Kollane siidpael ümber

Minu jaanuar oli küll väga kirju. Ma jõudsin:

*hankida torumehe ja lasta tal paigaldada uue boileri;

*viia lapse teaduslaagrisse ja saada kätte EMOst;

*teha tööd ning tunda süütunnet, kuna mulle tundub, et ma peaksin rohkem tööd tegema;

*teha koduseid majapidamistöid ning saada kuu lõpul visteerima tulnud härralt hävitav hinnang – talle tundub, et ma peaksin rohkem panustama majapidamistöödesse;

*käia päris rohkelt zumbatamas ning tunda sellest väga suurt lõbu, hoolimata asjaolust, et mul puudub rütmitunne ning sammukombinatsioonid ei jää hästi meelde;

*kuulata suurepärast fagotimängijat;

*käia vaatamas Cocod ja olla sellest pisarateni liigutatud – no nii hea film oli, mis sest, et laste-;

*lugeda läbi Serafima ja Bogdani ja nentida, et oli veel värvikam, mõjuvam ning sügavam, kui ma enne lugema hakkamist arvasin (kuigi keeletoimetaja puudumine oli kohati ikka päris valus);

*sõita pealinna õppekäigule ja kohtuda väga igava tädi ametnikuga ning veel igavama Tiidu-nimelise parlamendisaadikuga;

*kuulda hüpersupermegaägedat uudist oma endise õpilase kohta;

*saada aasta vanemaks. Selle käigus sain rohkelt kollaseid lilli, mis on mu lemmikud. Koduste tulbikimp oli kinni seotud kollase siidpaelaga. Kaardid olid joonistanud nii Kõrreke ja ta peika kui ka Väikevend. Härralt sain uued kojamehed koos paigaldusega (lisaks veel lambipirne). Käisime kogu perega teatrikohvikus lõunal. Töö juures pidasin sünnipäeva järgmisel päeval ja sain veel lilli, kommi, kallistusi ja sünnipäevalaulu. Ühe punase pastaka ka.

Kuu algul oleksin ma peaaegu olnud ka haige, aga mul polnud selleks lihtsalt aega. Ehk oligi nii parem.

Olen kõigi heade asjade eest tänulik. Vaasides on lilled ja kapp on šokolaadi täis. Veebruaris käin edasi zumbatamas, püüan teha rohkem tööd ja üldse. Kõige pimedam aeg on ju juba möödas ka.

Advertisements

Köietantsija autor, tervitused Ugandast ning muud asjad

Mida ma näiteks tegin reede õhtul, seda ma isegi mäleta. Aga seda, et tütar oli oma huuli värvinud ja läks sõbrannadega välja, mäletan küll. Mina tegin ilmselt seda, mida emad ikka teevad: triikisin pesu, vaatasin telekat. Aga seda, et ma pidin öösel tütrele kõigepealt Türile ja siis Raplasse järele minema, mäletan siiamaani selgelt. Olin läbi une väga nördinud – mis mõttes Türi ja siis Rapla, kas ta siis ise ei teagi, kus ta õigupoolest on. Millegipärast ei olnud ma autoga, vaid bussiga, ja seda ma pean ütlema, et bussiühendus Türi ja Rapla vahel jätab kõvasti soovida.

Tütar, kes tegelikult magas selleks ajaks muidugi oma voodis, oli näinud unes, et ma pahandasin temaga. (Muidugi pahandasin, mis asja tal sinna Türisse ja Raplasse keset ööd oli!)

Aga mida me tegime laupäeval, oli teada juba väga ammu. Ega MK siis ometi iga päev meie linnas esine! Kõrreke jättis isegi oma pealinna-esinemise ära (pidi orkestriga ühe loo mängima) – sest äkki ei jõua tagasi. Kui me sellest mõni nädal varem rääkisime, elavnes ootamatult ka Suur Vend.

MK? Kas te lähete?

Arvestades Suure Venna huvi muusika vastu – kui kooris laulmine välja jätta – olime me Kõrrekesega mõlemad veendunud, et Suur Vend ajab fagotikorüfee mõne jalgpalluriga segi. (Me oleks võinud muidugi teada, et Suur Vend ei aja kunagi jalgpallureid kellegagi segi.) Igal juhul selgus, et ka mu vanem poeg peab muusikakursuse läbimiseks külastama mõnd kontserti ning õpetaja oli just seda soovitanud.

Nii me siis läksimegi päris suure seltskonnaga – Mamma, mu vanemad lapsed, tütre peika ning ma ise. Kuna Mammal on nii kuulmise kui nägemisega probleeme, olin võtnud esimese rea piletid. Loomulikult sain Mamma käest pahandada. Parim olevat kümnes rida!

Aga see-eest oli Kõrrekesel vaade otse oma iidolile. See oli suurepärane muusika tõesti suurepärases esituses. Ja nagu kontserdielamusest üksi veel vähe oleks, siis Kõrrekese pilliõpetaja, kes mängis ise orkestris kaasa, võttis ta pärast lava taha ja laps sai oma Ma olen teie raamatut lugenud, herra Piibeleht, kaks korda koguni! südamelt ära öelda.

(Kavalehte ostma hakates selgus, et mulle oli lõuna paiku poes Uganda tuhandešillingiline kaheeurose pähe antud. Ilus münt on! Suure Venna kogus veel polnudki – ja tervelt kakskümmend kolm senti on ta väärt ka.)

Öösel nägin unes, et pidin õpilast klaveril saatma ja selgus, et ma ei oska klaverit mängida. Ma olin nii veendunud, et tegu on algava dementsusega, et ärkasin väga murelikuna üles. Siis hakkas mulle koitma, et ma polegi kunagi osanud klaverit mängida. Missugune kergendus!

Ootan huviga uusi öid, väga huvitav on viimasel ajal.

Aga üldiselt peab nentima, et aeg on jälle kohutava kiirusega möödunud. Kui nii edasi läheb, on varsti kevad käes.

 

Lõpuks saab kõik korda. (Või kantakse maha.)

Öeldagu mis tahes, igavalt see aasta alanud ei ole.

Kui uus aasta oli, nagu viimastel kordadel ikka, väärikalt vastu võetud, välja magatud ja oli saabunud argipäev – olingi parasjagu tööl vaikselt oma asju toimetamas – helistas mu tütar, kes teatas, et boileri tihendite vahelt lahmab vett. Jätsin töö kus seda ja teist, läksin koju, et veekraan kinni keerata, boiler elektrivõgust välja lülitada ning tualettruumi vaipkate rulli keerata.

Selle käigus tundsin, et olen haige. Kurguvalu ja ilmselt ka palavik. Ma ei hakanud tegelikult kraadima, sest mul poleks haige olemiseks nagunii aega olnud.

Samal õhtul kütma hakates mõistsin, et ka katlaruumis lekib.

Torumeest, kes meil tavaliselt on käinud töid tegemas, ma kätte ei saanud . Õnneks selgus, et peigmeestest on kasu. Mitte et Kõrrekese peika ise torutöid oleks teinud, aga ta vähemalt teadis torumeest.

Järgmiselt hommikul oleks tahtnud vaid pleedi all külitada ning kuuma teed rüübates SerafimatjaBogdani lugeda.

Mõtlesin, et viin Väikevenna teaduslaagrisse, toon kohalikust lennujaamast Suure Venna ja siis alustan haige olemisega.

Kui ma Suure Venna koju tõin, helises mu telefon ja selgus, et Väikevend oli teaduslaagris kukkunud ning viidud kiirabiga haiglasse.

Väikevend ise toru ei võtnud, sõitsin ise kohale. Väikevend lebas voodis, juhtmetega monitoride külge kinnitatud, kuid oli vähemalt teadvusel. Oli kukkunud suusahüppesimulatsioonilt. Diagnoositi põrutus ning tunnikese pärast võisin ta koju viia.

Õhtul sain Kõrrekese peikalt torumehe numbri ning järgmisel hommikul oli ta kohal ka. Boiler tuli küll välja vahetada, kuid katlaruumis oli õnneks vaja vaid mingit väikest jubinat.

(Juba Tjorven teadis, et torumehed teenivad roppu raha…)

Teisipäeval viisin remonti oma auto. (Kui juba mina kuulen imelikke hääli, siis ongi asi täiega imelik.) Seekord vahetati hammasrihm, õli ja süüteküünad ning remonditi õlileke. Imelikud hääled tulid piduriklotsidest ja see tehakse korda järgmisel nädalal.

Neljapäeval saabus lõpuks päev, mil Suur Vend soostus kohtuma matemaatika eraõpetajaga. Olen talle umbes seitsmendast klassist alates rääkinud, et võiks. Tal võtabki uute mõtetega harjumine pisut aega. Kui neiu eraõpetaja (Kõrrekese tuttav bridžiklubist) oli käinud, tuli Suur Vend ja teatas toonil, nagu tema oleks ammu meile rääkinud, et tahab eraõpetajat, kuid me pole kuidagi asja vajalikkusele pihta saanud: Saad aru, ta tegelebki tund aega minuga ja oskab mulle kõik ära seletada, millest ma aru ei saa.

Reedeks sain enam-vähem terveks. Olen juba selles eas, et terve olemine valmistab mulle suur rõõmu.

Ja seda veel ka, et oskan hinnata – kui hea, et on olemas inimesed, kes oskavad remontida boilereid ja torusid ja teavad, mida tähendavad imelikud hääled autos. (Järgmisel nädalal külastan hambaarsti!)

Väikevend tunneb end juba ammu reipana.

Väljas on talv kätte jõudnud.

 

Algaja mürsiku talvevaheaeg

Väikevend küsis täna, kas ei tundu, et aeg läheb kiiresti. Ja kuidas veel!

Jõuluvaheja tulles oli Väikevend oma soovid väga täpselt sõnastanud. Emalt sooviti kõrvaklappe (et vanem inimene oskaks õigeid valikuid teha, saadeti igaks juhuks ka veebipoe link), jalgpalli ja natuke raha, isalt nerfipüstolit. Vanaemad kingivad nagunii raha. Raha läheb vaja oma korraliku geimerarvuti komplekteerimiseks.

Jõuluajal saab muidugi perega koos olla ja head süüa. Mamma teeb hane ja. Kui veab, lubavad nad ka küünlad põlema panna. Surnuaial oli tuul, seal väga ei saanud, aga ruumis nad ikka lubasid. Loomulikult sai Väikevend jõuluks kõrvaklapid (need õiged), uue jalgpalli, nerfipüstoli, kommi ja piparkooke (Väikevend eriti piparkooke ei söö ja jagas need perekonnale laiali), no ja raha ikka ka. Kingituste eest Väikevend laulis ja tegi plaksuga kätekõverdusi.

Vana-aasta õhtul sõitis Väikevend ema ja rongiga pealinna. Õde oli koos pilliga juba varakult teele läinud. Raudteejaamast jalutati tädi T ja tema koerte juurde. Koerad, siin ma olen! sõnas Väikevend tädi T maja ees. Kas saab inimesel rohkem vedada – tädi oli just koertega jalutama minemas. Tädi T juures söödi ning pärast pani tädi veel kaasa hiiglasliku kommikarbi.

Siis mindi koos ema ja kommikarbiga kontserdimajja. Seal oli õel orkestiga esinemine. Loomulikult on see väga uhke tunne, kui just sinu õde sellises kohas pilli mängib! Juurde näidati veel pilte metsast. Väga huvitav oli mõelda, mismoodi need pildid ja filmid üles võeti. Kui oli näiteks drooni kasutatud, tuli igaks juhuks ema müksata – et tema ka aru saaks. Pärast plaksutati kaua, ja seal oli samuti oli Väikevennast abi. Kes muidu emale õiget plaksutamistehnikat näitaks?

Peale kontserdi lõppu tuli kiirest rongijaama minna, et aastavahetuseks koju tagasi jõuda. Õel oli rongijaamas peika vastas. Tal oli väga ilus müts… või oli see vihmavari…

Kodus oli venna juba liha ahju pannud. Uue aasta tulles koguneti tänavale, et naabritele head uut aastat soovida ja pokaale kokku lüüa. Üheskoos lasti õhku ka ilutulestikud. Väikevenda kahjuks ei lubatud neid süütama, kuid see-eest oli ta koos emaga poes käies nuiapalunud senikaua, kuni ema ostis väikese komplekt paukhernestest, säraküünaldest ja muust sellisest. Väikevend lubas pühalikult, et ta võib paukherneid kõigi pereliikmetega jagada, ning ema ohkaski lõpuks, et ega üle kaheteistaastased vist selle vastu huvi ei tunnekski… Pereliikmetest ei tundnud huvitaval kombel keegi paukherneste vastu huvi.

Uusaasta hommik oli selle poolest imelik, et ema tahtis Viini uusaastakontserti vaadata ja Simpsonid pidid ootama. No kontserdi teiseks pooleks läkski ema Mamma juurde, siis sai uut aastat korralikult alustada.

Kui ema tagasi tuli, ja esmalt lõunaks pastat keetis ja õhtuks ka magustoitu tegi, võis eluga juba päris rahul olla. Ega uue aasta magustoit ole niisama, see on ikka ennustamisega. Väikevend sai endale magustoidu koos metspähkliga, mis pidi tähendama, et ta saab metsikult rikkaks.

Magustoidu kõrvale nägi kogu perekond, kuidas eestlane Inglismaal värava lõi.

Ka muidu on aasta algus olnud täitsa tore – lisaks on käidud veekeskuses ja Väikevend on omale jõulurahade eest soetanud juba värvimuutva klaviatuuri. Suur juht ja õpetaja venna näol sõitis küll isa juurde. Seepeale tegi ema kohe imelikku toitu – keetis tatraputru. Väikevend ütles, et tema teeb endale natuke pastat. Sest äkki on ema tatrapuder nii hea, et ta pärast enam koolis tatart ei tahagi. Kas polnud kavalasti välja mõeldud?

Homme alustab Väikevend teaduslaagriga.

Kui see aeg ainult nii kiirelt ei läheks.

Nojah, head uut aastat igal juhul!