele kaasa panna ning sooja voodriga kummikuid tal polnudki, nii et need kaks asja sain tagastatud lapsega koos kauba peale. Ainult et härra sõitis minema, minu võti taskus.

Kahel järjestikusel päeval on tulnud Väikevennale magamaminekuajal meelde kodune ülesanne, mida polnud kirjas ei e-koolis ega ka mitte päevikus. Nii on kaks viimast õhtut sujunud matemaatika töölehtede seltsis.

Täna hommikul ma magasin sisse. (Kas just tänu matemaaikale – aga no kes see siis tahab tunnistada, et omaenda asjadega kah hilja peale jäin.) Vähemalt niipalju sisse, et tütar teatas, et ma arvasin, et sa lähed teiseks tunniks ning hõivas põhjalikult vannitoa. Tööle ma siiski jõudsin ning esimesel vahetunnil käisin putru ka söömas.

Homme on vaja Väikevennale pidulikke riideid. Ta keeldub selga panemast parajaid pükse ja vesti, vaid nõuab neid, mis olid talle parajad esimesse klassi minnes. Kusjuures talle ei pea uusi pidulikke riideid ostma ega midagi, vaid saab kapist Suure Venna vanad lihtsalt riidepuult võtta. (Seevastu vahetusjalatseid-sandaale number 34 – vanad on väikesed ja hakkavad talla juurest murenema – pole võtta mitte kusagilt terves linnas. Ühe poe lahke müüja selgitas välja, et Paides üks paar veel on!)

Suure Vennaga jällegi kahjuks sama trikk läbi ei lähe. Kuna ta on võrreldes eelmise aastaga kümme sentimeetrit kasvanud – ning suurema osa sellest ilmselt aasta teises pooles – on talle ühekorraga väikseks jäänud enam-vähem kõik riided. Talvetossud ja -jope, džemprid ja särgid. Uus võistlusvorm nagunii. (Aga tead, emps, seal uues klubis keegi eriti vormiga trennis ei käi! Neil on seal trenniriided eraldi!)

Noh, pole viga. Küllap jõuab varsti võti postkasti.Ja muretseda tuleks ikka vist siis, kui lapsed ei kasva, kasvamine, eriti kossupoisi juures, on ju ootuspärane. Ehk toob jõuluvana treeningvormigi?

Ning koolis on ses mõttes ikkagi tore ka suurena käia, et õpilastelt saad komplimendid uue soengu puhul raudselt kätte. (Aja jooksul olen ma õppinud isegi komplimentide eest tänama, selmet eestlaslikult nentida, et kleidi ostsin kümme aastat tagasi allahindlusest ja juuksevärv tundus endale küll kentsakas.)

Kus nad kõik on?

Mul on hea meel, et lapsed on kasvanud iga-aastasest isadepäevapainest välja. See tähendab east, kus nädala sees peeti kusagil isadepäevapidu, kuhu minu omadel enda oma kaasa võtta polnud. Ja polnud ka vanaisa, onusid ega mõnda muud asendusliiget. Sest isa elab kaugel, vanaisad on surnud, onusid pole olemas olnudki.

Nii et hommikul, võrdlemisi päikesepaistelisel hommikul novembri kohta, läksime Kõrrekesega surnuaeda. Viisime küünlad. Mamma isale Juliusele, kuulu järele vähesest haridusest hoolimata väärikale töömehele. Seejärel Viktorile, minu ja ja härra õpetajale. Kellel teatud põhjustel endal küll lapsi polnud, aga kelle suurejooneline ja lõbus, kuid sellegipoolest alati pisut traagiline isiksus oli parim õppetund sallivusest, mis üldse olla saab. Siis Aarele ja Albertile, härra isale ja vanaisale. Ei ole ma neid kumbagi näinud, kuid tean, et Suur Vend on pärinud oma vanaisa välimuse. Enesehävitusliku algega iseloomu vististi küll mitte. Siis Papale, kes sõidutas Kõrrekest lasteaiast muusikakooli ning viis lõbustusparki – kummaline küll, aga see lõbustuspark oli siinmail veel Kõrrekese ajalgi. Papa isale Jaanile, kes sõdis valel poolel, langes sõjavangi ning tuli siiski tagasi. Sest tagasi olid ka peale kuueaastast Austria põgenikelaagrit Papa oma emaga. Ning samuti onu Vellole, Papa vennale. Onu Vellost on meie raamaturiiulis tema võõrsõnade leksikon ning Mamma juures tema kirjutatud raamat Pioneer Sulev. Ka tema suri suhteliselt noorelt, isegi Mamma pole temaga kohtunud.

Seal need mehed siis olid. Ilm oli surnuaias jalutamiseks mõnus, polnud ei külm ega porine. Rääkisin Kõrrekesele, mida ma neist meestest teadsin ja meenutasime üheskoos Papat.

Isadepäevalõunat sõime koos Vanaemaga – Mammal olid nimelt juba muud plaanid. Meil oli väga lõbus.

Õnneks tähistas Väikevend isadepäeva koos oma isaga ning on teel koju. Ma ei kahtlegi, et neil, kahel jutukal mehel, on omavahel paljustki rääkida.