Kanad plaksutasid tiibu

Ühel õhtul sorteerisin parasjagu triigitud pesu, kui rahvuslikust telekanalist algas saade Jussi Björlingist. Mõtlesin mõnda aega, kust see nimi küll tuttav ette tuleb, kui meenus, tõepoolest, loomulikult Pettsonist ja Findusest – seal  ristis Pettson oma kuke kuulsa ooperilaulja järgi Jussiks. Saade ise oli nii põnev, et olin vist küll oma pool tundi ära vaadanud, kui märkasin süles kõrguva pesuhunniku eemale tõsta. Põnev mitmes mõttes – nii Björlingi elu – esmalt wunderkind, siis orb, siis (üli)noor isa ja lõpuks karjäär Metropolitanis, eks ole. Teisalt tekitas paralleele – ühel teisel triikimishommikul olin vaadanud ka samalaadset saadet Georg Otsast. Loomulikult oli teemade avamine – GO saade oli ehk paarkümmend aastat vana – postkommunistlikult hillitsetum. Samas oli mäletajate-kõnelejate paatos küllaltki sarnane. Ja kindlasti oli ka isiksustes nii mõndagi sarnast.

Björlingi-saates ei saa muidugi ümber ka sellisest põhjamaistest ilupiltidest-stampidest: väikesed maakirikud, pagulased Meerikamaal Minnesota kaunimate järvede ääres (umbes sama teema vilksatas ju Hulkur Rasmuses?), saarestikud, rootsipunased majad, sekka jõulupildid, kolm õnnelikku last, ema ja isa. Kuigi, millegipärast tahtnuksin kõigi nende klantspiltide kõrvale teada, kuidas läks esiklapsel, teismelistele vanematele sündinud pojal. Noh, niipalju saan isegi mina aru, et ka temast sai ooperilaulja, fotode järgi isale hämmastavalt sarnane.

Vihjamisi sai selgeks, et eks ta selline naiste- ja napsumees oli. Ilmselt seepärast käis naine temaga kogu aeg kaasas ka, küllap oli hoidjat Jussile rohkem vaja kui kolmele lapsele kodus. Ometigi kordas ta oma lauluõpetajast isa saatust – isa oli surnud, jättes orvuks neli teismelist poissi – ema oli võtnud juba kümmekond aastat varem tuberkuloos. Isa proovis surivoodil panna poisse lubama, et nemad jäävad karskeks. Seda ei juhtunud. Jussi elu jäi isa omast lühemakski.

Pettsoni kuke saatust me muidugi täpselt ei tea. Leidis ehk uue kanakarja, kelle ees end kohevile ajada?

Täna vaatasin – ikka triikimise kõrvale – saadet kuulsast naisballettmeistrist. Hakkan vist vanaks jääma?

PS! JB filmi saab veel ETV kodulehelt järele  vaadata! Soovitan soojalt!

PPS! Tegemist oli ka suurepärase lauljaga, kui see eestpoolt välja ei tule.

Laagrilised naasevad

Esmalt tuli Väikevend. Kuna pärale jõuti  varem, kui algselt plaanis, siis minu vastujõudmise ajaks istus poiss spordihoone trepil, klubisärk seljas ja medalid kaelas. Neist kuldne medal polnud midagi erilist, see anti kõigile laagrilistele, kuid pronksine oli küll kulda väärt. See oli viskevõistluse kolmanda koha eest.

Laagris oli aega veedetud suurepäraselt. Igal hommikul oli tehtud metsajooksu. Selle käigus oli leitud ka rohkesti mustikaid ja metsmaasikaid. Hommikusöök oli olnud alati kõige parem – sai võileiba teha ja moosiga putru. Siis mängitud jalg- ja korvpalli, käidud ujumas. Üks poistest teinud vinge salto ja pidanud seepeale kogu ülejäänud aja kaldal istuma. Nii et Väikevend igaks juhuks saltot ei teinud, kuigi olevat väga tahtnud. Kodust kaasa võetud maiustused söödud kohe esimesel päeval ära. Ühel poisil, M-l, olnud neid tervelt kaks Selveri kilekoti täit, ja lisaks viiskümmend eurot. (Khm, minu oma sai iga päeva kohta kaks…) Viimasel õhtul tahtnud poisid koguni DJ-d kutsuda, M oli nõus maksma, ja treenerid olla kah sellega nõus, kuid väga kahju, kellelgi polnud võtta ainsatki DJ  telefoninumbrit.

Kas sääsetõrjevahendit ka vaja läks, küsisin kotti lahti pakkides.

Jah, üks poiss lasknud seda otse sääsele peale, mille tagajärjel viimane olevat ära surnud.

Pidžaamat pole sa justkui kasutanud?

Me magasime vormis, kõik magasid!

No igal juhul läks vorm koos ülejäänud spordikotitäie varustusega pessu, nagu ka muidugi väsinud kangelane, pronksmedali omanik viskevõistluses, ise.

Kõrrekese kontserti sõitsin ise kuulama. Tervelt kahetunnine kontsert! Ja mängisid ikka täiesti korralikke asju, nt Finlandiat. Üliäge oli ka löökpillimängijate esituses Csárdás. Ja ega ma ausalt öeldes vist Kariibi mere piraatide muusikat kah varem viiekümnel pillil korraga pole kuulnud. Ehk oleks isegi Mamma rahule jäänud,sest mitmeosaliste teoste puhul keegi osade vahel ei plaksutanud. Uskumatu töö ikka nädala ajaga tehtud!

Kontserdi esimesele poolele lisas värvi ka minu kõrval ema süles istunud pisike piiga, kes kõike väga huvitava vaatenurga alt kommenteeris. Kas pärast kontserti võib pille katsuda? Kas nad jätavad pillid siia? Emme, mis pill see on? Ma arvan, et see tuuba küll midagi mängima ei hakka! – Sest ta teeb kindlasti väga koledat häält!

Teises kontserdipool oli kohe kuidagi värvivaesem, sest neiu oma emaga olid lahkunud. Kuigi, tagantjärele öeldes võib nentida, et mõnigi ta lootustest osutus prohvetlikuks.

Tegin ise tähelepaneku – flööditüdrukud olid ise kõik nagu nende pillidki siredad ja saledad. Samas vaskpuhkpillide mängijad olid valdavalt kas tähelepanuväärselt lühikesed või siis väga ümarad. Aga kõik mängisid muidugi imeliselt! (Harjutati ka muidugi seitse tundi päevas pluss õhtused kontserdid.)

Pärast kontserti tõime asjad auto peale.

Kas kõik asjad ikka said? Näiteks flööt?

Jah, muidugi, vastas mu tütar iseenesestmõistetavusega.

Tee peal kuulsin ka öise elukooli ülevaate ära. Igal juhul järgmisel suvel jälle!

Enne kojutulekut laadisime veel Mamma juurest peale Väikevenna kausitäie kirsside ja võileivataldrikuga – nad olid just plaaninud sööma hakata.

Kodus kõiki lapsi ja kodinaid maha tõstes selgus tõsiasi, et flööti polnud kusagil.

(Ema, ära ütle midagi!)

Otsisin telefoninumbrid välja – paari telefonikõne järel tuli ilmsiks, et pill oli siiski koos ühe õpetajaga Tartusse saadetud. Küllap peale pikki pillipuhumispäevi kuluski üks väike rattasõit ära!

Üksildaste kanaemade elust

Tütar Kõrreke sõitis puhkpillilaagrisse üleeile. Eelmisel aastal laagrist leitud sõbranna isa – kes osutus minu koolivennaks nii veerandsajandi tagusest ajast – võttis ta kenasti otse koduukse juurest peale. Mingit erilist laagrimoona ta ei tahtnud, aga mõned uued hilbud ostis endale selleks puhuks küll. Väikevend sõitis treeneri bussis ära eile. Tema esitas küll pika nimekirja kõigest hädavajalikust, mis tal vaja läheb.

Kodus on väga vaikne. Suur Vend on enamasti staadionil, ning kui ta koju tuleb, on ebatavaliselt mõistlik ja jutukas. Merisiga Tornaado on ka tema toas. Neil tundub olevat lõbus.

Eile õhtul, kui olin just tulnud joogast ja käinud poes ning valmistusin õhtust sööma, helistas Mamma.

Kuna kass Saba polnud koju tulnud, ja eelmisel õhtul oli üks nurkapidi-naaber kuulnud kõrvaltnaabri aiast kasside kräunumist, oli Mamma veendunud, et Saba lebab surnult naabrite aias põõsarägastikus. Naabrid olid aga just kodust ära läinud.

Ja mida sa tahad, et mina teeksin?

Tuleksid ja otsiksid ta sealt põõsastest üles, loomulikult!

Ohkasin, nagu ikka inimene, kes oma õhtusöögi surnud kassi otsimise pärast peab pooleli jätma ning võtsin jalgratta.

Kui ma tosina minuti pärast Mamma maja juurde jõudsin, istus ta traagilise ilmega maja trepil.

Panin ratta ära ning läksin naabrite aiast kassilaipa otsima. Tungisin läbi kauni kiviktaimla torkivate põõsasteni. Uurisin põõsastiku läbi, kõrvus Mamma milleks küll neil niisugust tihnikut on vaja, vaata nüüd sealt teiselt poolt ka! 

Tihedas põõsastikus, kuhu hädavaevu oleks ehk mõni pisem näriline mahtunud, polnud ainsatki kassi, ei elusat ega surnud. Naabrid jõudsid ka koju. Jätsin Mamma neile selgitama, et me olime käinud nende aiast laipa otsimas ning sõitsin koju tagasi.

Hilisõhtul oli Saba ilmselt kassiluugist ise tuppa tulnud ning telekat vaatavale Mammale sülle hüpanud.

Ennelõunal niitsin muru ja viisin Tornaadole peotäie värsket naati ja võilillelehti. Kuna kedagi teist hetkel kodus pole – kui mitte arvestada veel aknalaual tukkuvat Nurr Siidikera – pole mul rohkem kedagi, kellele lõunat pakkuda. Suur Vend on staadionil. Jätsin talle majaesise niitmiseks.

Eile kurtsin Suurele Vennale, et Kõrreke ega Väikevend pole endast veel elumärki andnud.

See tähendabki, et neil on kõik korras. esimestel päevadel ongi nii. Kõigil on veel raha ja puhtaid riideid ja hea meel üksteist näha, tähendas mu vanem poeg.

Kui mu tütar mu muresõnumile vastas Kenasti, kuidas siis veel. Olen elus ja terve ja mul on lõbus, sain aru, et Suurel Vennal oli õigus.

Täna tuleb notsule heina juurde osta – ja ehk ka veel pisut maasikamoosi talveks külma panna.

Selline vaikne päev juulikuu keskpaiku.

 

Obinitsas

Kui ma ütlen, et käisin Mamma ja vanemate lastega Obinitsa etendusel, siis kõlab see nii, nagu üks ema ikka nii muuseas võib öelda. Aga, see tähendab ju seda, et kaasa tuli ka Suur Vend, kes on eas, kus teda on ilmvõimatu kuhugi üldse kaasa võtta. Ma ei tea, mis meeltesegadusoos ta peale minu ilmselt kõikvõimalikke mina- ja sinasõnumeid oma jah-sõna ütles. (Argumendid olid umbes: kui sa vähem kui kahe aasta pärast gümnaasiumivestlusele lähed, siis sa ei saa ju öelda, et viimane teatriskäik oli Pipi Pikksukk kolmandas klassis.) Igal juhul kaasa ta tuli, porisedes teel muidugi raisatud päeva pärast.

Läksime mugavasti, teatribussiga. Setu värk hakkas juba sektorist süük ja juuk.  Lõkkesupp ja kiluleib ja nii olid väga ehedad, seda enam, et nendeni pääses läbi muda. Hirmuäratvalt hüperaktiivne seto perenaine, kes värsket ahjust tulnud leiba pakkus. Erutatult hansat mekkivad turistid. (Supis oli  nii palju liha, et mul läks süda pahaks. Ma tavaliselt tõesti ei pirtsuta toiduga.)

Etendus ise oli võimas ja jõuline. Seda võimendas ilmselt mängukoht, seesama Kaljude pere maja. Viis imekaunist õde ja nende tossikesest vend. Üldse selline tõeline matriarhaat. Kõik mehed olid kas joodikud-kraaklejad või vargamäeandreslikud töörügajad. Õigeusu papid, Soome üliõpilane ja politseinik pealinnast – aga kõik nad olid kui märg pesu tugeva seto naise käte vahel. Ja sinna kõrvale vaene ja suguvõsast tõrjutud Matrjo oma varganäost poegade ja litsaka tütrega. Oh jah. Ega see vaene Patsi vist ei tahtnudki niiväga seda perepoega endale, kuivõrd seda, mis temaga kaasas. Ilusad poekangast kleidid ja nahast kingad, lehvivad juuksed ja seltskondlik näitemänglemine.

Kõik see ilus teise maailmasõja-eelne maailm kadus, väljas läks pimedaks, tulid küüditamine, okupatsioonid ja kolhoosikord. Perenaine koos oma õmblusmasinaga – küllap sellesamaga, millega ta tütardele kenad lehvivad kleidid selga õmbles – viidi ära. Uhke poemaja pandi nõukogude korra ajal kassapuudujäägi varjamiseks põlema, ning igitraagiline Matrjo lasti oma tütre pähe maha.

Tõeliselt eepilise mõõtme andiski loole ju see, kui pärast kõik näitlejad ütlesid, mis nende kehastatud tegelasest päriselt sai. Üks viiest imeilusast poodnikutütrest elab veel tänagi! Oli see nüüd fiktsioon või reaalsus, mis seal vahet. Ilus oli.

Ja hea kõrvale kuulata. Patsi itk Nirvana Lithiumi viisile oli kirsiks tordil, pasunapoistest rääkimata.

Pärast bussis rääkisime ajaloosündmused veel  lühidalt üle. Ning täna ütles Suur Vend, et tegelikult ta ju polnudki oma lemmiknäitlejat OS ammu näinud, viimati vist kass Finduse rollis. Ma usun, et see oli ülima rahulolu väljendus. (Ei sõnagi sellest, et eelmisel päeval jäidki arvutimängud mängimata.)

 

Suvepuhkus, hoovihm ja pisikesed asjad

Juulikuine linn on täis sporaadilist elu. Et kui on mingid päevad võis võistlused, on linn ummikuteni inimesi täis, muul ajal on vaikus. Kõik lapsed on kodus, lisaks ka merisiga ja kass. Juulikuusoe on vist läbi, hoovihmad käes.

Sellegipoolest käisin täna ja lasin panna rattale seelikukaitsmed. Ja uue korvi. Väga praktiline – nüüd võin panna vabalt selga pika seeliku ja rattaga sõita. Väike vihm tegelikult ju ei sega. Kõrreke pidas seda kõike väga daamilikuks.

Tühjagi ma mingi daam olen! Daam motiveeriks oma lapsi mängiva elegantsiga tegema mida iganes ning ei kurdaks kunagi millegi üle, kui ehk ilm välja jätta.

Mina näen igal hommikul lapsi kadumas nutiseadmetesse, ja olen aeg-ajalt päris nõutu. Väiksemal ma ikka piiran telefonikasutamist, võttes telefoni vahepeal lihtsalt enda kätte. Paar päeva tagasi käisin seenel. Läksin hommikul puhkuse kohta suhteliselt vara, ehk nii kaheksa ajal sõitisin kodust välja. Minu tavalises metsas olid  esimesed kukeseened juba täiesti olemas! Ja kui ma südapäeval  tagasi tulin, oli Väikevend veel pidžaamapükstes telefoniga voodis! Aga erinevalt vanemast vennast mõtleb ta vägagi oma tulevikule ning teeb juba plaane sünnipäevaks saadava rahaga. Sünnipäev on muidugi juba septembrikuus tulemas!

Suur Vend jagab oma aega võrdselt arvutimängude, teleka ja staadioni vahel. Kui ta staadionile läheb, siis terveks päevaks, ei tule koju lõunatki sööma. No varsti ehk tuleb juba ka, kui vanaemadelt saadud raha arvepealt otsa saab. Kui ma midagi väga innukalt ja ilusasti palun, siis enamasti ikka teeb ära. Mõnikord ei tee ka. Õhtul tuleb koju ja praeb endale muna ja peekonit. Ja ei saa üldse aru, miks ema on murelik ning millega ta rahul pole.

Kõrreke loeb inglisekeelseid noortekaid (Percy Jackson, ma saan aru, on kuum sõna) ning tutvub otsapidi ka kohustusliku kirjandusega.  Äärmiselt sümptomaatiline oli tema küsimus Suurele Vennale: kas sina oled kooli kodulehel oma kohustusliku kirjandusega juba tutvunud? Tal endal on mõned raamatud vaja veel (üle) lugeda. Merisiga on nüüd ringiga jõudnud Kõrrekese tuppa. Kass Nurr olevat üks päev jäänud vahele puurisoleva merisea vaatlemisega ning tundnud end seepeale teolt tabatuna.

Noorima ja vanimaga käisime eile kinos, vaatasime Jurassic World‘i ära.  Mulle väga ei meeldi need filmid, kus mutantdinosaurused inimesi söövad, aga lapsed, tundub, jäid rahule. Üks peategelane, teismeline poiss, oli kangesti tuttava moega. Ehk peaks enda omadele ka mingi ellujäämiskursuse metsikute dinosauruste hulgas korraldama? Et mis sa siis ikkagi teed, kui dinosaurus su nuhvli puruks astub?

Ma ise olen samuti hakanud mängima arvutimänge – nimelt avastasin, et sudokusid saab ka kah arvutis lahendada. Äärmiselt sõltuvusttekitav! Arutlesime Kõrrekesega, et kuidas neid koostatakse. Tänapäeval teeb seda kindlasti arvuti. Aga vanasti? Ehk kasutati selleks mõnd autisti?

Panin täna lauale vaasi kimbu saialilli. Suvi on juba sealmaal.

Igav elu, verdtarretava karjatusega

Mis ma teinud olen? Koristanud, peamiselt. Kui alustad suurpuhastusega, siis on raske seda ühekorraga ära lõpetada. Maja on suur, ja kogu aeg kippus meenuma luuleklassika: Must lagi on meie toal,/ on must ja suitsuga,/sääl ämblikuvõrku, sääl nõge,/ on ritsikaid, prussakaid ka. Olgu öeldud, et luuleread ostusid peaaegu et prohvetlikest. Mitte tolmu ja mustuse mõttes, seda ikka koguneb ja seda oli juba enne ka näha. Kokku kasutasin ära peaaegu terve kanistritäie tööstuslikku klaasipesuvahendit, mis osutus nii tõhusaks, et nühkisin üle ka suurema osa muid objekte, mis otseselt ei liigutanud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väikevenna tuba sai täielikult ümber seatud, tema akna taga laiuvast verandast, mis seni oli kasutusel kolikambrina, sai mulle uus pesukuivatusruum. Härra tegi verandale koguni valge lae.

Verandale (ehk-äkki-läheb-vaja-mõttega) ära pandud papist titeraamatud viisin jooksvalt kaubanduskeskusesse restile. Võtsin sealt omakorda Tasuja. Villu võitlused – et ühel päeval on nagunii Väikevennal koolis vaja. (Väikevend avaldas seepeale soovi, et ma selle talle unejutuna ette loeksin. Ma keeldusin. See oli üks kolmest kohustusliku kirjanduse raamatust, mis mulle ei meeldinud.)

Koristamine sujus igavalt ja vääramatult.

Kenal pühapäevasel hommikul oli jõudnud parasjagu tagumise tuulekoja juurde. Koristustööde rahulikust ja sündsast lõpetamisest ei tulnud paraku midagi välja, kuna leidsin sealt  (ehk-läheb-kunagi-vaja-mõttega) ära pandud tapeedirullide tagant ehtsa koipesa koos vingerdavate röövikutega. Ma arvan, et vaiksel pühapäevasel hommikul oli mu karjatust üle tänava kuulda. Siin aitas ainult üks asi: kummikindad, prügikotid ja tööstuslik klaasipesuvahend. Härra, kes oli enam-vähem ühe jalaga juba hommikusel laeval, lõhkus veel riiuli karkassigi välja – arvatavasti olid varaseimad röövikujäänused seal rahus ja vaikuses mumifitseerunud juba ammu enne meie sissekolimist.

Loodan, et mul õnnestus jätta Villule vaba ringike edasiseks võitluseks. (Villu on ämblik, kes sinna sangarlikult võrku kuduma hakkas, kui ma lõpetasin.)

Vaatepilt ei taha silme eest kaduda ja näen õudusunenägusid. Eile käisime õhtul küll lastega veel Elistvere loomapargis, aga öösel nägin ikkagi unes nii Mihkel Rauda kui ka seda, et jõin siidrit, istusin autorooli ja jäin koheselt politseile vahele.*

Aga Elistveres oli tore. Kõik loomad olid näha peale sigade, kes on katkuhirmus eraldatud. Ilvesed kõndisid ringi nagu modellid sähvivate fotokate ees, karu ajas end istuli, piisonitel oli vasikas ja Kõrreke arvas tõemeeli, miks me  võiks küsida, kas mõni neist merisigadest on müügiks. Tal üks sõbranna oli sealt kaks rotti ostnud.

Kunstiklassika - junnid purgis

Kunstiklassika – junnid purgis

Mina kurtsin veelkord tütrele oma õudse hommiku üle. Tema käskis hoopis mõelda, kui õudne hommik oli koidel, kellel tapeti korraga kõik sugulased. Jah, tõesti, vaesete koide peale ma polnud mõelnudki. Nii et pole mul siin midagi vaja draamakuningannat mängida.

Rahu!

* Ma igaks juhuks ütlen, et ma ei ole tegelikult kunagi nii teinud. Ükskord ainult ületasin kiirust ja siis sain politseinikult pahandada. Ma pidin lubama, et ma enam kunagi nii ei tee – ja ei tee ka. (Ja kui ma üldse alkoholi pruugin, siis siidrile eelistan ka üht kindlat sorti õlut või valget veini!)