Tag Archives: mõtlev vaatlus
Vasakpööre
Kusagil, tundub, peab olema mingi saladus, mida ma ei tea? Kuidas jõudmine käib?
Ma mõtlen, et mis variandid on üleüldse, kui sul on köhiv ja nohune kaheksane, kõhtu valutav ja palavikutav kolmeteistkümnene, kiriku kontsert, kus pea-viieteistkümnene esineb koori ja orkestriga ja siis veel omaenda klassi jõulupidu ühekorraga. Ma tundsin oma tütre pettumust, ehkki ta kinnitas mulle, et sellest, et ma ei tule teda kuulama, pole midagi.
Väikevend oli kaks hommikut köha tõttu Mamma juures hoiul ja ajas Saba (s.t siis kassi nimega Saba) taga. Eilne hommik kestis küll pea õhtuni, kuid täna jõudsin lõuna paiku järele.
Olen tegelenud mitu päeva Kõrrekese sünnipäevakingiga, aga selle lõplik valmimine jääb arvatavasti öösse enne õiget päeva. Täna, kui pühendasin Väikevenna ettevalmistuse saladustesse, kostis viimane Vaata, emme, et sa mulle kunagi midagi sellist ei kingi!
Igal juhul jõudsin oma peolt koju, sõime poistega õhtust ning Väikevend soovis, et ma koos temaga pooleliolevat Harry Potteri filmi vaataksin. Keetsin siis endale juba kohvi ka. Kui olin selle tassi välja valanud, helistas Kõrreke ja palus endale vastu tulla.
Õnneks leidus Kõrrekesel sobiv heelgelnõel ja lõng Väikevennale kooli kaasa võtta. Ei pidanud enam poodi minema.
Õhtul lugesime – Väikevend on alustanud järjekordset kohustusliku kirjanduse teost Karlssoni näol. Ta luges täna seda lugu, milles Väikevend tõdeb, et pole mõistlik segada ema, kes parajasti praeb lihapalle. Emme, sa võiksid kah lihapalle praadida!
Mitte segada lihapalle praadivat ema – see kõlab igal juhul paremini meie igapäevasest reeglist mitte segada ema, kui ta teeb vasakpööret.
Kus nad kõik on?
Mul on hea meel, et lapsed on kasvanud iga-aastasest isadepäevapainest välja. See tähendab east, kus nädala sees peeti kusagil isadepäevapidu, kuhu minu omadel enda oma kaasa võtta polnud. Ja polnud ka vanaisa, onusid ega mõnda muud asendusliiget. Sest isa elab kaugel, vanaisad on surnud, onusid pole olemas olnudki.
Nii et hommikul, võrdlemisi päikesepaistelisel hommikul novembri kohta, läksime Kõrrekesega surnuaeda. Viisime küünlad. Mamma isale Juliusele, kuulu järele vähesest haridusest hoolimata väärikale töömehele. Seejärel Viktorile, minu ja ja härra õpetajale. Kellel teatud põhjustel endal küll lapsi polnud, aga kelle suurejooneline ja lõbus, kuid sellegipoolest alati pisut traagiline isiksus oli parim õppetund sallivusest, mis üldse olla saab. Siis Aarele ja Albertile, härra isale ja vanaisale. Ei ole ma neid kumbagi näinud, kuid tean, et Suur Vend on pärinud oma vanaisa välimuse. Enesehävitusliku algega iseloomu vististi küll mitte. Siis Papale, kes sõidutas Kõrrekest lasteaiast muusikakooli ning viis lõbustusparki – kummaline küll, aga see lõbustuspark oli siinmail veel Kõrrekese ajalgi. Papa isale Jaanile, kes sõdis valel poolel, langes sõjavangi ning tuli siiski tagasi. Sest tagasi olid ka peale kuueaastast Austria põgenikelaagrit Papa oma emaga. Ning samuti onu Vellole, Papa vennale. Onu Vellost on meie raamaturiiulis tema võõrsõnade leksikon ning Mamma juures tema kirjutatud raamat Pioneer Sulev. Ka tema suri suhteliselt noorelt, isegi Mamma pole temaga kohtunud.
Seal need mehed siis olid. Ilm oli surnuaias jalutamiseks mõnus, polnud ei külm ega porine. Rääkisin Kõrrekesele, mida ma neist meestest teadsin ja meenutasime üheskoos Papat.
Isadepäevalõunat sõime koos Vanaemaga – Mammal olid nimelt juba muud plaanid. Meil oli väga lõbus.
Õnneks tähistas Väikevend isadepäeva koos oma isaga ning on teel koju. Ma ei kahtlegi, et neil, kahel jutukal mehel, on omavahel paljustki rääkida.
Vot nüüd ma tean, mis on õnn!
Viimaseid päevi – või kui täpne olla, siis öid – enne puhkuse lõppu. Pesakond magab. Lähen vannituppa. Oh, mitte ainult seda! Lekkiv tualettpott?
Vaimusilmas instrueerisin juba lapsi kasutama alumise korruse tualetti, juurdlesin, kas ja kuhu sai kirja torumehe telefoninumber.
Ja kui siis põhjalikum inspektsioon tuvastas, et tegu pole lekkiva potiga, vaid kõigest mu teismeline laps on käinud duši all, nii et kogu vannitoa põrand lainetab, sain ma erakordse selgusega aru – vot see ongi õnn.
Ehk mõistan varsti ka elu mõtet?
On külm ja nukker veebruar käes
Rongid, laevad ja päevad, ühtviisi libisevad kõik mööda. Oma isiklike väikeste pidepunktidega.
Noh, näiteks – nii erinevad kui mu kaks poega ka pole – ja nad on väga erinevad – on sarnane see, et mõlemal võtab trennist tulles riiete vahetamine pea sama kaua aega kui trenn ise.
Ma pidin ju rääkima, kuidas hunte kodustatakse, selgitas Väikevend.
Ma arvan, et poistega peaks ikkagi karmim olema, kostis ta peale mõningast järelemõtlemist. Üks kord võid leebelt öelda, aga siis ole karmim.
Väikevend täitis kodus kirjatehnika vihikut. Kõrreke ütles Väikevennale, et tema küll esimeses klassis nii korralikult ei kirjutanud. See meeldis Väikevennale silmanähtavalt.
Õhtul tundsin, kuidas üleüldse ei viitsi trenni minna. Aga kuidas ma saan minemata jätta, kui olen lubanud seejuures tütretirtsu muusikakooli viia, Väikevennale, et ta saab spordiklubi lastetoas olla ning pärast pean nagunii Suurele Vennale trenni järele minema? Rääkimata sellest, et palun näidake mulle daami vanuses 25+, kes väidaks, et tema kõht-selg-tuhar on piisavalt trimmis?! Nii et jah, ma viisin tütre Riia mäele, Väikevenna lastetuppa mängima – on tõesti üks tore koht, kus lapsed huvitaval kombel eelistavad mängimist näiteks telekast filmide vaatamisele, ning Väikevend on seal täiega oma jope -, käisin ise trennis ning tõin Suure Venna koju. Spordiklubi juures vaimustus Väikevend lund katvast koorikust. Nii lõbus on hüpata koorikust läbi.
Suur Vend riputas kodus trepile graniitliiva.
Unejutuks Pahupidikool kukub kokku, tänases loos teipis proua Pärl pliiatseid näriva poisi suu teibiga kinni ja mõtles, et peaks edaspidi kõigil laste suid teipima hakkama. (Huvitav, peaks homme küsima Väikevennalt, kas see oli piisavalt karm.)
Keetsin kohvi, et mõned tööasjad ära teha, aga näed, jäin hoopis Marju Kuuti kuulama. Oh, mõnikord tahaks ise istuda mõnele rongile või laevale ja olla kusagil ära. Aga nagu ma Pahupidikoolist – üks ütlemata väärt raamat – üks õhtu lugesin, peab tegema valiku, kas vabadus või turvalisus.
See siis ongi…
Ma arvan, et sa tead seda luuletust, mida ikka matustel loetakse – Kas see siis oligi elu. Anna Haava luuletus on.
Muidugi, ilmalik matus on õudne ja annab alati piisavalt põhjust meenutamaks, kas mul ikka sai möödunud aasta eest kirikumaks makstud. (Sai küll.) Aga seesama Anna Haava rida jääb kummitama.
Minu elu möödub, mul on tunne, ühes käes autovõtmed, teises korraga umbes kolm-neli poe-, trenni-, lapse-, käe- ja muud kotti. Kusagil leidub veel käsi, mis suunab Väikevenna mõnest põnevast porisest lumehangest eemale. (Äkki mul ongi rohkem kui kaks kätt, pole ise lihtsalt märganud?)
Mööduv nädal oli kas kergelt skisofreeniline sigatüükalik, kus ma viibisin justkui pidevalt kahes kohas korraga. Käisin lapsega koolivestlusel, kooli koosolekul, spordiklubi lepingut sõlmimas, lapsega arsti juures, küünetehniku juures (sellest oleks muidugi sünnis vaikida, kuna eeskujulik intellektuaalne naisblogija – vt kommentaare – leiab, et parim tema küüntele on seep ja hari, mitte küünelakk). Muide, ma käin ka tööl. Ja kuna Väikevend jäi taas haigeks, korraldasin ka tema hoidu. Trenni jõudsin ka mõned korrad. Nädalavahetusel parandasin kotitäie töid ja käisin poistega korvpalli vaatamas – no ega kõrvapõletikus väiksemaga suurt muud ette ei võtagi. Pesud on pestud ja triigitud. Väikevenna eelkooli kodused tööd tehtud. Kolm kooki tegin nädala jooksul ka.
Mida ma ei teinud? Ei lugenud raamatut – kui välja jätta viisteist lehkülge Frenchi ja Koulut, laenatud Kõrrekeselt – sel ajal kui mu tütar mu arvutist e-koolis käis ja mul tekkis oma töös paus. Ei vaadanud ainsatki filmi. Ei rääkinud vist ainsatki olulist juttu. Kõrrekese vanuses oleksin ilmselt sedavõrd puuduliku elu(viisi) küll otsustavalt hukka mõistnud.
Ennelõunal – triikisin just parasjagu voodilinu, kõrval Väikevend tähti kirjutamas – üks tekikott – ja rida Ü-tähti, kaks vannilina ja kaks korda sõna küür – hakkaski kuidagi nagu kurb. Et kuhu siis on armastus ära kadunud.
Tegelikult ju polnudki kadunud. Istus ja kirjutas juba ürask, üks jalg tagumiku all, vihiku ümber ring kustutuskummi purust.
Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled?
Emme, kuna sa Eestisse tagasi tuled? küsis Väikevend telefonis.
Tjahh, kogu lugu meenutas vägisi Karlssoni-Väikevenna kirja emale, milles poiss nentis: paistab, nagu akkaks see perekond nüüd lõpplikult välja surema.
Mina olin Narvas suvekoolis, Suur Vend treeninglaagris, Väikevend Mamma hoida (või vastupidi) ning Kõrreke… tema otsustas koos kass Nurr Siidikeraga kodu hoidma jääda. Millest ma saan suurepäraselt aru – ka mulle meeldis juba lapsena üksi kodus olla.
Väikevenna küsimus ei olnudki de facto nii vale.
Narva on tõepoolest koht, kus eesti keelega ei pruugi poes või kohvikus või ajalehe- või pirukamüügiputkas hakkama saada. Sellegipoolest on tegu väga selge ajaloohinguse ja -hingamisega kohaga. Seisad Hermanni linnuse tornis ning vaatad Ivangorodis lehvivat võõrast trikoloori ja mõtled, kuidas mitte ainult inimese, vaid ka riikide kulgemises on kõik vaid vaatenurga küsimus.
Siin oli kunagi Kreenholm. Tehas, mis oli kaugelt rohkem kui lihtsalt üks tehas, seda nii vormilt kui sisult.
Narva kolledž – ilmselt tõeline eestluse kants. Vana börsihoonet peegelpildis näitav uus hoone. Tule ja vaata, see mõjub!
Narva poed kannavad nimesid “Buratino”, “Svetlana”, “Progress”
Narva-Jõesuus nägin merd ka. Umbes sellist
Narva Jõesuu. Puitpits, sepistatud väravad, bütsantsliku ilumeelega loodud hiiglaslikud villad, kaasaegne spa vaatega otse graffitiga ilustatud tondilossile
Hermanni kindluse tornist
Kaevandusmuuseum. Seda, mida seal näha sai, ei anna edasi ei pilt ega sõna. Sa paned pähe kaitsekiivri, lähed maa alla. Lõhnab rõskuse ja metalli ja ilmselt ka seal aastakümneid põlevkivi kaevandanud meeste järele. Giidid, kunagised kaevurid, on muuseumi kõige ehedamad eksponaadid.
Jõhvi kohvikus “Nostalgie” saab väga head kohvi. Nagu näha, on oodatud ka eestikeelsed kunded
Tulin eile Eestisse tagasi. Külakostiks tõin kotitäie pirukaid (need on seal tõesti tasemel!) ning tagasiteel vaatasin venekeelset etendust Erimeelsused reisijate ja bussijuhi vahel.
