Valged pühad

No nii. Inimesed peaksid ju rõõmustama, kui pühadeks lumi maha tuleb.

Pealegi, väga mõnus nädal oli. Laste suureks rõõmuks oli härra pea terve nädala olemas, ja ma ise ei väsi sellistel kordadel kunagi nentimast, kui imepärane on kahe lapsevanemaga süsteem.

Meile kolis selle aja jooksul sisse Mamma klaver. Mamma klaver kolis sinna kohta elutoas, kus ma olen harjunud triikima. Triikisin igaks juhuks enne kõik pesud ära, sest mine tea, kas üldse enam kunagi saab. Selgus, et saab, kuigi elutoas, kus on klaver, on justkui vähem ruumi, kui ilma klaverita toas.

Reedesel vabal päeval käisime koos vanaemadega Vildes söömas. Pole sinna ammu sattunud, see koht tekitas palju mälestusi. Oli meeleolukas lõuna, toit oli maitsev. Vanaemakooki vahukoorega saab seal muide endiselt.

Laupäeval sõitis härra minema. Suurel Vennal oli oma uue jalkaklubi eest esimene päris-mäng.

Kasutasin tema äraolekut püreesupi keetmiseks. Kuna olin ostnud munade värvimiseks poest viimase punase kapsa, mis oli päris kopsakas, siis otsustasin, et lisan ka seda supile. Tulemuseks on tõdemus, et ma ei keeda enam mitte kunagi punasest kapsast püreesuppi, sest supi värv oli nagu… ma parem ei ütle, mis asi.  Krutoonid ja kõrvitsaseemned parandsid  üldmuljet ainult pisut ja ma ei pannud pahaks, kui Väikevend küsis, kas võib endale hoopis spagette keeta.

Kui Suur Vend tuli õhtul võistlustelt tagasi, oli ta näljane ja heas tujus. Ta oli löönud ka värava, ehkki, nagu ma sain aru, peaaegu, et kogemata.  Ta sõi ära järelejäänud kõrvitsaseemned, soojad võileivad, kolm kanafileed ja kausi müslit.  (Ma halastasin talle ega pakkunud jubeda väljanägemisega suppi.)

Munad värvisime sibulakoorte, punase kapsa ja toidupoest ostetud mustrikiledega.

Tänane lõuna õnnestus mõnevõrra paremini, punast kapsast ma enam ei kasutanud ka. Kuigi, ma ei tea, kas ja kuidas see ära lõpetada, et Suurele Vennale jääb õe liha-mittesöömine ikka kuidagi väga ette. (Olen tähele pannud, et mehi see millegipärast üldse ärritab.)

Tänasega saab pühadeaeg läbi. Pisut sai puhata, natukene spordiklubis end liigutamas käia, mängida Viit sekundit, hästi palju süüa. Üks toit on veel söömata ka. Kuna poisid pashat väga ei hinda, tegin hoopis kohupiimakooki.

Lumesadu on hetkeks lõppenud. Suur Vend on veel kinost tulemata. Homme jälle kooli. Sooja ilma pole veel niipea loota.

IMG_1355[1]

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Laat ja tennised

Osadest jõulunuhtlustest – nagu päkapikud – olen ma juba enam-vähem pääsenud. Ükskord tulid, tõid priskemat sorti advendikalendrid ning jätsid kirjad juurde – vahepeal on niipalju uusi lapsi sündinud, et näed, sel aastal rohkem ei jõua. Arvake, kas Väikevennal on veel mõni šokolaad alles? (Ma ütlesin, et kalender oli selline priskemat sorti.) Nii et Väikevennal pole enam isegi kalendrimuret.

Aga siis on veel jõululaat. Väikevend pani end sinna kirja kui pizzamüüja. Ta oli selle nimel nõus isegi matemaatikaülesanded ainult sümboolse vingumise saatel ära tegema. Ja nojah, kui ma nüüd meenutama hakkan, olen ka Suurele Vennale kooli jõululaadaks seda küpsetanud.

Tegin siis juba kaks plaaditäit – ühe koju ja teise kooli. Kodusest kogusest jäi kaks tükki üle, panin siis hommikul juba need ka kandikule.

Ütlesin Väikevennale, et müügu näiteks viiekümne sendiga, peaasi, et üle ei jääks. Alguses Väikevend nii tegigi, siis, äri edenedes, tõstis hinna eurole tükist ja piiras ühele inimesele müüdavate tükkide arvu kolmele. Igatahes, pizzaäri läks erakordselt hästi ja vähe sellest, pärast laadakulutusi (maiustused ja kaks volditud tamagotchit, hädavajalikud ostud, nagu isegi mõistate) jäi isegi kuus eurot üle. Ennekuulmatu!

Suur Vend jäi aga haigeks. Mis on absoluutselt loogiline, kuna ta keeldub tenniseid saabaste vastu vahetamast. Eile oli väljas miinus kaheksa.  Ja Suurt Venda tabas vastupandamatu tung minna juuksurisse. Ta võttis küll minu käest bussikaardi, ent käis mõlemad otsad jala. Kui ta tuppa tuli, läks tema ümbruses märgatvalt külmemaks. Seose tänase palavikuga on loomulikult meelevaldne. Vähemalt kasside päev oli korda läinud – kui ma õhtupoole koju jõudsin, lebasid nad mõlemad Suure Venna külje all voodis ning nagu ma aru sain, oli nii veedetud suurem osa tänasest päevast. Nurr olevat tükk aega veel Kukit lakkunud – ega selle kluti oskusi enese kasimisel saa ilmselt usaldada. Ma kahtlustan, et nurru lõid vist kõik kolm.

Tegin õhtuks poistele makarone hakklihaga ja Kõrrekesele bulgurit oliivide ja kapparitega. Suure kannutäie piparmünditeed keetsin ka. See on vist mingi emaslooma ürgne instinkt – kui näed kõiki oma lapsi söömas, tunned sügavat rahulolu.

Järgmisel aastal teeme jälle pizza.

Ettevaatust, reisikiri! X

Nagu viimastel aastatel ikka, juhtus ka reis Maltale kuidagi kogemata. Et alguses olid hoopis muud inimesed ja sihtkohad, aga lõpuks jõudsime kogu täiega, lapsed, mina ja isegi härra, Maltale. Mis, nagu ma kujutasin ette, on umbes nagu Küpros.

Ma ei oleks saanud rohkem eksida. See oli hoopis teistsugune koht, algusest peale. Kivid olid igal pool. Neist ehitati maju, laoti terrassaedu, nendest moodustus mererand ja neid oli vees. Kivide vahel kasvas mõningaid taimi – näiteks kaktusi, mille viljad olid parasjagu valmis – või granaatõunapuid või viinamarju või oliivipuid. (Vein oli seal hea.) Kõrgeid puid oli siiski peale botaanikaaia vaid üksikutes kohtades. Muidu ikka kivid ja kaktused.

Saared – käisime kokku päris mitmel saarel, igaüks  oma näoga. Malta oli kivine, Gozo arhailiselt ruraalne, Comino näis koosnevat peamiselt sinisetriibulistest lamamistoolidest ja burksi- või joogimüüjate kioskitest. Cominol jõime Kõrrekeega kahekesi ananassipeekritest mahlakokteile ja päevitasime kohusetundlikult lamamistoolides, varbad vees. Ujusime sinises laguunis. Gozol nägime ka koobast, kus Calypso Odysseust seitse aastat võrgutada püüdis. Kas te usute armastusse? küsis giid. Jaa! vastasid bussis olnud prouad ühest suust. Koopast oli näha kitsuke avaus. Paadisõit Sinises Grotis võttis isegi kriitilise meelega meesteismelise sõnatuks, pizzat sai süüa otse rannarestoranis ja ujuda kaljude vahel soojas merevees. Pärast jõime capuccinot rannakivil istudes, jalad lainetes. Meesteisemelist oli raske merest kätte saada.

img_1009

Öine Sliema, Malta

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Victoria, Gozo pealinn

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Paadisõidult

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lapsed looduses

Söök oli Küprosega võrreldes kallim, vähem värske ja enamasti selline pizzad-pastad-burksid stiilis. Mittelihasööjast tütrele sobis restoranides sageli umbes üks toit. Parimaks leiuks osutus paar tundi enne ärasõitu avastatud hotelli kõrval asuv Napoli stiilis restoran. Kui juhtute Maltale, Sliema linna, minge kindlasti! Kaktusevili maitses huvitavalt, värsked granaatõunaseemned oivaliselt. Vanaemadele ostsime kaasa kaktuseviljalikööri. (Veinist nad väga ei hooli – kuigi vein, nagu öeldud, oli hea.)

img_1164

Kas pole isuäratavad?

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pizza, mida saab süüa mere ääres Gozo saarel

img_1166

Leib on Maltal muide suurepärane – hästi krõbeda koorikuga. Vein samuti!

Kassid nägid välja umbes nagu Küproselgi – pisut pikerguste peadega, lühikarvalised, sageli punasetriibulised. Mererand oli neid täis. Inimesed käisid neid toitmas ja kalamehedki andsid neile kümnist. Või võtsid kassid ise – Väikevend nägi, kuidas kass kalamehe poolt ämbrisse pandud kala ära näppas.

img_1047

Kass Maltal, Sliema linnas. Elukoht: rand.

Sitsiilia oli nii lähedal, et jõudsime sinna ka. See tähendas ühel hommikul küll umbes nelja ajal üles tõusmist, kuid oli seda väärt. Saime ronida mööda Etnat ja käia Modica linnas šokolaadi söömas. Neil on seal eriline, mittesulav šokolaad. Modica linnas juhtusime ka muusikakooli juurde. Aknad olid suviselt avatud, kuulsime, kuidas keegi laps flööti harjutas.

img_1118

Maani kleidiga saab  vulkaani mööda üles ronida küll. Peaasi on tennised!

Kõrghetk pidi saabuma Vallettas Caravaggio Ristija Johannese maali vaadates. Caravaggioni jõudsime ainult mina ja Kõrreke. Mida tegid teised? Härra ja Suur Vend jalutasid niisama mööda Vallettat. Väikevend oli leidnud endale reisigrupis peaaegu-nimekaimust semu. Küllap oleks semu ema käekõrval kõrget kunsti vaatama toodud, aga noorsand, kes mitte ainult oma nime, vaid ka oleku mõttes kangesti Väikevennale sarnanes, oli nuianud oma emalt viiskümmend senti põrkepalli jaoks. Väikevend tahtis ka muidugi põrkepalli, kuid ei minul ega härral juhtunud olema sobivat münti. Põrkepall, mida noormehed innukalt taga ajasid maandus aga otse hobuseõnnikus ning sinna maandus ka Väikevenna semu. Poiss pääses seega Ristija Johannese peast ja läks oma emaga pükse ostma. Väikevend läks neile appi. Kui me pisukese aja pärast kohtusime, särasid mõlemad poisid õnnest uhiuutes jalgpalliriietes. Mõnikord ikka inimesel veab!

Maltal on kolmsada päikesepaistelist päeva – ja nii jagub päikest ka oktoobri lõppu. Sooja oli kõvasti üle kahekümne kraadi, merevesi oli soe, sinine ja väga soolane. Väikevend ja tema semu elasid suurema osa hotellis veedetavast ajast katusebasseinis. Mina käisin ikka meres, mis oli hotellist üle tee ja rannakohvikute vahelt mööda.

img_1048

Pildil on kalamees, ujujad ja kindlasti on kusagil ka kassid

Lõpp tuli mühinal. Ärasõidueelsel päeval tahtsime teha Kõrrekesega hommikust ujumistiiru, kui võhivõõrad inimesed meid peatasid, ja juhtisid täheleapanu tõusnud tormile. Lõpuks läksime meiegi hotelli katusebasseini, kus tuul puhus minema Kõrrekese toakaardi ja oleks äärepealt minema puhunud ka minu plätud. Järelejäänud ajal käisime kõik tormi vaatemängu nautimas. Härra aitas Väikevennaga kohalikel jalgpalliväravad kindlasse kohta tõsta.  Oli olnud mitmekümne aasta võimsaim. Meri oli täis rannalt uhutud lahtisi esemeid ja poisid. Jalgapalliväravad püsisid kindlalt.

img_1189

Etendus, mis kahjustas kuuldavasti enim viietärnihotelli – ballisaal olla puhta puru! (Meid see õnneks isiklikult ei puudutanud)

Lennukid õnneks siiski lendasid. Härra pakkis veinipudelid kohvritesse kirurgilise osavusega.

Kodus oli vahepeal sadanud lund. (Ostsin endale täna uued talvesaapad.)

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks

Kuid teod ei istu oma munadel, seletas ta. Nad matavad need niiskesse mulda ja jätavad sinna.

Ideaalne viis perekonna üleskasvatamiseks, ütles ema ootamatult, kuid tähelepanuväärse veendumusega. Soovin, et saaksin ka teid kõiki kuhugi niiskesse mulda matta ja sinna jätta.

Ääretult karm ja tänamatu on niiviisi rääkida, ütles Larry. Viimati tekitad Gerrys sellega kogu eluks mingid kompleksid.  (Durrell Linnud, loomad ja sugulased.)

Suvepuhkuse lõpp, nagu alati, saabub ootamatult. Kuigi sellega võiks juba harjuda. Et kõigepealt saabub Suure Venna sünnipäev ja siis tööleminek ja taasiseseisvumispäev (viimaste järjekord võib varieeruda).

Siis jõudis koju oma viimasest puhkpillilaagrist ka Kõrreke. Väikevennal algas korvpalli linnalaager. Jõudsime veel käia kinos, vaatamas Lemmikloomade salajast elu (oli ühekorraga nunnu ja üle võlli naljakas) ja teatris Pettsonit ja Findust (mis osutus jälle mõningaseks pettumuseks).

No vot, ja siis läksin pooleteiseks päevaks koolitusele ja jätsin oma munad niiskesse mulda lapsed täitsa omapäi koju. Sest vanaema käib tööl ja vanem õde suudab Väikevenda ilmselt rohkem ohjata ja suunata kui Mamma. Eks ma vahepeal helistasin ikka ka.

Väikevend teataski mulle telefonitsi: Emme, tead, sa ei pea muretsema, ma saingi selle väikese taksikoera!

Õnneks selgus, et tegu oli mäki lasteeinega, kus olid mänguasjad hiljuti kinos nähtud lemmiklooma-filmist.

Kui ma koju tulin, oli Kõrreke otsustanud küpsetada šokolaaditükkidega küpsiseid. Suurt Venda ei olnud. Suurt Venda polnud ka siis, kui küpsised ammu valmis olid.

Eile ta käis peol. Äkki läks täna ka?

Peol?! Suur Vend?!

Jah, kusagil Ülenurmes. Aga ta tuli täitsa normaalsel ajal koju ja nii.

Lõpuks selgus, et suurem poeg oli sel õhtul staadionil ja päris õhtul oli mingis mängus pallipoisiks. Oli saatnud õele ka sõnumi, mille viimane oli küpsetamistuhinas unustanud.

Aga küpsised tulid imelised.

Õhtul lugesin Väikevennale ette peatüki Durrelli raamatust. Lindude, loomade ja sugulaste peatükid on pikad ning kui meile tuleb ette mõni loom, siis me guugeldame ja vaatame pilti ka. Suur Vend tuli vahepeal samuti koju, oli päevaga rahul ning asus õe tehtud küpsiseid nosides telekast jalgpalli vaatama.

Elu on taas koduses ja turvalises rööpas.

IMG_0739

Kuidas saab selliseid küpsiseid? – Saa laps. Oota kuusteist aastat ja pisut peale, mine natukeseks kodust ära ning kui sa tagasi tuled, on ta küpsised valmis teinud.

Põhjast, lõunast ja pudrust

Kuna ma möödunud nädalal nagunii pealinna tütrekesele ja härrale lennujaama vastu pidin minema, küsisin, kas Väikevend ei tahaks näiteks loomaaeda.

Väikevend tahtis. Loomaaeda ja lennusadamasse. Vihma sadas peaaegu terve päeva, ja ühelt koolituselt saadud NATO embleemiga vihmavari osutus täiesti kasutamatuks, vähemasti tuulistes ja mereäärsestes tingimustes. (Minul enam sellesse usku ei ole.)

Lennusadama võttis Väikevend küll põhjalikult ette. Ta oli seal ühe korra ka varem käinud, kuid nüüd oli ta suurem ja targem, ja, nagu öeldud, põhjalik.

IMG_0623

Lembituga tutvumas

Õhtuks jäi sadu vähemaks ja jalutasime loomaaias ringi. Nägime elevantide pesemist ja Väikevend lõbustas ahve, tehes nendega võidu nägusid. Väikevend arvas, et tundis ära kitsetalle, kelle sündimist ta kevadisel loomaringi õppekäigul näinud oli – samuti ka kolme sarvega kitse.  Hülgeid kahjuks polnud ning jäätist ka enam nii hilja ei müüdud.

Paar päeva hiljem tegime väljasõidu koos laste isapoolse tädi perega (mis sisaldab ka kaht võluvat puberteedieas nõbu, kes koosnevad peamiselt jalgadest, juustest ja eakohaselt mossis ilmest – täiesti vastavad kaaslased Suurele Vennale). Külastasime keskaegset linnust. (Noorem võluvatest nõbudest istus peamiselt vaatetorni  aknaorvas, kõlgutas jalgu ning kui vanaema talle summ-summ tegi ja sõrmega suskas, väljendus tema pilgus elutüdimuse kõrval ka meeleheide.) Osa seltskonnast külastas ka linnuse püsiekspeditsiooni ning fantastilist klaasikunstinäitust. (Kolm elust väsinud teismelist loomulikult mitte.) Vanaema tahtis kõigile kangesti süüa pakkuda ning oli väga üllatunud, kui selgus, et Kõrreke taimetoitlasena ka seljankat ei söö. Ma mõtlesin, et siin on ju liha supi sees… Kõrreke lasi endale suuremeelselt pannkooke pakkuda.

IMG_0654

Keskaegne linnus + Väikevend

Siis käisime Piusa koobastes. Piusal ei olnud küll enam mitte midagi nii, nagu vanasti! Seal oli muuseum koos tädidega, ja ilma muuseumitädita kuhugi eriti ei pääsenud. Mäletan koopaid kooliajast salapärastena. Salapära oli haihtunud, oli vaid tädi, kes kontrollis, kas ta jutt ikka meelde jäeti (õnneks oli seltskonnas agaraid väikelapsi ning kõik said kiita). Koobaste kõrval tundus olevat palju seeni. (Äkki peaks rongiga seenele minema?)

Lõppuks käisime ka imelises pizzakohas, mis asubki enam-vähem keset metsi. Pizzakeelest saavad isegi pubekad aru. Muide, hästi maitsev oli! Minge ka, kui metsa sattute.

Eile oli Väikevennal plaanitud kahe naabripoisiga filmiõhtu: vaadati X-mehi ja Terminaatorit. Selleks oli vaja luba saada. Ema oli kahtlev, isa arvas, et las läheb. Seda enam, et ta lubas, et kui ta võib minna, sööb ta edaspidi isegi purtu (ainult mitte tatraputru). Hommikuste kaneelisaiakeste ajaks (puder oli kõigil unustatud!) oli ta tagasi ning jäi üritusega rahule.

Täna lendasid nad härraga minema. (Mul ei ole jälle kellelegi unejuttu lugeda.) See-eest ei ole möödunud nädal läinud ajalukku kasutult – väga kosutav on näha lähedalt, et ka teistes peredes on teismelisi.

 

 

 

Minu sulnis juuli – kukeseened, “Kummelimuru” ja kõik muu

Juulikuu on aeg, mille nimel tasub üle elada kõik need ülejäänud. Aeg omandab puhkuse ajal hoopis erineva tähenduse – üsna loogilisena muidugi seetõttu, et suvel on aega ja ülejäänud osa aastast on kõik väga täpselt välja mõõdetud ja kohati on teda isegi väga puudu.

Aga juulihommikul võib näiteks mõelda: täna lähen metsa seenele. Sõidan oma Põlvamaa kukeseenekohta. Seeni on rohkesti, korjan täis mitte ainult kaasavõetud ämbri, vaid ka juhuslikult kaasas olnud kilekoti. Suurema osa viin mugavalt Mammale – liikuda on tal raske, aga seened pakuvad talle suurt huvi. Ta on väga üllatunud, et lapsed minuga metsas ei käi. Lubab teha endale korraliku seenesousti ja ülejäänud paneb sügavkülma.

Kodus loen läbi Kummelimuru. Ma ei ole seda armastusromaanide sarja väga ostnud, kuna raamatuid on kodus niigi selgelt liiga palju ning armastusromaanid pole enamasti minu teetass ka. Kummelimuru oli siiski väga võluv. Olen alati imetlenud inglise aristokraatide ühtaegu muretut ja samas väärikat hoiakut. Noh, nagu see on Waugh’ romaanides või Downton Abbeys. Selle raamatuga läheb kuidagi pikalt, kuna ühegi tegelasega ei teki, vähemalt alguses, mingisugust samastumist. Siiski on selles midagi, mis pooleli jätta ei lase, ning mida edasi, seda rohkem vaatan veel mõnda alguse kohta üle. Kokkuvõtteks -väga nauditav suvine lugemine.

Helistab härra ning kurdab, et Väikevenda on võimatu telefoni teel tabada. Ilmselt küll, ka mina ei näe teda päeva jooksul suurt rohkem kui söögiaegadel, sest hommikust õhtuni käib naabrilastega lakkamatu mängimine. Politseinik ja pätt mingis kaasaegses versioonis, trifaa ja muud taolised ausad mängud, mille käigus aeg-ajalt põlvi katki kukutakse. Ühel päeval oli Väikevenna lasteaia-aegne sõbrapoiss külas – seks puhuks koristas koguni toa – järgmiseks nädalaks sai trennikaaslaselt sünnipäevakutse. See on elu, mille nimel tasub hommikul ärgata!

Õhtuks küpsetab tütar imelisi muffineid tikritega (Mamma aiast) ja mandlitega. Ma söön neid ilmselgelt rohkem, kui see minu vanuses ja õhtusel ajal mõistlik on.