Sitsitaja elust, seestpoolt vaadates

Sa oled üks igavene… sitsitaja! ütles Väikevend mulle südametäiega ja pusis turvavöö sisseharjunud liigutusega kinni.

Sõitsime pühapäeva pealelõunal Vanaema juurde. Vanaema ootas Väikevenda juba maja ees. Poiss läks, näidates kogu oma kuueaastase kehakeelega, mida ta minust arvab – huul pruntis, kulm kortsus, hoolega selga minu poole hoides ja Vanaemal käest kinni.

Mis sa siis talle tegid? küsis kümmekond minuti hiljem Kõrreke auto peale ronides.

Noh, ma ei lubanud tal venna võistluste ajal saalis palli loopida, siis ei ostnud talle spordihoone müügikapist šokolaadi ning lõpuks käskisin tal auto peale tulla (mitte pallisaali tagasi minna). Nii et selge see, et taoline minupoolne käitumine kutsus esile õigustatud pahameele.

Suur Vend mängis täna nimelt korvpalli. Tavaliselt, kui mina vaatama tulen, nad kaotavad, seekord õnneks traditsioon murti.

Suur Vend jäi meist maha oma klubi vanemate poiste mängule kaasa elama. Mina käisin Kõrrekesega söömas ja pärast meelisklesime veel ehtepoodides, tõsi küll, midagi ostmata.

Õhtul peale trenni võtsin Vanaema juurest kaasa Väikevenna, kelle tuju oli märgatavalt paranenud. Oli tehtud ära eelkooli matemaatika kodune töö (tuli kirjutada mitu rida kriipse ja ühtesid) – küll Vanaema paljutähendava kommentaariga eks sa ise vaata, kuidas ning ka minu palve Vanaemale – palun mitte enam legosid – oli peaaegu, et tõeks saanud. (Ainult üks minifiguur, see ju ongi peaaegu mitte enam legosid.

Igal juhul teatas Väikevend suuremeelselt, et ta annab mulle andeks ja pakkus Vanaema poolt ostetud pakist nätsu.

Kodus kirjutasime halvasti välja tulnud ühed samuti ümber. Tulid vähemalt õigepidi välja. Vanaema ei seganud, selgitas Väikevend ise.

Õhtusöögilauas meenus Kõrrekesele, et tal on inglise keel õppimata. Mulle jälle meenus, et mul on lasteaia koosoleku protokoll vormistamata, kaasavõetud kontrolltööd parandamata ning Väikevenna lasteaia töövihikutele paberid ümber panemata. Jube lugu.

(Nagu muresid veel vähe oleks – näiteks ei saa viimasel ajal rahulikult toidupoeski käia, ilma, et tume Geisha šokolaad sulle vastu vaataks. Vastikult hea, et mitte öelda hullemini.

Ning siis veel täiskuu ka.)

Kuidas ma Teadlaste Ööl ei käinud

Ei mingit Teadlaste Ööd täna! Kui üldse, siis tuleb Kummikuostmise Pealelõuna ning Koristamise Õhtu! Nii ma siis töölt kodu poole sõites mõtlesin.

Suur Vend andis mulle juba aegsasti teada, et ärgu ma teda peale trenni koju oodaku, tema läheb küll oma kooli Teadlaste-üritusele. Mina võtsin lasteaiast Väikevenna, kes tahtis muuta sõber J-ga loodusjõudude, üritades panna liivakastis jõge voolama. Otse labidatega tõsteti vett liivakasti. Väikevenna kummik irvitas ja varbad olid märjad – oligi uuteks viimane aeg.

Kummikutes jõudsime kiirelt üksmeelele – sooja voodri ja jääkarupildiga. Siis meenus, et ka laste sokitagavara on päris kasinaks ja viledaks kulunud. Sokkide eest makstes kostis kõrvulukustav pauk.

Teadlaste Öö oli tulnud meile otse sokipoodi järele. Väikevend tormas silmade põledes noorfüüsikute etteastet vaatama. Füüsikasse sukeldunud pojake õnnestus kätte saada tänu Kõrrekesele sekkumisele. Tema oli just jõudnud koju orienteerumisvõistlustelt ning nii ma sain kurva kõne oma lapselt, kes arvas, et kogu ülejäänud maailm viibib Teadlaste Ööl. (No mõnes mõttes oli tal ka õigus.) Lubasin ta otse autoga kodust sündmuskohale sõidutada, kui ta Väikevenna ühes võtab.

Viisingi õe-venna otse koolimaja kõrvale ja nii nad siis läksid, Väikevend rõõmsalt uute kummikutega läbi suure lombi. Koju tagasi tuli aga esmalt vennaskond. Suur Vend oli uhke, et leidis lisaks Väikevennale täiesti juhuslikult ühest klassist üles ka viimase mütsi (mille kaotsiminekust viimasel muidugi õrna aimugi polnud). Õde jäänud veel ööst viimast võtma.

Mis sa siis nägid, Väikevend? küsisin juuniorilt.

Ma nägin auru! Ja siis ma nägin sellist toru, kuhu tuli sisse vaadata ja kus olid vanaaegsed ussid. Paberist kotti tegin ka, aga õde tahtis sealt ära minna ja ma sain ainult pool kotti valmis. Ja tead, mis ma sain? Ma sain viis kommi !

Nii et viimast asjaolu arvesse võttes ongi ehk parem, et mina kodus olin (ja tõepoolest koristasin), sest kui tänaõhtuses Galileos lubati teadlaste nõuandeid kaalulangetamiseks, vaatas Väikevend mulle otsa ning sõnas väga tõsiselt: Emme, seda peaksid nüüd sina vaatama!

Suur Vend kirjutab luuletust

Eile õhtul, kui trennis käidud ja suurem osa kodutöid samuti tehtud, oli Suur Vend murelik. Nad pidid kirjutama järgmiseks päevaks kolmesalmilise luuletuse.

Õpetaja ütles, et luuletajad kirjutavad sellest, mida nad tunnevad või läbi elavad. Ma mõtlesin, et ma kirjutan kokandusest või spordist, aga ühtegi head mõtet ei tule!

Soovitasin poisil lihtsalt magama minna ning äratuskell varasemaks panna.

Nii ta tegigi.Ärkas kell kuus hommikul üles ning hakkas luuletama. Kui mina kolmveerand tunni pärast alla korrusele jõudsin, oli poeet juba valmis luuletust ette lugema.

Luuletuse toon siinkohal ära Suure Venna lahkel loal, kelle ainus tingimus oli, et ta esineb inkognito (ta on meil kord juba selline tagasihoidlik), kuid säilitab autoriõigused.

Palun, siin see siis on:

Mina (ja vahepeal ka sina)

Kangelane pole mina
ning president ei ole sina.
Seega minuga sa ära vaidle
ja minu ees sa ära taidle.

Valmis keedan iga pudru,
ma ei ole mingi ludru.
Ajalehte võin ma lugeda
ning ka lapsi sugeda.

Veel ma oskan putru süüa
ning palli väravasse lüüa.
Veel ma oskan mängida
ning linna peal ka hängida.

Õhtul selgus, et ta oli vist ainus poiss, kel luuletus valmis oli. Ja tüdrukud kirjutasid peamiselt ilmast.

(Eelmisel nädalal kirjutas noor luuletaja korvpalliteemalise haiku.)

NB! Postituses äratoodud luuletuse autoriõiguse kuuluvad ainult ja vääramatult Suurele Vennale!

Ilu ja kartulid – emadest ja lastest

Täna hommikul küsis Väikevend, kas ta võib tulla minu tuppa end riiedesse panema.

Jah, palun väga.

Väikevend vaatab, kuidas ma peegli ees juukseid kammin ja sõnab mõtlikult:
Sellest pole midagi, et sa oled nii vana. Vanus ei loe. Peaasi, et sa oled ilus.

Hoopis raskem oli minul vestelda õhtul Mammaga kartulitest.

Ei, ma ei soovi kartuleid. Mis sest, et M tooks odavalt koti koju. Me nimelt ei söö väga palju kartuleid. Et mida me siis üldse sööme? Vaata, ma läksin täna kodust hommikul kell seitse ja tulin õhtul veerand kaheksa, siis helistas Suur Vend, läksin tõin tema ka veel trennist koju. Ma tõesti ei hakka praegu kartulit ja kastet tegema. Ei, muidugi me sööme kartuleid, aga ma parem ostan selle paar kilo kuus poest, kui et toon praegu terve kotitäie keldrisse ja kevadel viin kärbatanud mugulad komposti.

Paar kilo kartulit kuus, seda on Mammal palju raskem uskuda kui minul seda, et ehkki lootusetult vana, olen ma vähemasti jube ilus.

Ma arvan, et Mamma kutsub meid varsti lõunale. Hääletoon, millega ta kõne lõpetas, oli äärmiselt murelik.

Ühe lihtsalt hea poisi – kuueaastase! – portree

Mida ma siia kirjutan, arutlesin endamisi, kui täitsin lasteaia arenguvestluse küsimustikku, kus paluti oma last lühidalt iseloomustada. Südamlik sõdalane?

Kirjuta lihtsalt, et “hea poiss”, soovitas Väikevend ise.

Nii ongi. Hea poiss, säravate silmade ja punaste põskedega, pea täis kavalaid mõtteid ja jalad alati valmis kuhugi jooksma. See poiss tahab saada sõjaväelaseks või politseinikuks. Tema hääl on jalgpallistaadionil alati kõige valjem. Poes käies soovib ta vähemasti seda, et ema tuleks vaataks oma silmaga üle kõik legod ja mängupüssid, mida ta tahab endale sünnipäevaks (see hakkab korduma hiljemalt oktoobri algusest.) Kõik uued tuttavad on alati tema parimad sõbrad.

Selle poisi sees on veel teine poiss ka. Selline, kes alati märkab, kui ema on kurb, kes tabab sageli asjade olemust paremini, kui tema nappide aastate järgi võiks arvata ja kes mäletab ülihästi asju, mida tundub, et ta ei saa ju mäletada.

Kusagil saavad need kaks erinevat poissi ka kokku. Näiteks kohtudes kõikide toredate koertega – ja koos Väikevennaga muutuvad kõik koerad väga toredaks – või lugedes hiljuti lugemaõppinu hasardiga kokku kõik tänavasildid ja vaateakende kirjad. Ta ei unusta kunagi emale lasteaiaaknalt innukalt lehvitamast.

Lasteaiaõpetaja sõnul ei kaeba ta kunagi ühegi teise lapse peale.

Selline ta ongi. Väikevend. Minu hea poiss. Kuueaastane.

Kõrgem tasand

Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui kõik olulised asjad – ma mõtlen siis neid täiesti käegakatsutavaid asju – olid kõrgel ära. Et väikesed virgad kätepaarid neid võtma ei ulatuks.

Eile duši all käies märkasin šampooni kõige kõrgemal riiulil. Selle järele küünitades sain aru selgemalt kui kunagi varem, et mu tütar ongi minust pikem. Ja nii see nüüd jääbki.

Mul oli kohe tunne, et midagi ununes!

Tänane hommik oli täiesti eriline. Ei, mitte unustamise-tunde pärast – selliseid tuleb mul ikka hommikuti ette ning enamasti selgubki, et midagi ununes tõepoolest. Vaid ennekõike seetõttu, et Suur Vend viis esmakordselt Väikevenna ise lasteaeda.

Loomulikult oli kõik kokku lepitud ja ülegi korratud. Bussiaeg (buss sõidab meil kenasti kodu juurest otse lasteaia ette), uksekood, hommikusöök. Mina läksin ja sõitsin läbi harjumatult hõreda liiklusega linna ning juurdlesin, mis see küll oli, mis mul ununes.

Helistasin peale esimese tunni lõppu Suurele Vennale – temal algas kool täna hiljem – ei, kõik sujunud suurepäraselt. Bussile jõuti aegsasti, Väikevend kuulanud sõna, uksekood oli meeles.

Õhtul Väikevennale järele minnes mõtlesin korraks, et olin vist unustanud meelde tuletada, et pangu dressipluus jopele alla. Aga noh, tühja sellest.

Kohapeal selgus tõsiasi, et Väikevend oli hommikul toodud lasteaeda lühikestes pükstes.

Aga ta kinnitas mulle mitu korda, et tal pole külm!

Noh, mis seal siis ikka. Hommikul võis ju heal juhul kümme plusskraadi tõesti sooja olla.

Lisaks oli tänase mänguasjapäeva puhul võetud kodust kaasa kaks pungil kilekoti täit sõjamehi ja -laevu ning isegi tank.

Koju läksin, kaks sõjamehi täistuubitud kotti õlal (ma kahtlustan ses osas teatud sarnasust ebatavaliselt priske noosiga pudelikorjajaga), käeotsas Väikevend, kes oli siiralt üllatunud, miks ma nõudsin, et ta lühikestele suvepükstele porisevõitu lasteaiadressid peale tõmbaks. Mingid emade veidrused, ilmselt.

Nojah, järgmisel korral panen riided valmis. Tegelikult läks ju kõik hästi.

Mida nad küll leidsid Pulli külas?!

Vägisi meenusid mulle täna algusleheküljed kirjandusklassikast, kus tehti igale mõistlikule inimesele selgeks, miks peab perekond Durrell kolima Korfu saarele. Meeleolukad nuusked vahelduvad köhahoogudega, sekka natuke valutavaid kõrvu. Haige värk. Mida küll, öelge mulle ometi, leidsid mesoliitikumi inimesed Pulli külas või Kunda Lammasmäel, kui laias ilmas leidub sooje paiku küllalt?!

Kusjuures eriti häbiväärne on asjaolu, et ka mina, kes ma veel septembris jões ujumas käies lootsin end karastada, sain kohe esimese viiruse külge. Edaspidi hoidun parem küsimusest külma veega karastamise kasulikkusest. (Ning palun väga, Kõrreke, kes loobus jõest juba augusti keskel, on täiesti terve!)

Lisaks on mul täna õnnestunud kodulinnas maha sõita pea 70 kilomeetrit. Hommikul tööle, siis koju, seejärel järgi lapsele, kes spordipäeval orienteerus linnast väljas, siis Mamma juurde Väikevenna järele, seejärel koju, kus Kõrreke läks välja ja joogipudel tuli auto peale, Väikevend koos joogipudeliga jalkatrenni, ise poodi, siis Väikevennale järele, koos Väikevennaga apteeki ning seejärel Mamma juurde kummikute järele ja lõpuks koju.

Väikevennaga muidugi igav ei hakka. Mamma oli talle ostnud karmiinpunasega värvitud kummikomme. Rääkisin siis, et sellised toiduvärvid võivad igasuguseid haigusi põhjustada, näiteks vähki. Nii et apteeki minnes oli Väikevend väga murelik, ning nõudis, et ma ostaks lisaks gripiteele ka vähiravimit. Tal olla kohe kehv olla.

Ma võin varsti konkureerida iga maailmalõppu kuulutava prohvetiga, teate! Viieaastast kummikommidega hirmutada ma juba täitsa oskan.

Panen igaks juhuks pakikese gripiteed ka homseks käekotti.

Vaimse olendi õnnistused

Seisin peale tööd toidupoesabas, kui märkasin ajalehe esikaanel äraseletatud näoga näitlejatari ning tema sõnumit: vaimse olendina tuleb traagilist juhtumit näha kui õnnistust. Tundisn end kohe palju vaimsema olendina, ausõna.

Täna hommikul külastas õnnistus mind näiteks jonniva pesamuna näol. Tütreke on ka täiesti vaimne olend, tal läks hommikulauas piimaklaas ümber.

Ja eile õhtul näiteks selgus ka põhjus, miks ma oma suuremast pojast kaks päeva midagi kuulnud polnud. Nimelt oli poiss kaotanud oma telefoni. Telefon, see on tühiasi, kas pole. (Palju hullem ju, kui telefon oleks alles, aga poiss kaduma läinud.) Tuli ka välja, et õnneks oli ta jälle augustis Pühajärvel käies hotelli maha unustanud oma uue telefoni laadija ning seetõttu oli võistlustel kaasas vana telefon.

Poisi kurguvalu polnud võistlustingimustes taandunud, aga ka mitte hullemaks läinud. Hommikusöögilaua taga tegime üheskoos eesti keele töövihikust harjutust ja ma sain teada, mis vahe on võõrtähtedel ja võõrsõnatähtedel. Lisaks kirjutasin (ikka sellesama kurguvalu tõttu) päevikusse kehalisest vabastuse.

Kõige selle juures tuli enam-vähem viimasel hetkel meelde, et Väikevennal on ju täna esimene eelkoolipäev. Koolikoti küsisime venna vana, pinal oli kunagi krõbuskipakiga kaasas olnud, värvipliiatsid olid poisil endal olemas. Nii käib ikka nooremate vendade käsi…

Kodutelefonilt helistas pealelõunal Suur Vend, kes ütles, et nüüd on ta kohe täiesti terve ja kavatseb trenni minna. Ta jäi küll hetkeks mõttesse, kui ma ütlesin, et siis ma talle homseks küll kehalisest vabastust kirjutada ei saa. Lõpuks oli ta nõus isegi siis trenni minema, kui selleks soe müts tuli pähe panna. Rohkem võimalusi tema takistamiseks mul polnud.

Eelkooli koosolekul lubati meile igal esmaspäeval kaks tundi lapsehoidu. Rõõmsal meelel läksin oma klassi töid parandama.