Kui kogu aeg on kiire

Täna spordiklubi garderoobis avastasin, et mu seelik on lõhiku juurest pisut rebenenud. Hea, must sobiva pikkusega seelik. No kust sellist võtta? Pealegi, tundus mulle tol hetkel seal kappide vahel, alles ostetud.

Tegelikult on hästi kiire kogu aeg. Töö, ja siis veel need kaunid kunstid. Vähem kui nädala jooksul olen käinud kahel korral kinos ning kahel teatris.

Kino ei tähenda muidugi mitte diipi käimasolevat festivali, vaid kõige tavalisemaid meinstriimfilme. Vaatasime Väikevennaga ära Queeni filmi. Vaevalt olid algustiitrid ära olnud, kui Väikevend mulle ütles: ema, see on mu lemmikfilm! Polnud viga ning meil mõlemal oli tegu, et mitte kaasa laulda. Järgmisel päeval tõi Väikevend autosse Queeni plaadid ning usutavasti on just nende kuulamine aidanud pisut leevendada mu viimasel ajal keerulisi suhteid öise unega. Ning sama soojaga ostsimeära piletid ka dokumentaalvariandile.

Järgmisel päeval olid siis Grindelwaldi kord. Ka Kõrreke tuli ühes. Ehkki päev ise oli tore, sisaldades ka hiina toidu söömist ning meeleolukaid vestlusi, ei kõnetanud film mind kuigvõrd. Pauku ja tossu ja muid eriefekte oli küll täie raha eest, aga lugu oli hüplik ning sisaldas ka sellist kurioosumit nagu närviline Mcgonagall. Näitlejad olid muidugi head, Newt sama sümpaatne kui esimeses osas, aga ikkagi jäi minu jaoks midagi puudu. (Sisu oli justkui napilt.)

Teatris nägime Kõrrekese ja ta peikaga ära Keisri hullu. Minus tekitas see pisut ebakndlust, ka piletite ostuga viivitasin viimase hetkeni, sest nagu ikka oma suurte lemmikute tõlgendustega – äkki ei meeldi üldse ja siis oleks hirmus. Ei olnud hirmus. Dramatiseering oli päris korralik ning tuletas hästi meelde, kui hea raamatuga ikka tegu oli.

Ühe korra käisin veel töökohustuste raames teatris Biedremanni vaatamas. Ei teagi, et kas asi oli argiõhtus, töökohustustes (ehkki mul on tublid ja viisakad lapsed, pole neid vaja üle lugeda ega manitseda), aga sain küll mõistusega aru, et on head näitlejad ning huvitav näidend, oli elamus selline käib-kah!

Aastalõpp läheneb ning päevad on kohustusi täis. Tegin endale reegli, et rohkem kui kaks pakki töid korraga koju ei võta. Mõtlen rohkem suvele kui jõuludele.

Aeg läheb. Seelik tuleb ilmselt minema visata. Kui mõtlema hakata, oli see mul kindlalt olemas juba suvel 2012. Sellise tempo juures pole vist tõesti vahet, kas jõulud või jaanipäev. (Aga ikkagi… teate, kui raske on leida poest normaalseid, täiskasvanud inimesele sobivaid riideid?)

Ja Krossi romaan tuleks ikka  veelkord ette võtta.

 

Advertisements

Märkamatult on jõudnud kätte villaste sokkide aeg

Eks ta ole. Oktoobris on veel viimased kukeseenekohad, päikesekiired ja kuldsed puulehed, novembris seevastu villased sokid ja pimedus.

Ja kui koolis on veel septembris-oktoobris pisut sellist ootame-vaatame olekut  – justkui lootuse, et äkki läheb üle –  siis praeguseks on selge, et vist ikkagi ei lähe…

Aga et elu üksluine oleks, seda muidugi kurta ei saa.

Viimati oli meil siin isadepäev. Päev ise oli suhteliselt isavaba, kuid Mamma kutsus lõunale ning küünlad viisin samuti kohusetundlikult kõigile isadele või lihtsalt tublidele meestele surnuaiale kohale. Suur Vend kurtis Vanaemale, kes samuti oli Mamma juures, et oleks vaja uusi villaseid sokke. Mammal polnud hästi meeles, mis kellaks me olime lõuna kokku leppinud. Väikevend ja Vanaema vaatasid telekast smurfifilmi. Vanaema oli smurfide koha pealt väga erutatud. Aga söök, mille Mamma lõpuks valmis sai, sai hea. Karbonaad ja liivataignapõhjal õunakook, väga mammalik. Kõrreke oli pilli mängimas nagu ikka.

Peale Stockholmist tulekut pole ma  oma tütart eriti näinudki, kui paar pannkoogiõhtut välja jätta. Viimati oli ta pillimängulaagris – ka mina sain kutse tulla kontserdile – aga kuna ma olin juba Mammaga kokku leppinud, jäi sedakorda väikesesse Lõuna-Eesti linnakesse sõitmata.

Poiste elu suunab endiselt Püha Jalgpall. Tõsi, Suur Vend on küll hetkel vigastatud lahingumeeste nimekirjas, kuid see ei loe. Esiteks, tema upt – kõik kes mõne gümnaasiumi või gümnasistiga tuttavad, teavad isegi, teistele ei viitsi seletama hakata – on loomulikult seotud jalgpalliürituse korraldamisega.

Ema, kas sa tead, miks stiivdžobs ütles, et annab alati ülesande kõige laisemale mehele, küsis ta mul üks päev. (Ei, ma mõtlesin täitsa välja: need leiavad selle tegemiseks kõige ratsionaalsema tee.) Pole kahtlustki, et stiivdžobs annaks Suurele Vennale palju ülesandeid. Ilmselt ka tema upt-paarimehele. Igal juhul jõuab üritus homme haripunkti ning selleks kulub palju Mõnusat Maiust. (Kuna nad sponsorite leidmisega jäid hilja peale, pidin ma ise neid mõnekümne maiusega sponsoreerima.)

Teiseks – eelmisel nädalal oli härra isa tõeline unistuste isa ja viis kogu koduse meeskonna Suure ja Väikese Venna näol seda õiget jalgpalli vaatama. Ning viimase suur iidol roobertlevandovski panustas ürituse kordaminekusse koguni kahe väravaga.

Ning kolmandaks, ega telekast kah jalgpall otsa lõppe!

Täna õhtul, kui ma peale tööd koju jõudsin, oli esikus kott villaste sokkidega ja Väikevenna jaoks välja prinditud ja allajoonitud tekst smurfide kohta. Vanaema ei vea kunagi alt!

Suur Vend vaatab jalgpalli, uued villased sokid jalas ja kass süles.