Matemaatika väikestele vendadele ja tänapäeva Eesti noorkirjanike Küsimuste Küsimus

Hommikul küsis Suur Vend väiksemalt, palju on neli miinus kaks.

Küsi midagi õunte või kommide kohta, soovitasin.

Suur Vend tabas asja tuuma:

Tyrannosaurus rexil on neli vaenlast. Ta sööb kaks neist ära. Mitu vaenlast jääb alles?

Seda matemaatikat oskas Väikevend küll.

***

Lõunalauas pastat süües tüüris vestlus iseenesest inimsööjamakaronide võimalikkusele.  (Sest jah, kui inimesed söövad makarone, siis miks ei võiks asjad olla ka vastupidi? )

Kirjuta nendest mõni jutt, soovitasin meie pere noorkirjanikule.

Ta mõtles järele ja ütles mõningase süngusega:

Ma pole kindel, et Andrus Kivirähk nendest juba midagi kirjutanud ei ole!

Austajate lilled ja kingitused

Kunagi kuulutas üks tähelepanuväärne kaunitar kõmuajakirja veergudel, et tal on kaks korterit: üks, kus ta elab ja teine, kus ta hoiab oma austajate lilli ja kingitusi. Kas pole kaunis?

Sellest, kui vähe ühist on virtuaalsel ja pärismaailmal, sain aimu hommikul, kui tahtsin võtta oma seitse asja, et tööle minna. Esialgu ma vaatasin, et lapsed on mänginud oma suurepärase (isalt kingiks saadud) valikmänguasjade komplektiga, mis sisaldab okset, verist sõrme, kakajunni ja muid toredusi. Siis ma sain aru, et tegu ongi oksega. Kassi oksega. ( Hüvasti, ratas ja tere, auto!)

Vähemasti oma isiklikul sünnipäeval pole mul veel kordagi tulnud okset koristada.

Aga näed, just täna, kui mu siinsel virtuaalsel pesal saab aasta täis, tuli.

Aga me oleme endiselt tublid. Mina sain  täna peale tööd osutada plaaniväliseid transporditeenuseid, käia järel tütrekese kadunud uuel telefonil, meisterdada puunõia kostüümi ja aidata lapsel leida teatmeteostest kasside keskmist eluiga.

Lisaks sain ma kuulda, et ma näen välja nagu mõni inglise vanatüdruk XIX sajandist. (Ma ise oleksin võrrelnud end pigem hispaania lesega…)  Tore. (Huvitv, kas kumbki noist suurepärastest daamidest võiks samuti omada eraldi korterit austajate lillede ja kingituste tarbeks?)

Mania grandiosa tundemärgid on juba näha – ma ei kõnele siinkohal mitte iseendast, vaid juba kolmest erinevast isikust. Me kõik võtame vastu austajate lilli ja kingitusi. Piiramatult.

Rattal. Lõpuks ometi!

Eile sõitsin autoga töölt otse koju. Et võtta seljakott kahe kiivriga ning minna oma jalgrattale töökotta järele. Pisut rohkem kui kaks ja pool kilomeetrit ja ma tundsin ennast nagu ameeriklane, kelle jaks raugeb keskmiselt 3000 sammuga ööpäevas. Jalad surisesid all ja põlved olid justkui põrutada saanud. Töökojast sain ratta kätte ja hoopis teine tunne oli! Sõitsin Väikevennale lasteaeda järele – nii mõnus oli panna laps tooli ja koju sõita. Lapsuke märkas linnukesi ja koeri ja oli rõõmus.

Täna tegin esimese päris rattapäeva, s.t et autovõtmed jäidki koju. Ainult kole pikaks läks see töölt koju tulek. Mitte et ma nüüd nii aeglaselt sõidaks. Aga näiteks tuli pähe, et mul võiks olla paar lihtsamat T-särki, mida kõlbaks soojal ajal ka tööl kanda. (Ühe sobiva leidsin ka.) Siis sõin jäätist ja vaatasin jõge. Jõel on muide juba täiesti suvine lõhn – ning kanali ääres olid mõned teismelised isegi vees – võta nüüd kinni, kas talisuplushooaega lõpetamas võid suve oma alustamas. Kõnnitee servadel istusid ilusad noored inimesed ja päevitasid oma siredaid sääri. Siis sõitsin edasi – laste teiseringipoest möödudes mõtlesin, et lähen sisse – lühikesi pükse ja T-särke läheb ju ikka tarvis. Kui ma lõpuks kella vaatasin, märkasin üllatusega, et Väikevennale ongi juba viimane aeg järele minna.

Hiljem tegime veel suurema poisiga ühe tiiru – saatsin ta Mamma juurde astmenimedega laulu õppima ja käisin ise poes. Mõned asjad on meelest läinud – näiteks, et kui sa oled ratta ja seljakotiga, siis tuleb sellele juba varem mõelda – ega ma väga midagi ei ostnudki – suure piima ja hapsu, kaks suurt pudelit mineraalvett, kolm kotti müslit, leib, mõned koolitarbed – noh, nagu tavaliselt. Ja pärast ma siis toppisin neid oma seljakotti.

Kui ma koju sõitsin, sõitis mulle vastu uljas noor trikirattur. Mind silmates andis ta hiilgava etenduse – ühel rattal ja teisel ja siis väike hüpe. Ainult et – kuidas ma peaksin end nüüd tundma? Kas see tähendab, et ma olen veel nii noor,  et minu ees kõlbab siiski suled puhevile ajada? Või hoopis, et vaatame, kas õnnestub vanainimest šokeerida?

Reede

Hommik algas parimal moel: rõõmsad lapsed, piisavalt und ja puder vaarikatoormoosiga. Noh, hommikulauas pidime ootama küll Kõrrekest – ja kui ta lõpuks saabus, nägi ta välja peaaegu nagu maiparaadile suunduv pioneer (kaelarätti küll polnud, kuid valged põlvikud, sinine särk ja ja valge seelik nägid päris ehedad välja.) Kui siis tüdruk tahtis minu kommentaari peale uuesti riideid vahetama minna, lisasin kohe juurde, et nii on väga ilus (oli ju ka!), sest riietuse väljavalimine hommikuks võtab tal minimaalselt pool tundi.

Väikevend tahtis kangesti minuga poodi kaasa tulla – ja seda ta sai. Ta oli juba tükk aega oma rahakotti tallele pannud kõik vennast ülejäänud euromündid (s.t suurem vend kogub erinevate maade münte, ja kui tal saab mõni topelt, saab Väikevend selle mõnikord endale.)

Väikevend valis kaua ja hoolikalt ning ostis endale legokomplekti kahest pätist, kahest politseinikust koos ATV-ga, politseikoerast ja sularahaautomaadist. Mänguasjas ei puudunud oma õpetuslik iva, kui lego koos, käis Väikevend kõigi pereliikmete juures ja pani neile südamele, et kui keegi näeb pätti konksuga, helistataks kohe politseinikusse.

Kuna sibulakoori tundus kotikeses nappivat, plaanisin täna lõunaks sibulasuppi. Ma ise polnudki varem keetnud. Kuna mul päris kõike (nt tüümiani) kodus polnud, kombineerisin erinevatest retseptidest kokku. Minu meelest sai päris hea. Ka Kõrreke sõi oma kausi tühjaks. Lõvipoiss sõi ära poole ja kommenteeris: Liiga palju sibulaid! (Ega seal muud ju eriti polnudki.) Väikevend sõi ainult saia (nii ekstreemseks polnud ma targu läinud, et oleksin saiad suppi uputanud, nagu vist õige on). Sai maitses talle – nagu ka kõigile teistele – väga.

Siis tegime veel mitut asja.

Käisime jõge vaatamas.

Nii palju jõge on meil siis praegu. Positsiooni pärast tungelvad pildistajad, lapsed ja kalamehed

Pesin pesu ja kuivatasin väljas. See kõlab imelikult, aga ma ei suuda kunagi nuusutamata jätta väljas kuivanud pesu. Puhas, õues kuivanud pesu – pesema peab muidugi ilma igasuguse alpide värskuseta – no täiesti imeväärne lõhn!

Pai päris mitmele meelele - tuul teeb!

Õhtuks küpsetas Lõvipoiss rullbiskviidi. Täiesti ise tegi otsast lõpuni!

Suur Poeg ise tegi. (Parema, kui ma ise viimati)

Läksin aeda õhtut nautima. Naabrid kaks maja edasi kuulasid Cheri, cheri, Ladyt. (Vaatasin järele – kui see lugu välja tuli, olin Kõrrekese vanune – ja juba siis tundus see mulle talumatult imal.)

Elu pole siiski täiuslik, kahjuks. Või kuidas võtta.

Varesepesi on jõe ääres uskumatult palju. Või pole ma seda varem lihtsalt märganud?

Muna ehk Vanemaid ei saa valida

Eile Väikevennale lasteaeda järele minnes pani kena õpetajanna südamele, et ma poisile tänasks muna kaasa paneksin.

Tavaline, keedetud muna. Mis see ka ära ei ole.

Panin õhtul muna kopsikusse ja kopsiku pliidile. Tüki aja pärast muna vaatama minnes tuli välja, et olin vale nuppu pööranud. Noh, olgu. Uue pliidi asi.

Pöörasin siis vahelduseks õiget nuppu.

Kui ma uuesti kööki juhtusin, oli muna juba keenud. Isegi väga. Umbes pool muna oli koorest väljagi keenud.

Kolmandal katsel õnnestus muna keetmine isegi minul.

Panin hommikul auto peale Väikevenna ja hiire, Väikevenna ratta ja rattakiivri, käekoti ja trennikoti ning muna. Kenasti väikese karbi sees. Kõrreke istus ka peale.

Kõrreke läks maha kooli juures.

Viisin lasteaeda Väikevenna ja hiire, Väikevenna ratta ja rattakiivri.

Töö juures parklasse pöörates märkasin, et muna oli tagaistmel. Kenasti karbi sees.

Mis teha, vanemaid kahjuks valida ei saa. See-eest õnnestus hambaarstil käik juba teisel korral – Väikevend näitas ette kõik oma kakskümmend veatut hammast. (Esimesel korral ajasin ma ajad segamini.)

Minu illusoorne olme

“Ma ei kavatsenud sellega vihjata, et Harry Houdini oli salatseja,” ütles Kralefsky otsustavalt. Ta oli kõige õilsam inimene. Muidugi, ta isegi näitas mulle, kuidas naist pooleks saagida.”

“Taevas, kui veider tunne võib küll pooleks saetuna olla,” mõtiskles Lena. Mõelge ainult, alumisel poolel võib ühes toas olla armuseiklus, samal ajal kui teine pool ülempiiskoppi vastu võtab. Kui lõbus!”

“See on ainult illusioon,” ütles Kralefsky punastades.

“Nagu elugi,” väitis Lena hingeliselt. “Nagu elugi, mu sõber.”

(Gerald Durrelli Jumalate aiast)

Loomulikult on elu illusioon – selles oli Lena Mavrodokasel õigus! Kõik sellega kaasnevad olmelised mured lahendab üks osav ja tubli pereema vasaku käega. Nii alustasin ma otustavalt nädalavahetust ja tegin valmis plaani. Panin täiesti kellaajaliselt kirja, mida ma tegema pean ja kaua see aega võtab. Selgus muidugi, et isegi paberil jäi ajast puudus. Ja vasaku käega, võin ma nüüd vaatluse põhjal kinnitada, teeb siin asju ainult Kõrreke (kes teatavasti murdis oma parema randme) – kelle matemaatika kodune töö nägi välja muuseas korralikum kui ta venna parema käega tehtu.

Mõnes asjas ma isegi ületasin plaani. Näiteks botaanikaaias läks meil tervelt tund kauem. Siis käisime veel kinos. (Hilisem arutelu ja netipõhine kodune pildivaatlus tekitas eriti Kõrrekeses küsimuse, kas sambakarneval pole mitte ebasünnis.) Siis koristasime (mitte ei Koristanud.) Tööasjadest jõudsin teha umbes pooled.

Garderoobi korrastamiseni ei jõudnud üldse. Aeda niipalju, et riputasin sinna pesu kuivama.

Siis tuli veel plaaniväliseid asju. Näiteks selgus, et vasaku käega on Kõrrekese üle poole selja ulatuvaid juukseid siiski raske soengusse seada. Niisiis tuli punuda ajakavaväline pundar patse. Veel käsime näiteks autopesulas.

Aga botaanikaaiast, nagu öeldud, oli raske ära tulla. (Ilmselt saime üleüldse tulema vaid seetõttu, et tahtsime ikka jõge ka näha.) Väikesed imepärased lillepuhmad meelitasid inimesi nagu putukaid enda ligi.

Jalutasime ringi ja klõpsisime pilte, nagu ka kümned teised. (Nutikamad olid termosega kohvigi kaasa võtnud.)

Emme, mõtle, kui meil oleks omal selline aed! õhkas mu vanem poeg.

Tead, minu meelest on päris hea siin niimoodi jalutamas käia, et peenraid teevad teised!

Siis läksime jõe juurde. Vaatepilt oli võluv (ja nagu ikka sellisel puhul, sai mu fotoka aku tühjaks).

Loodusjõud, need vist ikka pole illusoorsed.

Nagu ka mitte kevad, õnneks.