Suurekssaamisest ja meestest

Reede õhtul oli kell juba peaaegu öö – vähemasti võttes arvesse, et ma olin kuidagi iseenesest hakanud viimasel nädalal-paaril suveajale üle minema – kui ma ikka veel ootasin. Telefonikõnet. Lapselt. Kõrreke oli oma kooli vilistlasorkestri aastapäevakontserdil-peol. Eks ta siis lõpuks ikkagi helistas ja tõin oma rõõmsa ja õhvevil plika koju.

See oli mul niimoodi esimene kord. Ja kindlasti mitte viimane. Ja mõtlesin, et ei ole midagi nii, et lapsed saavad suureks ja sina ei pea enam autojuht olema. Ikka oled. Ainult lõpetad sellega lihtsalt palju hiljem.

Väikevend määrati trennis omavanuste võistkonda ja seoses lähenevate võistlustega on tal pühapäeviti lisatrennid. Hea võimalus harjutada lisaks korvpallile ka bussisõitu. Ega ma ise seda ka väga hästi enam oska. Ikka pidin Kõrrekeselt üle küsima, et mis bussiga meie juurest linna saab ja nii. Ei olnudki väga hull. Jõudsime kenasti õigeks ajaks kohale. Homme siis proovib ise.

Aga korvpalli mõttes – noh eks ta üks pisemaid seal kambas – nii kasvu kui ea poolest – ole. Seesama asi, mida Suur Vend oma esimesest aastast rääkis – et sulle ei söödeta ja kõik on suuremad. Pead ennast ise tõestama. Selline meeste värk siis.

Seoses meeste värgiga tuli mulle meelde ka teema meeste särk. Noh, eks teismeiga on ju ka see, kus kujuneb välja selline oma riietumis- ja muidu-stiil. Suurest Vennast on saamas triiksärgifänn. Sellele juhtis tähelepanu ka Vanaema, kes sattus koos Väikevennaga eile staadionile samal ajal Suure Vennaga. Sellel oli jope maha aetud ja mängis klassivendadega palli, triiksärk seljas. Eks ta kannab muidugi vajadusel ka kirjadega T-särki, aga jah, kuni on veel mõnigi särk riidepuult võtta, siis seda ta ka teeb. Ja jalga tingimata kitsad teksad (loomulikult terved). Nii et soliidsus ennekõike, olgu või palliplatsil.

Aga. Kogu see imetlustvääriv suurekssaamine ei taksitanud poisse omavahel kõige nõmedamal kombel eile õhtul tülli minemast. Ja kui mina, kes ma tüllimineku ajal poes käisin, õiguse mõistmise asemel kummalegi selgitada üritasin, mida ta ise valesti tegin, olid veel tagatipuks mõlemad ka minu peale solvunud. Vähemalt on Väikevend eeskujulik vabandusepaluja. Kaunilt kujundatud vabanduskiri ja lilled päästavad nii mõndagi. (Umbes nagu dront Edward Muumipapa memuaaridest, kes küll näituseks merekoerale peale astus, aga pärast ka matusekulud enda kanda võttis.)

Ja siis ta veel kiitis taevani minu ostetud plaati. Ainult, et palus, et ma seda mitu korda päevas kuulama ei hakkaks.

Mehed, ma ütlen!

Väikevend, viisakas mees ja kahesilmavestlused

Täna tuli jutuks ka sõna kannibal tähendus.

Väikevend uudishimulikult: Emme, kas sa tunned mõnda kannibali?

Ja pisut hiljem.

Mulle meeldib kõige rohkem matemaatika ja robootika. Robootikaõpetaja on küll mees, aga ta on väga viisakas mees!…Aga mida tähendab “nelja silma all”?

See on siis, Väikevend, kui kaks inimest kahekesi omavahel räägivad.

Kas kahesilmavestlusi ka olemas on?

Ega vist.

Aga siis ju on, kui vestlevad kaks kükloopi!

Tööpakkumine kuningaga teenrile

Hommikul raadios öeldi – et tehtagu täna pannkooke – uurisin pärast netist juurde, et see olevat hea kapsakasvu tagamiseks. Siis soovitati veel naistel kõrtsi minna ja punast napsu võtta.

Ma jõudsin suhteliselt varakult koju ning küpsetasin tõepoolest ühe laari kooke. Kui Kõrreke koju jõudis, imestas ta väga, sest teda olevat tabanud just täna suur pannkoogiisu.

Kuna Suurel Vennal algas kohe peale tundide lõppu näitering ning kohe peale näiteringi trenn, siis sõime kolmekesi – mina, Kõrreke ja Väikevend. Manitsesin Väikevenda viisakalt sööma.

Söö nii viisakalt, nagu sa istuksid koos kuningaga lauas, soovitasin.

Meil ei ole ju siin kuningat, arutles Väikevend. Võib olla, kui me võtaksime teenri, kellel on kuningas, siis…

Poiss pani koogile nutellat, keeras selle rulli ning sõi mõnuga näpuvahelt. Meie Kõrrekesega eelistasime siiski noa-kahvli-toormoosi-vaniljekohupiima varianti.

Siiski, nagu selgus kaks ja pool tundi hiljem joogas, olid need kaks kooki kah liiast.

Kõrtsi ma ikkagi ei läinud. Ja punase joogi mõttes piirdusin granaatõunajoogiga. Ning Suur Vend on kõigi oma riietega lihtsalt voodisse magama jäänud. Loodetavasti pole naised teda siiski paastumaarjapäeval oimetuks kimbutanud.

Kuulge, otsa hakkab saama!

P1050606 Sedakorda tundub küll, et vaheaeg on sulanud nagu märtsikuine lumi.

Kui mul vaheaeja alguses oli valida kahe raamatu ja suurpuhastuse vahel, siis alustasin koristamisega. Põhimõtteliselt lõpetasin sellega eile. Aknad ja kardinad, raamatud ja riiulid, õppematerjalid alates lasteaiast ja lõpetades ülikooliga, fotod, sünnipäevakaardid ja lauamängud. Kõike ühendavaks jõuks muidugi legoklotsid – ma ei usu, et majapidamises on kusagil mõni ruutdetsimeetri suurune lapike, kust ei pudeneks välja mõni klots või legomehikese pea.

Kokkuvõtteks võiks muidugi nentida, et ehkki maailmas on ressursside piiratus käivitav jõud, siis paberit ja legoklotse on vähemalt minu kodus piiramatul hulgal.

Reedel, kui Mamma lõunale tuli, oli mul tekkinud hirm, et olen ka poiste tunnistused ära koristanud (Kõrrekese pragmaatiline klassijuhataja otsustas ka sel veerandil paberit kokku hoida ja tunnistusi ei printinud). Õnneks tulid koristamise lõpuks tunnistused siiski raamatukogutoa kirjutuslauariiulilt välja.

Reede õhtul, kui ma olin nõuks võtnud köögikapid enne magamaminekut korda saada, saabus ka totaalne kriis. Suur, peaaegu nutmaajav enesehaletsus jõudis haripunkti kuivainete kapi juures.

Samal hommikul olin nentinud, et Kõrreke polnud ära sorteerinud sokke – kusjuures ta oli eelmisel õhtul ise pakkunud end seda tegema – aga kuna sokid olid diivanil, mille kohalt ma hakkasin just alla võtma maailma kõige tolmusemat aknakardinat, sorteerisin ise sokid ära ja viisin kappidesse ka. Kõrreke, käitumise ja hoolsusehinded eeskujulikud, oli oma toas, silitas ühe käega kassi ja teisega näppis telefoni (või vastupidi).

Samal õhtul olin oma vanema pojaga maha pidanud ka järgmise dialoogi.
Mina: Suur Vend, su jope on kirstu peal. Palun tule ja pane ära!
SV: Enda arvates ma panin ta kappi.
M: Jope ei ole ju kapis, ta on kirstu peal.

Ma ei viitsinud käed puusas tüli kiskuda, panin jope ise puu peale ja kappi, Suur Vend – tunnistusel käitumine ja hoolsus eeskujulikud – vaatas häirimatult Simpsoneid edasi, ning mõtlesin, kui hästi see iseloomustab kogu meie koduse korrahoidmise teemat. Jajah, kellel on probleem, see koristagu!

Aga raskused said siiski ületatud, kapipõhjast hommikusöögikrõbuskite, suhkru ja kamajahukiht likvideeritud ning ning kodu korda. Kuigi, kui ma eile alumise korruse põrandate pesemisega lõpetasin, siis oli ülemisel korrusel tekkinud juba uus legomehikeste lahinguväli.

Peale koristamise justkui polnudki eriti midagi.

Lastega käisime kinos, vaatasime Härra Peabodyt ja Shermanit. Kõik lapsed tulid kaasa ja kõigile meeldis. Mulle ka. Eriti käik ajamasinaga Toskaanasse – ma läheksin ise kah sinna iga kell tagasi! – ja lõpptõdemus, et igal koeral peaks olema oma poiss.

Kõrreke käis esimest korda elus vehklemisvõistlustel kohtunikuks ja oli sellest päris elevil. Lisaks käis sõbranna sünnipäeval. Suur Vend pääses oma meeskonnaga meistrikatel alagrupist edasi. (Sõbra sünnipäeval jäi küll võistluste tõttu osalemata, mida kompenseeris ehk võit mõlemas mängus.) Väikevend pidas kohaliku rügemendiga maha mitmeid lahinguid ning käis klassivenna sünnipäeval.

Suurema osa argipäevadest käisin ma ju tegelikult tööl ka.

Eile käis korraks ka härra, kes kinkis meile uue ja võimsama tolmuimeja. Pean tunnistama, et selle kasutamiseks justkui napib hetkel entusiasmi.

Peaaegu nagu klaveritund

foto0066Kodu pole suurpuhastuse ajal muidugi suurem asi vaatepilt. Sest, nagu sa ise väga hästi tead, enne kui kõik korda saab, läheb ta koristamise ajal veel rohkem segamini. Ja päike paistab alati just nendele kappidele ja riiulitele, kuhu sa pole veel niiske lapiga jõudnud.

Hommik oli sellegipoolest päikeseline ja kaunis. Nad kõik tulid ja sõid putru! Ma oleks pidanud vist lipu selle peale vardasse tõmbama.

Ja vähe sellest, nad ei rääkinud mitte ainult minuga – seda nad ikka teevad, kui nad ei ole just viimase pooltunni vältel jõudnud järeldusele, et nende ema on ikka täiega imelik. Nad rääkisid isegi omavahel! Kõrreke soovitas Suurele Vennale raamatuid. Suur Vend rääkis asjatundlikult Kõrrekesele, missuguseid arvutimängukangelasi peaks tikitama poistekoori laulupeokottidele. Ja Väikevend ütles mulle sosinal: Emme, nii tore, kui nad hästi läbi saavad.

Mõnikord on isegi meie peres klaveritund.

Temaatilist maali nägin suvel Rijksmuseumis ja tegin telefoniga (keelatud) klõpsu. Autoriks Willem Bartel van der Kooi.

Kevadise koolivaheaja esimene hommik

Olin näinud unes katastroofilist tööle hiljaksjäämist -kell oli 7. 51 ja ma olin ikka Väikevennaga kodus, õigupoolest kodus tagasi, kuna kõik poed olid olnud kinni ja kusagilt polnud värskeid saiakesi osta, kusjuures kodu oli see kodu, kus ma elasin kümme aastat tagasi. Kui ma olin just juurelnud olukorra lahendamise üle, äratas mind rõõmus Väikevend (keda kümne aasta taguses reaalsuses olemaski poleks tohtinud olla) raamatukogutoas mõnuga ja vaikselt nohistades ning legodest järjekordseid sõjamasinaid kokku pannes.

Mis kell on, Väikevend?

6.47!

Uni oli otsa saanud, võtsin hommikumantli ja panin kohvivee keema. Väikevend aitas nõudepesumasinat tühjendada ja soojad juustuvõileivad valmis teha. Isegi ajalehe tõi mulle tuppa. Öösel oli lumi maha sadanud.

Ka Suur Vend vedas end söögituppa, teatas, et talle ei maitse see juust ega need saiad ja Nutella on kuidagi otsa saanud ja et mis kell ta võistlused on. (Kahekümneeurose olin bussi- ja taskurahaks juba küsimatagi talle valmis pannud.)

Kõrreke pole veel raatsinud voodist tõusta.

Mul on valida Maailma otsa, Mesilaste ja kevadise suurpuhastuse alustamise vahel.

Kevadise koolivaheaja esimene hommik on kätte jõudnud.

Tulbid, roosid, käbid ja kohvipaks

Päikeseline märts – tore on minna-tulla tööle ja töölt valges. Olin naistpäeva unustanudki, aga reedel tõid mitmed poiss-õpilased tulpe. Väikevend pani mu töölauale lisaks veel kuusteist käbi ka – neil oli eelmisel päeval olnud õuesõpe.

Ja mis eriti tore – naistepäeval sain ka kodus lille! Ja Kõrreke samuti. Pojad-vennad käisid laupäeval koos Lego-filmi vaatamas, ja kui koju jõudsid, kohmitsesid esikus lilletuutu kallal. Saime kumbki imeilusa roosa roosi. (Nagu päris! – Kuigi, ma kahtlustan, et siinkohal võis ka härra kauge, kuid isalik suunamine mängus olla…)

Väikevend on suure osa kodusolemise-ajast õues. Raske on teda saada Sipsikut lugema – homme on tähtaeg ning kolm juttu on veel lugeda. Uutes dressipükstes on juba auk ning põlvedel on samuti koorikud. (Jälle: nagu päris!) Suur Vend kurtis igavust – aias on korviloopimiseks muld veel liialt pehme, ning õppida polevat kah midagi. Kõrreke harjutab flööti ning see on küll ütlemata kaunis kuulata. Ta on jõudnud juba Debussyni. Veel ütles mu tütreke mulle neil päevil, et ta lugenud kusagilt, et ta olla pärinud oma ilu ja tarkuse oma emalt ning pikkuse oma isalt. Ma isegi ei küsinud, kust ta seda luges – sest miks peaksin ma oma ilusa, targa ja pika tütrega vaidlema?

Elu tundub kevadiselt rõõmus ja paljutõotav. Või – mine tea – avastasin ühel päeval tassipõhjast väga huvitava kujundi. Kas teie ka näete kohvipaksus hoiatust hirmsa, lõugupäraniajava tuleviku kohta?

P1050596

Kook – kodujuustu-kondenspiimakook – on igal juhul pühapäevale kohaselt ahjus. (Loodetavasti sööme ikka meie kooki ja mitte vastupidi!)