2010 Iibisepesas. Kulinaarne vaatenurk

Selline ta siis oli:

Vastlakukkel - lopergusest vormist hoolimata maitses mäletatavasti hästi

Rattasõidu järel

Maasikad, vahukoor ja beseed. Sel aastal sain põhjategemise ka selgeks. (Tegelikult on hästi lihtne!)

Pettsoni ja Finduse pannkoogitort, tehtud Väikevenna soovil (aga mida Väikevend lõpuks ei söönudki)

Piima-köögiviljasupp, mulle ko-hu-ta-valt maitseb. Väikevennale veel ka. (Suuremad lapsed jälestavad seda.)

Tallinnasse! Kohvikusse!

Kook "Oma aed"

Suvelõpp: lõvipoiste aeg on käes!

Piparkoogivärk

Aasta lõpp kohe käes: ületöötanud humanitaar

Aastalõpp: lohed, kuritööd ja dešifreeritud kõrvad

Detsembrilõpu peategelane on lumi,  ses pole mingeid kahtlusi. Umbes kord-paar päeva jooksul jään ma autoga oma koduõue sisse või välja sõites kinni. Seni olen lõpuks alati – kasutades seejuures ligimesi ja labidat – ka välja pääsenud.
*

Muidu on kõik tore. Kuriteod ühendavad isegi Kõrrekese ja Lõvipoisi, kelle omavaheline suhtlusstiil mind veel paar päeva tagasi juukseid kitkuma pani. Nimelt tõi jõuluvana neile detektiivimängu otse XIX sajandi Londonist. Nii et veretööde lahendamine käib enneolematus üksmeeles (ja Väikevend, kes ea poolest veel ei kvalifitseeru, tunneb end muidugi mõnevõrra üksildasena.) Ja kui meisterdetektiividel tõesti väsimus peale peaks tulema, on meil nüüd ka Geopol! Selle mängimist raskendab asjaolu, et Lõvipoisil on väehmalt peresiseselt raske leida adekvaatseid mängupartnereid raskemaks variandiks, aga kergema puhul anname me Kõrrekesega endast parima.
*

Lõvipoiss pani neil päevil paika ka oma tulevikupkaanid: Mul on kuus last ja limusiin. Ja kui me kuhugi sõidame, siis ma panen peale filmi “Kuidas taltsutada lohet”. Ma vaatan ise ka koos lastega seda filmi (naine sõidab).

Väikevend kuulas muidugi huviga ning pakkus õhinal:

Ma hakkan siis ka sinu lapseks!
*

Kõrreke on täis ärevust oma uute kõrvaaukude koha pealt. Tal on ju nüüd tervelt neli paari kõrvarõngaid: kahed sai sünnipäevaks, ühed valis ise püstoli jaoks auke tehes välja ning ühed sai jõuluvanalt.  Nii et valik missugune. Ainult, nagu ta  hiljuti nentis, peab ta ise olema hoolas ja kõrvu dešifreerima. Nii olevat ilusalongis kästud teha!
*

Lisaks teadaanne kõigile lugejatele, kes peavad end Iibisepesast saadetavate jõulukaartide õigustatud subjektideks. Te saate need! Ja enne lihavõtteid – me panime täna juba posti, ausõna!

Minu täiesti isiklik lugemisaasta

I

Mõnikord kipub ununema, kui kinni on inime oma kultuurilises algoritmmõtlemises. Lugu, mida räägitakse, võib ju olla üllatav, aga kuidas räägitakse, pole seda pea kunagi. Näiteks positiivne kangelane-eesmärk-takistused-nende ületamine-tasu. Oleme viimasel ajal Kõrrekesega sellest rääkinud, nii et tegelikult võib öelda, et kasvatan ka ise seda algorimmõtlemist.

Ses mõttes oli tore avastada uuesti tšiili indiaanlaste lood. Neis asjad lihtsalt juhtusid nagu juhtusid. Seejuures või lõpus valge mees tubli indiaanlase maja ikkagi põlema panna (ja kõik kangelasteod oleksid justkui mõttetud). Aga ikkagi ei puudu oma õpetuslik iva:

Siis sättis rebane naela sina kohta, kus on ajud, lõi kõvasti nuiaga ja iibis oligi surnud. Seepeale sõi rebane iibise liha ära ja katsus ta reieluudest endale flööti ja pikka vilepilli meisterdada.

Oma lemmikloost selles raamatus olen ma tegelikult juba kirjutanud.

Muinasjutud on toredad ja igati sobilikud kevadet oodates lugeda.

II

Ma arvan, et umbes pooled suvel loetud raamatud lugesin ma läbi bussireisil Poola. Nende hulgas ka Käbi Laretei Ludus tonalise. Käbi Laretei on kahtlemata tähelepanuväärne isiksus. Absoluutselt vaba igasugustest tabudest oma elust kirjutamisel suudab ta ometi hoida distantsi ja tekitada imetlust. Palav suvepäev on armastus- või pigemini juba kireromaani jaoks ka ideaalne ajastus. Kujutlus ujumisbasseiniga villast ja keerulistest suhetest Ludus tonalise taustal peabki muidugi mõjuma  bussis sadu kilomeetreid maha sõites ning leiget Värskat rüübates.

Ma ei tea, kas on siinkohal tarvilik öelda, et Käbi Laretei on üks mu lemmikkirjanikke?

III

Sügisel lugesin ma vist enam-vähem ühtainsat raamatut. (No see oli nüüd muidgui liialdus, kuigi mitte just väga suur.) Sügisel ma armastan pakse mitmeosalisi elulooromaane (näiteks Jaan Krossi ma ei loe kunagi suviti!), nii et Sinuhe sobis sügisesse nagu valatult. Aaviku tõlge oli muidugi läbinisti üks paras sõnaus, aga mulle meeldis. Muidugi, kui kunagi näiteks pensionile jään või jalaluu murran, loen heal meelel ka Saluri varianti.  Sinuhe meeldis mulle väga.  Ja mitte ainult seepärast, et Vanade Idamaade ajalugu oli nii kaunisti puust ja punaseks tehtud. Vaid üldse. (Mis siinkohal tähendab, et mulle meeldis see lugu ja need tegelased ja see vaimukus ja lust ja kergus, millega seda lugu räägiti.)

Niisiis, see oli sügis.

IV

Talvel tuleb lugeda midagi, mis annab sooja! Istuda, selg vastu radiaatorit ja lugeda Dickensit on ülisoojendav. Tass piimaga kaneelikohvi, ja elu on absoluutselt täiuslik.

Suured lootused on mul varasemast lugemata, kuigi olen näinud filmi, Ethan Hawke ja Gwyneth Paltrowga. Viimane oli siis ilusamast ilusam ja film, ehkki ilmselt vähemalt kümme aastat tagasi nähtud, on kohati siiani meeles.

Mis mind Dickensi juures võlub – ma ei püüagi olla originaalne – on need atmosfäärid ja inimesed. Ja selles algoritmmõtlemisele omase kompositisoonitunnetusele kohaselt jooksevad kõik liinid muidugi kenasti (ja lugejale  kergenduseks) paika. Dickensit lugesin ma esmakordselt täiskasvanuna ning see on minu jaoks kohustuslik  haige-olemise lektüür. (Tervendav mõju on kindlaks tehtud.)

Ja ongi kõik. Ma ei pretendeeri siinkohal ei ülevaatlikkusele ega tegelikult isegi mitte heale maitsele.  Need on lihtsalt mõned (loetud) hetked, mis mulle praegu meelde tulid ja millest ma kirjutan.

Esimesed jõulud uues blogis

Mõnes mõttes ju ei midagi erilist. Ainult et lund oli vägevalt, ja tuli kogu aeg juurde.

Surnuaias käisime hommikul, siis oli veel täiesti võimalik parkimiskohtki leida. Kelgu võtsime Väikevenna suureks rõõmuks ühes, ka küünlad said kaasa, kuid lumelabidat ei taibanud ma autosse pista. Õnneks oli meil Väikevend. Kui tundus, et olime leidnud õige haua, lasime poisil hange sukelduda.  Tulemuseks kena oruke küünla paigaldamiseks lumest mägede vahel.

Kuuske me muuseas ei ehtinudki, jäigi kenasti rohetavana – ja ausalt öeldes on väga kena. Õhtul läksime Mamma juurde – ja seal said lapsed oma ehtimistarbe ka rahuldada.

Mamma maja jõululaupäeval

Käis jõuluvana. Loeti luuletusi, lauldi, mängiti flööti, räägiti anekdoote ja küsiti mõistatusi. Kõige pingelisem oli olukord Mammaga.

Huvitav, mida Mamma esitab, mõtisklesid autos lapsed.

Viimased kolmkümmend ja natuke enam aastat on ta laulnud Küll on tore Miisu, ütlesin mina.

Mamma juba alt ei vea!

Nagu ka mitte jõuluvana. Kiri jõuluvanale jäigi lastel saatamta. Käidi küll päris- ja virtuaalpoodides vaatamas legosid ja muud väärt kraami, kuid kõik jäid kahtlevaks.

Jõuluvana (kellel on maias Memm)

Ma ei tea, mida ma õieti tahaksin, ütles Lõvipoiss. Kindel on ainult “Kuidas taltsutada lohet“.

Jah, mina tahaksin seda ka, lisas Kõrreke.

Ning Väikevend, kes pole muidugi kehvemast puust, ütles kohe juurde, et ka tema tahab lohefilmi.

Lohefilm muidugi saadi, nagu ka muid väärt asju. Minagi sain kaks raamatut ja kommi, kuigi Kõrrekesega võrreldes pole ma muidugi nii tänuväärt pakisaaja. Kõrreke on jõudnud juba läbi nii sünnipäevaks kui ka jõuluks saadud raamatud. Õnneks on koolijõulupaki sisaldis veel lugemata, ja raamatukogu tehakse kah homme jälle lahti.  Mina olen samuti alustanud rohelisekaanelise Viivi Luigega, aga Luik on kuidagi hirmus tõsine. (Niigi on külm – nii et pooleliolev Dickens läheb kuidagi libedamalt.)

Jõulutoit oli maitsev. Prae tegi traditsiooniliselt Mamma, mina panustasin kirsi-vahukooretordiga. Ning kui Kõrrekese sünnipäevatordi juures oli tekitanud nurinat asjaolu, et kõigile ei jagunud beseedega tükke, siis seekord oli beseesid nagu lund.

Beseega tükke juba jagub!

Tõrvatilgaks lumes oli asjaolu, et järgmisel hommikul jäi ära planeeritud kirikuskäik, kuna kaevasin autot üle tunni aja lumest välja  (kuigi enne mind olid teised juba tänava lahti kaevanud – sahka pole siinmail viimasel nädalapoolel küll nähtud.) Väikevend koguni nuttis natuke (pühapäevakooli peole pidi ju ka jõuluvana tulema ja puha), kuid läks siis vennaga lumest tunneleid rajama.

Virtuaalsed tervitused

Soovin kõigile Iibisepesa sõpradele häid pühi!

 

Kuusk ja muu muretsemine

Jõulude-eelne aeg paneb mind pidevalt tundma end väga ebatäiuslikuna. Kõik saab tehtud kiirustades, viimasel minutil või peale viimast minutit.

/“Mamma, ärka üles!” ütles Muumitroll kohkunult. “On juhtunud midagi kohutavat. Nad hüüavad seda jõuludeks.”

“Mida sa sellega mõtled?” küsis Mamma nina välja pistes.

“Ma ei tea õieti,” vastas poeg. “Aga midagi on korraldatud ja keegi on kaotsi läinud ja kõik muudkui jooksevad ringi nagu narrid. Vahest on jälle uputus.”/

Täna hommikul poes kahetsesin, et mul pole võimalik mitte kuidagi draamakuningannaks saada. Kes siis kõik asjad ära teeks? Tulin toidupoest välja midagi ostmata…* ja läksin soetasin poe eest kaks väikest kuuske. Lapsed ju ootavad ja emale vaja viia.

/“Ah soo, te olete ka lõpuks üles ärganud, ” tähendas koduvana tädi võrdlemisi ükskõikselt. “Vaadake, et te veel mõne kuuse kätte saate, enne kui pimedaks läheb.”/

Kuused olemas, võtsime lastega natukeseks aja maha ja läksime hoopis kinno*, Norra jõulufilmi vaatama.  Film oli hea. (Ära otsusta päkapiku üle tema mütsi värvi järgi. On asju, millega iga päkapikk peab ise hakkama saama. Riku reegleid ainult siis, kui on väga vaja – aga siis tingimata. Jätan meelde.)

/“Hoidku küll, ütles koduvana tädi. “Aga te olete ju alati imelikud olnud. Ma pean nüüd minema… Tuleb veel jõulutoitu teha!”/

Kodus, nagu selgus, motiveeris kuusk lapsi oma toad korda tegema – ütlesin, et kuuse toon sisse siis, kui kõik on korras. Lõhn on muidugi vägev, mis sest, et puu ise on päris pisike. Homme ehime, minu ülesandeks jääb valvata, et talle liiga palju ehteid külge ei riputataks.

/“Kuusk?” kordas Kõõts segadusse aetult. “Kuusk? Oo, mis hirmus! Ei, see on väljakannatamatu… see tuleb ju veel ehtida… kuidas ma küll jõuan?“/

Õhtul käisin juuksuris*. Peeglist vaatasid mulle näkku kõik mu kolmkümmend kuus aastat.

Öösel, kui lapsed magavad, pakin ära veel viimased kingitused.

/“Mamma, Papa, Kõõts,” pomises ta. “Kõik tädipojad… kõige vanem siil… väikestele pole midagi vaja. Ja Snifi käest ei saanud ma mullu midagi. Pumps ja tädi… oh, ma lähen sellest lihtsalt lolliks!”

“Mis on?” küsis Tusklik kartlikult. “Kas nendega on midagi juhtunud?”

“Kingitused!” hüüdis Koduvana. “Järjest rohkem jõulukingitusi iga aastaga!”

Ta tegi väriseva käega oma nimekirja risti ning eksles edasi./

*Korralik koduperenaine muidugi nii ei teeks, vaid marineeriks kõrvitsat või keedaks seajalgu süldiks.

/“Kas te arvate, et see jõul on v ä g a näljane?” küsis mamma murelikult. /

Kõik tsitaadid pärinevad Tove Janssoni jutust Kuusk, mida ma ei suuda jätta lugemata ühegi jõulu ajal. Iseenesestmõistetavalt on tegemist Vladimir Beekmani tõlkega.

Kaitstud: Kõrreke 11

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Small talk – millest rääkida?

Detsembri kolmanda nädala eripära ei jää kajastumata põgusaimaski jutuajamises – ei kolleegiga koridoris, mõneminutilises telefonivestluses sõbraga või  lapse klassi/lasteaiakaaslase vanemaga (pihus kohustuslikud papptaldrik ning nutsaksas kingipakkepaberist).

Teemavalikus on eranditult:

1)Viirused – mis kellelgi põetud, mis põdemisel.

2)Jõulupeod – kus juba käidud, kuhu veel vaja minna.

Mõlemad teemad tunduvad ammendamatud – ilm näiteks ei tule enam meeldegi.

/Kirjutab siinkohal ema, kes käis just kontrollimas, kas lapse voodi kõrvale sai ikka plastmasskauss oksendamise puhuks./

Aiked plikad tuleb ästi põetata. Aiked plikad tuleb süstida

Lapsest saati haiglaselt terve inimesena on haigeolemine ikka päris huvitav kogemus. Muidugi käib asjaga kaasas vägev enesehaletsus –mul oli selline nohu, et ma arvasin, et ma suren ära selle kätte! – aga pole nagu kellegi ees ennast haledaks teha.

Visiit perearsti juurde oli nagu araabia turg. Tohtrihärra ütles: Nädal! Mina: Kaks päeva! Lõpuks leppisime kolme päeva peale kokku…

Ühe hommiku ikka olingi kohe voodis – ja see mõjus muidu päris hakkajale suuremale pojale nõnda, et kooli läks ta igal juhul hommikust söömata! (Kusjuures tavaliselt ta leiab hommikusöögi nii endale kui ka vajadusel Väikevennale…) Aga ega mul midagi eriti üle ei jäänud – juba sama päeva õhtul oli Väikevenna lasteaiapidu, kuhu igal juhul tuli end kohale vedada.

Peost on meeles kaks asja – Väikevend laulis kõvasti (aga mitte valesti) ning pidu oli õnneks lühike. Noos: Jõuluvana ja nõiatrumm. Lapsed tundusid raamatute üle päris rõõmsad.

Järgmisel päeval läksin tööle. Ees ootas… nojah, resümeerigem, et palju tööd.

Kukalt kratsides sai selgeks, et tütre klassis pole keegi õpetaja kingituse jaoks raha kogunud.  Ilmselt on see sedasorti mäng, et kellel esimesena närvid üles ütlevad – seekord, võimalik et haiguse mõjul olin see siis mina üks päev enne pidu. Saatsin meilinglisti kirja ja ostsin peale tööd kingi ära.

Väikevennaga koju tulles leidsin siit eest Lõvipoisi koos kahe sõbraga – ja trennikoti koju unustanud ning trenni mitte läinud Kõrrekese. Usaldasin nende hooleks Väikevenna ning läksin ise appi Lõvipoisi klassi kinke pakkima.

Täna olin mina siis see rongaema, kes koolipeole oma lapse etteastet – algusega pealelõunal kell neli – vaatama ei jõudnudki. (Õnneks lubas ühe klassivenna isa, minu enda kunagine klassivend, vähemasti pilte saata. Hea seegi!) Klassi peole ja kingijagamisele siiski jõudsin, Väikevend näpus.

Lõvipoisi noos: Vulkaanid. Lapsed tundusid raamatute üle päris rõõmsad. Kusjuures see oli ikka päris seaduspära, et tüdrukud said üldjuhul ilukirjandust ja poisid uurimisraamatuid.

Kõrvalklassis pidas klassiõhtut Kõrreke. Ta oli väga heas tujus, kuigi kurtis peokingade ebamugavust. Noos, ehkki erinevalt poistest, oli nende klassis loosipakk: raamatud  Totast ja Heidist. Esimesega oli tüdruk ülimalt rahul, teise puhul oli mõnevõrre ebalev : Mulle romantiline kirjandus just nii väga ei meeldi…

Kui peod läbi, pakksime end kokku ja läksime auto peale. Auto oli kooli kõrval väiksemas tänavas. Istusime peale, ning selgus, et ma oli liiga teeserva hange parkinud ja enam edasi ei liikunud.

Praktilise meelega Väikevend arvas, et me võiksime omale uue maja sinnasamma ehitada. Suuremad lapsed seevastu olid väga abivalmid ja aitasid valli rataste vahelt väiksemaks lammutada.

Koju me igal juhul jõudsime.

Mul on tunne, et ma hakkan juba terveks saama. Täitsa ilma süstimata!

(Pealkiri pärineb loomulikult Lärmisepa Lota venna toktor Joonas Malmi riseptilt.)

Kaitstud: Hange mõõtmine tubastes tingimustes. Võrdlev uurimus

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: