Ettevaatust, reisikiri! XII

Seekordset hoiatust võib täie tõsidusega võtta, kuna juttu tuleb peamiselt söögist, joogist ja kunstist.

Minu viimane reis oli täis üllatusi, alates reisi sihtkohast. Kuigi enda arvates olin end registreerinud koolitusreisile Prantsusmaale, avastasin ma nädal enne väljasõitu, et peamiselt olen minemas siiski Saksamaale. (Saksa kultuuriruum pole mind senise elu jooksul sedavõrd kõnetanud, et oleksin sinna väga minna soovinud.) Tegelikult valmistusin reisiks hoolikalt, pannes kõik poolaastahinded välja ning ostes uue roosa reisikohvri.

Aga mis siis ikka. Alustuseks sõitsime bussiga Riiga, et sealt järgmisel hommikul Saksamaale lennata. Nagu ikka sellistel puhkudel, olin saanud kellegi täiesti juhusliku valiku tulemusena äärmiselt kena toakaaslase. Lisaboonusena oli ka temal nõrkus kunstimuuseumite vastu, nii et teineteisemõistmine oli suurepärane.

Esimese Saksamaa-päeva lõunasöögikoht oli Heidelberg. Ma võin teinekordki Heidelbergis lõunat süüa. Kas ma šnitslit just Späezle‘ega võtaksin, aga vaade gooti katedraalile võiks küll edaspidigi sellisel juhul olla. Kohvile ei tahtnud niigi piiratud ajaressursi juures aega kulutada, võtsin hoopis jõuluturult hõõgveini. Ning selgus, et oli tahmatult endale koos hõõgveiniga soetanud ka jõulukruusi. (Ükskord on ikka elu esimene jõulukruus.) Jõuluturgude traditsioon tundus kena. Et ongi nii, et kohalikud tulevad õhtul, lapsed sõidavad karussellil ja täiskasvanud rüüpavad oma hõõgveini ja terve vanalinn on kaunistatud. Ostsin kohalikust katedraalist playmobil-Lutheri.

IMG_0307

Heidelbergi jõuluturg ja katedraal

Järgmised kaks ööd veetsime Freiburgis. Hotell oli kesklinnale suhteliselt lähedal ning päevased sammunormid said rohkete jalutuskäikudega täidetud. Esimesel ööl nägin unes, et matemaatikaõpetaja, kes pidi mind asendama, polnud filmi tööle saanud ning õpetas lastele filmivaatamise asemel matemaatikat ning mina olin selle peale kohutavalt tige. Hommikusöögilauas avastasin, et kolleeg oli saatnud mulle teate, et oli eelmisel päeval teinud lastega terve tunni matemaatikat. Tige ma küll ei olnud! Ma arvan, et ärritatud olek unes oli tingitud kunstmaterjalist tekist, mis ajas higistama.

Hommikul jalutasime toakaaslannaga vaatamas kohalikku gooti katedraali ja jõululaata.

IMG_0326

Freiburgi turg. Iseg värskeid seeni oli müügil.

Noh, lõpuks jõudsin siiski ka Prantsusmaale. Koolituse sisupool oli tegelikult asjalik, nähtud parlamendisaadikud kumbki omal moel värske ja toimekas (ehkki, nagu ma guugeldades mõistsin, on TK uskumatud 81 aastat vana!)  ja britist euroametnik oma välisest nohiklikkusest ja erakooli-imidžist hoolimata (või just sellele tänu) teravmeelne, humoorikas ja paeluv esineja. Ainus, mis tegi nõutuks, oli EP söökla – oli jagatud plebeide ja patriitside pooleks -no võite ise arvata, kuhu Ida-Euroopa õpetajad oma 16-eurost lõunasööki plastkandikutelt konsumeerima saadeti – ning võisin nentida, et ma pole vist elus nii kehva toidu eest nii palju maksnud. Aga, nagu öeldud, kuna päeva sisulise poole üle nuriseda ei saanud, siis võis selle kehva toidu ka üle elada.

IMG_0331

Umbes nagu koolisöökla.

 

IMG_0349

Unistuste töökoht…

Õhtul jõudsin siis juba teist korda elus Saksamaale – vähemalt teavitas mind sellekohane telefonisõnum. Vaatasime uuesti katedraali ning jõululaata, hõõgveini jätsin sedakorda vahele.

Vastu hommikut nägin unes, et Kõrreke oli mehele läinud ja mina sain sellest alles tagantjärele teada ja olin jälle kohutavalt ärritunud. (Ikka see tekk!)

IMG_0367

Kohati tundus, et Strasbourg’i jõuluturg on isegi minu jaoks liiga ninnunännu. Pärast selgus, et mõmmidega maja oli suurepärane orientiir.

Strasbourg’is oli sedakorda pikem päev, ning endiselt võis koolituse sisu poolega enam kui rahul olla. Ka vaba aega anti. Nii jõudsime vaadata jälle üht gooti katedraali, jälle üht jõuluturgu – jõuluturu ala valvasid automaatidega sandarmid, kes vaatasid inimeste kotte ning üks eriti usin proua sandarm lasi ka mantlihõlmad avada ning valgustas hõlmaaluseid taskulambiga. Aga lisaks katedraalile ja jõuluturule jõudsime ka käia nii klassikalise kui ka moodsa kunsti muuseumis. Lõunasöögist jäime sel päeval ilma, kuna siis, kui me katedraali ja ühe kunstimuuseumiga olime lõpetanud, oli söögikohtades lõunavaheaeg. Õnneks oli moodsa kunstiga komplektis ka kohvik (kindlasti mitte ainult reisi, vaid, kui mul selline oleks, siis ka elu parimate kohvide edetabelisse mahtuva kohviga).

IMG_0449

Ses mõttes olid mõlemad reisi jooksul külatatud muuseumid väga hea ajastusega, et presenteerisid järjest suurt osa suvel loetud Chagalli-raamatu tegelaskujusid: nägin Gontšarovat, Larionovat, Baksti, Delunay’sid, Picassot. Siin üks võrratu Gontšarova!

Ööbima viidi sedakorda Heidelbergi (minu kolmas Saksamaalkäik, kui nüüd jälle telefonisõnumeid usaldada.) Äärelinna kehvapoolne hotell oli väga kaugel  jõuluturgude ja katedraalide Saksamaast. Trööstitud tööstushooned ja joonlaudsirged tänavad, mis üheksaks, kui me pärale jõudsime, olid pealegi väljasurnud. Hotellgi oli kulunud, justkui inimtühi (kui Ida-Euroopa õpetajad välja jätta), seintel plakatid reklaamimas Kölni moodsa kunsti muuseumi. Hotelli all oli ainsana avatud mongoolia restoran, kus sõin üsnagi koduse maitsega, kuid mongooliakeelse nimega kanasuppi. Aga see-eest polnud tekk vähemalt kunstmaterjalist ning ärkasin rahulikus meeleolus.

Viimane päev tähendas suhteliselt pikka sõitu, üllatussihtpunktiks Köln. Seal on ju see suurepärane muuseum! Oligi, ja otse katedraali ja jõuluturu kõrval. Oh, seal oleks küll tahtnud pikemalt peatuda. Ostsin bussile kiirustades jõulurult hõõgveini, ning sain nõnda üksiti ka oma elu teise jõulukruusi omanikuks. Suveniiripoest jõudsin haarata veel kõigile habemeajamis-ealistele kodustele pudelikese ehtsat kölni vett.

IMG_0474

Christo mitmemõõtmeline taies meenutas mulle Karlssoni valmistatud Memme!

IMG_0480

Moodsa ja keskaegse kunsti võluv kooslus – aknast paistab kuulus katedraal

IMG_0511

Ehkki ma Hansonit täiega fännan, pidasin ka mina tema kotiga naist esmapilgul eriti keskendunud muuseumikülastajaks

Viimasel päeval jõudsime oma toa- ja muuseumiskäikude kaaslannaga arusaamisele, et tegmist on minu naabrinaise pinginaabriga. (Armsalt eestilik avastus.)

IMG_0506

Lihtsalt üks kohutavalt kaunis Beckmanni  maal.

Tagasi tulime sedakorda Tallinna kaudu. Koju jõudes avastasin, et olin oma kokkupandava Lutheri unustanud viimasesse hotelli. Muus osas olen täiesti piisavalt koolitunud, näinud muuseume ja katedraale ning üldiselt saanud ka süüa. (Kuigi EP-s ärge sealse söökla peale liialt lootke – kui te just juhuslikult sealse parlamendi saadikuks pole valitud.) Ja Strasbourgis ärge unustage moodsa kunsti muuseumis kohvi juua!

Ma veel igaks juhuks ütlen, et lapsed, kassid ja taimed olid koju jõudes elus ja terved. Tõsi, noorim laps oli osaliselt ka vanavanemliku hoole all.

(Kuigi köök oleks võinud rohkem korras olla!)

Advertisements

Elu nimekirjade toel

Terve kohe mööda saav nädal on olnud hullult kiire. Juba teisipäeval tundus, et enam rohkem pole võimalik: hommikul tööle, siis klassiga teatrisse – Viljandi Vargamäe, soe soovitus! – peale teatrit koolitusele, seejärel Mamma ja Mamma kassiga loomaarsti juurde. Aga see oli alles nädala algus.

Igal juhul eile hilisõhtul tegin lõpuks nimekirja. Et mida ma pean lähiajal veel tegema. Jõudsin nimekirjade metatasandile, kui kirja sai ka ülesanne koostada uus nimekiri.

No ja siis, kui nimekiri valmis, läksin trenni. (Seda polnud kusagil kirjas.) Kirjas polnud ka näiteks juuksurit ega pannkookide küpsetamist ega veel õhtu hakul Väikevennale uue hambaharja ostmist. (Oli eile sõbra pool ööd ning kaotas selle käigus oma hambaharja.)

Aga ometi on mingi osa nimekirjas olevatest asjadest samuti tehtud.

Lisaks otsis Kõrreke eile välja jäljetult kadunud kuusepuu ning ehtis selle kassikindlate heegeldatud lumehelveste, päkapikkude ja ühe öökulliga. Lumemarjakujulised elektriküünlad pani ka peale. Kass üritas küll ühte päkapikku maha murda, kuid ta tabati teolt.

Mina sain hommikul läbi Toriseja, mis oli lõpust veel parem kui alguses. Olin kohe pisarateni liigutatud. (Loomulikult polnud selle kohta mu nimekirjas midagi.)

Kuus asja tuleb veel täna ära teha. Neist üht (pesta ära kõik pühapäevaks kogunenud  must pesu( olen täna juba korra teinud.

Lähen keedan alustuseks veel tassi teed.

Kaasaegsed lood

Möödunud nädalal esines Kõrreke äärmiselt kaasaegsel kontserdil. Oma värsket loomingut presenteerisid muusikakooli noorheliloojad ja nende õpetaja. See oli väga õudne! (Kõrreke nentis pärast: ma ju hoiatasin sind!) Kuulamas olid käputäis õpilasi ja mõned lapsevanemad. Avalöögiks oligi õpetaja enda teos. Tjah. /…/

Õpilaste teosed kõik nii moodsad polnud. Ja Kõrreke koos oma ansambliga mängis noore helilooja teost Metsas on hea olla ja see oli tore lugu.

Ja nagu meie väikelinnas kombeks, ma tegelikult tundsin noorheliloojat. Kunagi, kui ta oli mõnekuune kuni aastavanune või nii – ja minul oli umbes samas vanuses titt Kõrrekese näol – käisime me tema emaga koos mõnikord ühistel vankritiirudel.

Kui ma härrale, kes samuti polnud antud noorsandi vahepealsetel aegadel näinud-kuulnud,  kontserdimuljetest rääkisin, imestas ta: kas tõesti kirjutavad imikud muusikat?

Ettevaatust, reisikiri! XI

Kuidas see täpselt nõnda läks, et me nädal tagasi Kõrrekesega end Valgevenesse suunduvat avastasime, kes seda täpselt mäletab. Võib olla sai kaalukeeleks programmis olev Marc Chagalli sünnikodu, ilmselt mahutatavus Kõrrekese pillilaagrite vahele ja kindlasti odavus.

Vitebsk – Marc ja Efrosiinia

Igal juhul jõudsime me möödunud reede hilisõhtul Vitebskisse, uhkesse ja peaaegu tühja hotelli, kus, nagu ka suures osas ülejäänud linnas, polnud tol hetkel sooja vett. See-eest oli aknast vaade Dvinaaks muutunud Daugava jõele ning võimalus roosade sammastega restoranis kõrvulukustava muusika saatel õhtust teed/õlut rüübata.

Hommik tervitas meid vihmase ilma ning unustamatu hommikusöögiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sai veel teed või kohvi. Vett ega mahla ei saanud, sest baar polnud avatud.

 

Chagalli muuseum oli kitsuke ja sõbralik. Olin bussis ennist lugenud eestikeelset raamatut, mis oli mõnus segu klatšist ja kunstiajaloost (autor tundis Chagalli-aegseid Pariisis ja Vitebskis tegutsenud kunstnikke umbes samavõrd kui pr Saagim praegust kohalikku seltskonnaelu).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Chagalli sünnimaja. Või täpsemalt maja, kus ta kasvas. Sündis ta dramaatiliselt – linnas möllas parasjagu tulekahju ning tulevane maalikunstnik sündis surnult. Torkimise peale ärganud siiski ellu.

Peale linnaekskursiooni läksime vabal pealelõunal Kõrrekesega ka kohalikku kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis oli 37 saali. Iga saali juurde kuulus tädi. Lisaks tädid kassas ja siis veel üks, kes meid ukselt kassasse juhatas.  Meid huvitas Pen, Chagalli õpetaja. Kassatädi müüs meile piletid Peni saali ja lisaks valis veel välja kolm saali, missuguse põhimõtte järgi ta seda tegi, me päris hästi ei taibanud. Iga saali kõrval, nagu öeldud, oli tädi, kes kõliseva võtmekimbuga ukse lahti keeras ja siis selgitusi jagas. (Missugune teenus!) Pen on suurepärane portretist ja meeleolude looja. Äärmiselt nauditav. Ülejäänud saalidest ühes oli mingi kummaline valik pühapilte, ristpistes tikandeid ja natüürmorte, järgmises oli üks päris nauditav kaasaegne kunstnik ja viimases Püha Efrosiinia. Püha Efrosiinia juurde kuuluv tädi oli eriti põhjalik. Tiris meid kättpidi eksponaatide juurde tagasi (kui me tema arvates liiga pinnapealselt nendega tutvusime), jagas suure pühendumuse ja põhjalikkusega selgitusi ning lõpuks soovis meid kindlakäeliselt istuma suruda, et me vaataksime ära ka filmi. Meil polnud vähimatki kavatsust seda teha. Selle peale tädi solvus, pööras meile selja ning trummeldas sõrmedega nördinult akanalaual. (Aga Polotski Efrosiiniast me siiski pääsesime!)

Minsk – puhas, pompöösne ja sõbralik

Minsk oli hoopis teistsugune linn. Eks inimene näeb seda, mida talle näidatakse ja Minski puhul oli seda näidata tahtmist päris palju. Juba linna sissesõidul – Minskisse viivate maanteede ääres ei tohi kasvatada näites kartulit. (Ei näe piisavalt esinduslik välja.) Majad on suured, kõik need meie -mäed on Minski kõrval poisikesed. Muidugi, kui sa bussist välja tuled ning eriti pärast seda, kui sa oled korduvalt läbi kesklinna erinevate parkide jalutanud ning märganud puhtust, sõbralikkust, tänavapilti täis väga ilusaid noori inimesi – muutub linn ka ise kõledast järjest sõbralikumaks.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minsk. Tagaplaanil tsirkus

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Noored ja ilusad minskilased.

Kohalikus vabaõhumuuseumis oli minu jaoks vähe ehedust, kuid see eest ülimaitsev kohalik mõdu ning armsad kitsed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga praktiline ese valgevene traditsioonilises majapidamises – kui ema toimetas, fikseeris kepi, tõstis mudilase aasa sisse ning viimane muudkui müttas ringiratast.

Rahvusõhtu kohaliku mesiniku juures, natuke maad Minskist välja sõita, oli minu jaoks kõrghetk. Juba mesinik Vassili ise oli vaatamisväärsus, toidud olid maitsvad ja kohalik ühe-pere-folkansambel üllatas nii oma kõrge taseme kui ka kaasahaaramisvõime poolest. Isegi mina, kes ma kunagi ei tantsi, avastasin end ühel hetkel krakovjakki vihtumas.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mesinik Vassili sokuga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kohalik pereansambel, kelle jaoks mitmete eri pillide valdamine ega mitmehäälne laul polnud mingi probleem. Erit köitis minu ja Kõrrekese tähelepanu perepoeg, kes sarnanes mitmes mõttes väga Suure Vennaga. (On vist asjatu loota, et ta oma õde (vasakult esimene)  ei kiusa?

Kloostris käisime ka. Nagu õigeusu pühakojad ikka, on nad meelõhnalised (vahaküünlad!) ja pühapilte täis. Elizaveta klooster on tähelepanuväärne seetõttu, et tekkis alles sel aastal, kui Kõrreke sündis. Mu laps polnud kunagi varem üheski nunnakloostris käinud ja seetõttu oli see tema jaoks väga elamuslik.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Miri kindluses hälbisime pisut ettnähtud programmist ning jalutasime kindluse galeriil, ronisime tornidesse ja vaatasime ümbrust. Lõpetasime oivaliste drannikutega kohalikus söögikohas.

IMG_1435

Vaade Miri kindlusele. Ootame drannikuid

Noh, ega väga palju rohkem ei jõudnudki. Õhtul jalutasime Minskis läbi kolme suure pargi vaateratta juurde – aga see vihmaga ei tööta. Jalutuskäik ise oli tore ja vihm läks ka varsti üle. Ka kassimuuseumi olemasolust saime kahjuks teada alles päris õhtul. Kõigi nende jalutuskäikudega oli linn kuidagi omaseks saanud.

Kaasa ostsime mõdu, küpsiseid ja kommi. Paljud maitsed  – näiteks jäätis, aga ka muud maiustused – tulid lapsepõlvest väga tuttavad ette.

Tutvusime pisut valgevene keele eripäradega – kuigi vene keelega seal probleeme loomulikult pole, hotellides võidakse rääkida ka inglise keeles ja nii hotellis kui ka turul kommi ostes üllatati meid eestikeelse paluniga.

Kõrreke sai reisi lõpuks selgeks vene keeles tee tellimise kohvikus. (Laps oskas küll ennegi igasuguseid keerulisi sõnu, näiteks достопримечательность, aga nüüd sai tee tellimise ka selgeks.) Nägi oma elu esimest Puškini monumenti. (Kui ma talle ka Gorki oma näitasin, küsis ta – kuidas sa nad kõik ära tunned?)

Me nägime seda, mida meile näidati. See oli väga puhas – kindlasti kõige puhtam koht, kus mina olen käinud. Eesti turistile on Valgevene kindlasti odav. (Viimasel õhtul peenes jaapani restoranis – tellisime ka magustoitu –  oli arve kahele inimesele 14 rubla.) Minsk oli kahtlemata pompöösne, suured kõrged ühetaolised majad, suured pargid, suurejoonelised monumendid, nägime ka Leninit ja punalippu. Punalipu juures oleva obeliski treppidel õppisid Valgevene noored parasjagu rulaga trikke.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Reisi eesmärk – võimalikult palju eksootikat vähese raha eest – sai kindlasti täidetud. Kapis on mett ja kommi ja loodan, et siia sai kirja kõik oluline inimestest, kitsedest, ehitistest ja meelõhnast.

Kas sina oled kitsede suhtes eelarvamuslik?

Kuna eelmise aasta kogemus oli väga meeleolukas, polnud sel suvel küsimustki, kas me läheme avatud talude päevale. Sel aastal reageerisin kiiresti ja registreerisin enda, oma vanima ja noorima kodule lähimale bussile. (Keskmine laps läks isaga Soome kala püüdma.)

Sõime hommikul eelmisest õhtust üle jäänud mustika-kaerahelbe kooki ja läksime kohale, varustatud termokoti ja sularahaga. (Kõrreke küll juurdles, kas peaks endale sobiva toidu kaasa ostma, aga ütlesin eelmist aastat meenutades, et kooki saab ta ju ikka süüa. Reisiseltskonda, nagu me hoobilt nägime, olid komplekteerunud ka Väikevenna sõber P ja tema ema. Väga rõõmustav kohtumine!

Esimeses talus peeti eksootilisi loomi. Lapsed said kaela ümber kanda madu Friidat, silitada ninast ninakaru, üritasid abistada nutriat tema isiklikus revolutsioonis (Puurid On Nõrkadele!), silitada laamasid ning hüpata kõrvale, kui noil tekkis juhuslikult vajadus sülitada. Vaid känguru Volli sõilitas ettevaatliku hoiaku ja silmitses endale vaatamiseks toodud inimesi oma majakese aknast.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laama pilvede taustal

Teises talus kasvatati köögivilju ja hoidistati neid huvitavate mooside ja veini kujul. Seal sõime ka lõunat – kuna pakuti kotlette, valis Kõrreke kaks kooki. Võib olla meie seltskonna jaoks oli see teistega võrreldes vähem huvipakkuv koht – ainsad loomad, keda nägime, olid koer ja konn, kuid talus tehtava töö hulk – lisaks köögiviljadele oli talu ümber hiiglaslik iluaed – tundus aukartustäratav. Pereproual olevat siiski ka vaba aega, siis ta püüab kala ja korjab seeni. Ostsime karbikese vaarikaid kohapeal söömiseks, kaasa pudeli marjaveini ja sibulamoosi.

Seejärel oli programmis ülinunnu lambakasvatustalu. Sealne talupere, lammastest rääkimata, võitis hoobilt kõigi südamed. Vägisi tuli meelde Bullerby. Ning lisaks pakuti seal head kohvi ja kaneelisaiu. Kõrreke soovis sedakorda brownie´t. Ostsin ka Väikevennale koogi, aga kuna seal oli ka batuut, lambad ning piiritud võimalused ringi joosta, polnud Väikevennal koogi jaoks justkui ei aega ega tahtmist. Nii sai Kõrreke ka suurema osa Väikevenna meekoogist. Kõrrekesel oli lambakasvatustaluga oma plaan – osta sealt omale kindad. Kinnaste valik oli napp, kuid lõnga oli see-eest palju. Nii et nüüd ei jää tal muud üle, kui kuduma hakata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige kaunim hernehirmutis

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Saage aru, see koht ongi päriselt olemas!

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pildil nähtavate lammaste villast lubas Kõrreke kindad kududa.

Viimase talu toodanuga, parimate siinmail saada olevate juustudega, oleme me muidugi tuttavad. Aga lehmi me varem isiklikult ei tundnud! Kuna päev hakkas juba lõppema, olid lehmad pisut tüdinud olekuga ja poisslapsed ülemeelikud. Meie P emaga vaatlesime erinevas vanuseastmes vasikaid ja püüdsime mõelda, missuguses vanuses lastele need võiksid vastata. Ostsime talupoest kaasa juustu, šokolaadi ja toorpiima. Poisid käisid küsimas raha küll ökolimonaadi, küll käsitööjäätise tarvis. Kõrreke enam kooki ei soovinud, küll aga soetas endale ise kaasa värvimuutva tee ja kohapeal tarbimiseks klaasi piima.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja vasikas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tema sai minu hääle kauneima lehma valimisel. Muidu ma missivalmisi ei poolda, aga valijate vahel lubati juustu välja loosida…

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Laps ja pisut kurnatud lehm

Koju jõudes olime päris väsinud. Laudalõhnalised riided läksid kohe pessu – ehkki, imelik küll, olles loomadega tutvunud, ei ole see lõhn ebameeldiv, lihtsalt selline… teistmoodi lõhn.

Külmkapp on head toitu täis. (Rahakott seevastu muidugi üsna tühi.) Pärast pilte vaadates küsisin lastelt, mis neile kõige rohkem meeldis. Väikevenna lemmikuks oli esimeses talus nähtud ninakaru, Kõrrekesele meeldisid aga madu ja juust.

Jõin oma õhtust teed ja vaatasin telekast uudiseid. Seal oli ka juttu sellest suurepärasest päevast ja proua kitsekasvataja ütles, et sellist päeva on väga vaja, et inimesed poleks kitsede suhtes eelarvamuslikud.

Me oleme nõus.

Kevad tuli hääletult

Enne, kui aprillikuu otsa lõppes, juhtus mitu asja. Käisin verd andmas, kus lõpuks ometi keegi ka minult küsis – kuidas tervis on. Hea, vastasin, ma ei ole vist sel talvel haige olnudki. Läksin koju, mahukas uus kruus kotis.

Ja järgmisel päeval olin hääletu. Tähendab, reedesed tunnid sain kuidagi kraaksudes mööda, aga koju jõudes suutsin ainult sosistada. Kõik vestlused tundusid äärmiselt tähendusrikkad.

Laupäeval polnud mul endiselt häält. Kõrreke veetis päeva orkestriproovis. Meie poistega käisime Vanaema kutsel aasia toitu sööma. Poisid ei soovinud midagi väga rääkida ja mina ei saanud. Aga see-eest Vanaema on mu lastel väga jutukas.

Pärast käisin ka Mamma pool. Mamma juurest – ta jagab praegu nimelt oma raamatukogu laiali – võtsin kaasa raamatu India hauasammas ja Leegitseva südame. Esimsest hakkas kuidagi kahju ära anda, teine on mulle kunagi väga meeldinud. Lisaks võtsin oma lapsepõlvest pärit üleskeeratava karu. Tõsi, karu vedru on vist katki, häält ta enam ei tee. Nii et ühtekuuluvustunne karuga oli laupäeval vaieldamatu. Tore oli see, et Mamma, kes tänu oma kehvale kuulmisele muidu päris valju häälega räägib, hakkas samuti minuga sosistama. Tänu sellele omandas jutuajamine Mamma ja tema sissepakitud kastide vahel konspiratiivse kõla.

Õhtul, õigemini küll juba öösel, käisin kodulinnas matkal. See oli üks ütlemata meeleolukas jalutuskäik, kus kultuurihuvilised kodulinlased kuulasid lugupeetud ajaloolast, termostassid kuuma teega pihus. Öine matk viis kohati päris huvitavatesse hoovidesse, ja tegelikult nägid ka tuttavad kohad öösel hoopis teistsugused välja. Rahvast oli palju. (Ühtki isikliiku last ei õnnestunud kahjuks kaasa meelitada, ütlesid, et aeg on hiline ja väljas on külm.)

Täna, 1. mail, on lõpuks kevad käes. Pesin sel puhul aknadki puhtaks. Isegi pesu julgesin vist alles teist korda sel aastal õue riputada – seni on sel kevadel alati midagi taevast sadanud (või tundunud, et kohe hakkab midagi sadama.)

Mamma juurest tõin täna kaasa kaks puidust nikerdatud vappi – kadunud onu Juhani enda töö  – Tartu ja Eesti oma. Kõrreke, kes on oma vene keele esitluse juures hullumas – tuli minuga heal meelel kaasa jalutuskäigule botaanikaaeda. Lõhnas mesiselt, pardid prääksusid, inimesed lugesid raamatui, jalutasid ringi ja tegid pilte. Päike paistis. Seal oli täiesti selge, et kevad on kätte jõudnud.

Suudan juba ka kraaksuda. (Kuigi väga hirmsa häälega.)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA