Lapse unistus

Väikevennal on uus unistus. Ta tahab olla nagu isa, vend ja õde. No ja nagu ema mõnikord õhtuti või siis veerandilõppudel, kui silmad on suurest kontrolltööde parandamisest põletikus. Väikevend tahab endale prille. Ta võtaks hea meelega endale venna vanad – ja kui ma ütlesin, et võõraid prille ei tohi kunagi kanda, oli tema hämming suur – venna omad, mis moodi siis võõrad?! Ja pealegi – kuidas siis nii, et venna vanad saapad või jope otsitakse talle ühtepuhku garderoobist välja, aga tema isiklik hea taaskasutusidee lükatakse tagasi?

Väikevend oli sügavas hämmingus.

Aga kui neil toimus täna klassiõhtu, kus kõik lapsed pidi riietuma oma lemmik-raamatukangelaseks, polnud Väikennal pikka mõtlemist. Harry Potter, loomulikult! Pilapoest oli õnneks vaja ainult prille, Gryffindori särgi oli härra mõni aeg tagasi Meerikamaa-reisilt toonud ning võlukeppe leidus piisavalt aiaski. Mütsi ta ei soovinud – ega siis Harry kah kogu aeg, kübar peas, ringi käinud! Õde aitas soengugeeliga juukseid ka pisut turri ajada.

Pidu oli olnud meeleolukas.

Aga üks mure poisil siiski on. Ema võiks talle ka pärisprillid muretseda!

Tuleb vist silmaarstile aeg kinni panna? Ehk ta siis usub, kui arst talle ütleb, et nägemine on korras?

Advertisements

Eaka külalise tervisemured ja filmikunst

Ehkki külmkapil on magnetitega kinnitatud vaheajaplaan, kus on sõnaselgelt – või, arvestades mu käekirja, võrdlemisi selgelt – tänase päeva peal kirjas tagastada merisiga, on puur sigudikuga endiselt poistetoas. Ning vaikus toas on tõeline tormijärgne vaikus.

Eile oli meil totaalne paanika – Väikevend tormas, merisiga süles, minu tuppa, ise ähmi täis ja pisarais: merisea suu on verine ja esimesed hambad puudu! Suutsin last rahustades guugeldada välja vähemalt asjaolu, et nende pisinäriliste hambad kasvavad terve elu. Tuvastasime, et heina ta siiski sööb, kuid kurki, oma lemmikut, saab süüa vaid naastusuuruste tükikeste kaupa. Väikevend nuttis, kuna arvas, et merisiga sureb kohe ära.

Hommikul helistasin töö juurest loomaarstile, kes algul küll ütles, et aegu pole, kuid kuulnud, et laenatud merisiga, suu verine, laps hirmul – siiski leidis meile aja. Vahepeal sain telefonitsi kätte ka loomasõprade ringi õpetaja. Temalt sain teada, et tegu pole enam esimeses nooruses isendiga ning leppisime kokku, et loomake jääb meile veel nädalaks.

Kui ma pealeõunal töö juurest tulin, tulid minuga kaasa mõlemad meie pere suured loomasõbrad, Väikevend ning Kõrreke, merisea jaoks otsisin välja kassi transpordipuuri ning alla leidsin koguni (ilmselt veel Väikevenna titeajast pärit) kilelina.

Loomaarst vaatas seakese üle. Kärpis alumisi hambaid ning käskis Kõrrekesel talle maniküüri teha – küüned olid samuti liiga pikad. Eaks hindas kindlasti üle viie aasta. Erakorralise meditsiiniabi eest vanurile võeti minult küll õnneks ainult visiiditasu.

Tulime koju – ning kärbitud alumiste hammastega asus ta kohe hakitud kurki sööma. Nüüd saab ta väiksemate kuubikutega kenasti hakkama. Ma lubasin suuremeelsuse hoos isegi kaaluda varianti, et Väikevenna üheksandaks sünnipäevaks – no ja sinna on muidugi mugavasti üksteist kuud veel aega ka – et ma ehk isegi kaalun varianti… Uskumatult muheda olekuga loomake!

Õhtul käisime Kõrrkesega Kirsitubakat vaatamas. Kui peale Maagiat kuuvalgel tekkis soov minna Lõuna-Prantsusmaale – kus ma pole käinud – siis peale tänast läheksin kohe rabamatkale – kus ma muuseas samuti pole käinud!

Film ise oli Kõrrekese sõnutsi tüüpiline Eesti film, kus ei räägita peaaegu midagi ja tehakse veel vähem. Minu meelest oli see võluv. Väga hea kompositsioonitajuga. See stseen vanaemaga sealt algusest, ja siis Joosepi naisega seal lõpus – tõesti ilus tervik.

Igal juhul olin ma lummatud. Tulime Kõrrekesega kinost. Tema on meie perest sel vaheajal kõige sagedamini kinno sattunud, kuna lisaks kahele minuga vaadatud armastusfilmile vaatas ta koos Väikevennaga ka suuremeelselt Kastitrolle.

Ja missugune neist nähtud filmidest siis sulle kõige rohkem meeldis, küsisin, kui istusime autosse ja hakkasime koju sõitma.

Kõrreke mõtles hetke ning vastas veendunult: Kastitrollid!

Need nukufilmid on ikka kõige paremad. Kuigi ta nõustus minuga suuremeelselt, kui tõin välja, et ka Joosep oma kirsitubakaga oli üks paras muppet mõlema naise käes! (No tõesti, ütlen ma! Mis mõttes sa lepid oma naisega ära ja oled justkui hea pereisa ja nii, ja siis teed ühele teismelisele veel romantikat! Vastik mees! Või siis jälle tüüpiline – nagu karupoeg Puhh, kes ei suuda otsustada mee ja kondenspiima vahel ning siis valib mõlemad. Argise leiva võib jänes endale jätta!)

Aga siiski – nendes filmides, mis ma sinuga vaatasin, jäid mõned asjad kuidagi ebamääraseks. Aga Kastitrollide lõpus üks tegelane plahvatas juustuallergia tõttu! Jah, sellega on imelisetel Lõuna-Eesti rabadel või Provance´il tõesti raske võistelda…

Koolivaheaja tegevusi

Mina ei teadnudki varem, et on olemas ettelugemise päev. Aga viimasel koolipäeval käisin ise üheksandikele lugemas, no ja siis mõni päev tagasi räägiti sellest rohkem. Päev! Ma arvan, et ma olen oma elust vist kokku nädalaid – kui mitte kuid – veetnud ette lugedes! Ja sellega on mul seotud üks mure – mis siis saab, kui Väikevend saab nii suureks, et enam unejuttu ei taha? Noh, õnneks ei pea hetkel sellele mõtlema. Õhtul, kui Väikevend on oma kohustuslikust Kakast ja Kevadest vastavalt väsimuse astmele kas kaks või kolm peatükki ette lugenud, on minu kord. Mõelge, kui põnevil võib olla poiss, kellele loetakse esimest korda elus ette Meisterdetketiiv Blomkvisti – ja selle esimese osa kohta pole ju filmi ka!

5208_1 Mina oleksin küll kohe selle ajalehe läbi lugenud ja aru saanud… see pärl ja siis need teised mehed… minu meelest just nemad varastasidki, sest kui seal oli öeldud, et kaks meest, siis võis juba kolm ka olla, kolmas, ma arvan, hoidis ust lahti, ja raudkapp oli ju raske… kindlasti  nad püstoliga lõhkusidki selle luku ära… või siis kirkaga. Mina sain küll kohe aru, et see oli onu Einar! Aga loe üks peatükk veel, palun!

Enda raamatuga on mul olukord komplitseeritud. Ma loen nimelt seda Rowlingu pseudonüümi all ilmunud krimkat – aga ma jõuan lugemiseni nii harva, siis ka enamasti väsinuna, et mul on poolte tegelaste nimed meelest läinud ja enamik ajast kulubki vist tagasisirvimise ja tegelaste meenutamise peale. Võib olla peaks krimkadelt ea- ja sookohasemate armastusromaanide peale üle minema? Äkki seal on asjad kuidagi selgemad?

Täna õhtul käisime Kõrrekesega vaatamas viimast Woody Allenit, Maagiat kuuvalgel, sedakorda. Meil oli erakordselt lõbus, no ja muidu oli terve film üks pikk pai kõrvale ja silmale. Puändid, nii maagia kui armastuse liinis, olid muidugi ühelt poolt nii etteaimatavad – aga sellegipoolest võluvad. Teisalt, kui päris-elus tuleb tütarlapsel valida šarmantse, kuid pahura maagi või miljonärivõsukese vahel, siis… Ah, ega siis sellist asja ei saa mina oma lapsele ütelda. Või üldse. Kaunis film, ilma liigselt keerukate suhterägastiketa. (Ega WA ometigi vanaks hakka jääma?!)

No ja siis veel see siga. Merisiga. Põhimõtteliselt, kui ta ei maga, ta kas sisestab või väljutab toitu. Väga rahumeelne isend. Mul on küll tunne, et ta on meiega juba harjunud. Väikevend võib teda lõputult nunnutada. Aga õnneks annab laenatud merisiga hea võimaluse ka mõista, kui tüütu on näiteks puuripuhastamine. Ja haisema läheb seal ikka päris kiiresti. Lisaks vedeleb üle terve maja saepuru. See on muidugi märk sellest nunnutamisest, sest kui merisiga on saepurune, siis tema puurist väljavõtmise järel on saepurune ka laps. (Saepuru vist küll kedagi peale minu ei häiri. ) Aga noh, juba ülehomseks on mul kirjutatud külmkapil rippuvasse vaheajaplaani merisea tagastamine. Ma kardan siiski, et pisaratest pole pääsu.

Kuldne sügis ja igapäevased asjad

Mulle nii meeldib selline soe sügis, pikalt kuldsete puudega. Ja see, et hästi palju on kogu aeg teha, nii et tavapärast sügisest kurvameelsust ei paista ka kusagilt.

Meil on siin kõik muidugi väga toimekad. Neljapäeva õhtul, kui oli juba pime, ja siis veel vihm ja tuul – noh, ühesõnaga oli selline hetk, kus hea peremees ei aja koeragi välja – saatsin mina oma tütrekese enam-vähem otse prantsuse keele tunnist lennuki peale, härra juurde. Ja täna saan oma lapse kätte. Huvitav on see, et kui ma ise lennates mingit hirmu ei tunne, siis, sellal, kui mu laps lendas, ma kogu aeg mõtlesin, et kuidas ta seal ikka ja kas. Õnneks tuli vastu ööd sõnum ning siis sain juba rahulikult magada.

Väikevend hakkas käima lisaks robootikale, pranglimisele ja korvpallile ka lemmikloomaringis. Mõelda, et ongi selline koht olemas väikestele suurtele loomasõpradele! Peale tutvustusringi teatas toimekas õpetaja nüüd lapsed, hakkame loomade puure puhastama! ja kõik seitse-kaheksa algklassijuntsi kiljusid vaimustusest. Väikevend valis ühe tagasihoidliku isase merisea personaalseks lemmikuks välja ja oli õnne tipul, kui selgus, et mõnikord võib looma koguni nädalalõpuks koju võtta. (Esimesel korral õnnestus meil siiski õnneks ilma seata lahkuda.)

Suur Vend see-eest vabanes oma kevadest saati kogunenud korvpallivalust. Nimelt pääses ta esmakordselt uue klubi eest võistlema, küll veel laenatud särgis. (Küllap see asi saab kah lapse rõõmuks ning minu rahakoti nuhtluseks peatselt korda.) Tulemuseks üksteist punkti, palju lauapalle ning tohutust pingest vabanemine. Meil pole ammu nii mõistlikku ja rõõmsat Suurt Venda nähtud. Ta lubas isegi Väikevennal oma konto alt üht arvutimängu mängida! (See oleks tõlkes  umbes nagu andis ära oma viimase särgi või nii.)

Mina käisin täna metsas. Endiselt on veel kukeseeni ning männiriisikaid. Lisaks kohtusin ühe imeliselt toreda vanapaariga. Kui tavapärastel seeneaegadel hoiavad võõrad seenelised viisakalt distantsi, siis sedakorda tuli proua minuga kohe rääkima. Et kas pole tore, et on veel samasuguseid hulle, kes oktoobri keskel metsas seenel käivad. Tõesti tore!

Üks uudis on veel. Mamma kass Saba, kellele ülemöödunud nädalal tehti steriliseerimine ning eemaldati sama narkoosiga ka piimahambad, on tänaseks kenasti kosunud ning operatsioonijärgsest kraestki vabanenud. Krae äravõtmisele oli järgnenud pesemise suuroperatsioon, mille käigus ühe käpa pesemine võtnud vähemalt veerand tundi aega. Täna, kui ma viisin Mammale sada kukeseent ja ühe suure puraviku, silkas Saba rõõmsalt ringi. Sügisesed aiatööd pakuvad talle suurt huvi.