Lapselement, selle suvine rotatsioon ja omandatud teadmised

Otsa tegi lahti Suur Vend, kes sõitis parima semu poole suvitama. Tervelt neljaks päevaks. Selle aja vältel pidasime mitmeid sisukaid telefonikõnesid, helistajaks eranditult mina.

Umbes üks ööpäev peale seda, kui poiss kodust auto peale võeti: Me ehitame onni. (Taustal kostub kopsimist). Ma olen umbes üheksa korda ujumas käinud.

Järgmine päev: Me ehitame seinu. Siis läheme mootorpaadiga järvele ja mina saan sõuda!

Ülejärgmine päev: Me onni enam ei ehita, sest meil said naelad otsa. Me läheme kalale!

Täna kodus: Me käisime eile kalal. Mina sain kaks ahvenat ja viis särge. Ja siis me grillisime neid.

Mina: Nii et said kalapüügi selgeks?

Väikevend: See pole ju midagi, tuleb ainult oodata!

Suur Vend räägi-nagu-lapsele toonil: Ei ole nii! Kõigepealt me läksime usse kaevama…
***

Ka meil olid vahepeal laenatud lapsed majas, kaks tüdrukut. Väikevend andis muidugi oma parima, et meessoo au ülal hoida. Huilgamist ja edvistamist oli ikka mitme (tavalise) päeva jagu. Lõpuks võtsid tüdrukud ta mängu, tema rolliks oli hull laps.

Preili külalise mõtlik resümee: Mulle ikka ei meeldi väikesed vennad. Tähendab, väikesed tüdrukud vääksuvad muidugi ka, aga nad on vähemalt nunnud!
***

Ka Väikevenna isiklik printsess, elukohaga paar maja edasi, on lõpuks suvitamast tagasi. Ta heitis hindava pilgu meie uuele kuurile ning ütles:

Te võiksite ta ära ka värvida! Näiteks roosaks!