Päevakohaselt

Hirmu kahekümne aasta tagusest ajast mäletan ma küll. Eks ta minu toonaste sõprade hulgas oli pigem mõnevõrra teatraalse varjundiga (Jumal küll, meid viiakse kindlasti Siberisse, sest mu isa on/…/ ja meil on ju /…/.) Aga vanema põlvkonna hirm, nende oma, kes tegelikult ka olid näinud ja mäletasid juunipööret ja hilisemaid küüditamisi, oli tegelik. Papa, napilt sõjaeelne väljalase, sai infarkti.

Nii et hommikul tõmbasin ma lipu vardasse ja siis vaatasime lastega hommikuse neljaviljapudru kõrvale päevakohast filmi ka. Ühtelugu kippusin vahele hüüdma stiilis jah, meil oli ka selline raadio! ja selgitamas, kes see jutuks olnud Gorbatšov või Jeltsin olid. Suur Vend tundis muuseas ära väga noore Mart Laari. Kooliõpikulikult oli ära seletatud ka taasiseseisvumise ja iseseisvuse sünni vahe. (Ärge palun Pille Luigat- kes iganes ta ka poleks (äkki kah mõjuagent?) – uskuge! Nimetet proua väidab millegipärast oma õppemängus Eesti iseseisvumise ajaks 20. augusti 1991. Kuritegelik või lihtsalt loll?)

Pealelõunal käisime pallirallit ka vaatamas.Tänu pasunakooride üritusele kostus raekojaplatsilt mahedat puhkpillimuusikat. Jõel sõitisd lõbusõidulaevad, kaldapealsed olid täis inimesi, lapsed sõelusid kõikjal ja ootasid palliatraktsiooni. Jäin mõttesse: kas selline oligi kahekümne aasta tagune ettekujutus oma riigist?

Korvitäied kirjusid plastmasspalle sõudsid pärivoolu kenasti kummipiirdeni. Kodus küpsetasime õunakooki.

Kõik tundub nagu päris.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s