Mis tulnud ja mis läinud

Kevad jõudis tänavu kätte koos kevadpühadega. Mis, nagu mulle aknast vaadates ja nina nuusates tundus, tähendas esimest tõeliselt kevadist päeva sellel aastal. Ja minul, kes ma olen nohuvabalt elanud üle kõik sügise- ja talvekülmad, tähendas see õigupoolest esimest korda sel kooliaastal haigeks jääda.

Aga pühad said peetud. Ilusad, ekstra valitud valged munad värvisin sibulakoorte ja peedimahlaga kenasti pruunikaks. Kutsusime vanaemad külla. Mis tähendas, et ma pidin Mammale järele minema, sest ta oli unustanud kellakeeramise, ja toit oli pisut jahtunud. Ja toit tähendas ikka kahte toitu – ühte, mis sobiks preilile ja teine ülejäänutele. Suur Vend ei soovinud jälle pashat ( kas sa tõesti ei mäleta, et see mulle lihtsalt ei maitse?) Peale vanaemade lahkumist tuli Väikevend Lätist tagasi. Hõbemedal oli kaelas ja krõpsupakk käes.

Täna tõi mulle üks õpilane kingiks šokolaadist jänese, kellel oli kaelas kelluke. Mulle pole mitte kunagi elus kingitud kellukesega jänest. See on vist pisut lapsik, ütles jänestooja justkui pisut vabandades. See jänes oli suurepärane!

Päike paistis eredalt, kui läbi linna töölt koju sõitsin. Läksin poodi ning ostsin endale punased kevadkingad. Ütlesin õhtu edenedes Väikevennale, et unejuttu ma täna küll ei jaksa lugeda. Mängisime hoopis lauamängu, õde tuli ka kampa. Pärast luges Väikevend mulle ette peatüki Harry Potterist, püüdliku suuväänamisega nimesid hääldades.

Kõrreke näitas mulle oma emakeele proovikeksamit, mis oli läinud väga hästi.

Kui nüüd lõhnad ka tagasi tuleksid!

 

Advertisements

Väga vaikne reede

Vaikne on meil juba seetõttu, et hommikul viisin Väikevenna treeneri bussile ja nad sõitsid kolmeks päevaks Lätimaale võistlema.

Sain neil päevil kätte Mamma juubelifotod. Fotograafi kutsumine oligi meie kingitus Mammale. Panin fotod albumisse ja kutsusin suuri lapsi endaga kaasa, et Mammale album üle anda. Huvitav oli see, et Suur Vend, keda muidu on väga raske endaga ükskõik kuhu kaasa saada, tuli Mamma juurde täiesti vabatahtlikult.

Vestlesime raamatutest – Kõrrekesel on pooleli Meister ja Margarita, Mammal raamat Stalinist ning mina loen Agatha Christie autobiograafiat. Suure Venna jaoks oli äärmiselt üllatav, et Mamma on käinud Punasel väljakul. Ma ei olegi kindel, kas ta jäi lõpuks uskuma, et tegemist on väga väikese väljakuga. Kui olime lõpetanud kohvi ja Werneri porgandikoogi, ning Kõrreke oli soostunud Mamma jäätisepakkumisega, küsis Mamma, kas Suur Vend ei tahaks ära süüa järelejäänud küpsiseid. No seda väikest asja ikka saab, vastas noormees abivalmilt. Ära minnes pandi meile kaasa neli pakki komme (igale lapsele, k.a mina, siis üks) ning lisaks veel suur karp pralineesid.

Kas teha pasha valmis ja panna juba tahenema või jätta see homse peale, on hetkel ainus küsimus. (Alternatiiv oleks lugeda raamatut edasi.)

Oled sa kunagi näinud, et lumi sajaks ja päike paistaks samaaegselt?

Nojah, kui ei ole, siis tänavusel lihavõttevaheajal igatahes nägid.

Koolivaheaja mõiste on mõnes mõttes kaotanud oma selged piirid. Tunnistuse sai ainult Väikevend – ja arvesse võttes kogu tema janti kirjatehnika ja koduste töödega, polnud sel väga vigagi. Kõrrekese ja Suure Venna koolides ei viitsita enam ammu kooliaasta kestel tunnistusi välja printida ning pealegi lõppes nende trimester kunagi märtsi esimeses pooles. Nende tulemused olid täiesti ootuspärased.

Igal juhul saabus koolivaheaja alguses kohale härra. Et kasvatada lapsi ja pidada maja ning õpetada mind lakkamatu murelikkuse ning järjekindlusega lapsi kasvatama ja maja pidama.

Lisaks võtsime üheskoos ette väikese ringsõidu. Et Suur Vend oli kooliteatri öölaagris ja Kõrreke pidi õppima sisseastumiseksamiteks, siis jäid nemad koju. Ööbisime Vihula mõisas – imeline koht. Tegime Väikevennaga tiiru vanas vesiveskis, ujusime hilsõhtul vanas karjalaudas – kuu paistis aknast sisse ja Väikevend kaotas ära oma käepaela. Õnneks leidsime kuuvalgel käepaela ka siiski üles. Hommikul käisime laudas loomi vaatamas ning Väikevend filmis kanu, kalkuneid, erakordselt pakse jäneseid ja lambaid.  Sai ka  teoks üks Väikevenna unistusi Rakvere veekeskuse näol.

Kõrreke, kes pidi käima laupäeval sünnipäeval ja siis sukelduma uuesti konspektidesse, oli vahepeal saanud loa kutsuda oma sõbrad hoopis endale külla. Hiljem sai ta ka loa jätta need sõbrad meile ööseks. Õnneks oli Suur Vend kõigel silma peal hoidmas. Tegelikult ajalugu kordub – ka Mamma ja Papa andsid vajadusel loa majutada mu  karvaseid ja sulelisi sõpru. Mitte, et see oleks neile meeldinud, aga otseselt minema ka kedagi ei aetud. Ma ise pesin ja triikisin muidugi voodipesud. Kõige kummalisem, et sellest ei tundugi olevat nii hirmus palju aega tagasi. Ja nüüd peaks siis tõdema, et ajalugu kordub. Ses mõttes kordubki, et voodilinad triikisin ka seekord mina.

Esmaspäeval sõidutasin siis oma vanima lapse sisseastumiskatsetele. Loodusainete test olevat olnud väga lihtne, matemaatika võtnud küll aega, aga loodetavasti saanud siiski õige ning eesti keeles oli kindlasti vähemalt üks viga – sest kirja oli saanud materjaalne. Selle peale ma ohkasin. Mitte et mul selleks õigust oleks olnud, sest mina omal ajal oleksin ilmselt materiaalse  küll õigesti kirjutanud, aga loodusest ei tea ma siiani tõesti eriti midagi (põhikooliajast mäletan ma tunnist tundi pensionieas õpetajat laskmas meid õpikust vihikusse oma sõnadega konspekti kirjutada), ja matemaatikat ma ei osanud. Aga mul on tark tütar – ning vähemalt sõna materiaalne peaks talle nüüd meelde jääma.

Kevadvaheaeg on umbes poole peal.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ema: huvitav, mis tunne oleks siin mõisapreilina ringi jalutada?
Poeg, 9: Huvitav, kas parem oleks siit alla hüpata või ronida?

Ilus nädal oli tegelikult

Ja mitte ainult  – kuigi see oli väga tähtis – seetõttu, et saime Kõrrekesega oma pere poistelt naistepäeva puhul kaunid tulbid. Me ise käisime Kõrrekesega päevakohast naistefilmi vaatamas. Film oli mittemidagiütlev, selline romantiline komöödia, kus romantikat oli rohkem kui komöödiat. Aga Põhja-Itaalia oli kaunis ja tuli tuttav ette, samuti ka taimetoitlasest tütar, kellel on omad kinnisideed ja ema, kes võtab ette järjekordse sudoku. (Ja põhimõtteliselt võid ju rõõmustada, kui sinu lapse kinnisidee ei ole võtta enda peale kriminaalse taustaga poiss-sõbra narkokuritegu. Kõik ainult suurest armastusest.)

Laupäevasel õhtul läksime hoopis teatrisse, ja see oli juba midagi enamat. Viimane Fanny ja Alexanderi etendus. Mind on see lugu omal moel saatnud teismelise-east saadik – käisin tookord Mammaga kinos filmi vaatamas, ja tundub, Kõrreke saab selle samuti endaga kaasa. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas seda üldse teatrilavale saaks tuua – ja ometi oli see tehtud, ja hästi tehtud. Kas oli vahe minus endas või lavastuse rõhuasetuses – aga kuidagi eriti võluv tundus see aristokraatlik muretus, milles Ekdahlid elasid. Midagi umbes sellist, nagu Waugh romaanides. See väärikus ja enesestmõistetavus, millega kõike, mis elus ette tuleb, võetakse, oli kadestamisväärne. Ja siis muidugi see MM mängitud piiskop – kui ma seni polnud õieti kunagi aru saanud, miks Emilie talle mehele läks, siis sedakorda ei tekkinud küll ainsatki küsimust. Ja ometi ei leidnud isegi tema jumalat, kes talle vastaks – ja ometi oli isegi temast kahju. (Kuigi objektiivselt võttes oli ikka tõesti õudne tüüp!) Ja lapsed mängisid ilma igasuguse hinnaalanduseta hästi. Päris kahju, et see oli viimane etendus – aga hea siiski, et me selle ära nägime! Lummus pole praegusekski veel lahtunud.

Täna vaatasime Väikevenna ja Kõrrekesega Miisu ära. Oleme viimaste kuude jooksul päris mitut Nukuteatri etendust näinud ja kõigega väga rahule jäänud. Miisu oli lõbus, armas ja meile kõigile väga meele järele. Me kõik soovitame seda soojalt igas vanuses kassisõpradele!

Tõehetk

Väikevennal oli täna koolis arenguvestlus. Ta oli sellepärast väga murelik juba viimased kaks nädalat. Täna hommikul palus ta härdalt, et ma ei räägiks õpetajale /…/.

Arenguvestlus kulges valdavalt konstruktiivses õhkkonnas. Õpetaja tunnustas Väikevenda eriti kehalise kasvatuse ja enesekindlamaks muutunud suuliste vastuste eest. Lisaks oli mitu klassikaaslast nimetanud teda sõbralikuks ja abivalmis poisiks.  Mõningates valdkondades on muidugi arenguruumi küllaga. /…/ ma muidugi õpetajale ei rääkinud. Lõpuks pani Väikevend oma käega kirja: Teen asju üks kord ja korralikult!

Kergendustunne oli suur. Midagi hirmsat ju polnudki.

Pealelõunal oli loomaringis käsitletud teemat sisalikud. Õnneks oli ikka võimalik olnud korraks ka loomade juurde lipsata. Merisiga Mustikaga (endise nimega Tornaado) oli jõutud isegi arenguvestlus maha pidada.

Minu meelest, said sa, emme, täna õpetajalt kiita, sõnas Väikevend õhtul, kui me koos eesti keele harjutused üle vaatasime.

Kuidas me üldse varem ainult ühe juustunoaga hakkama saime?!

See Kõrrekese emotsionaalne hüüatus koondab endasse kõik meie viimase aja probleemid. See tähendab, probleeme pole, küll aga selline tõeline esimese maailma kunstlik muredetekitamine.

No näiteks. Ma olen selle peale juba umbes pool aastat või rohkemgi mõelnud, aga pole suutnud leida lahendust oma Sille ja Hille probleemile. Nimelt, ma olen aastaid käinud ühes kenas juuksurisalongis ja seal on hästi mitu asja, mis mulle meeldivad ning miks ma ei soovi kuhugi mujale minna. Näiteks juuksur Sille. Tema juures pole viimased viis-kuus aastat käinud mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed. Ja kui kusagil (mitte juuksuritoolis) kokku saame, suhtleme ikka sellisel tšau-kuidas-läheb?-tasandil. Ja ma olin täiesti rahul sellega, kuidas ta mu juukseid lõikas. Aga. Suvel kui Sille puhkas, sattusin ma sellessamas salongis Hille juurde. Kes, nagu selgus, lõikas veel paremini. Ja mida peaks nüüd hästikasvatatud inimene selles situatsioonis tegema? Ma tahaksin hakata käima Hille juures, aga lihtsalt ei söanda. Ja nii ma siis käin Sille juures edasi, kuigi vaatan igatsedes Hille juuksuritooli (umbes nagu dresseeritud koer keelatud konti). Või peaksin mõtlema: mul on ainult üks elu ja ühed juuksed!

Edasi. Eile olin ma näiteks häiritud sellest, et Väikevennal oli loodusmaja öölaager ja see tähendas, et ma ei saa minna ei sellesse reedesesse trenni, kus ma tavaliselt käin – ega ka mitte laupäeva hommikusse. Sest õhtune trenniaeg langes kokku lapse viimise ja hommikune äratoomisega. Noh, loomulikult ei tähenda see, et ma üldse kuhugi ei jõudnud ja tegelikult polegi mul ju millegi üle kurta. Seda enam, et laps oli väga reibas, kui ta täna hommikul seljakoti (ja vale madratsiga, nagu pärast selgus), auto peale ronis. Neile oli räägitud tigudest ja karpidest ja pärast oli tigusid ka degusteeritud. Need veinimarinaadis mulle väga ei maitsenud, aga tavalised marineeritud olid päris head! Ja ainult kaks last hakkas oksele, raporteeris ta rõõmsalt.

Kodus voltisin kokku Suure Venna kampsunit ja leidsin sealt valge kassikarva. Kus sa oled käinud võõraid kasse kallistamas, pärisin. Äh, nagu sa ei teaks, et Nurril on valgeid karvu ka, vastas mu poeg väärikalt ja suunas oma tähelepanu uuesti ekraanile, perekond Simpsonitele.

Aga Kõrrekese küsimusele võin vastata küll. Meil oli varem väiksem nõudepesumasin ka.