See nädal, kui sirel õitsema hakkas

Kui ma paar nädalat tagasi rattad hooldusesse viisin, pidasin plaani autovõtmed üldse ära panna ja igal poole rattaga sõita.

Tühjagi see nii läks. Ühe korra sõitsime Väikevennaga hommikul kooli, paar korda olen käinud trennis, mõned korrad poes ja kaks korda turul.

Eelmisel laupäeval ostsin turult tomateid ja värsket hapukurki. Palusin Tartu kuulsaimalt turumüüjalt Pjotrilt kuus kurki.

Kuidas kuus, imestas Pjotr. Sel aastal on moes kaheksa kurki! Ja tahtis mulle kohe ka seemnesibulaid müüa.

Sel nädalal oli Pjotr juba avaturul.

Aga see pole muidugi ainus kirjapanemist vääriv uudis.

Väikevend on kenasti maha saanud neljanda klassiga, kusjuures viimase õppeveerandi tulemused on paremad kui varasemad. Nii et kui härra laupäeval lapsi ja kodu hoidma saabus, otsustas ta premeerida Väikevenda kõige moodsama saadaoleva vurriga.

Kõrrekesel on veel arvestused ja metsaminek, enne, kui kooliaasta läbi saab.

Suurel Vennal on aga tunnid läbi ja eksamid ees.

Minul ka. Lisaks lähen veel klassiekskursioonile. Sestap siis ka härra lapsi ja kodu hoidmas. Pole vaja ilmselt öeldagi, et ta võtab oma missiooni äärmiselt tõsiselt.

Täna kärpis (õitsvaid) õunapuid, viis lapse Annelinna kaudu muusikakooli pilli harjutama (rattaralli oli meil siin parasjagu), ostis jalgpallimeeskonnale sobivas koguses toitu, treis koos poistega sarapuuokstest grillvardad,  grillis suure osa jalgpallimeeskonnale mõeldud toidust ka ära, leidis, et meile oleks koju vaja suuemat külmkappi ning lõpetas just Väikevenna instrueerimise teemal kuidas mitte välja surra ja missugusesse ülikooli tasub õppima minna.

Maja ees hakkas õitsema sirel.

Advertisements

Loetud hommikute aegu

Ma olin ära unustanud, et väljas võib nii soe olla, nagu ta meil just parasjagu on.

Argihommikud enne kooliaasta lõppu on tegelikult täpselt loetud. Iga jüts teab une pealt, palju veel vaheajani jäänud on. (Saladuskatte all öelduna: eks õpsid teavad seda ka.)

Siiski: valgega on lihtne tõusta. Valgega on ka lihtne keset ööd ärgata ja enam mitte magama jäädagi. Kui rõduuks on lahti, kuuleb lindude hääli ja üksikuid möödasõitvaid autosid ja seda, kui naabrite noored tulevad keset ööd kambakesi koju ja on väga lõbusad.

Aga see pole olnud ainus, mis möödunud nädalast üles tähendamist väärib.

*Väikevend on õppimises olnud päris tubli. Nagu ta ise ütles: ma arvasin, et saan eesti keele tasemetöös kõige rohkem 83%, aga sain 84. Seda ma küll poleks lootnud.

*Suure Vennaga koos ajaloo õppimine päädis samuti tulemusega hea, ning mu vanem poiss tegi eksperimentaalselt kindlaks ka selle, mida ta ammu kahtlustas: nende õpetaja armastab pikki vastuseid, aga loeb ainult algust ja lõppu. Nii kirjutanud ta USA ja Jaapani võrdluses, et viimases on samuraid ja haikud, aga esimeses mitte. Õpetaja ei märganud midagi.

*Ka tema on väsinud. Nii unustas ta spordipäeval staadionile oma isa Meerikamaalt toodud vaansid ning nentis, et nüüd on ta ainsad jalatsid talvesaapad ja jalgpalliputsad. Sobrasin natuke jalatsikirstus ja otsisin välja ka plätud. Ta pani need jalga ja läksime staadionile. Kahjuks oli härra Meerikamaalt tõesti kobedad vaansid toonud, nii et keegi oli nad ilmselt juba ära võtnud. Läksime lähedalasuvasse jalatsipoodi ja ostsime uued ketsid. Odav lõbu see täismehe-mõõdus jalanõude kaotamine just pole.

Kui poiss viisakalt täh ütles, palusin ka temalt teenet. Tehku Väikevennale selgeks, kui äge koht on ERM. Et siis ma saaksin ta muuseumiööl ka sinna viia. Suur Vend võttis missiooni tõsiselt.

*Ma ei teagi, kas see lõppkokkuvõttes oli hea mõte. Rahvast oli umbes nagu laulupeol. Siiski – üks asi meeldis Väikevennale väga – nimelt nägime ära Kõrrekese peika. Ka nemad olid tulnud ERMiga tutvuma. Väikevend surus tal kätt ja esitles ennast. Väikevennale meeldis õe peika rohkem kui ükski eksponaat. Pärast läksime Väikevenna tungival soovil botaanikaaia kasvuhoonetesse. Ka seal oli palju rahvast, ja enne, kui taibatagi jõudsin, oli Väikevend mind kättpidi kõrgustesse konvoeerinud. Huvitav, kui palju inimesi need konstruktsioonid ikkagi kannavad? mõtlesin ma. Õnneks meenus Väikevennale, et alumisel korral väikese veesilma juures on kilpkonnad.

*Ah jaa, reedel käisime Kõrrekese ja Mammaga kohaliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdil. Ma oli ääretult skeptiline: alguses oli väga kaasagne muusika ja lõpus orelisümfoonia. Kaasaegne muusika meeldib mulle väga valikuliselt ja orel paneb pea valutama. Aga kõik oli üle ootuste. Esimene lugu, noore helilooja teose esmaettekanne, mõjus oma keelpilliosas meditatiivselt (kuigi meditatsiooni katkestasid – vabandan obstsöönsuse pärast! – puhkpillide purtsatavad peeretused).  Teine – kaasaegse šotlase löökpilliteos – oli tõesti väga huvitav ja meisterlikult esitatud. Ja orelisümfoonia oli täpselt nii võimas nagu nimi ütleb. Minul ei hakanud pea valutama ja isegi Mamma jäi kuulduga väga rahule.

*Mis veel? Suur Vend õpetab kass Kukit putukaid püüdma. Kõik ta riided on kassikarvu täis ning ta kurdab, et kass ei saa aru, et ta peab kõigepealt otsa peale tegema ja alles siis sööma. Tema hakkab kohe sööma ja putukad saavad enamasti plehku. Kui lõpuks asi õnnestub, löövad mõlemad rahulolevalt nurru.

*Poisid niitsid vabatahtlikult muru ära. Suur Vend alustas, aga kui Väikevend samuti niita tahtis, oli ta suuremeelne.

Ühe nädala jagu hommikuid veel.  Ma loodan, et keegi enam midagi ei kaota ning kui Kõrreke oma peika ka sel nädalal külla kutsub, on põhjust ka sel nädalal tuba koristada. See võiks siis ju täitsa harjumuseks saada!

Tavaline harmooniline õhtu

Reet, sellest, kui harmooniline meie elu siin tegelikult on, ma kohe räägin.

Täna, kui jõudsin töölt koju, sõnas Suur Vend: Kuki oli täna tubli, ainult natukene ajalehe servast on näritud.

Jah, võrreldes tavapärase olukorraga, kus ma uurin tapeeditükki ning püüan kindlaks teha, missugusest seinast see pärit võiks olla, pole Äripäeva näritud nurk kõneväärtki.

Suur Vend küsis veel, kas ma saan tal aidata oma arvutis keemia esitlust teha ja pärast ajaloo tööks õppida. Olin küll mõelnud Zweigi filmile – aga noh, hüvasti, Euroopa. Tere tulemast kordamisküsimused.

Kuni me viimistlesime keemia esitlust, oli Kõrreke jõudnud koju, söönud ning jäänud magama. Ta väitis, et tal probleeme pole ning magas edasi.

Vahepeal helistas Mamma ning kurtis, et kass ei harju kuidagi korteriga ja sellega, et enam õue ei saa. Käib ringi ja karjub.  Mu kõrval istus märtriilmel mu vanem poeg (Ma õpiks küll, kui lastaks!)  ja telefoni otsas Mamma, kes on kasside küsimustes alati paljusõnaline.

Seejärel pistis pea ukse vahelt sisse Väikevend, kellele meenus eilsest külmkappi jäänud pool arbuusi. Kuni mina kööki jõudsin, oli Väikevend jõudnud arbuusi lahti lõigata. Isegi Suur Vend võttis tüki.

Kuni me tutvusime Hallsteini doktriini ja sotsiaalse turumajandusega, jäi oma toas magama Väikevend. Ta oli vähemalt magamisriietes, nii et ma ei kontrollinud, kas tal hambad said enne pestud. Homseks jäid ka pidulikud riided valmis panemata.

Siis kuulasin veel Suure Venna aruannet kasside õues käimise kohta – ta väidab, et Nurr saab aru, kui talle õues öelda, et mingu otsigu Kuki üles. (Ilmselt oskab Suur Vend lihtsalt kasside keelt.) Ka Suur Vend on kasside küsimuses tavatult jutukas.

Aga emadepäevaks Väikevenna poolt toodud ja närtsima määratud roosid turgutasin juba eile üles puhtalt dopinguga, ostsin nimelt poest lõikelillede säilitusainet. Tegelikult on kollased roosid ühed mu lemmikud. (Nagu enam-vähem kõik kollased lilled.) Kass Kuki pole neid veel märganud – pärast seda, kui ta oli nad ümber ajanud ja ma vaasi kapi otsa tõstsin.

Kõik magavad peale Kuki, kes arvas, et põrandapesu toimus puhtalt tema meelelahutuse (ning mitte põrandale läinud arbuusimahla) huvides. Igal juhul on põrand puhas ja lapsed magavad.

Nii et vähemalt südaööks on kõik äärmises harmoonias.

Mamma kolimine

Mamma on ikka osanud inimesi üllatada. Möödunud jõulu ajal ta teatas, et on otsustanud maja müüa ja väikesesse korterisse kolida. Mis oli tegelikult ju mõistlik otsus, kuigi, nagu mõistlike asjadega teinekord ikka, omamoodi ka kurb.

Mamma kolis nimelt viimati aastal 1961, kui ta mehele läks.

Maja müümine käis kiiremini, kui Mamma oli arvestanud. Mammal oli ju ka ülinunnu majake suure aiaga.

Nüüd jäi üle leida Mammale uus kodu.

See polnud üldse lihtne, kuigi näiliselt oli väikeste korterite valik suur. Alguses me arvasime, et Mamma kolib sellisesse Tartusse, mis on väike puust linn. Õige pea sai selgeks, et Mamma siiski ei soovi sellisesse Tartusse kolida. Ta ise seda enne ei teadnud, aga tegelikult oli tal vaja siiski sellist kohta, kus korter on aus ja hea.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, millel polnud kasutusluba.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis asus 8. korrusel.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis oli lihtsalt nii odav, aga mis talle tegelikult ei meeldinud.

Mamma oleks peaaegu ostnud korteri, mis oli nii peenelt remonditud, et lambipirni vahetamisega poleks ta ise hakkama saanud.

Lisaks käis Mamma vaatamas korterit, mis oli väga kena, kuid ärasuitsetatud.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli imelise asukohaga, kuid kommunaalmaksud olid kõrged,  trepikoda kõle ja päikest sinna ei paistnud.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli samuti imelise asukohaga, kuid mille toad olid teravnurkadega.

Veel käis Mamma vaatamas korterit, mis oli hele ja päikseline, imelise askohaga, kuid kus WC oli koridoris kahe korteri peale.

Mamma ei käinud vaatamas ühtki päris uut korterit, kuna leidis, et need on liiga kallid.

Aga kui ma Mamma korterit portaalis nägin, tundsin ma selle kohe ära. Ma ise olin tol hetkel Brüsselisse sõitmas, aga ma teadsin, et see sobib Mammale ideaalselt. Kui ma oma väikeselt reisilt tagasi tulin, oli aeg notari juurde juba aeg kinni pandud.

Mamma leidis kena korteri, bussipeatuse ja poe lähedal, läbi maja planeeringuga, maitseka remondiga.  Seal on ka väike rõdu, kuhu Mamma lubas tomatitaimed kasvama panna. Paar maja edasi elab Mamma eakaaslasest täditütar.

Mamma ja Saba kolisid eile sisse. Nagu uute algustega ikka, on tunded segased. Ühest küljest on Mamma majast lahkumisest kahju – teisalt – väikeses kenas korteris on ju palju lihtsam. Mamma oskas ootamatult hästi võtta kaasa vaid kõige vajalikuma.

Üle jäi nii maale, mööblit, raamatuid kui ka klaver. Papa kappidest tuli välja suures koguses akordione. Mina võtsin Seiklusjutte maalt ja merelt, Papa ema päevikud, suure seinakella ja üleskeeratava karu (mis kahjuks enam üles ei keerdu). Kõrrekesega koos otsustasime võtta ka klaveri.

Mamma võttis vaid elu- ja magamistoamööbli,  mõned lemmikraamatud, mõned pildid, mõned potid mulda tomatite jaoks ja kass Saba.

Ütlesin Mammale, et ta võiks ju nüüd veel kuhugi reisida. Mõni unistuste koht on tal ju kindlasti. Jah, tunnistas Mamma, Norrasse tahaks tõesti.

Lubasin, et tuleksin temaga kaasa. Peale järelemõtlemist leidis Mamma, et reis oleks vist ikka liiga kallis.

Ja siis küsis veel, rohkem iseendalt: Äkki oleks pidanud siiski ühetoalise korteri valima?

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA