Veidrad lood. (Kas siilivallist võiks abi olla?)

Ma ei tea, kas siilid tungivad mu autosse tõesti uksest ja aknast – aga auto signalisatsioon käivitub tõesti pidevalt. Mõnel hilisõhtul mitu korda. Eile öösel oli rahu kella neljani hommikul, siis hakkas tööle – magan küll, võtmed käeulatuses, aga siiski lõppkokkuvõttes ärkasin totaalselt  üles.

Kõrreke soovitas rajada ümber auto siilivalli. Siil tahab tulla okastega vastu autorehvi (käivad ehk selga sügamas?) – aga ei saa, kuna kukub enne valli. Ehk oleks abi?

Lisaks siilidele juhtub ebatavalisi asju ka meie kodus. Olen ikka mõelnud, et huvitav, kui piisavalt kaua oodata, kas nõudepesumasin läheb ise tühjaks? Sel nädalal olen oodanud – ja tõesti, läheb küll. Ainult ise pead endale kindlaks jääma ning ei tohi järele anda kiusatusele see ära tühjendada. Kaks korda on juba sel nädalal nii juhtunud.

 

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.

Igapäevased müstikused minu elus

Väikevenna viimase aja lemmikbänd laulab meil hommikuti autos: Mis mina peale päeva teen, selle mina tõotan tondile. Ausalt öeldes on ilmselt suurem osa minu parandatud vihikutest siis tondi valduses. Täna õhtul on tont kolmkümmend üks tükki juba kätte saanud, ja kui ma tubli olen, saab veel kolmkümmend seitse.

Pluss veel Väikevenna matemaatikatöövihikule uus paber ja tööõpetusse komplekteerida järjekordselt täiesti fantastiline kogum asju (üks sukavarras, 2 ajalehte ja PVA-liim).

Aga lapsed, ma saan aru, elavad mul hästi. Väikevend käis üleeile, otse võistlustelt tulles, naabripoisi juures pidžaamapeol. Pidu oli kestnud poole neljani ning hommikul sain kätte pannkooke täissöödetud pojanati. Imelised naabrid, kas pole?

Täna hommikul, kui autoga kooli juurde jõudsime,  ütles Väikevend, et tema arvates on ta kuupilet vahepeal lõppenud. Panga koodikaart oli mul nagu tavaliselt kodus, laual. Loomulikult sai olukord lahendatud – kirjutasin härrale ja tema ostis oma seitsme maa ja mere tagant siis meie kodulinna Väikevennale kuupileti ära. Kodus leidis Kõrreke, et kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb isa ikka appi. (Enamasti ongi selleks abiks ennekõike koodikaarti vaja.) Justkui võlukunst. Olen mõelnud, et kaugel elav vanem ongi nagu mingi maag. Argipäevavanemaga pole tal vist kuigi palju ühist.

Kõrreke palus muuseas edasi öelda, et ta sõi küll laupäevast õuna-kaerahelbe kooki.

Nii. Veel kolmkümmend seitse tööd, ja ongi see kuu lõppenud. Käis päris kiiresti.

 

 

Lapse unistus

Väikevennal on uus unistus. Ta tahab olla nagu isa, vend ja õde. No ja nagu ema mõnikord õhtuti või siis veerandilõppudel, kui silmad on suurest kontrolltööde parandamisest põletikus. Väikevend tahab endale prille. Ta võtaks hea meelega endale venna vanad – ja kui ma ütlesin, et võõraid prille ei tohi kunagi kanda, oli tema hämming suur – venna omad, mis moodi siis võõrad?! Ja pealegi – kuidas siis nii, et venna vanad saapad või jope otsitakse talle ühtepuhku garderoobist välja, aga tema isiklik hea taaskasutusidee lükatakse tagasi?

Väikevend oli sügavas hämmingus.

Aga kui neil toimus täna klassiõhtu, kus kõik lapsed pidi riietuma oma lemmik-raamatukangelaseks, polnud Väikennal pikka mõtlemist. Harry Potter, loomulikult! Pilapoest oli õnneks vaja ainult prille, Gryffindori särgi oli härra mõni aeg tagasi Meerikamaa-reisilt toonud ning võlukeppe leidus piisavalt aiaski. Mütsi ta ei soovinud – ega siis Harry kah kogu aeg, kübar peas, ringi käinud! Õde aitas soengugeeliga juukseid ka pisut turri ajada.

Pidu oli olnud meeleolukas.

Aga üks mure poisil siiski on. Ema võiks talle ka pärisprillid muretseda!

Tuleb vist silmaarstile aeg kinni panna? Ehk ta siis usub, kui arst talle ütleb, et nägemine on korras?

Argipäeva idülliline pealeõuna

Kõrreke õpib muusikaajaloo lõputööks. See on väga tore, sest see tähendab, et ta kuulab väga palju väga ilusat muusikat. Lisaks oli meil veel tumedas šokolaadis tikreid ja sukaadi ning Väikevend viidud klassivenna sünnipäevale. Nii et saame segamatult mõnuleda.

Kõigil lugudel on nii igavad pealkirjad. No näiteks: 9. sümfoonia, d-moll.

Aa jaa, Beethoven, tunnen ma ära. Aga ma arvan, et kui näiteks kirjanikud oma lugudele viise kirjutaksid, oleksid need sama mannetud, kui heliloojate pandud pealkirjad.

Aga vaata näiteks impressioniste! Saab küll, kui tahab! on Kõrreke teismelisele omaselt resoluutne.

Siis sain palju huvitavat teada Haydni üllatussümfooniast. Pauk olevat seal selleks, et uinuvat ja seedivat õukonda ärkvel hoida. Selline ergutus kuluks ausalt öeldes ka mulle sageli pealeõunati ära.

Veel arutame, kuidas eristada Chopini valssi ja nokturni. Valsi algus on liuglev, tahaks justkui valssi tantsida. Aga nokturni järgi saaks Kõrrekese arvates tantsida pigem mingit hüppetantsu.

Kõige parem olevat aga ära tunda Schuberti Lõpetamata sümfooniat. See algavat nimelt köhimisega. Nii et kui sa ei tea veel, kuidas see kõlab, siis oota köhimist. Küllap tuleb ka Schuberti Lõpetamata sümfoonia, h-moll.

Tutvumine elu seaduspäradega

Väikevend oli väga rõõmus, kui ta valiti korvpallis meeskonda ja saab esimest korda elus sõita võistlustele. Noh, samamoodi, nagu venna ju koguaeg saab. Et ema paneb kotti vee ja müslibatoonid ning annab bussi- ja kuluraha.

Väikevend oli väga rõõmus, kui ta valiti oma klassi pranglimismeeskonda ja ta saaks esmakordselt minna pranglimisvõistlustele.  Sest arvutamises on ta tubli. (Ainus võimalus, et ta näiteks autosõidu ajal pisut aegagi vait oleks, on kas reedeti, kui hommikul tulevad autoraadiost uudised loomaaiast või muudel päevadel siis, kui anda talle mõni arvutamisülesanne.)

Ja otse loomulikult toimuvad korvpallivõistlused samal päeval ja samal ajal ja eri linnades.

Kui me Väikevennaga koolist koju tulime, oli ta kindel, et valib pranglimise.

Pärast trenni jälle, et korvpalli.

Telefonikõne härrale andis tulemuseks soovituse valida see, mida on harvemini. Ema jälle soovitas valida see, mida ta rohkem tahab.

Aga ta tahabki ju mõlemat!

Ärijuttu tuletõrjepritsidest ja mustkunstist

Peremees, peremees, Emil on kohal ja ostab täie hooga tuletõrjepritse kokku, kas ta tohib seda teha?

Nõnda hädaldas mäeletatavasti Kassisalu Liina Mäepoole oksjonil. Jah, kui Liina oleks olnud täna hommikul kohal meie kooli jõululaadal, oleks ta tormanud otse minu klassi, seitsmenda tsee tundi ning hüüdnud sama Väikevenna kohta. Tegelikult polnud aga Liinat vajagi.

Väikevend kauples hommikul, kui ta oli üle saanud kurvastusest, et tema pole midagi müügiks meisterdanud, välja minu käest kaks viiskümmnend ning tormas laadale. Enne, kui kell oli jõudnud tundigi käia, oli Väikevend esimeste ostutega minu klassis. Heegeldatud fööbi ning neli piparkoogikest trofeena käes, ta lausa pakatas laadamelust. Tunni keskel tormas ta minu juurde, et näidata mulle uut ostu ragulka näol. Tunni lõppedes oli laadaline uuesti platsil. Raha on hädasti juurde vaja. Muffin, jõuluehe ning küpsisemagustoit oli järgmise tunni noos. Seitse senti tõi ta tagasi. Ülejärgmise tunni lõppedes tõi ta mulle veel raha tagasi. Ma müüsin ragulka maha, oli äärmiselt rahulolev kommentaar. Laat sai läbi ning koolipäeva lõppedes olid söödav osa laadasaagist ka söödud.

Kõrreke ja Suur Vend olid samuti oma koolipäevaga rahul. Neil oli käinud esinemas mustkunstnik JV, kes oli musta maagia abil lastele kokakoolat välja võlunud ja mõned olid seda isegi maitsta saanud. Nüüd on muidugi küsimuste küsimus, kas me läheme seda mustkunsti ka lähemalt vaatama. Tundub, et piletimüügitrikk on maagil õnnestunud.