Limpa. Teater ja raamat

Ma kahtlusan, et Limpat ja mereröövleid olen ma lugenud kokku ette kahekohalise arvu kordi. Raamatuga seoses meenub mulle alati üks õhtu, nähtavasti võis see olla üks kevadine õhtu aastal 2004. Nimelt sai raamat promoürituselt ostetud ja peale seda läksid lapsed Mamma-Papa juurde. ( Papa ise luges üldiselt äärmiselt vähe, ning veel vähem luges ta lastele ette.) Igal juhul kui ma tol õhtul oma lastele – kaks mul neid siis oligi – järele läksin, leidsin ma eest naerust vappuvad lapsed ja Papa. Ning ka minul tuli siis kohe ära kuulata see tondijuttude peatükk.

Ma arvan, et teist korda tuli lugeda raamat ette vist enam-vähem kohe peale lõppu jõudmist. Ja noh, mõned korrad siis veel hiljem peale.  Ja Väikevennaga kordusetteasted.

Niisiis oli täna absoluutselt vältimatu minna teatrisse. Saalitäis naervaid lapsi mõjub vastupandamatult.  Mõned päris mõnusad osatäitmised – näiteks Aarne Soro padja osas ja Luule Komissarov I Tondina.  Ema ja isa  jäid ehk pisut kahvatumaks ja dramaturgliselt oli nõrk koht teki saatus. (Kukkus lihtsalt vette ja oligi kõik.)

Tuleb tunnistada, et raske on ette kujutada ennast vaataja nahas, kes raamatut pole lugenud (aga pärast riideid vahetades leidsime näiteks sellise tuttava).

Ka lapsed hakkasid kohe peale etendust teed juues raamatut ja etendust võrdlema. (Kõrreke oligi see, kes veealusest pianistist konna puudumise kompositsioonilise terviku seisukohalt ära märkis.)

Aga tore on see, et homme hommikul ei pea me hommikust sööma mitte Ben 10 saatel, vaid saame plaadilt laulud üle kuulata. Ning Väikevend peitis oma limonaadipudeli (kõik lapsed said teatrist koju minnes kaasa) hommikuks hoolikalt ära. Et kui näiteks piraadid tulevad. (Tänu Limpa näitele, mis juhtub, kui hilja õhtul palju limpsi jood, polnud Väikevenda ka raske veenda hüva kraami homseks jätma.)

Loomulikult tabas mind ennekõike eneselubaduste hoog lapsi sagedamini teatrisse viia.  Noh,  näiteks saabaste jaoks kotte tuues küsib mu vanem poeg silmade särades Kas need anti tasuta? Või kui Väikevend nendib saaliuksel seisvat piletikontrolöri piieldes Ta valvab, et keegi ära ei läheks! Siis vist ikka võiks sagedamini käia? Et vähemalt teatrikombed selgeks saaks, ma mõtlen.

Advertisements

Kuningate ja spordihuviliste elust

Sisu ei saanud  Kuninga kõnes õigupoolest millegagi üllatada.  Ajaloost on see lugu, Edward VIII troonist loobumine Wallis Simpsoni tõttu, ja noorema venna mõneti ootamatu trooniletulek,  ju teada.  Aga ometi oli lugu hea, just need pisikesed lood  suuremate lugude sees.

Näiteks arutlused kuningate rollist. Tõepoolest, Richard III oli viimane, kes suri, mõõk käes oma riigi eest võideldes. Ning viimasel aastasajal on kuninglikul perel sisuliselt ju meelelahutuslik roll. (Olen mõelnud, et sündida Euroopa  kuninglikku peresse on tänapäeval vist pigem õnnetus või õnn.´Puuduvad ju nii privaatsus kui ka tegelik võim – mis esimese puudumist ehk pisutki leevendaks.)

Ilusad atmosfäärid, ilus aeglane film.  Ilmselt pärast aastatepikkust hollivuudi multikate dieeti ei ole ükski Euroopa film, mille vaatamiseks ma olen endale aega võtnud, olnud liiga aeglane.  (Tõsi, mõned Eesti omad on nägemata – teadlik valik, kuna tahan siiski mõnevõrra pepsilt oma vähesel vabal ajal ka eskapistlikku naudingut leida.)

Helena Bonham Carteri mäng oli muidugi eriliselt nauditav (mis oli ka ette aimatav), noh, meestel polnud ka viga, eks ole.  Ja mis mulle üle kõige meeldis, oli see naise ja mehe tajutav soojus ja mõnus kahekesiolek, see oli nii ehe ja kadetakstegev.

Igale oma, nii ta on.  Kuningavõim, Suurbritaania ajalugu, sõprus,  lastekasvatus, vendadevahelised ja naise-mehe suhted – kõik need koos filmis, mis ei räägi ju õigupoolest muust, kui kogelevast mehest ja sellest kuidas ta lõpuks kogelemata kõnet peab.  Kusjuures mina tundsin end küll ülimal määral puudutauna, hoolimata asjaolust, et minu elus on antud teemadest tuvastatav vist vaid lastekasvatuse oma…

Muidugi, nagu ma täna teada sain, võib fanaatilistel tugitoolisportlastel olla praegu raske kinno minna. Helistasin õhtul Mammale ja soovitasin filmi, tema jälle kurtis, et seoses suusavõistlustega Norras on tema käed-jalad tegemist täis.

Nospel tegutseb

Kui ma läksin detsembris oma tütrele kõrvarõngaid ostma, soovitas müüja mulle kenasid hõbeliblikaid pikkade ketide otsas. Ma ostsingi need lõpuks, kuigi avaldasin kahtlust, kas need mitte kergesti kaotsi ei lähe.

No kuidas nad saavad minna?!
oli müüjaproua siiralt imestunud. Ega nad siis ise ära ei tule, kui kett on korralikult lõpuni tõmmatud.

Te ei tunne lihtsalt minu tütart, ütlesin vaikselt, ent hõbeliblikad siiski ostsin. Need on ka Kõrrekese lemmikud (nelja olemasoleva paari seas.)

Ühel päeval tuli Kõrreke ja teatas – sellisel puhul ei vea draamakuninganna temas kunagi alt – et üks liblikas tema lemmikpaarist on kadunud. Aitasin siis otsida ja lohutasin, kuid ehe jäi kadunuks ning tütart ei lohutanud isegi minu meenutus sellest, kuidas ma need ostsin.

Lisaks, teatas tüdruk, on juba sügisest saadik kadunud tema nimetähega põrkepall, mille ta Soomes käies oma raha eest ise ostis ning mille Väikevend oli ükskord keldrisse kukutanud.

Läksin siis ise keldrisse otsima. Üles ei leidnud ma mitte Kõrrekese palli, vaid hoopis Suure Venna oma, mis, nagu selgus, oli samuti kadunud. (Umbes nagu Pipi, kes leidis tüki vana juustu, kui otsis linnaminekuks kübarat.) Varsti aga kukkus venna pall uuesti keldrisse ja kui poiss seda otsima läks, leidis ta ka õe palli üles.

Seejärel, nagu selgus järgmisel kiirel hommikul, oli kadunud Suure Venna võti. Kuna see avastati viimasel minutil, korraldasin kiirelt päevase logistika.

Koolist koju jõudnuna oli koolipoisil uus uudis – kadunud oli tema müts.

Seepeale õnnestus Kõrrekesel muusikakooli minnes maha jääda bussist, kuna ei leidnud õigel ajal oma kindaid. Bussipeatusest koju jõudes oli ta maruvihane.

Mul on solfedžos töö! Ja ma jäin bussist maha ainult sellepärast, et keegi nospel oli mu kindad kirstu pealt sahtlisse pannud!

Selgitasin tütrele, mida tähendab nospel ning küsisin, mis ta arvab, et kes see nina siis oli, kes ta kinnaste kallal käis.

Kõrreke oli nüüd üheaegselt vihane ja hoidis itsitust tagasi. Lõpuks viisin siis nospli autoga kooli, olles palunud enne vennal võtta puhas müts kuivatusrestilt.

Poiss tuli ja imestas: Kas ma läksin siis palja peaga kooli? Just see müts mul koolis ära kaduski!

Ka koduvõti tuli välja.

Ja isegi Kõrrekese kõrvarõngas (radiaatori alt). Ainult Suure Venna pall, mis vahepeal üles leiti, kadus uuesti.

Siin on käinud eestlased!

Siin ongi eestlased käinud!

Kusjuures mina muidugi pole õige eestlane. Kuna ma ei söö kala.

Miks sulle kala ei maitse,
uuris hiljaaegu Kõrreke.

Tead, ma olen proovinud küll. Mõnikord ma saan aru, et see oleks päris hea toit, kui seda kala maitset poleks.

Kali oli ka. Pärast muidugi selgus, et Läti oma.

Kook veel lisaks.

Söögilauas domineerivad viimasel ajal valimistega seotud teemad. Lapsed vaidlevad tuliselt.

(Kõrreke: Reformierakond on ju ka päris normaalne…
Lõvipoiss: Aga nad ei hooli näiteks üldse ratastoolis inimestest! Ning pealegi võitsid sotsiaaldemokraadid eile mälumängu! Mõtle, meie klassis üks poiss ei teadnud, mida tähendab IRL!

/Üksmeelne nördimus./)

Patriootilisi tundeid hoian kõrgel ja sestap telekat ei vaata. Hoopis tööd on veel vaja teha. Ja sealjuures ei usu ma, et sellest armastus tuleb. (Väsimus muidugi küll.)

Laps teisel pool ust

See, et teismeliseiga algab uste paukumisega, pole loomulikult praktiseeriva suunitlusega murdeea-antropoloogidele mingi üllatus.

Teinekord pole prõmmuga kinni tõmmatud uks aga mitte lõpp-, vaid pigem avaakord.

Kui saatsin mõni aeg hiljem Väikevenna õde sööma kutsuma, tuli ta kurvalt tagasi ja ütles, et õe uks ei tule lahti. Läksin siis ise asja vaatama ja selgus, et ei tulegi. Ei aidanud isegi mitte see, kui uksekäepideme väljastpoolt maha kruvisin. Uks oli kinni kiilunud ja minu laps teisel pool ust.

Kuna meil varem pole keegi nõnda kinni veel jäänud*, helistasin Päästeametisse. Päästeamet küsis, et kas mul mõnda meest ei ole appi kutsuda. (No tõesti, hea mõte, oleks mees, siis oleks uksemuukija omast käest võtta…) Põhimõtteliselt oldi küll nõus sealt abi saatma, kuid hoiatusega, et nemad lõhuvad ukse maha. Ja siis soovitati veel mõnda lukuabi.

Viimase abinõu peale oskan järgmisel korral, kui mul mõni laps ukse taha kinni jääma peaks, ka ise tulla.

Maksin kõigest pisut vähem kui kolmkümmend käibelolevat raha ja laps oligi ukse tagant kätte saadud.

Väikevend oli rõõmus ja kavatses eemaldatud lukukeelest koerakuuti ehitama hakata. Ning püüdis ka kõigi muude vahenditega oma ärritatud ja tõrksa olekuga ema tuju tõsta. (Lubades näiteks: Ma kingin sulle uued püksid, millel on päike peal!)

Noh, iseenesest on ju ka see õnn, kui laps on õigel pool ust.

*Mis näitab ka seda, et pidada ennast kogenud emaks on hädaohtlik. Tõenäoliselt pole ma veel kogenud pooligi võimalikest ohuolukordadest.

Auk roosas mullis

Täna, öelgem võimalikult üldsõnaliselt, et ühes ametiasutuses oodates, kuulsin tahtmatult raadiot.

Ilm on ilus ja päike paistab, loomulikult on kõigil meeles kurvad sündmused, teate ju küll, millele ma vihjan, kuid kohe alustame ülevaatega ajalehtedest ja siis tuleb kommivabriku auhinnamäng. Kes räägib parima loo teemal “Mina ja komm”, saab auhinnaks kümme kilo komme. Kujutage vaid, kümme kilo!

Niisiis, A, palun alusta ajalehtedega.

Tragöödia väikelastekodus, tuntud näitlejatari lahutus, tuntud reality-pulmapaari perekonnaseisu muudatused feissbukis, Inglismaa kuninganna otsib nõudepesijat,
vuristab naishääl.

Kas nad siis nõudepesumasinast pole midagi kuulnud? Ka sina, A, küürid meil ju nõusid oma valgete käpakestega!

Jah, mis teha, minu üürikorteris pole nõudepesumasinat.

Otsi siis endale parem üürikorter. -Nii, ongi esimene helistaja liinil. Palun räägi meile nüüd jutt teemal “Mina ja komm”.