Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.

 

Advertisements

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?

 

Isamaa kilu

IMG_0600Päev enne Suurt Sünnipäeva viisin oma vanima ja noorima järeltulija lennuki peale. Ammuplaneeritud suusapuhkus. Noh, kui siinseid ilmaolusid arvestada, siis samaaegselt ka soojamaareis.

Väikevend muutus nukraks.

Kas sa teed mulle kiluvõileva kaasa?

Ütlesin, et võileiba ei tee, aga ostan lisaks headele kommidele ja juustule kaasa ka kilu. Et eks nad siis saavad ka isaga oma kiluleibu teha.

Jäin koju Suure Venna ja kahe kassiga.

Meil oli kõik väga kodune ja rahvuslik. Hommikul lipp ja kiluleivad, (mitte et ma neid ise sööksin) ning paraad ja Nimed marmorahvlil.

Lõunaks saabusid kaks vanaema. Üks neist armastab jutustada ümber telesaateid, mida ta on vaadanud. Teine on innukas tugitoolisportlane ning elab kaasa olümpiamängudele. (Kuigi on ära unustanud suurema osa oma lemmikute nimedest peale Thomas Wassbergi, kelle kangelaslikest sõitudest kuuleme me alati meenutusi.)

Vanaemad ei petnud lootusi. Üks neist jutustas kõigile pikalt Türgi sarjadest, teine Thomas Wassbergist.

Mina pakkusin seapraadi ja hapukapsast. Jõime kodumaa terviseks Värskat. Kaunis Eesti neiu uisutas suurepäraselt. Mamma läks kohe lähemalt vaatama ning praad jahtus päris ära, kuid ega ta vist lõpuni aru ei saanud, et tegu oligi finaaliga, ja eriti ei saanud ta sellest aru, et kuidas ikkagi neljas koht.

Vanaema käis välja hüpoteesi, et küllap türklased maksavad peale, et tema lemmikkanalis ikka  lemmiksarju näha saab. Mamma oli nördinud, et spordi vahele näidatakse reklaami (Wassbergi ajal nii ei olnud.)

Pärast sõime Regati jäätist mustikate ja riivitud šokolaadiga.

Vanaema küsis, kas Suur Vend käib ikka korvpallis. (Ta ei käi seal juba kolm aastat.) Mamma tundis huvi, kuidas läheb Suure Venna klassikaaslasel – mis ta nimi nüüd oligi -, kelle onu oli sportlane – nimi ei tule meelde – ja isa arst – nimi ei tule samuti meelde… Suur Vend vastas Mamma küsimustele. Vanaema uuris, kas need villased sokid, mis ta oli Kõrrekese kaudu saatnud, olid ikka parajad. (Olid küll.)

Vanaemad läksid koju.

Õhtul kuulasin nagu õigele eeslasele kohane, presidendi kõnet (mis mulle väga meeldis), vaatasin etendust, mis tegi mind nõutuks – oleks tahtnud, nagu KK-gi, lihtsalt ilusat koorilaulu ja rahvatantsu ja ehk pisaragi poetada… Aga nojah, mida mina ka tean, pealegi sain ma ju oma härdushetked kooliaktuselt ikkagi kätte. Pärast vaatasime Suure Vennaga veel pisut vastuvõttu. Eks mõned inimesed olid ju tuttavad ka (temal küll pigem tuttavate vanemad) ja kleidid pakuvad mulle alati huvi.

Mina küll ei viitsiks nii pikalt oodata, leidis mu vanem poeg. Meenutasin talle, kuidas ta väiksemana oli teisiti arvanud. Ta ise oli selle unustanud.

Täna helistas härra, et edastada kohalikke suusauudiseid.

Kilud olid ununenud! (Nii palju siis isamaa kilu hoidlemisest – liiga palju sporti pole ka hea!)

Meil siin on endiselt vaikne. Aga ootamatult palju on olnud juttu vanadest aegadest. Nii minu kui Suure Venna elu vanadest aegadest. Selle käigus tulid ühe albumi vahelt välja minu koolitunnistused. (Ei olnud üldse nii halvad, kui ma mäletasin.)

Aga rohkelt aastaid meile kõigile! Nii neile, kes mäletavad vanu aegu, kui ka neile, kelle ajad on suuremas osas veel tulemas. Et oleks ikka rohkem rõõmsaid kui kurbi lugusid ning et meie ilus lipp kõrgelt lehviks.

IMG_0603

Enne putru ja koitu ning muud ealised iseärasused

Möödunud nädalal käis mu vanem poeg spordiarsti juures. Sai üldiselt kõigi näitajate eest kiita, kuid arst nentis, et taastumine on aastaga kehvemaks läinud. Soovitas üle vaadata toitumise.

Ning alustuseks süüa näiteks hommikuti putru.

Ema, kas sa ei tahaks pisut varem ärgata ja putru keeta? Sulle maitseb ju ka puder.

Jah, tõesti maitseb. Eriti, kui keegi selle valmis keedab. (See juhtub siis, kui ma ööbin näiteks hotellis.)

Kas sa ise ei tahaks hommikuti putru keeta? See pole üldse raske.

Ma tean. Aga arst ütles, et kui muidu vajavad minu ealised und seitse tundi, siis sportlased vajavad rohkem, kaheksa tundi.

Nii ma siis olengi juba üle nädala aja hommikuti putru keetnud.

*

Lisaks lastele on mul veel auväärses eas auto. Muidu tehti ta korda, igasugu asju vahetati välja, kokku kulus ikka hull summa. Aga paar päeva peale piduriklotside vahetamist hakkas auto vilistama. Viisin möödunud nädalal parandusse. Remondimees ütles, et tegi mu autoga kvartalile tiiru peale, aga ei vilistanud.

Mu tütar arvas, et äkki on mul auto-hüpohondria. Et tegelikult on autoga kõik korras, ma lihtsalt kujutan vilistamist ette.

Täna viisin siiski uuesti auto remonditöökotta. Generaatori rihm oli ikkagi pisut lõdvalt. Loodame, et vanakese tervis peab nüüd mõnda aega.

*

Mamma sai täna 77. Viisin talle hüatsindi ja jõime koos piparmünditeed.

Koju jõudes võtsin sügavkülmast moosi sulama. Homse pudru jaoks.

Kas sa oled tähele pannud, et ka Väikevennal on muredeiga alanud? küsis minult Suur Vend.

Kuhu läheb August?

Täna küpsetasin esimese sellesuvise õunakoogi. Kaerahelbekattega. Ubinad olid sellised tõelised vissid, koogijao puhastamine võttis vist oma pool tundi aega.

Tulemus?

Väikevend uuris, mis koogi sees on.

Õunad ja kook, vastasin.

Aga miks sa pudru koogi sisse oled pannud, uuris ta kaerahelvest oma koogikahvlil.

See on tervislik, selgitasime Kõrrekesega.

Suur Vend muigas, aga sõi.

Ta räägib meil üldse kole vähe. (Aga liigutab kulme ja elab kaasa.)

Muidu on lapsed olnud roteerumas – mõni magab külas ja mõned külalismagajad on jälle meil.

Mamma on kopsupõletikuga haiglas ning meil on olnud temaga põnevaid vestlusi. Ta silmad on selged. Vestlusteemadeks on tema kass Saba, hiljuti maetud sugulane ja haigla olme.

Viimane, nagu ma aru saan, on täiesti omaette maailm oma (valdavalt vist kirjutamata) seadustega.

Möödunud nädalal suri kõrvalvoodis keset ööd inimene.  Omaksed voodiserval, armee meedikuid toimetamas.

Ja miks teie ei maga? pahandanud õde Mamma kardina taha kiigates.

Homme võin kass Sabale öelda, et Mamma peaks sel nädalal koju saama.

Mamma kurtis innuka tugitoolisportlasena, et haigla telekas on vana ja keegi ei tunne kergejõustiku vastu huvi. Kaaspatsiendid olevat vanad ega saavat asjadest aru.

Ja kuhu sina, August, nüüd minema hakkad? suunati parsjagu üht palatisse tagasi.

(Õed olid seal üldse kuidagi uudishimulikud.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA