Viimased puhkusepäevad poegadega. (Aga huntidele ei plaksutata meil endiselt!)

Tõdemus, et nüüd kohe lõppebki puhkus ja tuleb taas tööle minna, on igal suvel kuidagi ootamatu. Suure Venna sünnipäev, siis taasisesesvuspäev ja siis ta läbi ongi.

Eile käisime poistega Suurt Jalgpallinäitust vaatamas. Suurt Venda, kes on koduse meespere arvamusliider, valdasid näitusega seoses kahetised tunded. Ühest küljest justkui huvitas, isegi väga, aga teisalt – klubi oli täiesti vale.

Poegade kasvatamine on mu maailmapilti avardanud täiskasvanuna rohkem kui miski muu. (Tütrega naudime koos asju ja tegevusi, mida ma olen nagunii terve teadliku elu nautinud.) Nii et isegi mina tean, et MR on täiesti vale klubi. Ilmselt sama vale, kui keegi väidaks tõsimeeli, et ta lemmiklaulja on JB.

Aga jah, teisest küljest näitus teda muidugi huvitas.

Nii et otsustasime, et läheme tasakaalu mõttes esmalt sööma restorani, mis on selle õige klubi nimekaim, ja siis pärast näitusele. Igatahes – restorani soovitan suurema isuga kasvueas poisslaste vanematele kui täisulikku kohta, kuhu oma järeltulja sööma viia. Kui selline pärast kandikusuurust praetükki veel magustoitu sööb, on kõht vähemalt natukeseks ajaks täis.

Pärast täis kõhtu võis näitust vaadata küll! Vähemalt Suur Vend ja mina käisime ja vaatasime need pühad reliikviad üle. Suur Vend oskas seal meisterlikult finessidele tähelepanu juhtida ning oli üldse suurepärane teejuht. Väikevend, kes aga on Suure Venna põhimõtetele viimase veretilgani ustav jünger (ustavam SV põhimõtetele kui SV ise), keeldus antud saali sisenemast. Vägisi tuli meelde, kuidas kahejapoolene Väikevend Hundile Ei Plaksutanud.

Pärast käisime ka ülejäänud muuseumis. Oli üle pika aja täitsa huvitav – ning lõpuks tuli selleks, et Väikevenda rallisõidusimulaatori juurest eemale saada, ähvardada teda, et ostan alt muuseumipoest vale jalgpalliklubi pastakaid ja panen need Väikevennale kooli kaasa.

Teel auto juurde  rääkisin (koos vahetu demonstratsiooniga) poistele ka kuulsatest terrakotaskulptuuridest. (Vaatan, et kooliaasta hakkab ikka vaikselt liginema, muuseumiski ütlesin pileteid ostes, et olen õpetaja ja kaks noormeest õpilased – otsekui oleksin tulnud eriti innukate koolijütsidega õppekäigule…)

Kodus näitasin vanemale pojale kunagise kollegi suurepärast õppematerjali. Lugema ma seda küll ei hakka, sõnas poeg – ja veetis järgneva tunni lugedes. Tundus, et näiteks raudse eesriide mõiste jõudiski temani alles siis, kui ta luges kunagise tippkorvpalluri arutlust sellest, missugust karjääri oleks ta võinud NBAs teha.  Miks ta siis ei läinud sinna? Mis tema lähedastega oleks siis tehtud? Kas ta poleks saanud enam pärast tagasi tulla?

Kõrreke korrastas seevastu terve õhtu oma toas herbaariumi.

Tänasel hommikul, taasisesesvumispäeval, ärkasin varakult. Tõmbasin lipu vardasse ja tegin pesakonnale võileivad, sh kiluvõileivad, mida ma teen ainult pidulikel puhkudel, valmis ning sõitsin metsa. Iseenesest on mets muidugi täiuslik koht oma hommikukohvi joomiseks, aga seentega olid lood kesised. Kuigi – kui eelmisel nädalal ei näinud ma ainsatki seent, siis täna sain tervelt kuus kukeseent. Õnneks oli mul kastmejagu eile juba turult toodud. (Tänased läksid ka muidugi kasutusse!)

Õhtupoole  läksime minu viimase vaba päeva puhul kohalikku veekeskusesse. Väikevennal oli üks varsti kehtivuse lõpetav flaier ning ka Suur Vend tuli kaasa.

Kõrreke teatas, et tuleks ka, aga tal on üle kolmekümne taime vaja herbaariumisse kleepida ning poole tunniga oli vist üks enam-vähem valmis saanud.

Õhtul koju tulles küpsetasin mustikakooki. Pidupäev ju ikkagi. Mul oli põhi varem valmis tehtud, aga aega läks omajagu. Poistel oli kõht tühi ja pakkusin, et ma võin mõned võileivad teha. Jah, tee, oli Suur Vend nõus. Muide, teiste tehtud võileivad maitsevad alati paremini – ja see on fakt!

Lipp oli meeles pimeduse saabudes mastist alla võtta, Väikevend riputas restile kuivama. Terve päev on sadanud.

Mustikakook tuli maitsev.

Homsest siis taas argipäevad.

(Muide, täna tabasin end veebist jalgpalliuudiseid lugemast. Ja vähe sellest, loetu üle ka Suure Vennaga arutamast. )

 

Advertisements

See suvi, kui ma Pratchetit loen

Olen umbes sama rõõmus kui Mõhk ja Tölpa närimata konti leides, alustades Prachetiga algusest peale. Esimest korda. Rõõm igast leheküljest. Ning raamatuid paistab jaguvat.

Eile käisime tütrega Mässajat kirurgi  vaatamas. Nimelt toodi siia meie linna mitte ainult film, vaid ka kirurg koos oma naisega näha. Pärast vastasid nad küsimustele, mida oli ebaeestlaslikult rohkesti. Oli see vast mees!

Aga päris palju oli mõtlemapanevat. Esimene maailm on ikka nii lahknenud sellest, mis on päris ja vajalik. Tagasi Rootsi pöördudes oli esimesel päeva tulnud vastuvõtule proa oma striiade pärast. Pärast filmi tunduski, et no see ei olegi ju probleem! Samas, kes meist striiadega prouadest siin esimeses maailmas nõustuks, et pole jah mingi probleem?

Sama hästi võib öelda, et mis vahe on, kes jalgpallis võidab, eks ole.

Kuigi, tuleb tunnistada, et sedakorda on Suur Vend saatuslöögid Saksamaa väljalangemise näol – vapralt vastu võtnud. Täna pakkus juba  kommi ja tegi naljagi.

Ühesõnaga siis – tähtsaimad asjad elus –Šoe veši, hea hambaravi ja pehme kemmergupaber – on meil kõik siin vabalt võtta. Oma aias kasvavast piparmündist rääkimata.

 

 

Papa, jalgpall ja maasikad

Üks asju, mis alati, aastast aastasse kordus – korraga tulid papa sünnipäev, jalgpall ja maasikad. Niisiis läksime täna Mamma juurde – Papa oleks üleeile saanud 79.

Mamma oli telefonivestlustes Kõrrekesele kurtnud, et ta ratastega poekott läks katki. Nii õnnestus meil lõpuks ometi Mammat, kes eluaeg on hoidnud ah-mis-te-kulutate-seda-poleks-küll-vaja-olnud-joont, siiski Papa sünnipäeva puhul rõõmustada. Nii kinkisime Mammale lisaks rukkililledele (Papa lemmikud) ka uue sinise ratastega poekoti.

Mamma pakkus karbonaadi, kukeseenekastet, maasikaid, jäätist ja jalgpalli.

Kass Saba, kes muidu hoiab külaliste tulles madalat profiili, tuli meid mitut puhku nuusutama.

Mamma rääkis, et naabrite kass oli – seotuna fassaadiremondi ja tellingutega – lasknud tellinguid mööda jalga ega polnud pärast osanud koju minna. Siis olevat naabrivanamees kassi kätte saanud, kuid polnud pärast enam oma rõdu kaudu koju pääsenud. Õnneks sai ta Mamma rõdu kaudu sisse. Järgmisel päeval oli põgenemine toimunud teises suunas. Teiselt poolt naabrimutt juba maganud, kui vanamees oma kassiga (rõdu kaudu) sisse astus.

(Lapsed leidsid, et see olevat umbes nagu lause eesti keele harjutusest, stiilis pane kirjavahemärgid!)

Kõrreke kommenteeris jalgpalli kohta, et palle peaks olema rohkem või mehi vähem, sellisel kujul olevat mäng mõttetu.

Mamma ja Suur Vend, pere innukaimad tugitoolisportlased, vestlesid asjatundlikult möödunud mängudest. Mamma kiitis, et Ronaldo oskavat pea sama ilusaid väravaid lüüa kui meie Vassiljev.

Poisid otsustasid jääda veel teisekski mänguks. Mina käisin vahepeal vesivõimlemas, siis läksin poistele järele. Juhtis vale meeskond. Väikevend, kelle tõin hommikul koju klassiõe ööbimisega sünnipäevapeolt, oli jäänud magama.

Mäng sai läbi. Maasikad olid otsas. Ülejäänud karbonaad pakiti Suurele Vennale kaasa. Võisin koju minnes Mamma vana ratastega poekoti prügikasti panna.

Mamma oli uue poekotiga väga rahul.

Sünnipäev oli sellega läbi.

Jalgpall läks kodus edasi. Kodus ütles Suur Vend, pannes karbonaadi praeahju sooja, et Mammaga oli olnud väga huvitav. Kuni ma ära olin olnud, sai rääkida Mammaga sugulastest ja jalgpallist.

Sirelid, emadepäev ja jalgpall

Sirelid õitsevad nagu Underi sonettides. Oh, kuidas tahaks aja korraks peatada ja käia ja nuusutada neid kõik ja ahnitseda endasse kõikide nende soojade ja päikeseliste päevade üleajav raugus.

Aga kussa! Õpetaja parandab sel ajal töid ja korraldab õppekäike. Mitte, et ma kurdaks – 56 puhkusepäeva nimel võib ju mõned õhtud töid parandada.

Mis siin siis vahepeal veel on olnud?

Emadepäev, mil võisin tõdeda, et olen oma lastele andnud vajalikud oskused elus toime tulemiseks – koogid tuleb tuua Wernerist ja lilled võiksid olla kollased. Lisaks sain Väikevennalt käsitöötunnis meisterdatud karbi. Puidust, kaanega ja rohelist värvi. See on rahakarp, nagu meisterdaja ise teatas.

Emadepäevakingituski – ühine kohaliku esindusorkestri hooajalõpukontsert –  koos Mamma, Vanaema ning sedakorda ka Kõrrekese peika emaga on realiseeritud. Kontsert  ise polnud just meeldejäävaim omasuguste reas, kuid nagu Mamma, kes muutub iga aastaga üha vähem kriitiliseks, nentis: Eks selliseid elamusi on ka vaja.

Lapsedki on kooliaasta lõpuks väsinud. Eile sain võrdlemisi varakult magama tüüriva Suure Venna sabast kinni, et küsida, et kas tal tunnikontrolliks – reformatsiooni ja vastureformatsiooni teemal – on õpitud. Ei olnud. Võtsin ta siis enda juurde ja õpetasin elu eest, nagu oma last kohe. Täna küsisin, kuidas läks – laps väitis, et muidu hästi, aga Trento kirikukogust polnud ma talle midagi rääkinud. (Loomulikult ma rääkisin, aga ilmselt ta osaliselt juba magas.) Täna tuletasin meelde kirjanduse veebipõhist kodutööd – aga tal olid pakilisemad asjad päevakorral (virtuaalne jalgpall).

Jah, kui mu õpilased küsisid, kas ma näiteks tean, kes on tänavu Meistrite Liiga finaalis, võisin mitte ainult meeskondi nimetada, vaid rääkida neile ka nalja Briti printsist, Rooma paavstist ja jalgpallimeeskonnast. (Aitäh, Sesamy!)

Mis veel? Oleme ostnud suveriideid, mõned  sellepärast, et on vaja olnud, ja siis veel mõned kleidid ja kotid endale ja tütrele, sest suvekleite ja kotte ei saa kunagi olla liiga palju. Raamatuid pole eriti lugenud – hea, kui paberist ajalehe korralikult, koos sudoku lahendamisega, õhtuks ühele poole saan.

Teinekord lähen teen enne magamaminekut – kui tööd on parandatud, trenniriided pestud ja nõudepesumasin ööseks tööle seatud – veel väikese jalutuskäigu. Kevad mõjub ka väikestes annustes.

 

 

Peaaegu sama hea kui sinine ja roosa

Oh, on alles olnud nädal!

Sedasorti, kus kilos ketšupis on ikka mitu kilo tomatit sees. Ja ikka sai ketšupit kuidagi vähe. Sest näiteks teatas Suur Vend reedesel õhtul, et ma polevat ära pesnud tema teisipäeval mustapesukasti pandud riideid. Ja et laupäeval on mäng.

Tahtsin esimese hetkega vastu vaielda. Aga siis sain aru, et ilmselt on lapsel õigus.

Olen sedakorda elanud nädala autotu inimese rasket, kuid väljakutsetest tulvil igapäevast elu. (no kesse käskis muidugi kodust nii kaugel tööl käia, eks ole. Isegi meie linnas, kus kõikjale peaks saama jala, kodust tööle eriti ei saa.)

Muidu on ka tihe arginädal. Olen viinud kaks korda lapsi teatrisse – ühe korra käisime koos Kõrrekese ja tema peikaga Puudutada kuud vaatamas; teine kord klassitäiega väga noortepärast etendust vaatamas. Mõlemad oli toredad etendused.

Kuus oli väga hästi tabatud üheksakümnendate tuuma. Endine kolhoosiesimehe sisemine kriis, kel pole (vastavalt saadud nõuannetele) soovi kirikuõpetajaks hakata – kuid kriis laheneb, kui tulevad kohalikud valimised ja ta kandideerib vallavolikokku. Rahvatantsumemm, kes peibutab oma rühma võimalusega sõita Kanaadasse. Ja edukas perepoeg, kelle puhul delikaatselt vaikitakse, kust need rahad ikkagi pärit on. Ja  nii edasi.  Siis veel see tants! Ning tüdruk, kes ikka loodab, et võõrutab mehe kõigest halvast. (Ei võõruta, usu!) See oli sedasorti lugu, mida oli huvitav kohapeal vaadata, aga pärast lõppemist toimis veel edasi.

VATi moodne värk oligi selline… moodne värk. Natuke nagu Romeo ja Julia, ja natuke nagu Klass, ja siis lõpus meenus veel mu kooliaegne kirjandipealkiri – Virgu Anni – hele päiksekiir Väljaotsa viletsas talus. Kuigi tänu sealsele Virgu Annile jäi lõpunoot siiski helgeks. Sihtgrupp jäi rahule.

Ja need meremaalid nägin ka ära. (Nende pärast ma selle õppekäigu organiseerisingi.) Olid väärt vaatamist küll. Ja võin kunstimuuseumite hardunud külastajana nentida, et selliseid rahvahorde olen näinud Louvre’is Mona Lisa ees ja Givernys. Mujal, ka väga suurepäraste kogude puhul,  on rahvast siiski olnud mõõdukamates kogustes. Kõigis kolmes kohas – nii Kadriorus, Louvre’is kui Givernys oli muuseas tähelepanuväärselt palju pisikesi prillidega jaapanlasi.

Nädala lõpus ostsin endale väikese musta.  Sellise vähekantud väikese musta. Mõjub kelmikana ning on ilmselt tõeline naisteauto.

See on minu jaoks väga suur sündmus. Lapsed on jäänud viisakaks. Väikevend leidis, et ilusam oleks olnud roosa sinisega (aga must käib ka).

Tänu oma väikesele mustale jõudsin jälle trenni, Mammat vaatama (kui kolm päeva telefoni ei võta, hakkad justkui muretsema – pärast selgus, et oli olnud hääletu peal), Kõrrekesele suviseid kingi ostma, no ja traumapunktis polnudki ammu käinud. Traumapunktis käisime Suure Vennaga, kuna ta oli võistlustel jalale viga teinud. Vanaema kutsus meid hiina toitu sööma ning kui Kõrreke tellis teeseene jooki, rääkis vanaema, et ka tema emal oli omal ajal teeseen purgiga aknalaual olnud.

Kõrreke küpsetas skoone. Needsamad küpsetised, mida Mrs McCarthy igal argipäeval isa Brownile küpsetab. Tema peika maalis samal ajal aias. Pesu rippus nööril ja puud on juba otsapidi rohelised.

Nii et kõik ongi tegelikult olnud vähemalt sama hea, kui roosa sinisega.

 

Loomadest ja soojadest sokkidest

Ei oskagi öelda, kas see uudne koolivaheaegade süsteem mulle meeldib või ei. Noh, pisut vabadust on muidugi alati tore, kui see parasjagu käes on. Nii et oleme üritanud nautida.

Suur Vend tegutses maksimaalse tõhususega algusest peale: neljapäeva õhtul jalgpall enam-vähem teises Eesti otsas, südaöö paiku koju ning laupäeva varahommikul viisin ta juba kooli juurde Saksamaale siirduva bussi peale. (Ja see oli ikka väga varajane hommik.) Läksin uuesti magama ning peale teistkordset ärkamist juhatasime Väikevennaga koolivaheaja sisse, vaadates Galileod, kus oli pikk teema sellest, kui kasulikud on paprikad.

IMG_0670

Nädala viimasel päeval sain oma vanima ja noorima nõusse Elistverre minekuks. Mõtlesime, et võtame kaasa toitu ja piknikuteki ja puha. Asi lõppes sellega, et sõime toitu autos (kuus kraadi sooja polnud just eriline piknikuilm) ja loomi vaadates tuletasime meelde kõiki oma koju jäänud sooje sokke. Aga mõned loomad ikka viitsisid järjekordseid külastajaid vaatama tulla. Näriliste maja külastamine lõppes, nagu ikka härraste palvete ja lubadustega. Et kui Väikevend saaks sünnipäevaks mõne pisinärilise, oleks ta hoopis teine inimene. Õpiks usinalt saksa keelt, võiks isegi telefonist loobuda, koristaks ise puuri ja ei tahaks ühtegi muud sünnipäevakingitust. Lõpuks jõuti isegi küsimuseni: kui kassid ära surevad – sa saad ju aru, mitte, et ma ootaksin, et nad surevad  – kas siis võiks võtta merisea või vähemalt liivahiiregi?

IMG_0673

Kodus kütsin.

Järgmisel hommikul oli Väikevend haige. Olin lubanud, et peale jalgpallitrenni läheme tema viimase aja lemmiktoidukohta sööma. Väikevend ei tahtnud isegi jalgpallist midagi kuulda. Magas ja luges raamatut. Sööma läksime otse klaveritunnist naasnud Kõrrekesega kahekesi, aga õnneks saab hiina toitu ka kaasa osta. Väikevend oli vahepeal neli peatükki Harry Potterit edasi lugenud. (On näha, et päris terve ta tõesti pole, palavik oli ka.)

Kassid ajavad karvu hullemalt kui kunagi varem: kui nad kõnnivad, hõljub justkui karvadest pühapaiste nende ümber. Ja süüa tahavad ka kogu aeg. Või õue. Või õuest tuppa.

Saksamaale jõudnud Suur Vend saatis täna meie perekondlikku suhtlusgruppi pildi immigrantidevastasest meeleavaldusest, muidu saime endale rahvuslooma ning meie Väikevennaga sõime õhtuks köögivilju (eriti paprikat) dipikastmega. Riia tänaval nägin esimest võilille. Oli tunginud läbi kõnniteed katva asfaldi. Täitsa võõras proua juhtis sellele tähelepanu. Olime väga rõõmsad. Küll ta tuleb!

 

Elamused ja matemaatika

Nägin hiljaaegu unes, et olin oma esimeses koolis, sealne trepp varises ja ma kukkusin alla. Trepp varises nähtavasti mu hirmust matemaatika ees. Tegelikult see, et ma ei oska matemaatikat, oli puhtalt mu enda viga – ma lihtsalt lugesin matemaatikaülesannete lahendamise asemel raamatut. Mitte ainult kodus, vaid isegi koolis. Kusjuures, kui tuli teha (minu elu ainus) matemaatikaeksam põhikooli lõpus, otsustasin ma asja käsile võtta, õppisin ning sain iseendale suureks üllatuseks viie. Mul ei olnud kunagi peale algklasse matemaatika viis olnud.

Gümnaasiumis, kui ma eriti peale mõningaid koolivahetusi ning elumere lainete vaibumisi õppima otsustasin hakata, sain ma üldiselt kõigi ainetega hakkama. Keemia hakkas mulle isegi meeldima ja ma tegin selles ka gümnaasiumi lõpus eksami (sest tundus lihtne). Ja matemaatikaeksamist – ma ei saa siiamaani aru, kuidas see võimalik oli, aga üheksakümnendate alguses oligi vist kõik võimalik – ma pääsesin. Sest oli kirjand emakeeles, esimest korda kohustuslik võõrkeel ning suunaainena (meil oli kirjandusklass) kirjandus. Ja kaks valikeksamit. Ning matemaatikat ma ei oska siiamaani.

Nii et kui härra mulle helistas ja küsis, et kas mina ei saa Suurt Venda matemaatikaga aidata, ja ma selle jutuga Suure Venna toa uksele koputasin, hakkas mu poeg suure häälega naerma. Tõepoolest, sama hästi võiks kassi käest küsida.

Tema mentor on hetkel ära. Kõrreke on oma peika sünnipäeval.

Ja Suurel Vennal on õpetaja, kes on esimest aastat tööl ning kes koostab väga loovaid ja keerulisi ülesandeid. Kõrreke, kes on esimest klassist alates praeguseni välja oma matemaatiktaülesannetega hakkama saanud (põhikoolis osales koguni olümpiaadidel), vaatas neid ja nentis, et selliseid ülesandeid pole tema küll kunagi lahendanud – nii et kui Suur Vend sai vastuseks, et paat liikus veerand tunniga edasi 67 millimeetrit, ei osanud ka Kõrreke viga üles leida.

Härra leidis selle muidugi – viibides samal ajal toidupoes – üks-kaks üles.

Kõik see pikk jutt on siinkohal lihtsalt selleks, et oma oskamatust õigustada.

Tegelikult oli tore nädalavahetus. Koduste töödega sai järje peale, ja käisin kahte filmi ka vaatamas.

WC Süngeima tunni lugu oli just selline film, mis mulle meeldib. Aeglane, ajalooline, süngevõitu vaimukustega ja viimase peal näitlejatega. Oh, kui hea see ikka oli! Ja kuidas ma tegelikult ikkagi ei kujutanudki varem ette, kui tugev oli siseopositsioon WC seisukohale (mida ma igal aastal koolis ju ise õpilastele räägin!) mitte minna sakslastega kokkuleppele. Pisut rehabiliteeris see minu jaoks ka Toona-loo Inglismaad, mis minus jõuetut (ja muidugimõista ka mitte kellelegi peale minu enda korda minevat) pahameelt Inglismaa vastu tekitas. Selle loo Inglismaa oli teistsugune – või tegelikult muidugi sama mündi teine külg. Igal juhul – väga soovitan! (Publik oli ka selline, kes arutles enne filmi algust stiilis, et Tõnis saab koolis paremini hakkama kui Karis ERMis ja kellegi polnud popkorni.)

Täna vaatasin ära musta komöödia Stalini surmast. See oli ka hea, rohkem täpne meeleoludes ja karakterites kui detailides ning terviklikult ka vaimukalt tehtud. Aga ilmselt oli eilne film selle kõrval liiga mõjuv. Aga oli ikka väga häid kohti, näiteks pianist Maria Veniaminovnaga alguses ja Brežnevi altkulmu-pilk lõpukaadrites. Ja siin oli saal peaaegu täis – ning taas ei olnud kellelgi popkorni!

Suur Vend viimati, kui ma veerand tundi tagasi taas uksele koputasin, vahetas parasjagu sõbraga sõnumeid. Matemaatikast. (Kirsikompotti vahukoorega ikka tuli vahepeal õnneks sööma.)

Jah, oleks võinud siiski omal ajal vähem lugeda ja rohkem arvutada.