Nii palju uudiseid Mammaga jagada!

Oli see vast nädal! Ilus ja kevadine – seda muidugi, aga igas muus mõttes nagu Ameerika raudtee, ütlen ma.

Nimelt lipsas teisipäeva hilisõhtul – olin just prügikotti välja viimas – toast välja meie Nurrukene. Ütlesin talle küll, et ega ta siis enne hommikut tuppa ei saa, aga või ta siis kuulas. Hommikul Nurru polnud.

See-eest oli kõhuvalu. Lisaks muidugi Kuki, aga tema polnud sel hetkel See Õige Kass. Lisaks ajab ta karvu nagu saatan.

Nurru polnud ka töölt tulles.

Väikevend tegi tõukerattaga tiiru ümber kvartali, lubades leida vähemalt kassi laiba. Õnneks jäi see siiski leidmata.

Kõhuvalu oli veel suurem. Kaalusin isegi ekstreemsusi, nagu EMO ja töölt vaba päev. Esimesse ma ei saanud siiski minna, sest et kadunud kass. Koostasin kuulutuse, panin sotsiaalmeediasse üles, kontakteerusin varjupaigaga.

Oli juba päris hilja, kui Suur Vend oma pruudi soovitusel veelkord otsustas oma pruudi soovitusel teha kutsumistiiru.

Selgus, et Suurel Vennal on tark pruut. Noormees tuli tuppa, kass süles.

Minu puhul läkski asi ekstreemseks. Ma ei mäletagi, millal viimati tervise pärast vaba päeva võtsin. Päev kulus peamiselt /…/, aga muul ajal oli vähemalt kass või kaks voodijalutsis. Kui Suur Vend koolist tuli, oli ta ka apteegist ravumit toonud, asi läks paremaks.

Tegelikult oli ka Väikevend minuga kodus. (Alguses ütles mulle, et tal ka kõht valutab, aga pärast tunnistas üles, et oli lihtsalt minu pärast kartnud.)

Reede hommikuks olin puhanud ja võrdlemisi reibas. Päris tore oli kohe tööle minna, selmet /…/.

Nädalavahetusel oli tore see,  kui ühel päeval käisid Kõrreke ja ta peika meil pastat söömas. Kõrreke paraneb operatsioonist jõudsalt. Peika töö võeti oksjonile. Kõrreke rääkis mulle tereminist, millest ma  ühest küljest midagi ei teadnud, aga mida ma teisest küljest teadsin muidugi hästi, sest et Midsomer.

Pühapäeval tuli Suure Venna koolivend, et  nad saaksid upt-esitluse valmis. Ma keetsin Suure Venna kahtlustest (ma ei usu, et K süüa tahab ja mul endal pole ka eriti isu) siiski korraliku potitäie frikadellisuppi. Pärast seda, kui härrased gümnasistid ning staadionilt naasnud Väikevend (kes ei jõudnud isegi oodata, kuni ma supi soojaks oleksin teinud) olid söömise lõpetanud, oli pott tühi. Imeline! Mul pole ammu õnnestund kaks päeva järjest niimoodi süüa teha, et kõik kohe söövadki ja keegi ei nurise.

No vot. Ainult Kuki karvade küsimus. Neid on leitud järgnevatest kohtadest:

*pliidil keev supipott

*töö juures käekotist välja võetud puuvili

*Suure Venna pruudi kodu.

Olukord, kus oled lõpetanud pikema ja põhjaliku tolmuimemise, tuled trepist üles ning sulle hõljub vastu tuust või paar Kuki valgeid karvu, ei vääri enam märkimistki.

Mul pole ammu enam Mammale nii palju rääkida olnud!

Kadunud ja leitud kassid on täiesti tema teema – hea võimalus meenutada kõiki kasse, kes meil on olnud ja kaduma läinud ja üles leitud. Haigustest rääkimata. (Hea võimalus meenutada kõiki neid huvitavaid kõhuhaigusi.) Kassikarvade suhtes soovitas Mamma loomaarsti poole pöörduda. (Ma ise eelistaks pigem koristusteenust!)

Lõpuks saab kõik korda. (Või kantakse maha.)

Öeldagu mis tahes, igavalt see aasta alanud ei ole.

Kui uus aasta oli, nagu viimastel kordadel ikka, väärikalt vastu võetud, välja magatud ja oli saabunud argipäev – olingi parasjagu tööl vaikselt oma asju toimetamas – helistas mu tütar, kes teatas, et boileri tihendite vahelt lahmab vett. Jätsin töö kus seda ja teist, läksin koju, et veekraan kinni keerata, boiler elektrivõgust välja lülitada ning tualettruumi vaipkate rulli keerata.

Selle käigus tundsin, et olen haige. Kurguvalu ja ilmselt ka palavik. Ma ei hakanud tegelikult kraadima, sest mul poleks haige olemiseks nagunii aega olnud.

Samal õhtul kütma hakates mõistsin, et ka katlaruumis lekib.

Torumeest, kes meil tavaliselt on käinud töid tegemas, ma kätte ei saanud . Õnneks selgus, et peigmeestest on kasu. Mitte et Kõrrekese peika ise torutöid oleks teinud, aga ta vähemalt teadis torumeest.

Järgmiselt hommikul oleks tahtnud vaid pleedi all külitada ning kuuma teed rüübates SerafimatjaBogdani lugeda.

Mõtlesin, et viin Väikevenna teaduslaagrisse, toon kohalikust lennujaamast Suure Venna ja siis alustan haige olemisega.

Kui ma Suure Venna koju tõin, helises mu telefon ja selgus, et Väikevend oli teaduslaagris kukkunud ning viidud kiirabiga haiglasse.

Väikevend ise toru ei võtnud, sõitsin ise kohale. Väikevend lebas voodis, juhtmetega monitoride külge kinnitatud, kuid oli vähemalt teadvusel. Oli kukkunud suusahüppesimulatsioonilt. Diagnoositi põrutus ning tunnikese pärast võisin ta koju viia.

Õhtul sain Kõrrekese peikalt torumehe numbri ning järgmisel hommikul oli ta kohal ka. Boiler tuli küll välja vahetada, kuid katlaruumis oli õnneks vaja vaid mingit väikest jubinat.

(Juba Tjorven teadis, et torumehed teenivad roppu raha…)

Teisipäeval viisin remonti oma auto. (Kui juba mina kuulen imelikke hääli, siis ongi asi täiega imelik.) Seekord vahetati hammasrihm, õli ja süüteküünad ning remonditi õlileke. Imelikud hääled tulid piduriklotsidest ja see tehakse korda järgmisel nädalal.

Neljapäeval saabus lõpuks päev, mil Suur Vend soostus kohtuma matemaatika eraõpetajaga. Olen talle umbes seitsmendast klassist alates rääkinud, et võiks. Tal võtabki uute mõtetega harjumine pisut aega. Kui neiu eraõpetaja (Kõrrekese tuttav bridžiklubist) oli käinud, tuli Suur Vend ja teatas toonil, nagu tema oleks ammu meile rääkinud, et tahab eraõpetajat, kuid me pole kuidagi asja vajalikkusele pihta saanud: Saad aru, ta tegelebki tund aega minuga ja oskab mulle kõik ära seletada, millest ma aru ei saa.

Reedeks sain enam-vähem terveks. Olen juba selles eas, et terve olemine valmistab mulle suur rõõmu.

Ja seda veel ka, et oskan hinnata – kui hea, et on olemas inimesed, kes oskavad remontida boilereid ja torusid ja teavad, mida tähendavad imelikud hääled autos. (Järgmisel nädalal külastan hambaarsti!)

Väikevend tunneb end juba ammu reipana.

Väljas on talv kätte jõudnud.

 

Pimeduses on küünlaid

See aeg, kui lähed tööle pimedas ja sageli tuled töölt pimedas, on nüüd käes. Mõnikord tundub see kuidagi trööstitu, aga mõnel hommikul juhtub midagi närviajavat, nii et mõnusaks pimeda aja enesehaletsuseks pole aegagi. No nagu täna.

Nimelt ei leidnud ma hommikul kusagilt oma käekotti. Ei olnud üleval magamistoas, ei olnud ka allkorrusel. Ei olnud ka autosse jäänud. Eelmise päeva tegevuste üle juureldes sain aru, et kui ma otse töölt tulles kahe kotiga spordiklubisse läksin, panin nähtavasti käekoti alumisse riiulisse, pärast pistsin aga rahakoti trennikotti ning telefoni taskusse ning lahkusingi ühe kotiga. Õnneks on spordiklubi suhteliselt töökoha lähedal ja hommikul vara avatud ka. Nii me sõitsimegi Väikevennaga kooli minnes esmalt spordiklubi parklasse.

Kui ma mõne minuti pärast klubist käekotiga väljusin, nentis Väikevend – kes teatavasti ka ise oma asju kõikjale unustab – vähemalt pole ma lapsendatud.

Jah, puhtalt geenid, pojake!

Õhtupoole jõudsime koju, päris pime veel polnud. Kuna ma olen viimasel ajal oma päevase sammunormi üle arvet pidanud, tegin Väikevennale ettepaneku läbi surnuaia poodi jalutada. Minu üllatuseks oli ta nõus.

Surnuaiaväravas tegi ta ettepaneku, et loeme küünlad kokku. Kumb rohkem saab, see võidab. Mina sain 49, tema 72.

Poest koju tulles oli täiesti pime. Ka kaugemad küünlad olid paremini näha. Mina sain 112. Väikevend, kes otsustas mulle händikäpi anda, sai 108.

Aga ma ei mäleta, et Väikevend varem nii pikalt oleks vait olnud.

 

Veidrad lood. (Kas siilivallist võiks abi olla?)

Ma ei tea, kas siilid tungivad mu autosse tõesti uksest ja aknast – aga auto signalisatsioon käivitub tõesti pidevalt. Mõnel hilisõhtul mitu korda. Eile öösel oli rahu kella neljani hommikul, siis hakkas tööle – magan küll, võtmed käeulatuses, aga siiski lõppkokkuvõttes ärkasin totaalselt  üles.

Kõrreke soovitas rajada ümber auto siilivalli. Siil tahab tulla okastega vastu autorehvi (käivad ehk selga sügamas?) – aga ei saa, kuna kukub enne valli. Ehk oleks abi?

Lisaks siilidele juhtub ebatavalisi asju ka meie kodus. Olen ikka mõelnud, et huvitav, kui piisavalt kaua oodata, kas nõudepesumasin läheb ise tühjaks? Sel nädalal olen oodanud – ja tõesti, läheb küll. Ainult ise pead endale kindlaks jääma ning ei tohi järele anda kiusatusele see ära tühjendada. Kaks korda on juba sel nädalal nii juhtunud.

 

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.

Igapäevased müstikused minu elus

Väikevenna viimase aja lemmikbänd laulab meil hommikuti autos: Mis mina peale päeva teen, selle mina tõotan tondile. Ausalt öeldes on ilmselt suurem osa minu parandatud vihikutest siis tondi valduses. Täna õhtul on tont kolmkümmend üks tükki juba kätte saanud, ja kui ma tubli olen, saab veel kolmkümmend seitse.

Pluss veel Väikevenna matemaatikatöövihikule uus paber ja tööõpetusse komplekteerida järjekordselt täiesti fantastiline kogum asju (üks sukavarras, 2 ajalehte ja PVA-liim).

Aga lapsed, ma saan aru, elavad mul hästi. Väikevend käis üleeile, otse võistlustelt tulles, naabripoisi juures pidžaamapeol. Pidu oli kestnud poole neljani ning hommikul sain kätte pannkooke täissöödetud pojanati. Imelised naabrid, kas pole?

Täna hommikul, kui autoga kooli juurde jõudsime,  ütles Väikevend, et tema arvates on ta kuupilet vahepeal lõppenud. Panga koodikaart oli mul nagu tavaliselt kodus, laual. Loomulikult sai olukord lahendatud – kirjutasin härrale ja tema ostis oma seitsme maa ja mere tagant siis meie kodulinna Väikevennale kuupileti ära. Kodus leidis Kõrreke, et kui enam kuidagi ei saa, siis tuleb isa ikka appi. (Enamasti ongi selleks abiks ennekõike koodikaarti vaja.) Justkui võlukunst. Olen mõelnud, et kaugel elav vanem ongi nagu mingi maag. Argipäevavanemaga pole tal vist kuigi palju ühist.

Kõrreke palus muuseas edasi öelda, et ta sõi küll laupäevast õuna-kaerahelbe kooki.

Nii. Veel kolmkümmend seitse tööd, ja ongi see kuu lõppenud. Käis päris kiiresti.

 

 

Lapse unistus

Väikevennal on uus unistus. Ta tahab olla nagu isa, vend ja õde. No ja nagu ema mõnikord õhtuti või siis veerandilõppudel, kui silmad on suurest kontrolltööde parandamisest põletikus. Väikevend tahab endale prille. Ta võtaks hea meelega endale venna vanad – ja kui ma ütlesin, et võõraid prille ei tohi kunagi kanda, oli tema hämming suur – venna omad, mis moodi siis võõrad?! Ja pealegi – kuidas siis nii, et venna vanad saapad või jope otsitakse talle ühtepuhku garderoobist välja, aga tema isiklik hea taaskasutusidee lükatakse tagasi?

Väikevend oli sügavas hämmingus.

Aga kui neil toimus täna klassiõhtu, kus kõik lapsed pidi riietuma oma lemmik-raamatukangelaseks, polnud Väikennal pikka mõtlemist. Harry Potter, loomulikult! Pilapoest oli õnneks vaja ainult prille, Gryffindori särgi oli härra mõni aeg tagasi Meerikamaa-reisilt toonud ning võlukeppe leidus piisavalt aiaski. Mütsi ta ei soovinud – ega siis Harry kah kogu aeg, kübar peas, ringi käinud! Õde aitas soengugeeliga juukseid ka pisut turri ajada.

Pidu oli olnud meeleolukas.

Aga üks mure poisil siiski on. Ema võiks talle ka pärisprillid muretseda!

Tuleb vist silmaarstile aeg kinni panna? Ehk ta siis usub, kui arst talle ütleb, et nägemine on korras?