Suvevaheaja lõppemine

Väikevend sai paar päeva tagasi läbi kohustusliku raamatu. 207 lehekülge. Ise luges mulle ette. Kui me alustasime , oli juuli.  Ja kui ta oli lõpetanud, otsis ta välja oma lemmikpeatüki, Kerberose, ja palus minul see omakorda talle ette lugeda. Ise kuulas ja pugistas mõnuga naerda. Lõbus ja tore lugu oli. Täna alustasime Väikese Tjorveni, Pootsmani ja Moosesega.  Seda loen sedakorda siis mina ja raamat, teadagi, on lõputult ilus.

Suur Vend seevastu hoiab kokku. See on seda keerukam, et tal on arve peal sünnipäevarahad, ning seega on, mida kokku hoida. Siis, kui sul on raha vähe, on ju hoopis kergem kokkuhoidlik olla.  Aga jah, tema on meil hetkel rahamees.

foto0600Ning lisaks ka mees, kes pani esmakordselt vähemalt osadele oma õpikutele-töövihikutele paberid ise ümber. See oli väga lihtne, tuli lihtsalt öelda, et enne arvutisse ei saa. Kõigest neli päeva järelemõtlemist ning juba ta oligi nõus paberdamist õppima. Kokkuvõtteks panin ilmselt pooltele õpikutele küll mina ümbrised – kuid see-eest teisele poolele ikkagi ta ise. Ja teibi-ning paberijäägid korjas ka ise kokku.

Kõrreke on võtnud viimastel päevadel isegi flöödi kätte. Orkestriproovid on ju juba nagunii. Lisaks on tal valmis vaadatud stiilne roosa topp. Nii et kooliks valmistumine käib täie hooga. Samuti soostus preili ka oma riiulites ja sahtlites suurpuhastuse tegema. Parimateks leidudeks on seni olnud neli rulli teipi ja lambamaal. Aknalaud on veel jäänud.

Mina käisin eile hommikul oma Põlvamaa metsa seenekohas. Nii kaua, kui ma mäletan,  on olnud väga raske koos Mammaga seenel käia. Ükskõik, kui palju ka seeni on või ei ole, räägib tema oma seenelisekarjääri tipphetkedest, kus seeni on nii, et ainult korja. Mina hakkan nüüd ka edaspidi rääkima sellest, kuidas ma eile seenel käisin. Lihtsalt tundsin hommikul vastupandamatut tungi, ja kuna lapsed kaasa tulla ei tahtnud, hõikasin ma neile solvunult, et kui ma ära eksin või auto ära mõlgin, on igatahes nemad selles süüdi, ja läksin. Ning metsas hakkasin korjama. Vahepeal helistas Väikevend, et küsida kas ma olen elus ja kas ma ikka auto leidsin üles. Ma ei pidanudki autost kuigi kaugele minema, ma tõesti lihtsalt korjasin. Liivtatikuid ja kukeseeni ja kivipuravikke ja isegi mõned pilvikud. Kui ma poleks pidanud kindlaks ajaks linnas tagasi olema, korjaksin vist siiamaani. Veel vahetult enne ärasõitu leidsin otse auto kõrvalt kaks kukeseent, mida, ma võiksin vanduda, seal hommikul veel polnud.

Ilmselt pean ma nüüd hakkama seeni marineerima. Ja ehk mõned karbid kukeseeni sügavkülma?

Oh jah. Mõtted ei taha kuidagi töistele radadele minna. Ehkki ma ostsin endale isegi uue seelikugi selga ning viksisn kingad läikima…

Juba järgmisel laupäeval saab uuesti metsa!
foto0601

Rula ja munk Bonifacius

Eile hilisõhtul (või varaöösel) sõitsin bussijaama juurde oma lastele vastu. Väikevend pidi isa juures tagasi tulema ning õde oli talle Tallinnasse vastu sõitnud.

Ma polnud ammu nii hilisel ajal kesklinnas olnud. Tundsin end umbes nagu loomaaias! Missugused liigid ja huvitav karvastik! Ainult et kui loomaaias on puuri ees silt, siis öistel uitajatel oli silt T-särgil. Nägin järgmisi liike: my dirty side,  too cool for school ja presidendi turvameeskond. 

Üldiselt ma tänu oma ametile noori inimesi ei karda, aga öisel ajal oli kuidagi hea turvaline oma kohvitopsist kinni hoida.  Juurdlesin, kas võtta veel teinegi kohv, kui õnneks tuli buss.

Missugune rõõm! Ja ongi Väikevend tagasi!

Väikevend oli mulle ostnud tumedat šokolaadi ning Kõrreke muumia. Mu tütar oli nimelt koos oma isaga seal muumianäitusel ära käinud. Näitusel oli eksponeeritud vaarao varandusi ja paari egiptlast. Mulle oli Kõrreke ostnud, nagu juba öeldud, muumia ning Mammale kassjumalanna kujukese – viimane sarnaneb äärmiselt Mamma kass Sabale – kuigi ta polnud veel päriselt kindel, kas ta raatsib kassikujust loobuda.

Kohvris oli muude asjade seas ka rula. Ma ei teagi, kas hirmsam on omada last rulaga või last, kes näeb välja nagu munk Bonifacius. Nimelt, kui Väikevend oma nokamütsi peast võttis, selgus, et härra on tal ka juukseid lõiganud. Tonsuuri küll polnud, aga muidu mõjus uus soeng ehedalt ja keskaegselt. Suur Vend manitses väiksemat mitte oma sõprade silma alla sattuma.

Enne magamaminekut ehitas Väikevend veel ühe roomikutega sõjamasina.

Siis tuleb parem uni.

Täna tuleb ilmselt juuksurisse minna. Rulaga ma tõesti ei tea, mida teha.

 

Puhkuse tagumine ots

Puhkus lõppeb alati ootamatult. Millalgi juuli lõpus vaatad: no nüüd on veel kuu. Siis tuleb august ning tundub, et ikka on veel aega. Ja siis kui Suure Venna sünnipäev on käes, ongi ta äkitselt läbi.

Homme tuleb pikk koolituspäev. Ja enne seda veel auto remonti viia – kas pole sümptomaatiline, et auto varuosa, mida sa oled oodanud terve suve, saabub kohale täpselt siis, kui oled Eestist ühe nädala ära. Ja kui sa siis tagasi tuled, selgub, et esimene remondiaeg on ühtlasi ka esimene tööpäev.

Õnneks lahenes mure, mida teha Väikevennaga, iseenesest. Selgus, et kaaslapsevanemal oli juhuslikult veel paar päeva puhkust järel. Niisiis sõitiski Väikevend oma isa juurde hoiule – kasutades seejuures autot, bussi, lennukit ja rongi. Kohustuslik suveraamat sai kah kenasti ühes. Mul on tunne, et seda on loetud terve igavik – nii et kui see ükskord läbi saab, peaks vist lipu vardasse tõmbama.

Kõrrekesega käisime täna seenel. Meil on justkui üks oma armas seenekoht tekkinud, kuid täna oli seal küll rohkem seenelisi kui seeni näha. Oleksin nõutusest vist peaaegu pilvikuid korjama hakanud, kuid õnneks leidsime õige pisut eemalt siiski piisavalt kukeseeni. Kõrreke leidis veel ühe uru ka. Nii et sedasorti hommik siis.

Kui ma koju tulin, oli Suur Vend loomulikult arvutis. Ma alles alustasin, ütles ta. (Alustasid sa jee.)

Muidu oli see suvi selline – noh, ma ei teagi. Kogu aeg oli tunne, et nüüd kohe algab midagi erilist, kusagil on peidus see suur suvine maailm ja maailma õndsus. Aga jäingi nagu Alice Imedemaalt selle ukse tagant piiluma, ise osaledes küll kihutusjooksus, küll juues kübarsepa juures teed.(Kui sul on kaks teismelist korraga pidevalt kodus, läheb vaja raudseid närve ning absurditunnetust.) No ja siis enne, kui jõuad sellesse ukse taga olevasse aeda, lõppebki puhkus otsa.

Leidsin ühe vana, alustatud mustandi suve esimesest otsast, mis algas sõnadega liiga pikk muru. Jah, muidugi pidanuks ka muru sagedamini ning hoolsamalt niitma. Kuigi vähemalt midagi tehtud. Süstematiseerisin mõned tööasjad. Koristasin põhjalikult garderoobi. Viisin mitu kotitäit riideid taaskasutuskesusesse. Harjusin ära söögitegemisega algosakestest. (Eks nüüd tule uuesti karbisalati ja poolfabrikaatidega tagasi harjuda.) Lugesin oluliselt vähem, kui plaanisin. Ometi olin sageli liiga kaua üleval.

Kõik sellised tavalised, igasuvised asjad. Mõnikord tundub, et kõik on juba olnud – ja tegelikult ongi ju. Igal suvel, igal aastal. Sel suvel tabasin end mõttelt – ja huvitav oleks teada, kuidas te ilma minuta hakkama saaksite? Hästi, vastas Suur Vend. Me ostaks lihtsalt külmutatud pizzasid!

Sedasorti suvi oli.

Ettevaatust, reisikiri! VIII

Niisiis, Taani. Väikese Merineitsi, tuule ja saarte ja sildade, lehmade, sigade – viimaseid elavat seal rohkem kui inimesi – ja viljapõldude – ning loomulikult legode maa. Augusti kolmas nädal on sinnakanti minekuks ülimalt sobiv. Ilm oli just parasjagu soe ning vähemalt ühes asjas võisid meie koolilapsed end selgelt paremini tunda – nimelt pidid vaesed Taani lapsed juba koolis olema!

Ainult peatselt-kolmeteistkümnene suudab vist küsida: kas see ongi Merineitsi?

Ainult peatselt-kolmeteistkümnene suudab vist küsida: kas see ongi Merineitsi?

Väikevend teeb muidugi hetkega eksperdipilgul kindlaks, kas ja kui lähedale on võimalik Merineitsile minna ilma elu ohtu sedamata.

Väikevend teeb muidugi hetkega eksperdipilgul kindlaks, kas ja kui lähedale on võimalik Merineitsile minna ilma elu ohtu sedamata.

Kopenhaagenit ennast nägi natuke tivoli ilmarattalt. Kahjuks oli linn suur ja ratas väike. Aga siiski.

Kopenhaagenit ennast nägi natuke tivoli ilmarattalt. Kahjuks oli linn suur ja ratas väike. Aga siiski.

Tivoli oli oma tulede, kaunistuste, põlispuude ja purskkaevudega muidugi ehe. Ainult et kuidagi väga rahalõhnaline. Lisaks sellele, et sa pidid ostma sissepääsupileti, tuli soetada ka atraktsioonide pilet. Ning siis need õnnemnguputkad - ühe võidu eest sai kõiges papist žetooni. Selleks, et võita vääramatu karvane mänguloom, tuli veel maksta ja hea õnne korral said siis nii kümne-viiseteiskümne žetooni eest  plüüskaru õnnelikuks omanikuks.

Tivoli oli oma tulede, kaunistuste, põlispuude ja purskkaevudega muidugi ehe. Ainult et kuidagi väga rahalõhnaline. Lisaks sellele, et sa pidid ostma sissepääsupileti, tuli soetada ka atraktsioonide pilet. Ning siis need õnnemänguputkad – ühe võidu eest sai kõiges papist žetooni. Selleks, et võita vääramatu karvane mänguloom, tuli veel maksta ja hea õnne korral said siis nii kümne-viiseteiskümne žetooni eest plüüskaru õnnelikuks omanikuks.

Egeskovi loss ongi just täpselt niisama maaliline ja suurejooneline. Ja mis sealjuures mitte ainult turistidele näitamiseks, vaid seal elab sees krahvlik perekond.

Egeskovi loss ongi just täpselt niisama maaliline ja suurejooneline. Ja mis on sealjuures eriti tähelepanuväärne – mitte ainult turistidele näitamiseks, vaid seal elab sees krahvlik perekond.

Krahvide kapsasaak.

Krahvide kapsasaak.

Lillehernes lõhnas Egeskovis sama oivaliselt nagu Eestis.

Lillehernes lõhnas Egeskovis sama oivaliselt nagu Eestis.

Krahvlik tõllakuur, mille sisuks olevad uunikum autod ja mootorrattad jäid meist sedakorda nägemata. (Lihtsalt kolmest tunnis jäi väheks.)

Krahvlik tõllakuur, mille sisuks olevad uunikumautod ja mootorrattad jäid meist sedakorda nägemata. (Lihtsalt kolmest tunnis jäi väheks.)

Krahvihärra jahitrofee. Koos maailma suurimate impaalasarvedega nagu täpsustas mu tark tütar. Mina saan aru niipalju, et ilmselt ei pärine nahk ja sarved ühelt isikult.

Krahvihärra jahitrofee. Koos maailma suurimate impaalasarvedega nagu täpsustas mu tark tütar. Mina saan aru niipalju, et ilmselt ei pärine nahk ja sarved ühelt isikult.

Givskud ehk Lõvipark - igal juhul oled ohust teavitatud!

Givskud ehk Lõvipark – igal juhul oled ohust teavitatud!

Givskudis nägime jalgpalli mängivat elevanti.

Givskudis nägime jalgpalli mängivat elevanti.

Ülinunnu ahvitita. Ehkki, nagu mu tütar elutargalt mainis, siis nunnu ei pea ju alati tähendama, et pisike.

Ülinunnu ahvitita. Ehkki, nagu mu tütar elutargalt mainis, siis nunnu ei pea ju alati tähendama, et pisike.

Evolutsioonilisi võrdlusi. Kõrreke väitis, et inimesel hakkavat arenema kuues sõrm. Hetkel pole justkui veel märgata.

Evolutsioonilisi võrdlusi. Kõrreke väitis, et inimesel hakkavat arenema kuues sõrm. Hetkel pole justkui veel märgata.

Koldingi-nimeline väikelinn tervitas meid sellise kauni burksiputkaga.  Seal kõrval  oli ka peaaegu "Hairy Hand"-nimeline juuksuritöökoda. (Kahjuks selgus, et kui laternapost ei varja osa sildist, oli nimeks siiski "Hair by Hand". )

Koldingi-nimeline väikelinn tervitas meid sellise kauni burksiputkaga. Seal kõrval oli ka peaaegu “Hairy Hand”-nimeline juuksuritöökoda. (Kahjuks selgus, et kui laternapost ei varja osa sildist, oli nimeks siiski “Hair by Hand”. )

Nonii. Sellepärast me ju tulime! Kohe avatakse!

Nonii. Sellepärast me ju tulime! Kohe avatakse!

Noh, see on koht, kus isegi rumm on tehtud legodest.

Noh, see on koht, kus isegi rumm on tehtud legodest.

Noh, siin me olem! Suur Vend pildistas, sest me korra  olime juba märjaks saanud ja ennast ära kuivatanud ja ta millegipärast ei tahtnud enam märjaks saada. Nagu sa veenduda võid, on meil kõigil väga lõbus!

Noh, siin me olem! Suur Vend pildistas, sest me korra olime juba märjaks saanud ja ennast ära kuivatanud ja ta millegipärast ei tahtnud enam märjaks saada. Nagu sa veenduda võid, on meil kõigil väga lõbus!

Loomulikult õnnestus meil hoobilt siseneda ühte kallimatest söögikohtadest. Selle nimi oli umbes nagu "Pizza ja pasta polaarbuffee" ja meie lauast oli otsevaade pingviinide ujumisbasseinile. Väikevend leidis  seepeale, et ta tahaks endale pingviini.

Loomulikult õnnestus meil hoobilt siseneda ühte kallimatest söögikohtadest. Selle nimi oli umbes nagu “Pizza ja pasta polaarbuffee” ja meie lauast oli otsevaade pingviinide ujumisbasseinile. Väikevend leidis seepeale, et ta tahaks endale pingviini.

Klotsidest maailm. Rootsi.

Klotsidest maailm. Rootsi.

Klotsidest maailm. Amsterdam.

Klotsidest maailm. Amsterdam.

Õnne tipul.

Õnne tipul.

No ja siis veel. Egeskovis nägime maailma suurimat nukumaja. Seda ei saanud eriti pildistada, sest see oli klaasi taga ja ta peegeldas. Aga ma õnneks aimasin seda ette ning ostsin raamatu. Nii et me saame kodus sealt pilte vaadata ja kujutleda ennast selleks väikeseks tüdrukuks, kellele see toredus tehti – ning kes jõudis muidugi ammu suureks saada, enne, kui see valmis sai. Aga kui sa pole Titania palee kohta midagi varem kuulnud, siis saad siit vaadata. On ju ilus? Me Kõrrekesega tulime veel ekstra tagasi ja uurisime pikemalt.

Ning veel juhtus see, et kui me alustasime reisi, oli meie Suur Vend veel kaheteistkümnene, aga reisi viimasel päeval sai kolmteist täis. Seks puhuks oli koguni härra isa meiega laeval ühinenud. Nii et igati meenutamistvääriv reis, viimaste tundideni välja.

Vot nüüd ma tean, mis on õnn!

Viimaseid päevi – või kui täpne olla, siis öid – enne puhkuse lõppu. Pesakond magab. Lähen vannituppa. Oh, mitte ainult seda! Lekkiv tualettpott?

Vaimusilmas instrueerisin juba lapsi kasutama alumise korruse tualetti, juurdlesin, kas ja kuhu sai kirja torumehe telefoninumber.

Ja kui siis põhjalikum inspektsioon tuvastas, et tegu pole lekkiva potiga, vaid kõigest mu teismeline laps on käinud duši all, nii et kogu vannitoa põrand lainetab, sain ma erakordse selgusega aru – vot see ongi õnn.

Ehk mõistan varsti ka elu mõtet?

Suvised lugemised

Väikevennale oli tema proua õpetaja jätnud suveks kohustusliku kirjanduse. Tuleb läbi lugeda Printsess Luluu ja härra Kere. 207 lehekülge.

Panin end suve alguses kohe raamatukogus järjekorda. Kui aga juuli hakkas lõppema ning järjekord kuidagi meieni jõuda ei tahtnud, andsin ma alla ja ostsin raamatu ära. Sest 207 lehekülge.

Algus oli ehmatav. Väikevend, kelle senise suvise lektüüri moodustas valdavalt filmisubtiitrite lugemine, oli raamatulugemise ära unustanud. Kirjavahemärkidest ei lasknud ennast häirida, rida kadus käest ja välja tuli selline arusaamatu sõnapuder. Rida aitas siis hoida kassidega järjehoidja, kirjavahemärke ma muudkui tuletasin kõrvalt meelde. Noh, veel natuke, ja me olemegi poole peal. Väikevend lugemise ja mina kuulamisega. Ja päris tore raamat on, nii et ka suur, kellele laps ette loeb, tunneb end aeg-ajalt päris lõbustatult.

Väikevenna senine hinnang raamatule: See Piret Raud kirjutab täitsa hästi, aga joonistada ta küll ei oska! Mina, kes ma olen kuulnud proua Raua pilte asjatundjate poolt kiidetavat, ei ütle igaks juhuks midagi. Kuigi ka mulle vist meeldiks, kui printsess oleks ilus ja luukere õudne. Vähemalt raamatu kaanel on nad mõlemad õudsed. Aga muidugi süda on neil hea! Ning nagu õpetaja juba kevadel teada andis, on piletid Ugala sama nimega etendusele juba kinni pandud.

Aga selle teisipidi-lugemisega oleme täna jõudnud ühe tähelepanuväärse punktini. Nimelt lõpetasime täna Harry Potteri seitsmenda osa. Mina siis juba teist korda, viis-kuus aastat tagasi lugesin ma terve sarja ka Kõrrekesele-Suurele Vennale ette. Väikevend on mõnes küsimuses väga põhjalik. Ta mitte ei küsi ainult sõnade ja isikute kohta, mis talle arusaamatud on, vaid ka kõik muu segaseks jääv tuleb alati läbi arutada, enne kui edasi lugeda.

Nii küsis ta mõned päevad tagasi selle nülitud lapse kohta seal Kings Crossi jaamas. Ma ise polnud kunagi sellest aru saanud, olin lihtsalt häiritud. Aga Kõrreke, meie pere suurim asjatundja, otsis internetist ning teatas, et tegu on varikätkiga. Vot siis!

Muidugi oli lugemise edenemise käigus vaja end ka teemaleheküljel sõõlata lasta. Nii siis selguski, et meie Väiekvennaga olemegi need kõige igavamad tüübid: You might belong in Hufflepuff, Where they are just and loyal, Those patient Hufflepuffs are true, And unafraid of toil. Selge on muidugi ka see, et Väikevennal oleks lemmikaineks raudselt maagiliste olendite hooldamine. Aga eks tal peatselt-kaheksasel ole veel aega ka. Nagunii ootab öökulliga saabuvat kutset.

Nukker on tegelikult see, et ma tunnen ise, et ka Väikevenna unejuttude lugemise aeg hakkab ühele poole saama. Sageli tahab ta lihtsalt mõnda telesaadet vaadata, näiteks eile vaatasid vennaga Bondi filmi. See, kui ühel päeval pole kellelegi unejuttu lugeda, on vist laste suuremaks ja iseseisvamaks saamise juures ainus tõeliselt kurb asi.

Kommunikatsioonist ja muidu-elust kolmanda õunakoogi aegu

Õunakookide aeg kõlab mõneti alarmeerivalt – lapski teab, et õunad tähendavad sügise tulekut. Ja sügis tähendab kooliminekut.

Samas tundub koolile mõtlemine hetkel kuidagi sündsusetu.

Kuigi, kolmandast küljest, pole ma isegi patust prii, kuna ühel ja teisel korral olen ostnud küll virna vihikuid, küll pihutäie pliiatseid-pastakaid. Ja poistele suviste allahindluste ajal mõned paarid teksaseid. Sellised igapäevased annused emaarmu, mis ühel või teisel moel ikka selgapandava või söödava või muul moel pruugitava väljundi leiab.

Sest mil muul moel sa oma teismeliste lastega ikka suhtled. Äkki see ongi siis maksimaalne kommunikatsioon teismelise pojaga, kui ta paneb jalga sinu ostetud püksid ja sööb ära kümme sinu tehtud kotletti? Ning üldjuhul reageerib nii vähemalt tunni jooksul, kui sa ütled, et nüüd on arvutimängudest tänaseks küll. (On ju kommunikatsioon, kui ta selle peale nohiseb ning siirdub telefoni?)

Sest meelelahutuse eest nad hoolitsevad üldjuhul täiesti ise. Üks päev käis Suur Vend sõbraga koguni Vudila-nimelises kohas. Ise uurisid, millal läheb buss ning isegi toidu ostsid kaasa.

Ehkki, ma täna võtsin lõpuks kätte ja käisin tütrega kohalikul filmifestivalil. Esimest korda. Mitte et mind ei huvitaks filmid või jätaks armastuse teema mind külmaks. Aga kell veerand üksteist õhtul algav seanss on minu jaoks lihtsalt liiga hilja. Väikevend vaja magama panna ja üldse.

Aga tänaseks olid mul Gondry-Chomsky filmile – nii minu moodi! – leida isegi tasuta festivalil üles mõni seanss, kus tuleb maksta – piletid olemas ja film oli tõesti hea. Kõrrekesele meeldisid eriti Gondry prantsuse aktsent ning Chomsky lapsepõlvemõtted. Tõesti, teadus algab sealt, kus pooleteiseaastane hakkab kahtlema kaerahelveste mõttes. Ja mulle meeldis see, et mul on laps, kellega koos saab sellist filmi juba vaadata. See rõõmustab ja paneb mind üha uuesti imestama. (Minu laps! Ja juba nii suur!)

Kodust seevastu leidsin lohutamatult kurva seitsmeaastase. Avastus, et vanaemad olid õunakoogil ära käinud, nii et tema oli kogu selle aja naabrilastega mänginud, tõi kaasa pisarad. Mis sest, et kooki, küpsisist ja arbuusi oli veel täitsa järel. Seitsmeaastane tahab ikka veel kallistada ka. Ja õhtul unejuttu. Ja isegi niisama juttu rääkida.

Õnneks on veel suvevaheaeg ning aega on.