Kaasaegsed lood

Möödunud nädalal esines Kõrreke äärmiselt kaasaegsel kontserdil. Oma värsket loomingut presenteerisid muusikakooli noorheliloojad ja nende õpetaja. See oli väga õudne! (Kõrreke nentis pärast: ma ju hoiatasin sind!) Kuulamas olid käputäis õpilasi ja mõned lapsevanemad. Avalöögiks oligi õpetaja enda teos. Tjah. /…/

Õpilaste teosed kõik nii moodsad polnud. Ja Kõrreke koos oma ansambliga mängis noore helilooja teost Metsas on hea olla ja see oli tore lugu.

Ja nagu meie väikelinnas kombeks, ma tegelikult tundsin noorheliloojat. Kunagi, kui ta oli mõnekuune kuni aastavanune või nii – ja minul oli umbes samas vanuses titt Kõrrekese näol – käisime me tema emaga koos mõnikord ühistel vankritiirudel.

Kui ma härrale, kes samuti polnud antud noorsandi vahepealsetel aegadel näinud-kuulnud,  kontserdimuljetest rääkisin, imestas ta: kas tõesti kirjutavad imikud muusikat?

Advertisements

Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.

Kas sina oled kitsede suhtes eelarvamuslik?

Kuna eelmise aasta kogemus oli väga meeleolukas, polnud sel suvel küsimustki, kas me läheme avatud talude päevale. Sel aastal reageerisin kiiresti ja registreerisin enda, oma vanima ja noorima kodule lähimale bussile. (Keskmine laps läks isaga Soome kala püüdma.)

Sõime hommikul eelmisest õhtust üle jäänud mustika-kaerahelbe kooki ja läksime kohale, varustatud termokoti ja sularahaga. (Kõrreke küll juurdles, kas peaks endale sobiva toidu kaasa ostma, aga ütlesin eelmist aastat meenutades, et kooki saab ta ju ikka süüa. Reisiseltskonda, nagu me hoobilt nägime, olid komplekteerunud ka Väikevenna sõber P ja tema ema. Väga rõõmustav kohtumine!

Esimeses talus peeti eksootilisi loomi. Lapsed said kaela ümber kanda madu Friidat, silitada ninast ninakaru, üritasid abistada nutriat tema isiklikus revolutsioonis (Puurid On Nõrkadele!), silitada laamasid ning hüpata kõrvale, kui noil tekkis juhuslikult vajadus sülitada. Vaid känguru Volli sõilitas ettevaatliku hoiaku ja silmitses endale vaatamiseks toodud inimesi oma majakese aknast.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laama pilvede taustal

Teises talus kasvatati köögivilju ja hoidistati neid huvitavate mooside ja veini kujul. Seal sõime ka lõunat – kuna pakuti kotlette, valis Kõrreke kaks kooki. Võib olla meie seltskonna jaoks oli see teistega võrreldes vähem huvipakkuv koht – ainsad loomad, keda nägime, olid koer ja konn, kuid talus tehtava töö hulk – lisaks köögiviljadele oli talu ümber hiiglaslik iluaed – tundus aukartustäratav. Pereproual olevat siiski ka vaba aega, siis ta püüab kala ja korjab seeni. Ostsime karbikese vaarikaid kohapeal söömiseks, kaasa pudeli marjaveini ja sibulamoosi.

Seejärel oli programmis ülinunnu lambakasvatustalu. Sealne talupere, lammastest rääkimata, võitis hoobilt kõigi südamed. Vägisi tuli meelde Bullerby. Ning lisaks pakuti seal head kohvi ja kaneelisaiu. Kõrreke soovis sedakorda brownie´t. Ostsin ka Väikevennale koogi, aga kuna seal oli ka batuut, lambad ning piiritud võimalused ringi joosta, polnud Väikevennal koogi jaoks justkui ei aega ega tahtmist. Nii sai Kõrreke ka suurema osa Väikevenna meekoogist. Kõrrekesel oli lambakasvatustaluga oma plaan – osta sealt omale kindad. Kinnaste valik oli napp, kuid lõnga oli see-eest palju. Nii et nüüd ei jää tal muud üle, kui kuduma hakata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige kaunim hernehirmutis

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saage aru, see koht ongi päriselt olemas!

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil nähtavate lammaste villast lubas Kõrreke kindad kududa.

Viimase talu toodanuga, parimate siinmail saada olevate juustudega, oleme me muidugi tuttavad. Aga lehmi me varem isiklikult ei tundnud! Kuna päev hakkas juba lõppema, olid lehmad pisut tüdinud olekuga ja poisslapsed ülemeelikud. Meie P emaga vaatlesime erinevas vanuseastmes vasikaid ja püüdsime mõelda, missuguses vanuses lastele need võiksid vastata. Ostsime talupoest kaasa juustu, šokolaadi ja toorpiima. Poisid käisid küsimas raha küll ökolimonaadi, küll käsitööjäätise tarvis. Kõrreke enam kooki ei soovinud, küll aga soetas endale ise kaasa värvimuutva tee ja kohapeal tarbimiseks klaasi piima.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja vasikas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tema sai minu hääle kauneima lehma valimisel. Muidu ma missivalmisi ei poolda, aga valijate vahel lubati juustu välja loosida…

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja pisut kurnatud lehm

Koju jõudes olime päris väsinud. Laudalõhnalised riided läksid kohe pessu – ehkki, imelik küll, olles loomadega tutvunud, ei ole see lõhn ebameeldiv, lihtsalt selline… teistmoodi lõhn.

Külmkapp on head toitu täis. (Rahakott seevastu muidugi üsna tühi.) Pärast pilte vaadates küsisin lastelt, mis neile kõige rohkem meeldis. Väikevenna lemmikuks oli esimeses talus nähtud ninakaru, Kõrrekesele meeldisid aga madu ja juust.

Jõin oma õhtust teed ja vaatasin telekast uudiseid. Seal oli ka juttu sellest suurepärasest päevast ja proua kitsekasvataja ütles, et sellist päeva on väga vaja, et inimesed poleks kitsede suhtes eelarvamuslikud.

Me oleme nõus.

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Muutuv suhtarv

Reedesel õhtul oli  kasside ja  inimeste suhtarv majas kahanenud ühe kassini ühe inimese kohta – Suur Vend oli läinud klassivenna ja Väikevend trennikaaslase juurde ööbimisega külaskäigule. Vaatasime Kõrrekesega Raketti, silitasime kasse ja jõime piparmünditeed.

Järgmisel hommikul oli kasse majas rohkem kui inimest, kuna Kõrreke sõitis hommikuse rongiga pealinna pilli mängima. Tundsin end kuidagi ootamatult üksildasena, kuigi Väikevennalt saabus telefoni järjest fotoreportaaž stiilis mina kasemahla joomas, mina batuudil hüppamas ja sõnaline teadaanne emme, ma kukkusin porri ja mul polnud dressid, vaid tavalised püksid, palun ära saa kurjaks. Tõeline nädalalõpp sõbra juures maal, ühesõnaga.

Suur Vend tuli koju parasjagu siis, kui mina olin läinud basseini oma ujumistiiru tegema.

Tegin lõunasöögi. Ahjuprae kiitis mu vanem poeg heaks, kuid bulgurisse suhtus umbusuga. Kui olime lõpetanud, oli jaol kass Kuki, kes samuti kiitis ahjuprae heaks, kuid ka tema suhtus bulgurisse umbusuga. (Suurel Vennal on kassidega palju ühist, seepärast nad ilmselt üksteist nii hästi mõistavadki.)

Laupäeva õhtul saabus puruväsinud Kõrreke.

Pühapäeva hommikuks oli seinalt alla kukkunud Väikevenna joonistatud pilt tulpidest ja kass Kuki oli selle servad ära närinud.  Kõrreke kurtis, et tal on probleeme kehalises kasvatuses kätekõverdustega. (Ta juba on meil selline… Kõrreke.) Soovitasin ta igapäevaselt harjutama hakata, kuid selgus, et arvestus on juba homme.  (Minul kulus ka üle kolmekümne aasta, kui ma täiesti vabatahtlikult käin vähemalt kaks korda nädalas trennis, kus tehakse muuhulgas ka kätekõverdusi. Muidugi minu vanuses pole ka suurt valida. Aadlipreililikuks kõrrekeseks selles eas enam ei klassifitseeru, oled kas terve ja tugev või jõuetu ja lödi. )

Lõunaks saabus Väikevend, tulvil muljeid, kotis porised riided ja jalanõud,  pihus punt metsa alt emale korjatud märtsikellukesi. Oh, mu süda sulas neid märtsikellukesi nähes. Nad olid oma semuga olnud peamiselt õues. Maja oli olnud vana, vähemalt saja-aastane ja seal olevat oma kummitus. Kummitus oli täitsa korralik – asjad kukkunud korduvalt maha ja äratuskell helisenud mitu korda valel ajal. Joodud värsket kasemahla, mis olevat viinapudelisse villitud. Aga ärgu ma muretsegu, pudelis oli siiski kasemahl, mis olevat olnud täitsa hea.  Väikevend harjutanud hoolega batuudihüppeid, sõber olnud selles vallas juba ennegi tegija. Nähti sookurge ja ämblikku.

Nagu sageli, kui inimesed on kusagil käinud ja siis tulevad koju tagasi, olid tülid kerged tekkima.

Kõrreke küpsetas õhtuks šokolaadiküpsiseid. Ta oskab seda suurepäraselt. Kasside ja inimeste seis on jälle üks kahele.

Tülid – kellele kuulub õigupoolest ema telefonilaadimisjuhe, kes on jätnud nõud nõudepesumasinasse panemata ja kes ajas lauale suhkrut – on ununenud. Kes see ikka jaksab kuri olla, kui majas on šokolaadiküpsiseid.

IMG_1346

Selline aasta siis

Lapsed on jälle kasvanud

Väikevend sai kümme – nii et sellist väikest last mul justkui enam polegi. Või kuidas võtta. Mõnes mõttes on kasvatustöö justkui ära tehtud. Aga ikkagi – ema saab hoida kooliasjadel silma peal (mõnikord on meetod vaid käia niikaua närvidele, kuni ta asja ära teeb), mõnikord kuhugi viia-tuua, musta pesu ära pesta, kooki küpsetada, arveid maksta. Kõik lapsed on omal moel väga iseteadlikud. Ja sageli tunnen mina ennast võimetumalt kui ma kunagi oleksin suutnud ette kujutada. Teinekord on muidugi päris tore mõelda – siin ta nüüd siis toimetab, hakkaja ja tubli – minu laps ikkagi!

Kui Kõrreke lõpetas ühel soojal ja niiskel suvisel pärastlõunal põhikooli (ilm oli just selline, et meik lõpetajannade nägusel sulas) – Suure Venna kandev roll koolinäidendis – või siis hoopis õe aktuse konfereerimine – ja Väikevend, kellega me koos hommikuti kooli läheme ja kellele saab ikka õhtuti ette lugeda. Ma olen neile kõigile nii ütlemata tänulik, et nad olemas on ja et nad valdavalt on minuga ikka väga kannatlikud.

Mõned eredad muljed

Ilus juunikuu õhtu, me jalutame Pärnu rannal, mina ja Väikevend. Läheme jalgupidi sooja merevette, millest saab õige pea Väikevennal ka korralik suplus. Jalutame rannaniidu lähedal, näeme ka linnalehmi, kes seal häirimatult süüa nosivad. On soe suveõhtu, terve puhkus on veel ees.

Või hoopis avatud talude päeval Lääne-Virumaal, kui toit sai endale korraga laudalõhnalise näo.

Või siis Queen ja Adam Tallinna lauluväljakul. Palju, kohutavalt palju inimesi, kes kõik on meist pealegi pikemad. Õhtu on jahe, aga vanad tuttavad laulud teevad südame soojaks ja AL on ammuseid lemmiklaule esitades just täpselt nii viimase peal, nagu ma ette olin kujutanud.

Hästi palju südantsoojendavaid hetki tööl või tööga seotult. Mulle pole üldse palju vaja, kui juba olengi pisarateni liigutatud.

Mõni hea raamat

Ma lugesin ikka ka. Ja raamatupoe kontolt aastase ostunimekirja vaatamine võtab ohkama. Kodus on niigi palju raamatuid – ja üleüldse, kas uute raamatute kirjutamisel ja ostmisel on mingisugustki iva, mõtlesin, kui leidsin kaubanduskeskuse raamatuvahetusriiulilt Hemingway Hüvasti, relvad!

Minu selleaastased parimad raamatuelamused:

*Agatha Christie Minu elu lugu. See oli üks paeluvamaid elulooraamatuid, mida olen lugenud. Suurepärane mälu, huumorimeel ja jutuvestmisoskus panid kuuesaja lehekülje lõppedes suisa kahetsema – juba saigi läbi? Elustiil ise on pärit kadunud aegadest – noh, eks ta oligi ju Victoria ajal sündinud – tänapäevases mõttes oli ta koduõppel, võttis küll tantsu- ja muusikatunde, kiusas prantslannadest guvernante. Siis abiellus, sai lapse, käis mehega ümbermaailmareisil, lahutas, läks mehele arheoloogile. Temaga elasid siis majakeses Tigrise kaldal ja kui proua leidis laua, mis paigal püsis, kirjutas aasta jooksul üks-kaks raamatut ka. Aga ta oskas elust lõbu tunda ja tänulik olla.

Ilmselt oli lisaks lugemisnaudingule siin ka mingeid äratundmisi – olin just enne seda lugenud, et ka proua kirjanik on infj (nagu ka mina ja veel vähem kui 1% inimkonnast; grafomaanide seas on protsent muidugi tõenäoliselt suurem).

*Anya von Bremzen Kokakunsti eripärast nõukogude korra tingimustes. Selle raamatu olin peaaegu et juhuslikult haaranud poe soodusmüügiletilt kaasa sügisesele Malta-reisile. Ja see võlus mind tingimusteta alates sissejuhatusest – võrratust parafraasist kõik rõõmsad toidumälestused on ühesugused, kõik õnnetud mälestused on õnnetud omamoodi – kuni lõpus leiduvate toiduretseptideni välja.

See on Nõukogude Liidu ajalugu läbi Anya pere, läbi riigijuhtide ja toidu. Igal kümnendil on oma olme ja oma toit. Alates ühisköögist, kus üürnikud üksteise supist liha näppavad kuni partei keskkomitee lasteaiani, kus mudilasi toideti kaaviariga. Ja hiljem, pagulasaastatel New Yorkis nende tuttavate maitsete taasloomine. Sekka võrratuid ajaloolisi detaile. Näiteks selle kõigile nõuka-ajast pärit inimestele tuttav poolfabrikaadist kotleti lugu. Millalgi 1930. saatis Stalin Mikojani Ameerikasse, kus viimane tutvus hamburgeriga. Osteti kaasa ka mõned hamburgerigrillid. Lõpuks jäi burksist järele seesama kotlet.

Nagu ikka heade raamatutega, oli ka siin ohtralt põhjust lehekülgi tagasi keerata, üle lugeda, ette lugeda.

*Jonas Jonasson Saja-aastane, kes hüppas aknast välja – viimase selleaastase lemmiku lõpetamisest pole vist veel nädalatki möödas. See on lihtsalt äge! Ühekorraga kriminull ja kokkuvõte lähiajaloo olulisematest sündmustest. Kriminaalliin, ehk siis need sündmused,  mis juhtuvad pärast seda, kui Allan enne oma sünnipäeva hooldekodust lahkub, on lustlik ja fantaasiaküllane, ja otste kokkutõmbamine elegantne ja ootamatu. Ajalooliin tegelikult samamoodi. Alates Allani isast, kes revolutsiooniaegselt Venemaalt Fabbe-lihavõttemuna saatis (mis ema pettumuseks isegi süüa ei kõlvanud), ning Allaniga jätkates, kes esmalt ameeriklaste heaks tuumapommi leiutas, siis venelastele saladuse reetis, sattudes veel vahepeal mitmesse külma sõja kriisi ning lõpuks… Ah, lugege ise! (Kuigi enamus on ilmselt seda juba teinud.)

Nii et sel aastal siis lõbusad lood tõsistest asjadest.

Saared

Sel aastal siis Malta, Gozo, Comino ja Sitsiilia. Kõrreke jõudis veel Piirissaarde ja Hiiumaale ka. Iga saar on justkui omaette väike maailm. Minu isiklikuks lemmikuks oli Gozo, oma megaliitiline Ggantija templi , paadisõiduga sinisel  laguunil, värskete granaatõunaseemnetega ja vanaaegselt mõjuva ruraalse iluga. Vahemere äärde oleksin nõus iga kell tagasi minema – päike, paks kultuurkiht, head veinid, soe merevesi.

Kassid

Nojah, sel aastal tuli meile Kuki.Tema kaks viimast kuud on olnud üksainus Imeline Muutumine. Tulles oli ta äbarikuvõitu (meie meelest) emane kassipoeg, hiiglasliku isu, usside, kõrvalestade ja valjuhäälse nurruga. Peale viimase on kõik muutunud. Ta on julge noormees – ei karda isegi tolmuimejat! – ja  kelle juures oleme täheldanud juba esimesi märke valikulisest söömisest. Ta on helge loomusega ja Nurriga on nad kenasti kohanenud. Ja lihtne matemaatika näitab, et ühe inimese kohta on nüüd kodus täpselt kaks korda rohkem kassi kui varem. Kuki lisandumine meie perre on kindlasti aasta rõõmsaim  sündmus.

Mis siis edasi?

Uude aastasse jääb Suure Venna põhikooli finiš. Laulupidu. Hetkel on kindlalt olemas ühe balletietenduse ja ühe kontserdi piletid. Ehk jõuab siiski ka mõne reisile? Muidugi luban traditsiooniliselt, et loen rohkem raamatuid ja võtan kaalust  alla – midagi jäävat peab ju elus olema.