Kümnes kontsert ja suur rõõm

Täna oli see igakevadine aprillikuine õhtu, kui lastel oli aulas kooli kontsert. (Jäin praegu mõttesse – kui tartlane ütleb aula, siis peab ta silmas justament peahoone aulat, ja siis veel, et kui ta ütleb peahoone, on see loomulikult ülikooli peahoone.) Niisiis, kontsert, kümnes kord.

Töölt tulin täna hilja, ei jõudnud kampsunit millegi pidulikuma vastu vahetada. Õigupoolest oli kampsun praeguste ilmadega ka mõistlik.

Poole kontserdi pealt tüüris kohale ka Väikevend, kes tuli otse zooloogiaringist. Olin ettenägelikult rõdul, et Väikevenna tulek vähem häiriks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Päris pisikestest esinejatest ei tundnud kedagi, Väikevenna oma tänava lapsed on juba päris suured, laste- ja poistekoori eas. Siis tuli tükk aega oodata, Suur Vend laulab noortekooris, nemad olid eelviimased. Minu meelest kõlas koor hästi, ja laulud, eriti Eesti muld ja eesti süda, on ju imeilusad. Lõpunumbris esines külalisena ka Kõrreke, mängides orkestris fagotti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast kontserti käisime Pierre’is kooki söömas.

Meil tuleb alati proovis paremini välja, oli Suur Vend enesekriitiline. Me tulime täiesti vales kohas sisse!

Kõik olid väga rõõmsad, kuigi Väikevend kahetses pisut, et ei valinud suuremat kooki.

Rõõmuks oli siiski põhjust, kuna Suur Vend oli saanud täna kinnituskirja oma esimese valiku gümnaasiumist.

Kus sa olid, ema, kui ma sulle sõnumi saatsin? (Küsimuse mõte, otsetõlkena teismeliste keelest: ega sa mulle piinlikkust ei valmistanud?)

Vastus – olin nimelt teel koju – rahustas mu poega tuntavalt.

Nagu öeldud, olid kõik südamest rõõmsad.

Ja kuuldavasti on aulapeod ka sellel koolil, kus Suur Vend sügisel õppima hakkab. Meeshääled on ka sealses kooris kindlasti hinnas.

Advertisements

Valged pühad

No nii. Inimesed peaksid ju rõõmustama, kui pühadeks lumi maha tuleb.

Pealegi, väga mõnus nädal oli. Laste suureks rõõmuks oli härra pea terve nädala olemas, ja ma ise ei väsi sellistel kordadel kunagi nentimast, kui imepärane on kahe lapsevanemaga süsteem.

Meile kolis selle aja jooksul sisse Mamma klaver. Mamma klaver kolis sinna kohta elutoas, kus ma olen harjunud triikima. Triikisin igaks juhuks enne kõik pesud ära, sest mine tea, kas üldse enam kunagi saab. Selgus, et saab, kuigi elutoas, kus on klaver, on justkui vähem ruumi, kui ilma klaverita toas.

Reedesel vabal päeval käisime koos vanaemadega Vildes söömas. Pole sinna ammu sattunud, see koht tekitas palju mälestusi. Oli meeleolukas lõuna, toit oli maitsev. Vanaemakooki vahukoorega saab seal muide endiselt.

Laupäeval sõitis härra minema. Suurel Vennal oli oma uue jalkaklubi eest esimene päris-mäng.

Kasutasin tema äraolekut püreesupi keetmiseks. Kuna olin ostnud munade värvimiseks poest viimase punase kapsa, mis oli päris kopsakas, siis otsustasin, et lisan ka seda supile. Tulemuseks on tõdemus, et ma ei keeda enam mitte kunagi punasest kapsast püreesuppi, sest supi värv oli nagu… ma parem ei ütle, mis asi.  Krutoonid ja kõrvitsaseemned parandsid  üldmuljet ainult pisut ja ma ei pannud pahaks, kui Väikevend küsis, kas võib endale hoopis spagette keeta.

Kui Suur Vend tuli õhtul võistlustelt tagasi, oli ta näljane ja heas tujus. Ta oli löönud ka värava, ehkki, nagu ma sain aru, peaaegu, et kogemata.  Ta sõi ära järelejäänud kõrvitsaseemned, soojad võileivad, kolm kanafileed ja kausi müslit.  (Ma halastasin talle ega pakkunud jubeda väljanägemisega suppi.)

Munad värvisime sibulakoorte, punase kapsa ja toidupoest ostetud mustrikiledega.

Tänane lõuna õnnestus mõnevõrra paremini, punast kapsast ma enam ei kasutanud ka. Kuigi, ma ei tea, kas ja kuidas see ära lõpetada, et Suurele Vennale jääb õe liha-mittesöömine ikka kuidagi väga ette. (Olen tähele pannud, et mehi see millegipärast üldse ärritab.)

Tänasega saab pühadeaeg läbi. Pisut sai puhata, natukene spordiklubis end liigutamas käia, mängida Viit sekundit, hästi palju süüa. Üks toit on veel söömata ka. Kuna poisid pashat väga ei hinda, tegin hoopis kohupiimakooki.

Lumesadu on hetkeks lõppenud. Suur Vend on veel kinost tulemata. Homme jälle kooli. Sooja ilma pole veel niipea loota.

IMG_1355[1]

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Tühi. (Aga täitsa soe)

Emme, vaata printerist tuli veel üks paber välja. See on muidu tühi, aga täitsa soe! hüüatas Väikevend endale ainuomase intensiivsusega, kui tema matemaatika töölehte välja printisime.

Tegelikult polnuks muidugi vaja printida, kui laps poleks oma kotti kooli unustanud. Ses mõttes oli muidu hea, et ma olin pealelõunal nii väsinud, et poleks jaksanud trenni minna, aga läksin siis nii pilatesesse kui ka kotile järele. Päike paistis. Kass oli vahepeal ühe suurema aaloepoti kildudeks lõhkunud. Taimest enam asja ei oleks saanud, mu paremas seisus aaloe on seni veel alles.

Kevad on käes ja õues on näha rohkesti linde. Kuki on väga erutatud. Missugused huvitavad olendid! Klaas vahel, nii võib neid segamatult üle lillepottide taga ajada. (Suur Vend käib temaga mõnikord aias, ega ta väga ei julge seal omapäi kõndida.) Toas on hea rahulik jahti pidada.

Väikevend oli seekord oma matemaatikaga vähemalt alustanud.

Kõrreke tuli koju. Tema mured olid rahamured. Need lubas lahendada lapse isa, nagu ma aru sain. Oma tuppa jõudes tütar hüüatas. Kass Kuki oli aknalaualt maha tõmmanud tema kaktuse. Väikevend soovitas õel barrikadeeruda, siis ei pääse Kuki ligi. Kuidas õde barrikaadi tagant välja saab, jäi esialgu vastuseta.

Väikevend oli koorinud apelsini. Köögipõrand kleepis. Väikevend kurtis, et ei oska väga hästi apelsini koorida. Mul olid tegelikult mullased käpajäljed ennist pesemata jäänud.

Kass Kuki arvas, et mopp võeti välja puhtalt tema meelelahutuseks.

Suurel Vennal on täna telekast Püha Jalgpall. Selleks puhuks tegi ta ahjus soojaks kebabi. Iseendale. Väikevend tahtis samuti kebabi. Ta oli pannud ahju 71 kraadi juurde, sest pakendil oli ju kirjas, et soojendada just sellise temperatuurini.

Kõigil oleks tegelikult aeg magama minna. Väikevend loeb. Suur Vend vaatab telekast jalgpalli. Kõrreke lebab voodil ja mõtiskleb. Mina tõstan ohates laualt paki (parandamata) töid kotti tagasi.

Väikevend tuleb veel oma trennis saadud sinikat näitama ja on veendunud, et seda tuleks ravida plaastriga.

Homme on uus päev. Kevadise jahi päev. Koolipäev. Ja kardetavasti ka parandamata tööde päev. Imeline kevad on käes.