Lillelised kleidid ja põhjatuul

Juhtusin täna lugema kahte lugu. Esimesest lugesin kohe hommikul – jäta alles kolmkümmend seitse riietusesest ja sa oled kohe palju õnnelikum.

Nii. See sobis hästi minu tänase plaani vaadata üle omaenda riidekapp ja koristada garderoob.

Lugesin kokku – mul on ainuüksi kleite üle kahekümne… Lillelised suvekleidid, ühevärvilised töökleidid, paar-kolm väikest musta, paar linast. Ei, kleitide pealt ei tule mingit kokkuhoidu! Mõned esemed siiski sortisin välja – näiteks ühe ilmselgelt meeltesegaduses ostetud loomamustrilise topi – loomamustrid mõjuvad mu meelest kuidagi… odavalt ja litsakalt – paar asja oli veel. Aga ikkagi – selle kolmekümne seitsme hulka ei mahuks ju eriti kleite – või neid riideid, millega metsa seenele minna või rahvariideseelik laulupidudel kandmiseks.

Alumise korruse garderoobis oli hunnikutes lastele väikseks jäänud hilpe. Nendega oli lihtsam.

Huvitavalt kombel leidsin sealt ka koti omaenese rasedusaegsete riietega. Nähtavasti veel viimasel suuremal sorteerimisel u kaks suve tagasi olin mänginud mõttega aga äkki… Tittedest on mul küll raske mööduda ilma neid heldinud pilguga vaatamata. Mälestus aistingutest, mis tunne on hoida süles titat ja tunda ta pehmeid juukseid vastu põske,  on täiesti olemas. Aga samuti ka mälestused magamata öödest (Väikevenna-aegadest jäänud kehv uni saatis mind veel aastaid peale ta titeiga), kõigi käikude sobitamisest lapse unerütmi ja toiduaegadega, oma isiklike ärakäikude pikast etteplaneerimisest ja hoidja leidmisest… Kõigele lisaks veel lihtne arvutustehe, et kui laps sünnib vanuses 40+, siis tema teismeiga jääb vanusesse ligi-kuuskümmend.

Nii et koos lastele väikseks jäänud, kuid veel kandmiskõlbulike riietega läksid ka rasedariided südametäiega taaskaustusse.

Mõned plekilised ja katkised hilbud viisin prügikasti, mõni Suure Venna vana särgi panin Väikevenna jaoks kõrvale. (Õnneks pole tal kunagi olnud probleemi venna vanade riiete kandmisega.)

Sain kaheksa suurt kotitäit. Kuna Väikevend oli staadionil jalgpalli mängimas, kutsusin appi Suure Venna. Hoiatasin, et asjad on pakitud prügikottidesse. Veel umbes aasta tagasi poleks ta raudselt ühtegi sellist kotti keset Riia mäge asuvasse poodi aidanud viia – mõelda, kui mõni tuttav näeb! Sedakorda probleemi polnud, seda enam, et ta oli minemas sõbra sünnipäevale samas kandis asuvasse põgenemistuppa.

Kui olin koristustööd lõpetanud ja duši all käinud, kasutasin kohe juhust ja panin ühe oma lillelistest suvekleitidest (vist aastast 2004?) selga. Tarvis minna poodi ja mõned asjad viia ka rõivaste parandusse  – kui seda kohe ära ei tee, siis võib mõni katkise lukuga seelik mitmeks aastaks seisma jääda. Oli selle aasta kohta ebatavaliselt soe – nii et võtsin jalgratta. Kui ma õmblusateljeest välja tulin, oli hakanud sadama.

See oli alles sadu. Ma sain hetkega läbimärjaks, vihm oli nii tugev, et silmi oli raske lahti hoida.  Poodi ma ei jõudnudki. Väikevend oli õnneks kodus, ta tõi mulle otse esikusse saunalina. Viisin märja lillelise kleidi kuivama ja panin kuiva (samuti lillelise, aastast 2014?) selga.

Hea ikka, kui neid jagub.

Õhtul, kui pesu oli triigitud, poistega vesteldud (Suure Vennaga põgenemistubadest ja tema gümnaasiumiklassist ja kassidest, Väikevennaga Põhja-Koreast ja Brüsselist ja kassidest), Väikevennaga mängitud ka lauamäng ja loetud unejutt, sattusin sellise toreda loo juurde.

Meie kliimas, nõidusest ja põhjatuultest vormituna, oleks tõesti narr nõuda kolmekümne seitsme riietusesemega toimetulekut!

 

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Laulupeost. (Hoiatan, mitte midagi originaalset siin kirjas pole!)

Nagu viimastel kordadel ikka, õnnestus ka sel laulupeol mul end saatjana peoliseks smugeldada. Nii et selle täiesti õige laulupeotunde koos koolimaja võimlas mati ja magamiskotiga ööbimise, supisabas seismise ja täiskiilutud bussis sõitmisega saan kätte. Ja see on äge!

Sest lisaks ja ennekõike on seal ju ikkagi laulupidu. Kui ilusasti koorid kõlavad, kuulsin juba proovipäeval. Juba siis oli tegelikult täiesti aimatav, missugused lood kordamisele tulevad ja keda dirigentidest lapsed täiega fännavad.

Proovipäev oli ka muus mõttes meeldejääv. Sest sel laulupeol ostsin endale ilusa punase rahvusliku tikandiga salli ja lisaks ka sõrmikud. Üks lastekoori neiu kurtis, et laval ei saanud enam laulda, sest hambad plagisesid. (Lohutasin teda, et kuulda seda küll polnud.) Oma isiklikest lastest nägin sel päeval Suurt Venda laval laulmas. Tal oli küll pikkade käistega pusa (jopet ega isegi vihmakeepi keeldus pealinna kaasa võtmast) ja lühikesed püksid.

Telefonisõnumile vastas ta enda kohta tavatult paljusõnaliselt. (Hästi! Pole vaja. Tavaliselt oleks olnud vastus norm või ok.) See pole vaja oli pakkumise kohta, et võin talle sooja jooki osta.

Kui me pika proovipäeva õhtuks koolimajja jõudsime, tundus, et see külmatunne ei kao vist elu lõpuni.

Tütar rääkis hiljem, et vihmast ja niisukusest oli ühe viiuldajal viiuli kaas lahti löönud. Paljud pillimängijad – ta ise ka – mässisid oma pillid niiskuse eest kaitseks toidukilesse.

Siiski. Uni tuli pika päeva järel hea, hoolimata asjaolust, et mulle oli jäänud viimane, juba topiliseks magatud voodriga magamiskott, padja olin unustanud kaasa võtta ning võimlas magas kahe koori jagu rahvast.

Hommikul oli ilm juba soojem ning rongkäik meeleolukas nagu alati. Oma tütart sain enne rongkäiku isegi kallistada. Tol hetkel oli tal käes trumm.

Nagu hiljem lastega rääkisin (ja järelvaatamisest oma silmaga nägin) läbis mu poeg rongkäigu koori silti kandes ning tütar hoopis liikumispuudega sõbranna ratastooli lükates. (Ega ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, missugusega kolmest orkestrist, mille hingekirjas ta on, marssima läheb.) Rongkäik sai kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Väikevend oli samuti oma isa ja vanaemaga olnud rongkäiku vaatamas. Mina neid ei näinud – ja nemad mind samuti mitte.

Kontsert oli väga liigutav. Esimestest taktidest viimasteni. Kes nägi ja kuulas, teab isegi. Suur Vend laulis nii segakooris kui ühendkoorides, Kõrreke puhkpilliorkestris ja koondorkestris. Platsil ringivaatamise aega justkui polnudki. Tahtsin kindlasti kuulata oma isiklike laste esinemisi, ja siis muidugi oma kooli koore ka. Nii et pidu, mis kava järgi pidi kestma viis, tegelikult aga umbes seitse tundi, sai samuti kuidagi ootamatult ruttu otsa.

Vihma ei sadanud. Mõni hetk tundus, et paistis isegi päike.

Koju jõudsin peale kella kahte. Vaatasin toad üle – kõik lapsed ja kassid olid olemas. Väikevend oli juba päeval vanaemaga tagasi sõitnud (ja kasse toitnud), Suur Vend ja Kõrreke jõudsid mõlemad umbes samal ajal.

Mis me täna tegime? Pesime pesu ja vaatasime telekast laulupidu! Lapsed ise kommenteerisid juurde. Kõrreke tahtis, et ma kindlasti kuulaksin Supilinna-loo fagotisoolosid ja tutvustas nimepidi mängijaid. Suur Vend rääkis samuti erinevatest lugudest. Tõi kohe oma noodigi mulle näha. (Mitte, et ma nooti tunneksin.) Tema lemmikuks oli mitte eriti üllatuslikult Meie-laul – selle autor ja dirigent ühes isikus pälvis samuti kõrgeimad hinnangud –  ja Eesti muld ja Eesti süda. Viimaseks etteasteks oli muidu kokkuhoidlik Suur Vend endale Eesti lipu ostnud.  (Talle tundus, et nende nurgas, dirigendi parema käe pool, oli lippe piinlikult vähe.) Lõpulaulu kommenteeris aga kriitiliselt: saad aru, bassidel ei olnud esimese kaksteist takti mitte midagi, ja siis tegime kaheksa takti uu-uu. Tõestuseks näitas mulle noote.

Suur Vend lubas kindlasti ka gümnaasiumis koori minna, sest alles tänavu saanud ta mõningate laulude mõttest aru. Kui Kõrreke jätkab samas tempos, mängib ta järgmiseks laulupeoks nähtavasti kõigis orkestrites, mis meie kodulinnas komplekteeritakse.

Olen õnnelik ja tohutult rõõmus, et minu Kõrreke ja Suur Vend on selles maagias osalised. (Ma võiksin vist homme laulupidu otsast uuesti vaatama hakata.)