Kodukäijad ja kanaemad

Hiljuti lõunalauas lastega rääkides tuli mulle meelde üks mu lapsepõlve tõestisündinud kummituslugu. Olin ehk Kõrrekesest pisut vanem, nii kolmteist-neliteist või nii, kui vanemad pidid kuhugi ööseks ära jääma ja mina jäin üksi koju. Kutusin siis samal tänaval elanud sõbranje enda poole, käisime hilisel õhtul Eerika järves ujumas ja siis tulime koju. Magama seadsime end allakorrusele – minu tuba oli muidu üleval – ja ajasime tükk aega lobajuttu – nagu ses vanuses tüdrukud vist ikka. Ja siis kuulsime ülakorrusel samme. No ikka mõlemad korraga kuulsime, sellised vanainimese rasked, lohisvad sammud liikusid mööda ülemisi tubasid ringi ja vahepeal oli kuulda, kuidas uksi avati. Enne hommikut ei julgenud vaatama minna, siis polnud muidugi ülakorrusel midagi näha. Peale mu enda mõõdukalt segamini plikatoa ehk.

Noh, see polnudki ju mingi õige lugu. Kõrreke, kes pole kunagi olnud kartlik, sellele vist enam eriti ei mõelnudki. Aga õhtul tuli Suur Vend minu juurde ja kurtis, et ei saa magama jääda.

Sa tead ju küll, et mina kardan selliseid lugusid!

Kui ise mõni aeg hiljem magama läksin, mõtlesin, et vaatan üle, kas pesakond ka rahulikult magab. Suurema poisi kohale kummardudes ja tekki kohendades lõi mu poeg hetkeks silmad lahti ja karjatas. Täiesti elus kanaema!

Aga täna rääkis mu suur poeg ise oma klassivenna kummitusest. Ta on temaga kokku ka puutunud. Selline naljakas kummitus olevat, kes kustutab ja paneb põlema tulesid.

Ma hakkan nende kummitustega juba harjuma, lisas ta juurde.

Kummitustega võib muidugi harjuda. Kanaemadega ilmselt mitte.

3 thoughts on “Kodukäijad ja kanaemad

  1. quigonjedi ütles:

    Hmm… meil majas kummitab mu kadunud vanaisa vaim. Nagu kaitsevaim või nii… ka asjad kaovad või muudavad asukohta.

  2. tegelinski ütles:

    Ma polnud enam mingi laps, 20 ligi ehk, ja siis käis mul ka samasugune kummitus. Oli selline pisike 4 korteriga metsaäärne maja, kõik omad, tuttavad inimesed. Sel hetkel olin mina majas üksi mingite lastepabulatega, keda pidin hoidma. Kõik olid pidusse läinud. Kell oli palju, lapsed magasid juba.

    Mina olin alumisel korrusel, kummitus ülemisel. Keegi kõndis, kolistas taburette. Vaatama ei julgenud minna, aga nii julge olin, et läksin ja keerasin ukse väljapoolt lukku.

    Kui siis majarahvas koju tuli, ütlesin, et mul on seal keegi luku taga…. no ei olnud, aknad kinni, uks lukus, kõik varandus alles.
    Aga ma kuulsin, tabureti kolistamist peakohal on ju võimatu mitte kuulda…

  3. iibis ütles:

    Ma pole tegelikult mõelnudki, kes seal ringi kõmpsis. Ehk (kuulu järgi) õelavõitu iseloomuga vanaema?

    Kui oma laps sellise loo räägiks, siis vist noogutaks kaasa ja mõtleks sisimas laste elavale kujutlusvõimele. Nii tegi vist tookord ka Mamma. Aga teadaolevalt pole teda rohkem seal kuuldud. Pööras ehk nähtu peale end hauas ringi?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s