Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Selline aasta siis

Lapsed on jälle kasvanud

Väikevend sai kümme – nii et sellist väikest last mul justkui enam polegi. Või kuidas võtta. Mõnes mõttes on kasvatustöö justkui ära tehtud. Aga ikkagi – ema saab hoida kooliasjadel silma peal (mõnikord on meetod vaid käia niikaua närvidele, kuni ta asja ära teeb), mõnikord kuhugi viia-tuua, musta pesu ära pesta, kooki küpsetada, arveid maksta. Kõik lapsed on omal moel väga iseteadlikud. Ja sageli tunnen mina ennast võimetumalt kui ma kunagi oleksin suutnud ette kujutada. Teinekord on muidugi päris tore mõelda – siin ta nüüd siis toimetab, hakkaja ja tubli – minu laps ikkagi!

Kui Kõrreke lõpetas ühel soojal ja niiskel suvisel pärastlõunal põhikooli (ilm oli just selline, et meik lõpetajannade nägusel sulas) – Suure Venna kandev roll koolinäidendis – või siis hoopis õe aktuse konfereerimine – ja Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme ja kellele saab ikka õhtuti ette lugeda. Ma olen neile kõigile nii ütlemata tänulik, et nad olemas on ja et nad valdavalt on minuga ikka väga kannatlikud.

Mõned eredad muljed

Ilus juunikuu õhtu, me jalutame Pärnu rannal, mina ja Väikevend. Läheme jalgupidi sooja merevette, millest saab õige pea Väikevennal ka korralik suplus. Jalutame rannaniidu lähedal, näeme ka linnalehmi, kes seal häirimatult süüa nosivad. On soe suveõhtu, terve puhkus on veel ees.

Või hoopis avatud talude päeval Lääne-Virumaal, kui toit sai endale korraga laudalõhnalise näo.

Või siis Queen ja Adam Tallinna lauluväljakul. Palju, kohutavalt palju inimesi, kes kõik on meist pealegi pikemad. Õhtu on jahe, aga vanad tuttavad laulud teevad südame soojaks ja AL on ammuseid lemmiklaule esitades just täpselt nii viimase peal, nagu ma ette olin kujutanud.

Hästi palju südantsoojendavaid hetki tööl või tööga seotult. Mulle pole üldse palju vaja, kui juba olengi pisarateni liigutatud.

Mõni hea raamat

Ma lugesin ikka ka. Ja raamatupoe kontolt aastase ostunimekirja vaatamine võtab ohkama. Kodus on niigi palju raamatuid – ja üleüldse, kas uute raamatute kirjutamisel ja ostmisel on mingisugustki iva, mõtlesin, kui leidsin kaubanduskeskuse raamatuvahetusriiulilt Hemingway Hüvasti, relvad!

Minu selleaastased parimad raamatuelamused:

*Agatha Christie Minu elu lugu. See oli üks paeluvamaid elulooraamatuid, mida olen lugenud. Suurepärane mälu, huumorimeel ja jutuvestmisoskus panid kuuesaja lehekülje lõppedes suisa kahetsema – juba saigi läbi? Elustiil ise on pärit kadunud aegadest – noh, eks ta oligi ju Victoria ajal sündinud – tänapäevases mõttes oli ta koduõppel, võttis küll tantsu- ja muusikatunde, kiusas prantslannadest guvernante. Siis abiellus, sai lapse, käis mehega ümbermaailmareisil, lahutas, läks mehele arheoloogile. Temaga elasid siis majakeses Tigrise kaldal ja kui proua leidis laua, mis paigal püsis, kirjutas aasta jooksul üks-kaks raamatut ka. Aga ta oskas elust lõbu tunda ja tänulik olla.

Ilmselt oli lisaks lugemisnaudingule siin ka mingeid äratundmisi – olin just enne seda lugenud, et ka proua kirjanik on infj (nagu ka mina ja veel vähem kui 1% inimkonnast; grafomaanide seas on protsent muidugi tõenäoliselt suurem).

*Anya von Bremzen Kokakunsti eripärast nõukogude korra tingimustes. Selle raamatu olin peaaegu et juhuslikult haaranud poe soodusmüügiletilt kaasa sügisesele Malta-reisile. Ja see võlus mind tingimusteta alates sissejuhatusest – võrratust parafraasist kõik rõõmsad toidumälestused on ühesugused, kõik õnnetud mälestused on õnnetud omamoodi – kuni lõpus leiduvate toiduretseptideni välja.

See on Nõukogude Liidu ajalugu läbi Anya pere, läbi riigijuhtide ja toidu. Igal kümnendil on oma olme ja oma toit. Alates ühisköögist, kus üürnikud üksteise supist liha näppavad kuni partei keskkomitee lasteaiani, kus mudilasi toideti kaaviariga. Ja hiljem, pagulasaastatel New Yorkis nende tuttavate maitsete taasloomine. Sekka võrratuid ajaloolisi detaile. Näiteks selle kõigile nõuka-ajast pärit inimestele tuttav poolfabrikaadist kotleti lugu. Millalgi 1930. saatis Stalin Mikojani Ameerikasse, kus viimane tutvus hamburgeriga. Osteti kaasa ka mõned hamburgerigrillid. Lõpuks jäi burksist järele seesama kotlet.

Nagu ikka heade raamatutega, oli ka siin ohtralt põhjust lehekülgi tagasi keerata, üle lugeda, ette lugeda.

*Jonas Jonasson Saja-aastane, kes hüppas aknast välja – viimase selleaastase lemmiku lõpetamisest pole vist veel nädalatki möödas. See on lihtsalt äge! Ühekorraga kriminull ja kokkuvõte lähiajaloo olulisematest sündmustest. Kriminaalliin, ehk siis need sündmused,  mis juhtuvad pärast seda, kui Allan enne oma sünnipäeva hooldekodust lahkub, on lustlik ja fantaasiaküllane, ja otste kokkutõmbamine elegantne ja ootamatu. Ajalooliin tegelikult samamoodi. Alates Allani isast, kes revolutsiooniaegselt Venemaalt Fabbe-lihavõttemuna saatis (mis ema pettumuseks isegi süüa ei kõlvanud), ning Allaniga jätkates, kes esmalt ameeriklaste heaks tuumapommi leiutas, siis venelastele saladuse reetis, sattudes veel vahepeal mitmesse külma sõja kriisi ning lõpuks… Ah, lugege ise! (Kuigi enamus on ilmselt seda juba teinud.)

Nii et sel aastal siis lõbusad lood tõsistest asjadest.

Saared

Sel aastal siis Malta, Gozo, Comino ja Sitsiilia. Kõrreke jõudis veel Piirissaarde ja Hiiumaale ka. Iga saar on justkui omaette väike maailm. Minu isiklikuks lemmikuks oli Gozo, oma megaliitiline Ggantija templi , paadisõiduga sinisel  laguunil, värskete granaatõunaseemnetega ja vanaaegselt mõjuva ruraalse iluga. Vahemere äärde oleksin nõus iga kell tagasi minema – päike, paks kultuurkiht, head veinid, soe merevesi.

Kassid

Nojah, sel aastal tuli meile Kuki.Tema kaks viimast kuud on olnud üksainus Imeline Muutumine. Tulles oli ta äbarikuvõitu (meie meelest) emane kassipoeg, hiiglasliku isu, usside, kõrvalestade ja valjuhäälse nurruga. Peale viimase on kõik muutunud. Ta on julge noormees – ei karda isegi tolmuimejat! – ja  kelle juures oleme täheldanud juba esimesi märke valikulisest söömisest. Ta on helge loomusega ja Nurriga on nad kenasti kohanenud. Ja lihtne matemaatika näitab, et ühe inimese kohta on nüüd kodus täpselt kaks korda rohkem kassi kui varem. Kuki lisandumine meie perre on kindlasti aasta rõõmsaim  sündmus.

Mis siis edasi?

Uude aastasse jääb Suure Venna põhikooli finiš. Laulupidu. Hetkel on kindlalt olemas ühe balletietenduse ja ühe kontserdi piletid. Ehk jõuab siiski ka mõne reisile? Muidugi luban traditsiooniliselt, et loen rohkem raamatuid ja võtan kaalust  alla – midagi jäävat peab ju elus olema.

Ilm ja muu meelelahutus

Ilm on terve detsembri vältel kõikunud plussi ja miinuse vahel just parasjagu nii, et klaaside kraapimine on enne autosseistumist hädatarvilik. Täielikult ära sulavad klaasid enam-vähem hetkeks, kui oled sihtkohta jõudnud.

Väikevend oli meil kolm päeva eemal, võistlustel. Kesiste korvpallitulemuste lohutuseks oli olnud muidu väga sündmusterikas. Kohe nii, et kahe päeva jooksul ei olnud poisil mahti ei telefonile ega isegi sõnumitele vastata. Pühapäevasel hommikul äratas mind aga telefon. Umbes kell kaheksa hommikul. Emme, ma ei tea, kus mu käterätik on! Koju jõudes selgus, et lisaks Limpa pildiga rätikule olid kaduma läinud ka ujumispüksid. Kuigi see on siiski köömes kõige juhtunu seas – nimelt oli toas olnud vana kineskooptelekas, mis oli plahvatanud. Esmalt kõlaritest ja siis  ülejäänu takkapihta. Kuna trennikaaslane E oli unustanud oma esmaabi-jääkoti teleka peale. Tal tulnud telekas koguni kinni maksta. 12 eurot.

Tagasi koju jõudis Väikevend ideaalse ajastusega just siis, kui hiina moodi nuudlid valmis said.

Õhtul käisime Sepa-Avandi ständappi vaatamas. Suur Vend soojalt soovitas. Kui ma eelmüügist piletid  ära ostsin, siis panin tähele alles hiljem, et alla kuutteist ei soovitatud. See ainult suurendas Väikevenna huvi. Tegime siis korraliku teatriskäigu, kookide ja kohviga. Kui nad juba kõik tulid. Kuigi Kõrreke kurtis lakkamatult, et tal on palju õppida ja et ei olnud meigi jaoks aega ja üldse. Etendus oli… nojah. Arvestades piletitele kulunud 60+ raha, siis oli minu jaoks justkui pettumus. (Kuigi OS ise rõhutas oma kultuurse teejoomise osa, jäi sellest siiski kuidagi vajaka.)  Samas lastele, eriti poistele, meeldis. Väikend ütles, et tema oli kõigest aru saanud. Suure Venna kõrget hinnangut oma lemmiknäitlejaile näitas seegi, et tal jäi nägemata Eesti esijalgpalluri mäng tuntud Inglise klubi eest.

Õhtul helistas härra ja ütles, et ärgu ma kurtku. Selle raha eest saaks seal välismaal, kus tema on, ehk ühe pileti. Nii et polnud nokunaljade eest nii palju midagi. Ja koogid olid ka magusad täie raha eest.

Ning õhtul, kui ma nüüd tööasjad kotti panen, siis saan veel vabalt lugeda pisut Saja, aastast, kes aknast alla hüppas. Tasuta pealegi, raamatukogust eile laenutasin. Saja-aastase naljad on küll minu teetass.

Kümneaastane Väikevend

Ainult õpetajate lapsed oskavad sündida septembris, nentis mu kolleeg (kellel ka endal kodus septembris sündinud pojanatt).

Raha on vähe, hirmus kiire on ja haigused ründavad täiega.

Aga. Kõigest sellest hoolimata sai Väikevend siiski kümme aastat vanaks ja nii see nüüd aastaks jääb.

Esmaspäeva õhtul läks üheksasena magama ning ärkas teisipäeval kümnesena. Kodus hommikul enne kooli jõudis koogi pealt parasjagu küünlad puhuda, kooki süüa. Siis kooli, et pakkuda ehtsa loomasõbrana Oravakesi ja Põhjakarusid.

Kooli tuli vastu kogunisti härra isa. Ema tõi koosolekult tulles kaasa tordi ning isaga jõuti osta uus telefon ja sellele ümber kuldsed kaaned.

Sõprade pidu mängumaal oli tore sellepoolest, et lapsed said endaga ise toimetatud. Klassiõde L-l oli küll minust pisut kahju ning ta käis ikka minuga juttu puhumas. Lapsed olid hea isuga ning viineripirukaid ja juua käis härra samas majas asuvast poest juurdegi toomas. Tordi peal oli pilt kassist, koerast ja eeslist ning Väikevend tegi sellest oma uue telefoniga ka pilti.

Järgmisel õhtul käisime vanaemadega kohvikus ja ülejärgmisel päeval sõitis pidudest kurnatud härra isa ära ning pidudest väsinud ema jäi pisut haigeks.

Väikevend ise jäi oma sünnipäevaga rahule. Sünnipäevaks saadud raha eest on seni ostnud  ka akupanga, ning – ime küll! – suurem osa on veel alles. (Ehk on siin teatud seos ka asjaoluga, et ümbrik rahatähtedega on ema käes.)

Oma uue telefoniga on omanik samuti väga rahul. Teised võib olla kukuvad kaljult alla, sest nad ei vaata Pokemon god mängides ette, aga mina panen telefoni kaljul olles taskusse – nii et sul, emps, pole põhjust muretseda.

86 kilomeetrit pudi ja padi

7

Kui hommikune väljasõit jääb peale poolt kaheksat, siis tuleb minna ringiga – kuna otsema tee vasakpööre pole enam lubatud ja veel otsem tee on teetööde tõttu juba mõnda aega kinni. Nii kutsusime ka Kõrrekese auto peale ja sõitsime läbi kesklinna. Väikevend oli erutatud, sest eelmisel õhtul olime kirjutanud umbes kakskümmend sünnipäevakutset. Hommikul viis ise naabrilastele postkasti, siis suur hulk kooli ja trenni ja üks jääb veel zooloogiaringi sõbrale.

Teel vaatas ta noorte graffitikunstnike loomingut – vähemalt meie asjatundmatu silma jaoks olid seinad täis suvalist sigrimigri –  ning arvas, et nad võiksid parem midagi ilusat joonistada. Näiteks loomi päikesepaistel.

Ma olin temaga nõus.

Koolis olles selgus õudne tõsiasi – ühele sõbrale oli jäänud kutse tegemata. Väikevend tõi peaaegu nutu äärel oleva sõbra minu klassi ja lubasime mõlemad, et kindlasti saab ka tema homme kutse.

6

Peale töölt tulekut läksin Suurele Vennale kooli juurde vastu, nagu olin lubanud. Helistasin. Ma olen kodus, vastas mu poeg.

2 X 24,2

Suure Vennaga võtsime ette tõelise palverännaku. Kui sa arvad, et uusi jalgpallipuutsasid saab niisama lihtsalt, et võta aga sünnipäevaks saadud rahad ning mine aga poodi ja osta, ei saaks sa rohkem eksida. Õige Jalgpallipood asub väikeses kuurortlinnas paarkümmend kilomeetrit lõuna pool. Poes oli peale meie üks väike jalkapoiss oma vanematega. Minu poja jalanumber, nagu selgus, on vähemalt jalgpallis 44,5. Lisaks ostis ta veel palli. Mina panustasin kahe paari põlvikutega. Õigupoolest – vähemalt esialgu panustasin kõigega, sest teel olles uuris mu esikpoeg delikaatselt, kas mul on ikka arvel piisavalt raha, et kogu noos kinni maksta, kuna tema rahakott on igal juhul kodus. Vastasin sama delikaatselt, et on küll.

Ka tee lähedalasuvasse kuurortlinna oli kohati üleskaevatud ja remondis.

10

Viisin oma kuidagi äkitselt suureks kasvanud – kui inimese jalanumber on 44,5, siis on ju suur? – poja koju ja läksin ise pilatesesse.

7,2

Nii. Nüüd siis osta veel üks sünnipäevakutse, ühendatuna siis igapäevase poeskäiguga.

3,6

Ja juba kodus! Väikevennal oli õppida matemaatikas, emakeeles ja saksa keeles. Väikevend tuli koolikoti ja tooliga minu tuppa, nii et de facto müüris ta mu laua ja seina vahele ja asus tööle. Õppimine võtab päris pika aja, kuna Väikevennal tuleb vahepeal igasuguseid Mõtteid. Peamiselt loomadest, aga ka sünnipäevast, pereliikmetest, hinnetest ja makaronidest hakklihaga. Lisaks vaatasime, et kotti saaksid ka kaks puudu olnud vihikut (inglise keele testide vihik oli võetud kasutusse saksa keeles ning kuhu oli jäänud loodusõpetuse vihik, selles me sotti ei saanudki.) Küll selgus aga, et emakeele töölehe liimimiseks puudus lapsel liimipulk. No tõesti! Ma ju ostsin enda arvates lapsele koos kümnete muude koolitarvetega kindlasti ka liimi. Väikevend aga näitas mulle nukral ilmel sahtlis olevat vana kuivanud pulka. Et mitte teenida ära uut märkust puuduva liimipulga kohta, võtsin uuesti autovõtmed. Vahepeal orkestriproovist laekunud Kõrreke palus toorsalatit.

2 X 1,9

Ostsin igaks juhuks kohe kaks liimipulka ja porgandi-porrulaugusalati.

Oligi kõik. Väikevend kleepis töölehe vihikusse.

Selleks, et lugeda õhtujutuks Jumalate aeda, et pea enam kuhugi minema. Kui, siis vaid mõtetes Korfu saarele.