Kuu pole veel päriselt läbi. Aga.

Igasugu asju juhtus.

IMG_0691

Õudsed asjad võivad sind rünnata kõige ootamatumates kohtades!

Mõni asi läks katki. Näiteks auto. (See, kui sind remonditöökojas juba hääle järgi ära tuntakse, ei ole ju hea enne?) Kuigi, au mu armsale Hondale! – viimased vaevalised hingetõmbed tegi mu auto, sõites kodusele parkimiskohale. Eks ma siis mõtle järele – et kas tasub veel kadunukest reanimeerida.

Siis juhtus keskmisi asju. Näiteks käis Suur Vend reisil Saksamaale ja ta ei jäänud väga rahule. Sest ajakavast oldi maas, peamised atraktsioonid olla olnud Poola Mäkdoonaldsid ja rohkem öid oldigi Poolas. Kohv oli seal kehv. Saksamaal oldi vaid kaks ööd, keelt praktiseerida oli vähe võimalusi ja siis tuli jälle Poola (Mäkdoonaldsid ja lahustuv kohv). Lisaks tekkis reisil olles vajadus hambaarsti järele. Siiski tõi Suur Vend kaasa komme ja lemmikjalgpalliklubi kruusi. Kohustuslikust kaubanduskeskuse-tretist ostis endale kaks T-särki (musta ja halli, ilma kirjadeta).

Siis juhtus päris toredaid asju. Mina olin ka kolm päeva Saksamaal. Bremen on ilus linn. Käisin ooperis. Kuigi reis oli muidu tore, mõjus ooper masendavalt – kujunditest tiine, kaasaaega toodud ning süngetes toonides. Nägin, ma ise usun küll,  ära nii lendava vanaisa, pr(prl?) eurolaulja kuulsa kleidi . Oli tegelane, kes kandis latekskostüümi, ja oli tegelane, kes sibas ringi, otsekui sooviks ta enim päevast sammunormi täis saada. Kõik lõppes õnnetult. (Selles ooperis lõppeb alati kõik õnnetult.)

Lisaks käisin Saksamaal koolis, kunstimuuseumis ja sain mitu korda hästi süüa. (Kuigi praevorst ja hapukapsas jäid vahele. See-eest nägin esimest korda elus pannkoogimasinat – vajutad nupule ja ta teeb sulle pannkoogi.) Kohustusliku kaubanduskeskuse treti tegin samuti kaasa. Tõin poistele mitu kilo jalgpalli (raamatud ja lemmikjalgpalliklubi kruusid), Kõrrekesele vintage-hõngulise suvekleidi (kiideti heaks) ja šokolaadi. Ma ei ole just suurem asi poodleja.

IMG_0761

Moosekandid – moodne versioon

Siis juhtus veel väga, väga toredaid asju.

Kuu esimeses osas käisime Kõrreksega balletti vaatamas.  Ja Luikede järve peaosas nägin oma kunagist kaunist õpilast. (Olin nii liigutatud, et kirjutasin pärast oma elu esimese fännikirja.)

Bremenis õitsesid juba sirelid.

Auto asjus tuleb muidugi midagi ette võtta. Parandada? Osta uuem? Näiteks ilus punane…

Kuu pole veel tegelikult läbi ka.

IMG_0758

Hotelli hommikusöögilauas – justkui Leiutajatekülla oleks sattunud!

 

Advertisements

Loomadest ja soojadest sokkidest

Ei oskagi öelda, kas see uudne koolivaheaegade süsteem mulle meeldib või ei. Noh, pisut vabadust on muidugi alati tore, kui see parasjagu käes on. Nii et oleme üritanud nautida.

Suur Vend tegutses maksimaalse tõhususega algusest peale: neljapäeva õhtul jalgpall enam-vähem teises Eesti otsas, südaöö paiku koju ning laupäeva varahommikul viisin ta juba kooli juurde Saksamaale siirduva bussi peale. (Ja see oli ikka väga varajane hommik.) Läksin uuesti magama ning peale teistkordset ärkamist juhatasime Väikevennaga koolivaheaja sisse, vaadates Galileod, kus oli pikk teema sellest, kui kasulikud on paprikad.

IMG_0670

Nädala viimasel päeval sain oma vanima ja noorima nõusse Elistverre minekuks. Mõtlesime, et võtame kaasa toitu ja piknikuteki ja puha. Asi lõppes sellega, et sõime toitu autos (kuus kraadi sooja polnud just eriline piknikuilm) ja loomi vaadates tuletasime meelde kõiki oma koju jäänud sooje sokke. Aga mõned loomad ikka viitsisid järjekordseid külastajaid vaatama tulla. Näriliste maja külastamine lõppes, nagu ikka härraste palvete ja lubadustega. Et kui Väikevend saaks sünnipäevaks mõne pisinärilise, oleks ta hoopis teine inimene. Õpiks usinalt saksa keelt, võiks isegi telefonist loobuda, koristaks ise puuri ja ei tahaks ühtegi muud sünnipäevakingitust. Lõpuks jõuti isegi küsimuseni: kui kassid ära surevad – sa saad ju aru, mitte, et ma ootaksin, et nad surevad  – kas siis võiks võtta merisea või vähemalt liivahiiregi?

IMG_0673

Kodus kütsin.

Järgmisel hommikul oli Väikevend haige. Olin lubanud, et peale jalgpallitrenni läheme tema viimase aja lemmiktoidukohta sööma. Väikevend ei tahtnud isegi jalgpallist midagi kuulda. Magas ja luges raamatut. Sööma läksime otse klaveritunnist naasnud Kõrrekesega kahekesi, aga õnneks saab hiina toitu ka kaasa osta. Väikevend oli vahepeal neli peatükki Harry Potterit edasi lugenud. (On näha, et päris terve ta tõesti pole, palavik oli ka.)

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

Saksamaale jõudnud Suur Vend saatis täna meie perekondlikku suhtlusgruppi pildi immigrantidevastasest meeleavaldusest, muidu saime endale rahvuslooma ning meie Väikevennaga sõime õhtuks köögivilju (eriti paprikat) dipikastmega. Riia tänaval nägin esimest võilille. Oli tunginud läbi kõnniteed katva asfaldi. Täitsa võõras proua juhtis sellele tähelepanu. Olime väga rõõmsad. Küll ta tuleb!

 

Kümme aastat mu täiesti ebatäisulikust elust

Kui ma nüüd õigesti olen arvet pidanud, olen ma tänase seisuga kümme aastat oma elust internetiavarustesse üles kirjutanud.

Esmalt vana blogi, ja siis see. Kümme aastat tagasi olid mul kolm last, kellest vanim käis esimeses klassis, keskmine oli koolieelik ning noorim oli veel täiesti kodusel pidamisel. Kümme aastat läheb muuseas täitsa kiiresti. Ei märkagi.

Tütar on vahepeal täiskasvanuks saanud. Aga õhtul kutsus mu ikkagi kesklinna järele. Ta rääkis kojusõidul oma bioloogia rühmatööst, vormiõpetusest ja sellest, et kehalisest puudus seepärast, et õppis õhtul kaua ja lihtsalt ei jõudnud minna.

Vanem poeg käis koolis ja jalgpallis nagu ikka. Muul ajal kehastab meil siin kohalikku tervet mõistust. (Kuigi sellest jääb mõnikord väheks.) Õhtul lahendas matemaatikaülesandeid. Palus appi ka koju jõudnud õe. Kui jõudis õe peika, siis tema samuti.

Noorim käis täna klassiga kinos, päeval koju jõudes mängis vist peamiselt erinevate ekraanide ees mänge – trenni tal täna polnud. Kui ma ise aga õhtul trennist tagasi jõudsin, tuli laps väga süüdlasliku näoga ja lasi mul lubada, et ma ei pahanda. Väikevennal oli juhtunud pajakindaga õnnetus. Ta ei saanud pahandada. (Pajakinnas oligi juba vana.) Kõigil juhtub, seletas laps ise, isegi sinul. (Kuigi väga harva.) Ainult isal ei juhtu kunagi selliseid asju.

Jah, olgu mis, on – isa olen ma lastele valinud täiesti pajakindakindla.

Õhtul luges Väikevend Harry Potterit – neil on viimane kohustusliku kirjanduse raamat omal vabal valikul ja Väikevend ei võta siinkohal riske.

Kümme aastat tagasi olid veel elus Papa, kass Siisi, Vanamemm ja Eesti kroon.

Ma ise olin noorem, lootusrikkam ning mul polnud juhilube.

Nüüd on perekonnas Kõrrekese peika, ja isetekkelisel moel on lisandunud kassid Nurr Siidikera ja Kuki-Galileo.

Ega muud ei olegi eriti juhtunud. Kümme aastat pole muidugi teab mis aeg ka.

 

 

Elust siin, sellel kevadel

Lugesin täna lasteraamatu arvustust ja tundsin selgelt – kui kahju, et ei olegi kedagi, kellele sellist, tundub, et suurepärast, raamatut ette lugeda.

Siin ei ole enam üldse sageli kedagi. Või kuidas võtta.

Kõrreke on kas kummaski oma kahest koolist, harjutamas, sõpradega või peikaga. (Enamasti peikaga.)

Väikevend on liiga sageli nutiseadmetes, kuigi – õnneks nüüd ilusate ilmadega ikka väljas ka. Jalgpalli mängimas näiteks.

Suur Vend on kas trennis või vaatab kodus jalgpalli. Nädalavahetusel tuli küll minu ja Väikevennaga hiina toitu sööma, kuid kinost  (jänestefilm), keeldus.

Aga õhtuti on meil jah sageli selline rutiinne kahekesiolemine – tema vaatab jalgpalli, mina triigin. (Kumbki tegevustest ei näi lõppevat.) Muidugi mulle meeldiks rohkem, kui ta õpiks – näiteks matemaatikat. Kuigi, jah, ega me siis vist nii palju ei saaks räägitud.

Ilm oli täna hingekriipivalt ilus, nagu esimesed tõeliselt soojad kevadpäevad ikka. Tahtsin kuhugi kodust välja. Jalutasin natuke kesklinnas, käisin kunstinäitusel. Pr Hagen-Schwartzi pildid mõjusid hästi. Me olime ju Kõrrekesega (vist üleeelmisel) suvel temaatilist teatrietendustki näinud, seepärast tundus, nagu kohtuksin mõne vana tuttavaga. Silmad autoportreedel olid väga selge vaatega. Ja Itaalia maastikud olid imelised!

Midagi ilusat ikka.

Õhtul käisin vesivõimlemas – seal oli asendustreener, kes kasutas võigast üheksakümnendate eesti popmuusikat (kuigi trenn ise oli vist päris hea). Seejärel läksin oma tütrele rongijaama vastu (tuli pealinnast orkestrilaagrist ja  kontserdilt).

Pärast valmistasin poistele süüa – tegin sooja süüa õhtul seetõttu, et lõuna ajal polnud kedagi kodus, kes oleks süüa tahtnud. Kõrreke ei soovinud süüa. Isegi pealelõunaselt jalutuskäigult toodud linna parimat porgandikooki ei soovinud!

(Mõnikord tahaksin tegelikult väga ikkagi lasteraamatuid ette lugeda või mänguasjamuuseumisse minna…)

 

… rõõmud jäävad

Mõne koha pealt saan ma ikka targemaks ka. Näiteks ei hakanud sel aastal kedagi utsitama mune värvima – kui on ette näha, et mingit vaimustust selline ettepanek ei tekita, ei ole vaja ennast üles ärritada. Keetsin lihtsalt nii valgeid kui pruune mune ja hommikukseks pidulikuks kiluleibade kõrvale koksimiseks sobisid nad väga hästi. Leidsin veel hommikulauda viimase Valgevenest toodud meelõhnalise vahaküünla. Ning Suur Vend selgitas meile munakoksimise füüsikat – tähtis ei ole, kummalt munalt tuleb löök, jõud olevat ikka samasugune. Igal juhul jäi tema muna terveks. Pashat ma ka ei teinud – poisid seda ei armasta – vaid piirdusin tavalise kohupiimakoogiga. Ning lõunat sõime hoopis koos vanaemadega väljas.

Mis oli tore mitmes mõttes. Esiteks ei pidanud ise süüa tegema (mis võiks üks piduliku päeva mõte ju ollagi), teiseks rõõmustasid vanaemad kõiki lapsi suure šokolaadiga (mulle oli samuti šokolaad) ning kolmandaks – sain Vanaemalt paari ta enda kootud sokke. Esimesed tema poolt mulle kootud sokid. Ma ju tunnen teda napid kakskümmend viis aastat, tõesti, ega siis sokke saa mõnele suvalisele inimesel kududa! Ma olen liigutatud ja tunnen end kvalifitseerunumana kui eales varem.

Tore oli ka see, et teatrikohviku ettekandja tundis Mammas ära oma klaveriõpetaja. Ettekandja oli lisaks kõigele veel ka Mamma klassiõe lapselaps. Taaskohtumine oli rõõmustav, sisaldades nii kallistamist kui ka telefoninumbrite vahetamist.

Jutt läks lastaiamälestustele. Mamma meenutas oma viimast lasteada Karlovas, ühes majas, kus praegu on erakliinik. Allkorrusel olid lasteaiaruumid ja üleval kasvataja eluruum. Kui Väiksel Mammal ei tulnud lõuna ajal und, siis viis kasvataja ta üles oma korterisse, võttis sülle ja lasi tal klaverit mängida. Huvitaval kombel olid kõige negatiivsemad lasteaiamälestused mu enda lastel. Kõrreke mäletas, kuidas üks poiss sai pahandada, kuna oli karu joonistanud nii suurena, et kõrvad ei mahtunud paberile ära. Suur Vend oli saanud pahandada, kuna oli talvepildile joonistanud päikese. Ja Väikevend pandud karistuseks selle eest, et ta magama ei jää, teise tuppa alukate ja särgiväel seisma. (Kindlasti aitab see juhul, kui laps ei jää magama…) Minul endal on lasteaiast väga helged mälestused – mitte niivõrd üksiksündmused, aga mul olid noored ja rõõmsa meelega kasvatajad (lasteaed ise oli kah just avatud!), ilmselt kontrastiks kodule, kus olid tõsimeelsed, ranged ja suhteliselt eakad vanemad.

Ainult Vanaema ei rääkinud midagi lasteaiast, küll aga jutustas meile telekast nähtud Prillitoosi ümber.

Oli meeleolukas lõunasöök.

Õhtul vestlesime Suure Vennaga ning Väikevend luges läbi kohustusliku kirjanduse. Bert meeldis talle seejuures vähem kui poisid Pal-tänavalt. Aga kõige kõrgemalt hindab ta siiski viimast kohalikku linnakirjanikku.

Täna peale tööd sattusin kogemata ka kaubamaja päevadele. Ma üldiselt hoian alati sedasorti asjust kaugemale, aga läksin õpilastele teatripileteid välja ostma ning nii see siis juhtus. Ning ei teagi, kuhu nüüd silmi peita, kuid ostsin endale teksakleidi. See riidehilp on mulle alati seostunud keskeaga. Ongi  siis käes?