Hull aeg

Kui ma ütlen hull aeg, siis võib mõelda igasuguseid asju. Et näiteks hull lugu küll, kui istub teismeline tütarlaps ja tegeleb rahvusliku käsitööga, s.t tikib ristpistes Hello Kittyt. Aga mitte seda ei pidanud ma silmas – mis sest, et täna ise nägin.

Iga korraga talun ma kellakeeramist üha kehvemini. Unetundide arv on tegelikult sama, aga raske on hommikul ärgata. Aga isegi sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Tegelikult polegi hull, hoopis armas. Lastel oli täna koolis Oliveri etendus – nad valmistusid selleks ju mitu kuud. Etenduse lähenemisest andis märku kordade arv päevas, mil minult küsiti: kas sul on ikka meie etenduse aeg kirjas? Algul ehk kord-paar päevas, seejärel kolm-neli, lõpuks viis-kuus korda. Täna hommikul küsiti üle, kas Väikevend ka tuleb, kas ma tulen autoga – ja kui siis pealelõunal Suur Vend murelikult mulle otsa vaatas ning usutles, et ega ma pole unustanud, et täna on etendus – siis tekkis korra küll tahtmine teha suured silmad ja küsida vastu: aga mis etendus? Jätsin selle siiski tegemata. Loovisiksused on, teadagi, tundlikud, hakka sellist siis veel enne etendust häirima. Kui ma vastasin, et loomulikult ma tulen, pani mu vanem poeg mulle veel paar korda südamele, et ma kava ostmiseks raha kaasa võtaksin.

Etendust ma muidugi ei näinud. Sest keskmisest reast puupüsti täis saalist lihtsalt pole midagi näha. Aga Väikevend, kes põlvitades mu süles istus, ehk midagi ikka nägi. Pärast kodus laulis küll nii Oliveri kui ka Rikutud põngerjat vildakal teel (olgu küll, et mõningate improvisatsiooniliste elementidega).

Lapsed olid erakordselt tublid. Õpitud oli kõvasti – kõige pikem lauluproov kestis eelmise veerandi viimase reede pealelõunast laupäeva lõunani (ööbiti koolis). Kuipalju viimastel päevadel õppetööd toimus, ma parem ei uuri – muidu tekib mul liiga palju uusi küsimusi õppekava täitmise kohta. Minu meelest olid neil proovid terve see nädal nii kaks esimest kui ka kaks viimast tundi iga päev.

Natuke kurb on ka, ütles Suur Vend, kui ta täna õhtul magama läks. Vaestemaja lapse emailkauss ja puulusikas – Mammalt laenatud – seisavad tühjalt esikus. Õnneks jääb meile alles Tamme Times, kus Suure Venna Röövliluuletus sees. Mõned kaunid kunstid on justkui kaduvamad kui mõned teised.

Kõrreke, kelle panus piirdus seekord lastekooriga, lubas minna raamatukokku Oliver Twisti järele.

Advertisements

Pojalik hool

Kui ema on tuulepea, siis tasakaalu mõttes on hea, kui lapsed asjad kontrolli all hoiavad. Paar päeva tagasi teatas Suur Vend, et ta oli inspekteerinud suitsuandurit ning tuvastanud tühja patarei. Tõin poest uue, panin selle söögitoa lauale ning kui õhtul küsisin, oli patarei juba vahetatud.

Ja kassile andsime valuvaigisti ja ussirohu ka ära! Need asjad toimetati siis koos õega. (Ussirohu puhul oli kasutatud Kõrrekese leiutatud kassipasteeditaktikat.)

Hoolitsust ei tunne mitte ainult kass, vaid mina ka.

Eile läksin sõbrannaga lõunale. Kui ma paari tunni pärast koju jõudsin, tuli mu suurem poeg mind pühalikult uksele vastu võtma, otsekui oleksin ma ära olnud mitte mõne tunni, vaid mõne nädala.

Kallistusele lisaks küsis ta murelikult:

Emps, kas sa ikka kõhu said täis?

Selgelt ja vähem selgelt nähtavad asjad

Ma ei saa aru, kuidas see vaheaeg nii ruttu läbi saab, kurtis tütar Kõrreke. Tõdemusest õhkuvat hämmeldust ja õudust aitas muidugi mõnevõrra pehmendada asjaolu, et me viibisime parasjagu veekeskuse mullivannis.

Mis sa siis vastad lapsele selle peale? Küsimus oli muidugi retooriline, nii et selle peale sai vaid ohata, et nõnda läheb see kõigi vaheaegadega.

Kuidagi kiiresti on läinud jah. Mõned asjad on küll päris selgeks saanud.

Noh, ühel päeval sellesama olematult lühikese vaheaja alguses oli Kõrreke läinud sõbrannadega ujuma, Suur Vend batuudikeskusesse ning ma jõudsin vaevalt rõõmsalt mõelda, et näed, kui hea, et on olemas Väikevend, kui ukse taga koputas naabripoiss A ning kutsus sõbrapoisi õue. Kass pikutas Kõrrekese toas voodil – aga temagi ei tundunud suhtlemisest väga huvitatud olevat. Niisiis – lapsed ja kassid elavad oma elu. Ma küll teadsin seda kogu aeg, ma arvan, et ma teadsin seda isegi siis juba, kui Suur Vend oli veel aastavanune põnn, kes tuli tualettruumi ukse taha prõmmima, kui mina vajaduse sunnil teisel pool ust olin. Aga nii see ju käib. Kui tahad kedagi, kes truult otsa vaataks ja saba liputaks, võta koer. Lapsed ja kassid selleks ei sobi.

Teine asi, mida ma nüüd täpselt tean – milleks oli vaja koolis õppida vene keelt – mina kuulun ju veel põlvkonda, kes alustas sellega esimeses ning lõpetas kaheteistkümnendas. Nimelt on meil praegu telekas katki. Ja järele mõeldes sain aru, et ainus saade, millest ma puudust tunnen, on Venemaa Selgeltnägijate tuleproov. Ja siis leidsin ma selle lehe siin. Kõik hooajad, kõik osad. Neil seal on ikka selgeltnägijad – sajatavad mustlased, šamaanid, varjaagide pärijaist Tšingis-khaani järeltulijateni välja. Ja kõige uskumatum, minu jaoks veel suurem imeasi kui selgeltnägemine, on see, et ma saangi vene keelest aru! Ja millest aru ei saa, vaatan sõnaraamatust järele. Ainult ühte asja sõnaraamat ei ütle: mis asi ometi on славяанский х(к?)алдун? Kunagi ma lapsena vaatasin sageli koos Papaga vene pealt filme: krimkasid ja mõõga ja mantli filme ja muid toredusi, mida muidu poleks ju näinud ja mis meile mõlemile ka meeldisid.

Mõnes küsimuses ei pea muidugi üldse selgeltnägija olema. Võtame siinkohal näiteks küsimuse: mis te arvate, mis juhtub siis, kui Kõrreke läheb Mamma juurde solfeedžot hajutama, Suur Vend trenni, Väikevend kuulab Anu Lampi Karupoeg Puhhi lugemas ning mängib vaikselt legodega ja ise olen just avanud arvutis tööfailid? Õige vastus: esmalt helistab Kõrreke ja teatab, et jäi bussist maha (ning järelikult pean ma ta Mamma juurde viima) ning naastes leian eest lisaks Väikevennale ka naabripoiss A, kes teatab rõõmsalt, et ema lubas tal jääda kaheks tunniks. Minu küsimuse peale, et miks poisid paljajalu on, vastatakse täie iseenesestmõistetavusega, et sokid said täiesti märjaks, kui nad otsustasid duši alla minna. Ka küsimus, kuhu said märjad sokid, ei vaja mingisugust ülitaju – loomulikult leidsin ma õhtul pojanatile voodit tehes naabripoiss A märjad sokid Väikevenna madratsilt. (Olin ennist Väikevenda palunud ka sõbrale kuivad sokid otsida.)

Veel käisid poisid keldris ekspeditsioonil. Olin just paar päeva tagasi (keldris läbipõlenud pirni vahetamiseks) ostnud uue taskulambi ning Väikevenna kadeda pilgu all talle ise ka patareid sisse pannud ning teatanud, et see on nüüd minu mänguasi. Loomulikult on tekkinud Väikevennal vajadus minu mänguasja järele iga natukese aja tagant. Nõnda siis tänagi. Poisid läksid kahekesi keldrisse ning mõne aja pärast ilmusid äraseletatud nägudega minu juurde kööki.

Meil on sulle midagi tähtsat ütleda, teatas delegatsiooni juhtinud A.

Me leidsime midagi väga tähtsat!

Me leidsime keldrist ühe külmkapimagneti! ei suutnud Väikevend enam pidada.

Mida teha kassidega märtsis?

Midagi armsamat kui kassipojad ei ole olemas. Kolmnurksed sabad, pehme titekarv, uudishimulik loomus. Terve mu lapsepõlve olid mul kodus kassipojad. Lapsepõlvekassil Tsikil (1980 – 1996) oli kokku 49 poega. Mamma otsis neile kõigile head kodud. Siis sai otsa isegi Mamma piiramatu fantaasia kassidele kodu leidmisel – mis iseendast on võrreldav Uhkuse ja eelarvamuse proua Bennetti lakkamatu sebimisega tütardele peigmehi otsides. Nii et Tsikile tehti operatsioon, tol ajal – kaheksamkümnedate teisel poolel siis – vist merekoolist vähemlevinud võte kassiuputuse piiramiseks.

Ka meie kadunud Siisikesel (2005-2011) oli kaks pesakonda poegi. Operatsiooni ma plaanisin teha küll, aga tahtsin, üpris isekalt muidugi, et ka Väikevennal oleks kord elus rõõmu kassimudilastest. Kahjuks katkesid Siisi kaks viimast tiinust ja kassipoegi meil ei tulnud. Olgu, mõtlesin. Me võtame siis lihtsalt kassipoja. Suvel.

Läks aga nii, et me võtsime kassi hoopis talvel. Vahendajast hea kolleegi sõnutsi võiks teda nimetada hukkaläinud teismeliseks, kuna ta on korra juba saanud pojad, ise tookord vaevalt pooleaastane. Teismelisel emal polnud olnud ei piima ega huvi poegade vastu. Juhtub. Pojad adopdeeriti õnneks naabrimammi poolt, kel ka endal (järjekordne) pesakond käsil.

Kui Nurr meile tuli, oli ta arglik ja hirmunud, elas kuu aega keldris. Keldrist välja tulles oli märstikuu käpaga katsuda ja jooksuaeg platsis ka. Õnneks on ta meil hetkel täistubane – ning ka kõutsivahtkonna read – Siisi ajast on rekord seitse tükki korraga puuriidal kräunumas – näivad olevat hõrenenud. Aga selle paari kuu jooksul, mil meie pere elas kassivaba elu, käisime me loomulikult sageli nii koduootel kasse kui ka pr Kassilausuja blogis kiibitsemas.

Ja nüüd jääbki Väikevend kõige magusamas kassipojaeas, viieaastasena, sellest kogemusest ilma. Sest Siisi ja Nurri vahealise aja jooksul sai selgeks see, kuipalju õigupoolest on kasse, kellel pole kodu. Ja kassilembene inimressurss on, teadagi, piiratud.

Nii et kui tänasel koolitusel küsis hea kolleeg teisest koolist, kas mina juba vaatasin kirjastuse müügiletist endale midagi, ütlesin talle ausalt:

Meil käis kass eile operatsioonil. Sel kuul ei osta ma küll enam ainsatki raamatut.
Kõik juuresolijad noogutasid mõistvalt. Kõigil, nagu selgus, olid omalgi kassid kodus.

Aga Nurr Siidikera – nagu laste soovil sai ametlik nimi registreeritud – tunneb ennast suurepäraselt ja ootamatult reipalt. Ainult see ei meeldinud, et operatsioonipäeval jäi ninaesine kuidagi nadiks. Niisiis oli ta täna hommikul Kõrrekese voodis, tühi toidunõu hambus. Enam rohkem puust ja punaseks teha ei saa isegi inimestele, sellele kohati küll suhteliselt lootusetule liigile.

Kui kammitsev mõistus pole enam probleemiks

Kuhu see kõik välja viib, vot seda mina ei tea. Kui inimene on niigi hajameelne ning kipub asju unustama, aga tuleb üldjuhul siiski omadega toime, siis kui ta muutub veel hajameelsemaks – mis siis saab, ah?

Viimastel päevadel olen ma ära unustanud ja omavahel sagamini ajanud kõik, mis võimalik. Muidugi, teisest küljest, tuleb nentida, et sõnad küünetehnik ja ajud tunduvad omavahel samuti seotud olevat nagu must ja valge ja oma ja võõras, Notsu ja vann ning muud kaunikõlalised binaarsed opositsioonid. Nii et kui ema päästab valla oma sisemise tibi, siis ehk ongi täiesti loomulik, et lapsed jäävad näiteks külla kaks tundi hiljaks?

Õnneks on võimalik kõike heaks teha – taas ainult näitena – kasvõi rohkete kulinate ja vidinate soetamisega oma tütrekesele. No ja iseendale muidugi ka. Ehete teema, muuseas, on üldse praegu äärmiselt aktuaalne. Rippuvad kõrvarõngad ja ülespandud juuksed, muidugimõista. Ja kas kõrvarõngad peaksid olema sama värvi seeliku või silmadega? Lisaks leidsin ma veel uue lõhna, paraku on see vist pisut kallis. Ma muidugi mõistan, et tulumaksutagastus tulekski investeerida püsiväärtustesse – ja ma ise püsin tõepoolest kogu selle segaduse keskel nagu (lintidega!) meiupuu, jalad kindlalt maas (vähemalt vahepeal), aga siiski, mis liig, see liig.

Kevad tuleb ja mõistus sulab kui talvine lumi. Aga keda see lumi üldse huvitama peaks?!

Ahvide trall ja Hella W

Kõige selle peale tundub, et meel ongi täiesti osadeks lahutatud.

Hella W kolmapäeva õhtul oli mõningane pettumus. Raske on vaadata filmi, mille peategelane tundub elavat nii teistsuguses maailmas. Mitte ainult väliselt – kuigi tõepoolest – ma pole olnud ei mõisaproua ega sunnitööle mõistetu. Aga mul endal tekkisid täpselt samad mõtted, mis ta tütar filmi lõpus ka välja ütles. Lisaks uudishimu ka Wuolijoki mälestuste suhtes, mis, nagu selgus, kenasti eesti keeles olemas. Tütar Vappu omad muide samuti. Aga kuidagi kõle hakkas seda filmi vaadates, hoolimata sellest, et Palmse mõis on fotogeeniline nagu filmitäht ja ilus vaadata iga ilmaga.

Täna õhtul see-eest käisime Kõrrekese ja Väikevennaga tsirkuses (Suurel Vennal on kooliüritus). Ausalt öeldes on mul igapäevaselt seda ahvide tralli ümberringi täiesti piisavalt, aga Väikevend, kui ma mõtlema hakkasin, polegi vist veel tsirkusesse saanud. (Varem, Kõrrekese ja Suure Venna puhul hoolitses selliste asjade eest alati Papa.) Nüüd sai siis selgeks küll, mis see tsirkus on. Kohe nii põhjalikult, et Väikevend lubas suureks saades ise tsirkuses esinema hakata. (Pole muidugi kindel, kas ta hommikuks ümber ei mõtle.) Ja vaatepildi eest näha oma põngerjat – suu lahti ning silmad ümmargused kui tõllarattad – õhuakrobaati jälgimas, võib ju piletiraha maksta küll.

Parklas oli pärast totaalne ummik – aga ma ostsin möödunud nädalal Alice’i plaadi. Jaan Krossi tõlge, Tõnu Aava esitus – lõpuks siiski kogu sellel nädalal midagi tõeliselt hinge- ja vaimukosutavat. Koju jõudes nentisin Kõrrekesele, et kui mulle lapsepõlves tundus, et tegu on fantaasialooga, millel tegelikkusega on vähe ühist, siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem tegelasi ma sealt oma igapäevaelus ära tunnen. Iseennast muide ka!