Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.
Aga see kõik on juba puhkus.
Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.
Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.
Koolilõppudest – tänavu olid igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.
Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!
Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.
Õnnis suvine aeg, kas pole?
*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.
