Kadumas

Kuhu kadus tänane päev, suudan ma enam-vähem meenutada: hommikul keetsin kaerahelbeputru, viisin Suure Venna trenni – siis käisin ise end pisut liigutamas – kiirelt koju, et võtta võileib ja  Väikevend ning viia ta võistlustele – võistluste vaheajal lugesin läbi segaseid tundeid tekitanud  Ingmar Bergmani eluloo – siis taas koju – sõime õhtust- mängisime kaks tiiru Augustust (Väikevenna jõulukink) ning küpsetasime-kaunistasime selle aasta viimase piparkoogilaari -ööseks taimeriga pesu-/nõudepesumasin tööle. Ja läinud see päev ongi.

Kuhu on kadunud terve aasta, on juba keerulisem küsimus. Midagi erilist justkui ei juhtunudki. Eriti ei juhtunud midagi minu endaga. Kõrreke lõpetas osaliselt muusikakooli ja hakkas õppima prantsuse keelt. Suur Vend vahetas klubi ja kasvas kõvasti. Lisaks on ta eriliselt intensiivses puberteedis. Mis on väsitav. Mitte ainult mulle, vaid ilmselt talle endale ka, sest niipalju haigusi hakkas talle külge vist viimati tema esimesel eluaastal. Väikevend jätkas korvpalli ja robootikaga, lisaks on omandanud erilise tähtsuse loomasõprade ringi töös osalemine. Kõik koos käisime augustis Taanis, no ja siis mina veel kevadel Istanbulis.

Et sa elaksid huvitavatel aegadel! olevat vana Hiina needus. Minu isiklik aasta oli siis õnneks võrdlemisi  üllatustevaene, lapsed kasvasid, tööd oli palju, kohati tekkis tunne, et mind lihtsalt kõigeks ei jagu. Blogi mõttes tabas mind sageli mõte: ah, sellest olen ma juba kirjutanud! Keda see – peale tulevaste etnoloogide – üldse huvitama peaks?!

Ja siis lõppes aasta ootamatult kiiresti ära.

Kuhu on kõigel küll kiire? Kas niisugune tunne tekibki, kui sa oled parasjagu nii vana, et su vanim laps sai viisteist?

Olen nõutu ja ei teagi, mida soovida. Igavat elu? Seda soovitust võib kergesti valesti mõista. Aeglasemat aega? (No see oleks ju sama, mis hüüda Oh ilus hetk, oh viibi veel! – ning seegi pole kuigi jätkusuutlik soovitus.) Uusi väljakutseid? (Minu eas – no tänan ei! Ei mingeid keerulisi inimsuhteid, kui tohiks paluda – ja tööd on mul kah piisavalt.)

Olgu siis traditsiooniline: ilusat aastalõppu ja head uut aastat! (Ja las igaüks tõlgendab seda ilusat ja head täpselt nii, nagu ise soovib.)

 

Advertisements

Traditsioonide võlu

Esimese püha õhtu. Rüüpan rohelist teed punasest kruusist kirjaga Ilusat päeva, tubli doonor! Tõesti, ka tublil doonoril on olnud pühad – ja õigupoolest ei rohkem ega vähem ilusad, kui kõik ülejäänud päevad.

Jõululaupäev algas, võiks öelda, traditsiooniliselt. Ses mõttes, et pühadehommikul posti pandud kaartidel ei olegi ju mingit võimalust õigeks ajaks pärale jõuda – aga valmis nad said ja ka sel aastal ei pea sugulased ja tuttavad kodu- ega välismaal pettuma – meie jõulukaardid hilinevad nagu alati.

Õue oli kui tellimise peale maha sadanud lumi. Poistega koos sai tehtud hommikune surnuaiatiir – ning ma ei näinud põhjust keelduda, kui Suur Vend soovis pärast tunnikeseks ujulasse minna. Miks mitte. Ka vanad eestlased käinud ju jõululaupäeval saunas. Väikevend oli pettunud, kui kuulis, et vanad eestlased pidid oma supluse läbi viima ka talvel välitingimustes. (Aga äkki mõnel miljonäril ikka oli oma bassein? Mis asi on pärisori? Aga äkki mõni ikkagi võitis loteriiga?)

Õhtusele jumalateenistusele läksime koos tütrekesega. Õues sadas laia lund, kirikus oli rahvast palju. Vahepeal oli olnud põhjalik remont. Aga muidu oli kõik endine, meile Kõrrekesega jagus veel vaid seisukohti, kõrval oli isa süles väike armas tüdruk, kes vedas nutujoru, kuna tal jalg sügeles saapa koha pealt, inimestel helisesid telefonid ning kaks noormeest kommenterisid kõike kuuldava sosinaga.  Laulud ja lugemine olid muidugi samuti endised  (ja õnneks ei puudutanud vanatestamentlikult range õpetaja kõnes kordagi kooseluseaduse teemat – see oli ka õnneasi, et meil ei sügelenud isegi jalg saapa koha pealt).

Vahepeal oli pimedaks läinud. Sundisin poegi mõnevõrra pidulikumalt riidesse panema ning sõitsime Mamma juurde õhtusöögi ja kuuse juurde. Mammal on muidugi mitte ainult päris kuusk – me ise tõime! – vaid ka päris küünlad. Lisaks meile ja  Mammale osalesid ka Vanaema ja kass Saba. Pidulikkust rõhutas asjaolu, et Mamma oli seljast võtnud isegi oma lillakirju  kampsuni (õhtu edenedes tõmbas ta selle küll karusnahkse kraega pluusile peale, turvatunde mõttes, ma arvan).  Hani ja kapsas olid maitsvad.

Kingijagamisel saime kuulda tavapärast repertuaari – Mammalt Küll on tore kiisu nii a cappella kui ka instrumentaalversioonis, Kõrreke mängis lisaks luule- ja laulukavale ka klaverit, Väikevend laulis Kes elab metsa sees ja Põdra maja,  minul oli traditsioonilisele Väike päkapikk on hädas lisaks ka üks uuem Ilmar Trulli luuletus, kus päkapikk teeb kõigile selgeks, et ta ei ole Michael Jordan ning Vanaema teatas dramaatiliselt, et tema kinki ei saa, kuna tema laulda ei oska. Lõpuks said kõik kingid jagatud. Ka minu kingid oli üllatusmomendita: kohv, šokolaad ja raamatupoe kinkekaart. Lapsed said seda, mis neid vähemalt (vana)vanemliku otsuse järele rõõmustama peaks ja ehk rõõmustab ka. (Suurelt Vennalt, tundub, nõuab see tegevus vist pisut kriitilisele teismelisele omast järelemõtlemist.)

Igal juhul on Väikevend jõudnud vaadata täna juba kaks korda oma Frozenit  ning käia Vanaemaga sugulasi külastamas. Lego on pooleli ning uut lauamängu pole me veel jõudnud mängida, kuid raamat Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade on juba läbi töötatud. Kõrreke kaotas ära oma sünnipäevakingiks saadud kontaktläätse – ta ise väidab, et see läks kaotsi, kui ta üritas seda silma saada ning kass segas ja viis oma karvades läätse minema. No Tootsil viisid hiired kapsaraua minema, asi see üks väike lääts kassil siis toast välja smugeldada pole. Suur Vend on olnud arvutis, telefonis, vaadanud koos väiksemaga veel ühte osa sellest, kuidas Kevin  üksi koju jäi ja keeldunud söömast ingveri-porgandisuppi. (Väikevend vähemalt proovis. Siis tuli talle meelde,et ta oli koos Vanaemaga külas käies juba söönud. ) Mina olen keetnud sedasama suppi, kütnud ahju. Ja siis õhtul küpsetasime ja kaunistasime üheskoos veel ühe laari piparkooke.

Olen ise ühest küljest justkui väsinud. Teisalt ärkasin ma keset ööd üles ning lugesin pisut Mikita Teoreemi.  Loodetavasti oli seina taga magavatel naabritel sügav ja õiglane jõuluuni (meil on nendega ühine just see sein, mis on minu magamistoas) ning keegi ei kuulnud, kui ma keset ööd valju häälega naersin.

Ja pühadel polnud õigupoolest ju häda midagi. Keegi ei üllatanud mitte millegagi ning traditsioonides, nagu teada, on oma jõud ja võlu.

Vasakpööre

Kusagil, tundub, peab olema mingi saladus, mida ma ei tea? Kuidas jõudmine käib?

Ma  mõtlen, et mis variandid on üleüldse, kui sul on köhiv ja nohune kaheksane, kõhtu valutav ja palavikutav kolmeteistkümnene, kiriku kontsert, kus pea-viieteistkümnene esineb koori ja orkestriga ja siis veel omaenda klassi jõulupidu ühekorraga. Ma tundsin oma tütre pettumust, ehkki ta kinnitas mulle, et sellest, et ma ei tule teda kuulama, pole midagi.

Väikevend oli kaks hommikut köha tõttu Mamma juures hoiul ja ajas Saba (s.t siis kassi nimega Saba) taga. Eilne hommik kestis küll pea õhtuni, kuid täna jõudsin lõuna paiku järele.

Olen tegelenud mitu päeva Kõrrekese sünnipäevakingiga, aga selle lõplik valmimine jääb arvatavasti öösse enne õiget päeva. Täna, kui pühendasin Väikevenna ettevalmistuse saladustesse, kostis viimane Vaata, emme, et sa mulle kunagi midagi sellist ei kingi!

Igal juhul jõudsin oma peolt koju, sõime poistega õhtust ning Väikevend soovis, et ma koos temaga pooleliolevat Harry Potteri filmi vaataksin. Keetsin siis endale juba kohvi ka. Kui olin selle tassi välja valanud,  helistas Kõrreke ja palus endale vastu tulla.

Õnneks leidus Kõrrekesel sobiv heelgelnõel ja lõng Väikevennale kooli kaasa võtta. Ei pidanud enam poodi minema.

Õhtul lugesime – Väikevend on alustanud järjekordset kohustusliku kirjanduse teost Karlssoni näol. Ta luges täna seda lugu, milles Väikevend tõdeb, et pole mõistlik segada ema, kes parajasti praeb lihapalle. Emme, sa võiksid kah lihapalle praadida!

Mitte segada lihapalle praadivat ema – see kõlab igal juhul paremini meie igapäevasest reeglist mitte segada ema, kui ta teeb vasakpööret.

Tegelikud põhjused

Mida lähemale jõuab tunnistuse-saamise aeg, seda sagedamini märkad oma järeltulijat tegelemas õppetööga. Meeleolu kõigub ühest äärmusest teise. Eile õhtul lõpetas Suur Vend kahetunnise skaibi-matemaatikamaratoni isaga kell pool kaksteist minu arvutis. Tuli ette solvumisi, jonni, ärritatust, vahepeal kõne koguni katkes. Siis vahendasin härraseid ning lõpuks, kui poiss minu arvuti taga soostus ülesanded lõpuni tegema, ei julgenud ma talle öelda, et ma tegelikult tahaksin magama minna. Siiski, lõpuks saadi matemaatikast jagu. Nüüd on veel ainult ajaloo mõisted, nentis poiss enne südaööd ohates.

Täna ei jõudnud ta trennigi, kuna oli vaja inglise keele töö järele teha. Sooritus päädis hindega viis, nagu ka ajaloo mõistete töö. Poiss asus entusiastlikult koostama raamatukokkuvõtet ning oli eilsega võrreldes kui ümber vahetatud.

Väikevend pidi tulema täna minu töö-juure jõulupeole. Ta alguses arvas, et ei tule, seejärel, kuuldes, et sõbramehed J ning K on platsis, lubas tulla – ning õhtul, kui ma kleidi selga panin, teatas, et ta ikkagi ei tule. Lõpuks, peale mõningast veenmist ja ähvardusigi, pani ka tema endale tusaselt peoriided selga. Ta ei armasta nimelt avalikult esineda, aga jõuluvana ju seda just tähendabki. (See oli tal ilmselt vahepeal ununenud.) Kooli jõudes oli ta täiega aktsioonis – leidis jõuluvanale tooli, vastas kõigile küsimustele ja viimaks laulis Kes elab metsa sees nõnda kenasti, et minu kõrval istunud muusikaõpetjast kolleeg soovis teda laulukoori värvata. (Eks me ole seda laulu nii kaheksa aastat harjutanud ka, kuna tegu on Väikevenna lemmikunelauluga.) Kommipaki jagas kenasti kodus õe ning vennaga ning muist jäi isegi veel homseks.

Kõrreke on muidugi samasuguses loomingulises (kuigi ilmselt mitte päriselt süsteemitus) kaoses nagu alati. Lugesin läbi ta kirjandi inimese eluteest ning panin paar koma. Ja kuna ta jõudis oma arutlusega vabaduse ja ettemääratuse juurde, soovitasin mõelda ka Vonneguti kuulsale Issand, anna mulle meelekindlust, leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.

Nii see on, tõesti. Kuigi, Vonnegutil olid nendeks asjadeks, mida muuta ei saa, minevik, olevik ja tulevik…

Kadunud kui mullune lumi

Kui ma siin nüüd teisel advendil taas pühapäeva lõpetuseks pesumasina järel ootan, tabasin end mõttelt – huvitav, kas kellelgi tekib üleüldse sama palju musta pesu kui meil. Kuperjanovi pataljonil ehk ikka?

Nojah, otsas see nädalavahetuse killuke vabadust nüüd ongi.

Tütar õnnestus laupäevahommikul basseini meelitada. Lisaks sellele, nii tubli, nagu ta just on, tegi ta veel kindlaks, et tal on Eestis 308 lehm-nimekaimu ning valmistas lõunaks makarone hakklihaga.

Poistega käisin kuulimänguturniiril-raamatuesitlusel. Sportlik vorm jättis küll soovida, kuid see-eest lahkusime koos raamatuga, mille Väikevend võitis loteriis. Kirjanikuhärra poolt ette loetud peatükk oli paljutõotav, ja tulid meelde ajad, mil talviti oli veel lumi ja nii ja kui me oma lastega ikka nädalavahetustel igasugu raamatuüritustel käisime.

Siis tulime koju. Kõrrekesel, kes oli selleks ajaks küll juba jõudnud pasunakooriga ballile, oli käinud vahepeal külas sõbranna, ja nagu oli näha söögitoa laualt, oli olnud romantiline küünlavalgusõhtu koos kurgi ja dipikastmega. Koristasin laualt küünla, kurgi ja dipikastme ning tegime ruumi piparkookidele. Olin ostnud koguni uue taignarulli – nüüd on meil neid kokku poolteist, kuna vana on juba terve igaviku ilma rullikuteta –  ning vahariide. Tainast oli küll poest. Kõige õhema taigna rullis nagu ikka Suur Vend. Aga meie Väikevennaga andsime samuti oma parima. Kõrbema ei läinud midagi ning kõik piparkoogid kaunistati kohe ära ka. Mul oli lisaks glasuurile ka šokolaadinööpe, neid saab kenasti glasuuriga koogile liimida. (Ühest suuremast sai koguni Nuuskmõmmikule noku!)

Kõrreke saabus ballilt pool kaks öösel.

Pühapäeva hommik saabus koos kaerahelbepudruga – ja kohustusega aidata Väikevennal valmis teha uurimustöö metsloomast. Väikevend valis hundi. Ka mina või lõpetada samade sõnadega nagu Väikevend sain hundist palju huvitavat teada. Kõrreke valmistus kooli bioloogiaolümpiaadiks, Suur Vend luges läbi raamatu ja kirjutas selle kohta ettekande. Ta pani end juba ka raamatu järje järjekorda (Kõrreke on õnnelik omanik).

Ka täna õnnestus süüa üheskoos lõunat, vaadata üheskoos näosaadet (noh, ma küll kõrvalt triikisin pesu ning  tegin väheke töö-asju ka, ja Kõrreke pendeldas samuti teleka ja bioloogiaraamatute vahet.)

Läbi see nädalavahetus ongi.  (Siin peab küll mingi eksitus olema!)P1060907