Lõbusa sügise luule ja proosa

Seekordne sügis on küll alanud väga hoogsalt.

Ifoto0616seloomulik oli näiteks teisipäeva hommik. Kuna laps pidi otse keset koolipäeva minema teatrisse, võtsin hommikul ette ta päeviku ning tõstsin kotist välja sel päeval mitte vajaminevad asjad – nagu näites looduse ja muusika õpikud-vihikud. Läksin ise kohe hommikul tööle minnes paljundusruumi, kus a) sai enne mind otsa paber – ja loomulikult oli mul töölehti kohe ja praegu tarvis ning b) kohtasin oma lapse muusikaõpetajat, kes muuseas ka teatas – lähen nüüd sinu lapse klasssi tundi andma. Väikevend tegi oma töö siis paberile – kuna õpiti parasjagu õpetajate päevaks laulu, pidi joonistama õpetajat. Väikevend teatas, et tema ema on ka õpetaja ning ta joonistaks siis oma ema. Õpetaja lubas. Ning tulemus, nagu näha, on absoluutselt imeline!

Olen tohutult  ära unustanud ja segamini ajanud, tunnetanud tegemist vajavate ja logistiliste ülesannete hõlmamatust. Mõned vääramatud tõsiasjad, nagu igitäis mustapesukast ja põrandad, mis kattuvad lisaks legoklotsidele ka nüüd, sünnipäevajärgselt, nerfikuulidega. Alatasa arvutis istuv Suur Vend. (Kui mul täna laelambist halogeenpirni (või kuidas seda nüüd nimetada? see, mis on keerde täis ja võrdlemisi võika väljanägemisega ning kaheldamatult euronõuetele vastav?) välja keerates viimane käes justkui plahvatas ning tuhandeks killuks enam-vähem üle kogu elutoa lendas ja ma karjatasin, et kuulnud mu vanem poeg ülakorrusele klappide taha midagi. Ma arvan, et kui ka maavärin tuleks, siis juhul, kui netiühendus ei katkeks, ta seda tähele küll ei paneks.)

Aga jah.  See, keskapaigast siis juba ametlikult sügisene koolinädal möödus küll ülehelikiirusel. Väikevend alustas koolis ujumistundidega. Kõrreke oli kolm päeva haige. Suur Vend viidi klassiga ooperisse. Väikevend teatrisse Printsess Luluule ja härra Kerele. Mina käisin pr Sehkendajaga kinos Annie Halli vaatamas. Lisaks ajasin korda Suure Venna klubivahetuse paberid.

587Otsisin välja Väikevennale lõbusa sügisluuletuse. Õnneks ei olnud vaja kaugelt otsida, Erika Esopi Jõhvikavärvija oli meil kohe koduses raamaturiiulis võtta. Oh, need pildid ja luuletused! Ehkki antud eksemplar, nagu tõendas kiri raamatu sisekaanel, oli kuulunud kunagi härra õele ning esikaas oli kuhugi aegade hämarusse kadunud, oli taaskohtumine tundeküllane. Need pildid!  Ja need luuletused! Lapsepõlveraamatud on  mälus ja meeltes kindlalt tallel, isegi kui tundub, et ei mäletagi.  Valisime luuletuse Õunasadu. Väikevend, kes oma sõnaohtrusest hoolimata tavaliselt emakeeles jutustada ega luuletusi esitada ei armasta, sai sedakorda ometi päevikusse ka luuletuse eest kiitust väärt!

Tänaseks teadlaste ööks olin ma, palun vabandust, väsinud. Aga see-eest on mul väsimatud lapsed. Suur Vend istus küll arvutis, kui mina laelambiga võitlesin, tolmu imesin ja töid parandasin, aga Kõrreke teatas resoluutselt, et tema võtab Väikevenna ning läheb lehmade juurde. Kaks suurt loomasõpra siis tutvusidki teadussaavutustega, lastes end lehmadel lakkuda. Pärast viis Kõrreke Väikevenna ka oma kooli, kus viimane sai õhupüssist tulistada. Igal juhul oli olnud äärmiselt meeleolukas teadlaste öö. Koju jõuti just parasjagu enne, kui ma muretsema oleksin hakanud.

Ning lauda järele lõhnavad riided on praeguseks juba pesumasinas.

Advertisements

Üks õhtu paljudest

Väsinud? Kindlasti, aga seda oled töisel ajal ju ikka. Sel nädalal on olnud lisaks tavapärasele ka kaks lapsevanemate koosolekut. Ühel olin emana, teisel õpetajana. Koju jõudsin täna kell-peaaegu-öösel. Siis olla moraalseks toeks teise klassi matemaatika töölehe lõpetamisele, aidata õppida lugemispala jutustamist ning kuulata kohustuslikku kirjandust. Seda loetakse õnneks mulle ette. Ma pean ainult vaatama, et ükski rida vahele ei jääks ja nii. Nüüd on meil käsil Teise bee Tobiasest.  Minu ning Väikevenna ühiseks heameeleks on proua kirjanik sedakorda ainult kirjutamisega piirdunud ja see on tal ilmselt veres. Lood on tõesti muhedad.

Siis koostasin järgmiseks päevaks kaheksandikele kontrolltöö. Imelik küll, aga mulle see kõik isegi meeldib. Ja see meeldib ka, et Suur Vend sai juba läbi Kevade, ehkki vastama peab alles esmaspäeval. Lisaks sai poiss oma kooli meeskonnaga teatejooksus kuldmedali ja kringli. Kuld toodi koju, kringel söödi koolis.

Kõrreke tuli täna elu esimesest prantsuse keele tunnist – ise uuris välja, pani end kirja, saatis arve härrale ning küsis minult, ega mul midagi selle vastu pole. (Mul ei olnud.) Kõrrekest vaadates tundub üldse, et unistusi on lihtsam teoks teha, kui üldiselt arvatakse.

Ning kohati tundub, et argikaoses on ometi mingi süsteem.

Vestlusi NII HEA toidu kõrvale

Emme, see on NII HEA toit! Sa peaksid iga päev seda tegema. Ainult soola ma tahan rohkem. On ju, sina armastasid ka lapsena soola?

Aga ütle üks hea asi maailmas. See ei pea toiduasi olema.

Miks sa ütled, et kukeseente korjamine ja mitte head lapsed? 

Emme, miks sa rohkem lapsi ei sünnita? Ainult kui sa tütre saad, siis ära talle Rosalinda nimeks pane. See on küll kole.

Nojah, ja siis kuluks ju raha vist ka rohkem?

See on NII hea toit. Kõige parem! Ainult ketšup on sellest veel parem!  Kas meil magustoitu ka on? 

(NII HEA toit oli keedetud kartul kodujuustu ja tomatiga. )

Kits sai nüüd toast välja

Teate küll, selleks et teada saada, et sul on piisavalt suur tuba, tuleb võtta tuppa kits. Kui sa peale paari nädalat kitse välja lööd, saad aru, et sul ongi päris palju ruumi.

Selleks, et aru saada, kui hea on hingata, on vaja vahepeal vaja tatist ja kinnist nina.

Tulin töölt, keetsin suppi, koristasin, käisin trennis. Hingasin trennist tulles suurte sõõmudega värsket õhku – ma olin unustanud, kui hea, lihtsalt suurepärane on värske õhk.

Ja mõelda, kaks vaba päeva!

Võib olla seenele? Või hoopis lauamänge mängima? Teha midagi head süüa? Hea on mõelda – noh, vaatab homme, kuidas tuju on. Ainult Downton Abbey on kindlamast kindel.

Kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis on kotis juba ka parandamist vajavad tööd. (Oli mul nüüd seda vaja?)

Septembri tavaline

Nädala sündroomist sa juba ei pääse! See on kindel nagu kuklalask.

Kurguvalu, kinnine nina ja punased silmad on peale nädalast plaanipärast koolielu vääramatud kaaslased.

Väikevend tuli eile esimest korda elus koolist koju, võti kindlalt lukuga jopetaskus. Ise sõitis kahe bussiga. Siis esitas isale skaibi teel lugemispala ning muud vajalikku. Pärast tuli veel Vanaema töölt ning keetis pelmeene. Kui mina õhtul peale kaheteisttunnist tööpäeva koju jõudsin, tundus, nagu ma oleksin vähemalt nädala ära olnud.  Väikevend ei jõudnud mind ära kallistada. Isegi hommikul ei raatsinud ta telekast multikaid vaadata, vaid seadis end hommikusöögiga minu ja ajalehe kõrvale.

Kõrreke teatas eile õhtul, et alustas kurva muusika saatel vene keele sõnade õppimist. Sõnade õppimine venis poolde öösse. Õudne uudis tuli täna – sõnade töö lükati edasi.  Täiesti ilmaaegu said siis sõnad selgeks, kui alles reedel vaja läheb. Päeva päästis uus stiilne kleit.

Suurel Venna elus on veel põhjapanevamad muutused.  Klubivahetus, mis on kulgenud teismelisele omaselt mustvalgete hinnangute saatel. Aga ta tuli sellega iseseisvalt toime  – ema, sa ei pea kaasa tulema, ma ei vaja moraalset tuge –  minu hooleks jääb ainult maksmine. Ta on juba vahepeal haige ka jõudnud olla.  Ja muljeid jagab ka pärast hea meelega.

Ning veel on peaaegu käes see, mida ta on oodanud alates esimesest klassist. Nimelt geograafiatunnid. Miks peaaegu? Nimelt on geograafia kord nädalas, esmaspäeviti ning esimene kord oli siis esimene september ning teine kord, poisi suureks pettumuseks, kutsuti nende klass näiteringi promoüritusele. Nii et lõpetada kuus klassi  ja minna seitsmendasse ning siis  veel kaks nädalat ning ongi käes!

Ka tänavu on Väikevenna sünnipäev septembris. Seda on muidugi võimatu unustada. Praegune pakkumine:

Ma tahan kas hobust, koera, merisiga – või siis päris püssi!

Ei saa öelda, et mul valikut poole.

Praegu on terve mu elu koondunud kinnisesse ninna. (Nohu ON maailma kõige jubedam haigus, kui ta parasjagu käes on.)

Kooliaasta on väga alanud.

Sooviksin teaduslikku selgitust!

Palun, kas on kedagi, kes oskaks selgitada seda, miks Väikevend, keda tuleb argipäevahommikuti kell pool seitse erinevate võtetega ja korduvalt ja kaua äratada, laulis eile ärkvele terve pere. Lauluks oli Tiliseb, tiliseb aisakell ja ta ümises seda valjusti,  ise legodest staapi ehitades.  Laps oli täies riides, isegi nokamüts oli peas. Kell oli 6.40.

Ja siis veel tahaksin teada, kuhu kadus laupäev. Nädala sees mõtlesin, et lähen hommikul seenele, reedel otsustasin, et vaatan parem vaikselt tööasju ja koristan. Tund peale südapäeva olin toidupoes ning avastasin, et ma pole õigupoolest mitte midagi teinud. Pealelõunal käisime külas. Siis oligi õhtu ja üks puhkepäev oligi läbi saanud. Kuhu ta kadus?