Vitaalne vanainimene, täiesti oimetu

Mõni aeg tagasi ütles mu tütar Kõrreke, et tahab ka kunagi samasuguseks vitaalseks vanainimeseks saada. Samasuguseks selles mõttes, et nagu mina.

Aga praegu, esimese puhkusenädala lõpus, tunnen ma end ausalt öeldes täiesti oimetuna.

Nädal algas jaanide ja härra saabumisega. Härral oli kaasas uus jalgratas Kõrrekesele, kelle armas sõiduvahend kuu aega tagasi otse koduaiast oli häbiväärsel kombel ära varastatud. Aga igal õigel mehel – ning seda härra kahtlemata on – on alati mõni naistejalgratas igaks juhuks tagavaraks olemas. Endise rohelise asemel on lapsel nüüd siis punane iludus. Lisaks jalgrattale oli härral kaasas palju head nõu.

Aga kõigepealt olid jaanid. Esmalt sõprade juures koos päris tulega ja nii. Isegi Suur Vend osales seltskonnamängudes. Siis oli aedlinna-variant. Vanaemade ja koduse grillimisega. Lõpuks näidati ette ka merisiga ja tunnistused.

Ühel hommikul käisin metsas ka. Vaatamas, kas kukeseeni juba on. Kukeseeni põhimõtteliselt eriti ei olnud.  Leidsin neliteist nupsikut ja helistasin tütrele, et ta võtaks viimased eelmise aasta omad sulama.

Siis jõudis härra lammutada liivakasti, planeerida Väikevenna toa remonti, pügada heki, sireli- ja sarapuupõõsad, õpetada mind pesu pesema, nõudepesumasinat täitma ja  põhjakõrbenud potte küürima,  kartulite kurnamisest ja laste kasvatamisest rääkimata. Pesunööri lõikas ka läbi, aga see oli ilmselgelt vale koha peal. Samuti tehti tihe graafik järgnevaks nädalaks.

Hetkel sain küll pisut hingetõmbeaega, kuna härral oli seisme maa ja mere taga pisut asjaajamist ning sinna ta paariks päevaks suundus, võttes kaasa vanima ja noorima lapse. Keskmisel oli edasilükkamatuid asjaõiendusi staadionil ja sinna ta tänaseks ka kadus. Toitsin siga ja sügasin kassi ning tundsin end harjumatus vaikuses pisut veidralt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Joon vaikselt alla

Kui teised inimesed arvestavad aega kas sünnipäevast sünnipäevani või jaanuarist detsembrini või jalgpallihooaja algusest lõpuni, siis õpetajatel käib see ikka raudselt õppeaastate kaupa. Üks kooliaasta jääb kohe-kohe seljataha. Äratuskellaga ei pea vähemalt töölemineku mõttes enam niipea ärkama.

Puhkust on hädasti tarvis! Unustamine ja hajameelsus on juba mastaapsed. Unustasin oma pangakaardi parkimise eest makstes kaubamajja. Õnneks leidis selle üks mu lapsevanem. Kahjuks oli mul aga telefon hääletu peale ununenud ja ta ei saanud mind kätte. Noh, lõpuks sain kaardi ikka kätte.(Leidjal ei tarvitsenud selleks teha muud, kui kolm vastamata kõnet ja kaks sõnumit…) Järgmisel õhtul unustasin, et pidime sõbrannaga õhtupoole kokku saama ning unustasin jälle telefoni hääletule. Kõrrekese muusikakooli tunnistusest ma parem ei räägigi. Selle võtsin häbistatult Mamma pool kotist märkmiku vahelt kaks nädalat peale seda, kui ma selle Mamma käest saanud olin…

Muidu läheb meil kah hästi… Merisea puuri puhastan muidugi mina. Eks see ole paras pirakas ka. Aga nunnutavad kõik teised. Muuhulgas ka Suur Vend, kes tõstis loomakese täna hommikul oma voodisse ning oli äärmiselt üllatunud, kui merisiga tegi – hoolimata osutatud aust – ka seal seda, mida ta enam-vähem kogu aeg teeb. Õnneks oli nädalavahetusel nagunii linavahetus plaanis.

Kass Nurr Siidikera käib aeg-ajalt puuri kõrval lebamas. Sisse vaadata ta eriti ei julge, aga ilmselt on see ainus loom universumis, keda meie kass ei karda. Vähemasti, kui ta puuris kinni on.

Väikevend oli vahepeal kolm päeva loomasõprade laagris koos oma hea sõbramehe P-ga. Kolm päeva läksid kõigi jaoks kiiresti. Väikevend läks sinna longates, kuid naases haavaga käes. Oli näinud konna, joonistanud varsakapja, ujunud ning isegi, kui ma nüüd õigesti aru saan, söönud piimasuppi. Ka kaasavõetud voodilinad oli meeles tagasi tuua. Tõsi küll, kasutanud ta neid polnud, küll aga pannud nende vahele liivased plätud. Nii et õnneks ei ununenud ka plätud maha! Aga see-eest märjad ujumisasjad oli meeles olnud eraldi kilekotti panna, nii et nuriseda oleks patt.

Kõrreke, tema oli täna oma kooli lõpuaktustel tušši mängimas. Ma arvan, et ta on rohkem aktustel esinenud kui nende kooli direktor (viimane ju vahetus paar aastat tagasi). Täna pidas veel üheksandikele kõne ka. Seks puhuks ostis endale koguni uue kleidi.

Homme – või kui nüüd kella vaadata, siis juba täna – lõpetavad ka meie kooli noored, ilusad ja targad inimesed. Sel aastal piirdus minu kokkupuude üheksandikega küll lõpueksamite parandamisega, kuid lähen ja plaksutan kõigile hea meelega. Ja sellega saab kooliaasta läbi ka.

Mu armas juuni

Mul pole ühelgi aastal olnud teha juunis nii palju tööd kui sel suvel. Ja puhtobjektiivselt on juhtunud päris mitu jama, õnneks küll auto ja mitte inimestega, aga ometi – narr küll! – ma tunnen, et need väikesed juunikuised rõõmud mu igas päevas varjutavad nii mõnegi suurema ebameeldivuse.

Hea on see, kui võid ärgata ning ei pea minema kedagi äratama, esmalt härraste palvetega ning seejärel kurja korokodillina. Igaüks ärkab omas rütmis. Mina ja Väikevend oleme enamasti varajasemad, Suur Vend ja Kõrreke naudivad hommikust voodisvedelemist pikemalt.

Kui ma viitsin, siis ma keedan putru. Kui ei viitsi, leiab igaüks ise võileivamaterjali või krõbuskid. Mõlemat moodi on hea. Lahendan ära Päevalehe sudoku.

Kui on päikesepaisteline argipäevahommik, sõidan ma rattaga tööle. Kui on nädalavahetus, siis näiteks trenni või turule. Turule võib sõita ka peale tööpäeva. Suvine turg on raudselt mu kõige-kõigemate lõhnalemmikute hulgas! Maasikad, tomatid, maitseroheline, värske kartul ja hapukurk! Kõigest sellest saab imelise lõunasöögi.

Mõnikord sõidan läbi kesklinna. Kaubamaja eest ostan eriti heal päeval endale kimbu lilli. (Täna sai rukkililled küll Mamma.)

Kodus võtan nööri pealt maha õues kuivanud pesu. Heal juhul, ja neid häid juhuseid on viimasel ajal päris palju, on seda teinud juba tütar.

Kodus on aega mängida lastega lauamänge – Katani asustajad on sõltuvusttekitav! – ajada niisama juttu, lugeda raamatut, vaadata, kuidas Väikevend treenib meriseaga hüppeid.

Ilmselt tuleb millalgi päeva jooksul käia ka jäätise järel. Või küpsetada rabarberikook.

Täna korraldas Mamma aiapeo. Hernesupp, ahjukana, rabarberikook, jäätis, täidetud munad. Siis tulid kotletid, aga neid ei jõudnud mitte keegi süüa. Meile pandi kaasa veerand rabarberikooki ja viisteist kotletti. Mamma rabarberikook on muidugi klass omaette!

Terves linnas kõik õitseb ja lõhnab ja noored ilusad inimesed jalutavad käest kinni.

Uskumatult armas aeg, minu juuni!

Pilves, selgimistega

Pilves, selgimistega on meil siin kahe teismelise ning ühe sihikindla kaheksasega majapidamises.

Helgemad hetked on siis, kui telekast näidatakse jalgpalli. Ja öösiti on ka täitsa rahulik. Või kui meesteismeline on parasjagu klassiekskursioonil.

Kuigi. Möödunud nädalal pidin kahel korral panema äratuskella Suure Venna pärast – üheks ööks, kui ta pidi klassiekskursioonile minema, ja teisel, kui ta sealt tuli. Ja siis veel üks peaaegu-et-öö, kui ma läksin otsima oma tütart. Kes oli kell üle viie tunni tagasi läinud lauamänguõhtule ning veerand üksteist ei olnud endast teada andnud – ja telefoni ka ei võtnud. Õnneks leidsin lapse sealt, kus ta olema pidi ning ilmselt põhjustasin ka mõningast piinlikkust.

Aga peaaegu et normaalselt saab meesteismelisega vestelda, nagu öeldud, jalgpallist. Kui siin ühel õhtul oli Meistrite Liiga finaal, olin ma täies sõjarelvis. Varustatud hunniku triikimist vajava pesuga – ja informatsiooniga, mida ma olin paar päeva varem saanud ühelt oma kooli kaheksandikult (kes oli minu klassi mängudel kohtunikuks). See poiss rääkis mulle kõik ära. Kelle poolt tuleb olla ja kelle lepingusse on kirja pandud, et ta ei tohi vastaseid hammustada. Kahjuks ei võitnud küll õige meeskond, aga muidu, võiks öelda, me isegi vestlesime.

Seevastu järgmisel hommikul selgus kurb tõsiasi – Suur Vend, kes paar eelmist aastat oli – küll mõningase vinguga, aga siiski – aias muru niitnud ja teinud seda täiest tasuta, keeldus sel aastal niitmast. Sest isa lubas niitjale maksta ning summa oli lapse meelest liiga väike. Ja sealsamas üllatas ta mind täna, pakkudes end täiesti vabatahtlikult jalgpalli vaheajal nõudepesumasinat tühjendama. (Võib olla tuli see ka sellest, et Eesti juhtis parasjagu Soome vastu?)

Mul on olnud mõnel õhtul küll tunne, et tahaksin väga jonnida. Aga mul pole kahjuks sobivat publikut.

Aga täna ostsin ma Kõrrekese ettepanekul meile Katani asustajad. Ja meil oli lõbus hiline õhtu koos kõigi nende lammaste ja röövlite ja muuga. Väikevend võitis (nagu ikka). Uued mängud pakuvad alati palju lõbu, seda enam, et meil on Kõrreke, kes viitsib ka reeglid läbi lugeda. (Ning on suurt osa uutest mängudest ka lauamänguklubis mänginud.)

Suur Vend meiega ei mänginud. Jalgpall ju!

Viigiriiete päev ka läbi

Viimane koolihommik algas suuremat sorti jonniga. Kuigi ma olin Väikevennale õhtul riietuse välja otsinud: kraega särk, koolilips, viikarid, selgus hommikul, et ta polnud mõistnud, et peab need õudused tõesti ka selga panema. Lõpuks veenis teda siiski fakt, et me tuleme ja läheme koos ning autoga ning keegi muu peale koolikaaslaste sellises häbistavas seisukorras ei näe. Autos palus ta küll jonni pärast vabandust, kuid nentis, et talle kohe need viigiriided ei meeldi.Õnneks selgus koolis, et ka klassikaaslaste vanemad polnud mõistvamad olnud.

Koolist tulin suure hulga lillede, peamiselt piibelehtedega.

Lillevaaside kõrvale ilmusid ükshaaval tunnistused. Väikevend oli täitsa tubli, arvestades, et ta on meil juba selline, nagu ta on. Igal juhul oli toimunud positiivne muutus korraharjumuste ja käekirja osas. Ning Väikevenna õpetaja usub kaljukindlalt, et korrapärane käekiri on aluseks harmoonilise ja meeldiva isiku kujunemisele*. Nii et Väikevennal on siis alus pandud. Suur Vend… nojah, arvestades, et ta on meil just selline nagu ta on… ja tema eas… Siiski, jah, meie omadel oli see esimene kolm kokkuvõtvates hinnetes. Kõrrekesel oli kõik endine – vene keel neli, muidu viied.

Läksime üheskoos sööma, poisid tahtsid tingimata pizzat. Viisin Suure Venna trenni.

Kõrrekese tuba nägi välja, nagu põgenikelaagri köögi-, puhke- ja sööginurk, kust asukad on kiirelt evakueeruma sunnitud. Kas sa oma tuba pisut koristada ei taha, küsisin. Ei taha! vastas mu tütar muretult.

Minul on suur väsimus on peal. Eile sain enda klassi jalgpallitiimile kaasa elades korraliku lööbe – tundub, et sel aastal on päikeseallergia jälle hullem – ja muru sees elavad väikesed vastikud putukad hammustasid jalad sügelema.

Puhkuseni on veel kaks ja pool nädalat, ülehomme alustan suvetöödega.

Väljas on soe, aga tuuline. Tere maja on piibelehelõhna täis.

*Selle peale ütles sügisesel lastevanemate koosolekul üks arstist ema pisut häbelikult: Mina tean küll paljusid arste, kes on täitsa kenad inimesed, hoolimata oma käekirjast.

Kass, kes suhtus minu pildistamissoovi umbes samuti nagu Väikevend viigiriiete kandmisesse

Kass, kes suhtus minu pildistamissoovi umbes samuti nagu Väikevend viigiriiete kandmisesse