Uued teadmised ja uus teadmatus

Kust sa pärit oled?

Tartust.

Ei, aga päriselt?

Päriselt ka Tartust.

(Tundsin, et mu päritolu jätab justkui soovida. Kuulu järgi ulatub algus kuhugi Mulgimaale, aga ei ole ma seal kunagi elanud, murdekeelt rääkinud, seal lapsepõlvesuvesid veetnud ega mulgi korpe küpsetama õppinud…)

*

Ma kohe ei saa neid begooniaid vaadata, suu hakkab vett jooksma, nii head hapud. (Öelduna surnuaias.)

20190608_132330

Isuäratavate begooniatega surnuaed.

*

Mis söök see on?

Tatiruug!

*

Mida öelda, kui ülemsootska sulle isiklikult hansat valab ja õnnistust soovib?

Ja andku jumal jagajale ka!

*

Ning lõpus puhas kuld, kuuldud teel imelise Obinitsa järve äärest külapoodi: Ikka oleks pidanud sellele mehele minema, kes su järele itkeb, mitte sellele, kelle järele sina itked.

 

*

Teel koolituselt koju istus rongis mu kõrvale lugupeetud rahvaluuleteadlane. Oli äärmiselt huvitav vestlus, mis hõlmas lilli, seenelkäimist, metsa, sugulasrahvaid ja Seto toite. Lõpuks jäi lugupeetud rahvaluuleteadlane poolelt sõnalt magama ja mina läksin pisut nõutuna rongist maha.  (Mamma on oma kasvatusega sellisest olulisest küsimusest täiesti mööda läinud – mida teha, kui su vestluspartner rongis uinub ning sinu peatus tuleb kätte? Viga võib muidugi olla ka minus kui vestluspartneris, ma möönan.)

20190609_074221

Ideaalne koht väikeseks õhtuseks (ja ka hommikuseks!) supluseks, kas pole?

 

*

Aga üldiselt – nii head sööki kui Setomaal, pole ma kunagi ühelgi koolitusel saanud! Leiba ostsin kaasa ka, kuid sõir oli kahjuks juba otsa saanud.

 

 

 

Ajakadu

Nomaiteaginüüd.

Kuu on läbi saanud nii, et nagu ei märganudki. Kõik maikuu kohustuslikud verstapostid (emadepäev, tänuüritused, hooaja lõppkontsert, lõpetuseks sõbranna sünnipäev) on muidugimõista eeskujulikult läbitud, lisaks ka boonusena klassireis Piiterisse.

Aga ikkagi imelik on vaadata, et sirel maja ees hakkab juba närtsima ning samuti oli võõrastav kalendris lehte keerata.

Aga muidu. Peterburis olin käinud lapsena, kaheksakümnendatel. Mälupildis olid losside baroksed sinikuldsed fassaadid, ilmselt Kesk-Aasiast pärit lõhnad Peterburi turul (äärmiselt intensiivne lõhnamälestus, midagi samaväärset pole kunagi hiljem kogenud) ning lõputud antiikmütoloogiaainelised (minu toonane kirglik armastus!) marmorkujud Ermitaažis. (Viimase puhul meenub Mamma tulutu püüd mind ka postimpressioniste vaatama viia – ma ei allunud ta provokatsioonile ning jäin truuks marmorjumalatele.) On ka kuldne toidumälestus – kui küsisime Mammaga einelauas viinerite söömiseks nuga, tegi teenindaja suured silmad: kas te tahate midagi lõigata? (Muide, nuga meile leiti. Seesama teenindaja hõikas üle saali Vassiljevna! Too neile nuga, nad tahavad midagi lõigata!)

20190524_135845

Täpselt nagu sinikuldsest mälupildist. Ainult veel värvikam

20190524_133321

20190525_122124

Jälle üks aed, kuhu ei saa minna. Otsekui Alice’iga Imedemaal (tegelikult Ermitaažis)

Seekord olin ju põhimõtteliselt tööl, nii et postimpressionistid jäid ka tänavu nägemata. (Kõlab nagu põhjus tagasi minna.) Eks said kõik needsamad klassikalised kohad läbi käidud. Väga ootamatu ja meeleolukas oli kohata oma endisi õpilasi – üht Rembrandti Kadunud poja ja teist Peterhofi purskkaevude juures. Venelased jumaldavad minu hinnangul kahte asja – tsaariperekonda ja oktoobrirevolutsiooni (oleks justkui loogiline, et nad neist kahest ühe välja valiksid, sest üks sai ju teisele hukatuslikuks…) Bütsantslikult külluslik maitse kombineeritud barokiga on igal juhul vaatamist väärt. Ja restaureeritud Aurora paistis öisel paadisõidul mööda Neeva jõge vägagi maaliline. 

20190526_003357

Öine Neeva

Ootamatult äge oli ka rääkida vene keeles (ehkki nooremad teenindajad pakkusid ise ikka agaralt inglist, otsisin ja leidsin mõnuga venekeelseid sõnu. Mõtle, omal ajal sai õpitud keel selgeks nii, et ei pannud justkui tähelegi! Uue sõnagi sain selgeks – расческа (olin nimelt selle maha unustanud ja pidin selle siis reedeõhtusest Peterburist kusagilt leidma.) Igal juhul sain koos kolleegiga kaasas olnud vene keele õpetajalt aktsendita rääkimise eest kiitagi. Ja söögid – hommikune hirsipuder, hiljem täidetud pliinid või borš – väga hea oli kõik! (Noad toodi seekord küsimatagi.)

20190526_140406

Sellist hoiatust pole varem nägema juhtunud.

20190526_140511

Peterhoff. Lihtsalt ilus!

Üldiselt on Venemaal omamoodi tore. Nostalgiline ja eksootiline ühtaegu. Ehk peaks millalgi ikkagi Kuldse ringi ka üle vaatama? Kaasa ostsin vaid maiustusi ning tsaarinnade-raamatu Mamma jaoks. Vene kohukesed (kass Matroškini pildiga) maitsevad nagu kohukesed lapsepõlves (ja Valgevenes).

Nädal peale reisi on läinud nagu unes – tutipäev, koolitus pealinnas, kõige juurde ja vahele olen kenasti jõudnud likvideerida grillpeo jäänused (härra oli siin vahepeal laste juures), pesnud tööstuslikes kogustes pesu, koristanud.

Eile oli üle pika aja vaba päev. See oligi see imelik hetk, kui tuli kalendrilehte keerata ja ma ei saanud äkitselt aru, kuhu oli terve kuu kadunud. Aga samas ütles kalender, et tegu on lastekaitsepäevaga.

Küpsetasin õhtuks pannkooke, ka Kõrreke ja ta peika tulid külla. Väikevend viitsis ekstra poodi kondenspiima järel käia. Kõrreke võitis mind scrabble’is kahe punktiga. Pärast vaatasime veel telekast koos  Dvořáki filmi. Kõrreke kommenteeris muusikat ning tegime üheskoos prognoose sisu osas (mis osutusid tõeseks).  Kõrrekese peika tõi aiast värsket piparmünti ja keetis teed.  Praha tundus imelise linnana, mida kinnitas ka Kõrrekese peika, kes on seal käinud. Suurte lastega on tore.

Üldse on tegelikult tore, ainult aja kadumine ei anna rahu.

 

Mängud

Oota natuke, mul siin mõrvatakse parasjagu inimest, ütlesin ma hommikul oma lapsele – kuigi veretöö leidis aset Midsomeris, ja seal võiks sellega ju tõesti harjunud olla!

Eks ta nii ole. Igaüks elab justkui oma maailmades ja sellest on kuidagi kole kahju. Ostsin paar päeva tagasi uue lauamängu, ja me polegi veel seda mänginud, sest selleks on vaja vähemalt kolme ja me ei saa  mängijaid kuidagi kokku.

Reede õhtul käisime Väikevennaga Eia jõule vaatamas. No kes ei tahaks sellist kodu nagu Lauritsal ja Mooritsal ja Atsil, kus on ema, isa ja koer, värskeltküpsetatud kuklite lõhn ja õhtuti istutakse koos lauda. Meil ei saa seda viimasel ajal kuidagimoodi – argipäeviti jõuavad kõik koju eri ajal, enamasti on veel siis kellegi trenn ja kõht läheb ka erinevatel aegadel tühjaks. Sedakorda ei saanudki kordagi kõik koos süüa isegi nädalavahetusel. Reedel oli Väikevend peenel piljardimänguga sünnipäeval, siis pühapäeval oli Suur Vend aastalõputurniiril ja Väikevend trenni jõulupeol, ja lõpuks, kui pühapäevaõhtul olid pannkoogid valmis, helistas Suurele Vennale härra. Tema telefonikõned on väga pikad, ning meil Väikevennaga olid koogid selleks ajaks söödud, kui Suur Vend veel oma isaga vestles – s.t iga paari minuti järel telefoni jah…ei…mhmh ütles. (Ehkki, kui nüüd hakata mõtlema, on minu kõned Mammaga vist üsna samasugused.)

Aga Eia film oli tõesti imelius! (Ja ma loodan, et kusagil on päriselt ka selline maailm ja sellised inimesed olemas, kes igal õhtul üheskoos lauda istuvad.)

Muidu on olnud parasjagu pingeline. Kõige pikemal tööpäeval oli  pärast tunne, et ma hommikul läksin oma klassi ja õhtul tulin sealt välja, aga kas vahepeal ka midagi on olnud, ei mäleta. Kontrollisin järgmisel päeval kolleegilt – olin ikka käinud õigel ajal korda pidamas. Ise seda küll meenutada ei suutnud. Kui sellest kodus rääkisin, noogutas Suur Vend mõistvalt – neil oli ka üks õpetaja tunniga peale hakanud, siis vestelnud korraks ühe klassiõega, ning uuesti tunniga otsast peale alustanud. Ma üldse ei imesta – mul endal tuleb välja panna kolmsada seitsekümmend kaheksa poolaastahinnet.

Ühel argiõhtul käisime Mammaga vaatamas Pähklipurejat – kinos kanti otse üle Londoni kuninglikke baleriine. Muusika oli ootuspäraselt imekaunis, lavastus muinasjutuline ning Mamma luges huviga ka vaheajal ekraanile projitseeritavaid säutse. (Mina vastasin e-päevikus kirjadele.)

Aga positiivse poole pealt võib välja tuua, et õpetasin oma noorima viit lehte ja potkitnoid mängima. Õigupoolest peaks hankima koju korralikud mängukaardid. Üks pakk oli, aga see sai vist Kõrrekese kätte. Siis leidsin ühe vana paki pasjansiladumise kaarte härra poolt valmistatud mustas nahkvutlaris. (Mäletate aega, kus pasjanssi ei laotud veel arvuti taga?) Viie lehe mängimiseks olid need täiesti sobivad. Imelik oli ainult see, et Väikevend, kes silmapaistva kompetentsiga kõiki oma arvutimänge mängib, kaardimängustrateegiale alguses hästi pihta ei saanud. Aga homme kordame, ja plaanis on ka valetamisega viis lehte. Kui ma väike olin, olid kaardimängud pea ainsad, mida Mamma-Papa minuga mängida viitsisid. (Mamma mängis ka kabet, milles ta – mõnevõrra ootamatult – oli päris kibe käsi.)

Tore, kui on kellega mängida.

 

Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proua oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.

 

 

Papa, jalgpall ja maasikad

Üks asju, mis alati, aastast aastasse kordus – korraga tulid papa sünnipäev, jalgpall ja maasikad. Niisiis läksime täna Mamma juurde – Papa oleks üleeile saanud 79.

Mamma oli telefonivestlustes Kõrrekesele kurtnud, et ta ratastega poekott läks katki. Nii õnnestus meil lõpuks ometi Mammat, kes eluaeg on hoidnud ah-mis-te-kulutate-seda-poleks-küll-vaja-olnud-joont, siiski Papa sünnipäeva puhul rõõmustada. Nii kinkisime Mammale lisaks rukkililledele (Papa lemmikud) ka uue sinise ratastega poekoti.

Mamma pakkus karbonaadi, kukeseenekastet, maasikaid, jäätist ja jalgpalli.

Kass Saba, kes muidu hoiab külaliste tulles madalat profiili, tuli meid mitut puhku nuusutama.

Mamma rääkis, et naabrite kass oli – seotuna fassaadiremondi ja tellingutega – lasknud tellinguid mööda jalga ega polnud pärast osanud koju minna. Siis olevat naabrivanamees kassi kätte saanud, kuid polnud pärast enam oma rõdu kaudu koju pääsenud. Õnneks sai ta Mamma rõdu kaudu sisse. Järgmisel päeval oli põgenemine toimunud teises suunas. Teiselt poolt naabrimutt juba maganud, kui vanamees oma kassiga (rõdu kaudu) sisse astus.

(Lapsed leidsid, et see olevat umbes nagu lause eesti keele harjutusest, stiilis pane kirjavahemärgid!)

Kõrreke kommenteeris jalgpalli kohta, et palle peaks olema rohkem või mehi vähem, sellisel kujul olevat mäng mõttetu.

Mamma ja Suur Vend, pere innukaimad tugitoolisportlased, vestlesid asjatundlikult möödunud mängudest. Mamma kiitis, et Ronaldo oskavat pea sama ilusaid väravaid lüüa kui meie Vassiljev.

Poisid otsustasid jääda veel teisekski mänguks. Mina käisin vahepeal vesivõimlemas, siis läksin poistele järele. Juhtis vale meeskond. Väikevend, kelle tõin hommikul koju klassiõe ööbimisega sünnipäevapeolt, oli jäänud magama.

Mäng sai läbi. Maasikad olid otsas. Ülejäänud karbonaad pakiti Suurele Vennale kaasa. Võisin koju minnes Mamma vana ratastega poekoti prügikasti panna.

Mamma oli uue poekotiga väga rahul.

Sünnipäev oli sellega läbi.

Jalgpall läks kodus edasi. Kodus ütles Suur Vend, pannes karbonaadi praeahju sooja, et Mammaga oli olnud väga huvitav. Kuni ma ära olin olnud, sai rääkida Mammaga sugulastest ja jalgpallist.

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.