Õndsatel aegadel enne ja pärast puhkuse algust

Üleeile printisin tööl välja viimased vajalikud dokumendid. Algas puhkus. Mida on praeguseks olnud parasjagu sedavõrd, et olen käinud lõunal tütar Kõrrekese, tema peika ja Väikevennaga, küpsetanud kodus rabarbrikooki ja teinud bologneset, pesnud ära kogu majas oleva musta pesu, teinud südame kõvaks ning visanud ära pikemat aega paarilist ootavad sokid ja käinud Mammaga Kambja surnuaial. Otse maakividest müüri juures puhkavad Mamma vanaisa Peeter ja vanaema Anna. Peeter oli üheksane, kui toimus esimene laulupidu.

Aga see kõik on juba puhkus.

Kuu esimesse kolme nädalasse on mahtund veel nii mõndagi.

Kohtumine presidendiga – kuna tütar Kõrreke sai mahti distantselu ajal lõpuni kirjutada oma uurimistöö keerulise iseloomuga vanavanaemast, Papa emast, ja minul õnnestus oma last vist esimest korda (kui esimesest klassist arvet pidada) sisulises mõttes kooliasjades pisut aidata – kvalifitseerusin kaasjuhendajaks – siis saime kutse oma aukirju kätte saama otse roosiaeda. President tundus kohtudes sama vahetu ja sümpaatne kui teleriekraanilt. Ning vähemalt lastega vesteldes suutis jätta mulje, et talle päriselt ka pakuvad nende tulevikuplaanid ja mõtted huvi. Igati ajalooline hetk*.

Koolilõppudest – tänavu olid  igal koolil isemoodi lõpetamised, aga nii südamlikku kui meie koolis, vist polnud kusagil. Igal klassil oli oma aktus ning õpetajatele võis jätta kaardikesega varustatult lilli. Küll oli südantsoojendav kodus oma punti lahti harutada ja õpilaste sõnumeid lugeda! Igatahes sai kunagi Vanamemmelt kingiks saadud suur kristallvaas (arvata võib, et ehtne Tšehhi kristall!) tänavugi roose pungil täis. Kuidagi kurb oleks ju teisiti.

Kõrreke sooritas oma pillimängukutsekoolis edukalt lõpueksami ning veel enne kuu lõppu saab kätte paberi, tõendamaks interpreedi IV järku. Ilmselt vaid need, kes on seda lähedalt näinud, teavad, kui palju harjutamistunde ja pühendumist seal taga on. Igati uhke finiš!

Ma jätan hetkel uuesti loetlemata katkiläinud kodumasinad ning ei tee juttu ka ärajäävatest reisidest. Esimesed on asendatud ning ka teiste asemel on pea iseenesest tekkinud uued suveplaanid. Vahemere äärde tänavu ilmselt ei jõua, aga Läänemere äärde ehk ikka. Aset peaksid leidma mitmed ajaloolised perekondlikud sündmused. Ning ilmselt täiesti mitteajalooliselt loen rohkel hulgal verdtarretavaid Skandinaavia krimkasid ja sekka ehk ka mõne rosina, näiteks Tänapäeva punasest sarjast. Ning absoluutselt vääramatult pesen puhtaks suure hulga musta pesu ning teen palju süüa ning lasen kasse uksest sisse ja välja.

Õnnis suvine aeg, kas pole?

 

*Kuigi, kui olla täpne, polnud see meil esimest korda presidendi kui sellisega kohtuda. Kui Kõrreke oli kaheksa kuud vana ja sellest kaheksast neli kuud olid talle andnud märku kohe-kohe lõikuvad hambad, jalutasin lapsevankriga Tartu botaanikaaias. Täiesti ootamatult jalutas meile vastu president Meri. Ning järgmisel päeval lõikus lapsel esimene hammas ning ülejärgmisel ajas end voodivõrede najale esimest korda püsti. (Ärge tulge mulle ütlema, et see oli juhuslik kokkusattumus!) Nii et imelistes aedades oleme ka varem oma tütrega presidenti näinud.

Tulest, veest ja süüteküünaldest. (Ilmselt igav, lugeda pole mõtet!)

Eilsel õhtul müristas tõesti mälestusväärselt. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi äikest kartnud, aga võib olla ikkagi peaks.

Sest täna hommikul selgus, et suurest boilerist ei tule sooja vett. Ei jäänud pikalt asja üle juurdlema, pealegi pidin viima hommikul auto töökoha juurde remonti. Pidurikettad ja -klotsid, õlifiltrid ja küünlad. Kui alguses olin arvestanud, et auto peale kulub umbes 1/6 mu netopalgast (küünalde vahetusvajadus tuli veel täpsustada), siis maksma minnes selgus, et kulub siiski terve viiendik. Samas, kui juba mina kuulsin pidurdades ja parempööretel imelikke hääli, siis oli ka kõigeks selleks viimane aeg. Seda enam, et härra oli siin mõned kuud tagasi näinud unes, et ma sõidan maanteel ja ratas tuleb alt. Kui ma auto kaugtöö lõppedes (minu remonditöökoda asub ideaalselt mu töökoha lähedal) kontrolli viisin, soovitatigi mitte enne jubinate vahetust maanteele sõitma minna.

Niisiis, sain täna peale tööpäeva lõppu oma pisikese musta kätte ning jõudsin näljase ja lootusrikkana koju. (Lootusrikkana, sest kohe saab ju süüa, ma ise ju teen!) Selgus, et soe vesi pole endiselt tagasi ning ka pliit ei võta eluvaimu sisse. Nii et äkki peaks äikesesse tõesti suurema aukartusega suhtuma. (Kuigi – ma pole tõesti kuulnud, et keegi äikese puhkedes elektripliidi ja boileri vooluvõrgust välja tõmbaks.)

Tegin võileibu. Keetsin kohvi – veekeetja meil ju veel töötab. Rahunesin. Guugeldasin.

Telefonivestlusel härraga meenus viimasele, et me olime kunagi, aastal 2006,  ju ostnud ühe väikese ühe auguga minipliidi. Leidsin selle tõesti köögikapi kõrgustest ka üles, nii et õhtuks sõime juba võileibu keedumunaga.

Ka kass Saveli elu on võtnud ohtlikke pöördeid.

Teeb murelikuks.

(Ei olnud ju suuremat mõtet lugeda? Panin siiski kirja, sest nii hea on vaadata pärast, millal sai viimati uus pliit või boiler paigaldatud.)

Minu kohvitassid ja teised uputused

Rüüpasin hommikul parasjagu kohvi mandlipiimaga ja lahendasin sudokut, kui kuulsin vaikset vulinat. Kahjuks ei olnud ma looduskaunis kohas, vaid omaenese kodus. Vulina põhjus sai kiiresti selgeks: juba varasemast jukerdanud köögiboiler.

Ega midagi, konsulteerisin telefonitsi härraga, keerasin vee kinni, kuivatasin köögipõranda ja -kapi, leppisin kokku töömehega ning sättisin tööasjad natuke ümber.

Igatahes polnud ma ammu ühtegi meest niimoodi oodanud kui töömees Avot, kes pool tunnikest tagasi koos tööriistakasti ja uue boileriga saabus. Ilma veeta on justkui ebamugav – kuigi tõin noorema poja heakskiidul lõunaks burksi ja pealõunal jalutasin kodu lähedal olevasse kaubanduseksusesse, kus pesin rõõmu ja sooja veega käsi ning võtsin pizzaletist tassitäie kohvi.

Ja nagu elus ikka asjad mingil kummalisel moel sünkroniseeruvad, olin jõudnud Saveli päevadega just katkendini:

Neiu astus vastassuunda. Ta nuttis valjusti ja lonksas kohvitassist, mida pigistas mõlema käega. Näinud mind, jäi ta seisma, vahtis ringi ja läigatas kohvi mulle kaela.

Räägitakse, et kohvi juuakse, et reipust koguda. Vannun, et mitte miski ei olnud mulle mitte ealeski nii palju reipust andnud kui see oivaline kohv Keenia varjulistelt nõlvadelt. Ja see aroom jälitas mind veel tubli kolm nädalat. Kerkisin kahe meetri kõrgusele ja asusin piirkonnas ringi jooksma. Tegin tiiru Hohlovkal, Soljankal, Trjehvsvjatitelskil ja rahunesin alles vaikses niiskes nõos, maja juures, kus legendi järgi tuli ilmale helilooja Skrjabin. Õnneks oli ilm jahe, tuline vesi ei jõudnud mu karva põletada. Lisaks oli mul just karvaajamine lõppenud. Uus karv oli lisakaitse.

Ei mäletagi, millal mõni romaan nii täpselt minu tee- (isiklike eelistuste huvides peaks küll ütlema kohvi-) tass on olnud kui Saveli elu ja kujunemise võrratu lugu. (Saveli, kui keegi juhuslikult ei taipa, on kass.)

Väljas õitseb ühekorraga sirel ja kärgatab pikne. Väikevenna haavad paranevad. Varsti saame ka vee tagasi.