Päkapikkudest ja lastekasvatusest Väikevenna moodi

Kui kaua aega on jäänud veel päkapikkude tulekuni? on Väikevenna põletavaim küsimus. Õhtul koolikotti pakkimise juurest köögikalendri juurde päevi lugema jooksnud, sai Väikevend paraku sama palju päevi kui hommikul.

Kas ka õde ja vend ka päkapikke ootavd? Suur Vend nentis teismelise täpselt doseeritud hooletu ülbusega, et loomulikult võivad need pägalikud tulla. Kõrreke vaatles küsimust aga laiemalt. Et nojah, ühest küljest ta ikkagi ootab. Aga samas olevat nende klassis neidki, kellel juba eelmisel aastal päkapikud ei käinud. Seejuures olevat aga šansid suuremad neil, kel kodus ka nooremaid õdesid-vendi.

Läksime Väikevennaga auto peale. Väikevend oli enda kohta ennekuulmatu aja – tervelt umbes viiesaja meetri jagu- vait.

Siis tuli Mõte:

Kuule emme, sa peaksid veel ühe lapse sünnitama!

Tead, Väikevend, mul on juba piisavalt lapsi. Ja üldiselt, väikesed titad on küll väga armsad, aga nad võivad ka teinekord päris tüütud olla.

Mina ise kasvatan teda. Ütlen näiteks hommikuti: “Tere hommikust!” Ja siis tema vastab mulle: “Tele hommikust!”

Alguses on titad nii väikesed, et nad ei oska veel isegi rääkida.

Aga mina õpetan kõik sõnad selgeks! Kõik ilusad sõnad, ja ropud ja…

Advertisements

Naine, 39. Kolm last. Üks päev

Kell oli saanud kolmveerand viis. Üldjuhul inimene ei tea muidugi kolmveerand viis kellast mitte midagi, aga mind äratas sel hetkel Väikevend.

Emme, ma oksendasin.

Laps pesi end ise, minu hooleks jäi voodipesu. Isegi madratsi ümbriskott oli oksene.

Kui Väikevend oli end minu kaisus sisse seadnud, tuli mulle meelde, et olin just mõni päev tagasi mõelnud: need ajad, kui öösel sigines kaissu mõni laps, on vist möödas. Ja sellest oli kuidagi kahju. Ei maksa igasugu mõtteid mõelda. Mõnikord tundub, et keegi võtab neid kuulda.

Igal juhul helistasin pisut enne seitset, ise puhast pesu masinast välja võttes, Mammale. Tjah, tore, et maailmas on olemas Mammad. Loomulikult võisin Väikevenna viia tema juurde.

Tööl oli kuidagi hall olla. Tundus, et valgeks õigupoolest ei lähegi. Ka õpilaste olek näis sama hall.

Sõitsin Mamma juurde, võtsin peale Väikevenna, ka Mamma soovis, et ma ta raamatukokku viiksin. Väikevend tundis end paremini ja oli rõõmus. Teel nägime koju lonkivat Suurt Venda.

Sõime ja käisime poes. Triikisin ära Väikevenna madratsikoti. Samal ajal tegi esimese klassi õpilane kirjatehnikat. Päevakorral oli ä-täht. Väikevend ise aitas madratsikoti lukku kinni vedada. Suur Vend läks trenni. Mina läksin ka trenni. Väikevend tuli minuga kaasa, lastehoidu. Sest kõhuviiruste juures on siiski hea see, et nad saavad kiiresti mööda.

Trennis oli mõnus, aga sauna ma ei läinud. Nimelt mind kõnetas minu sisemine hääl, mis ütles mulle, et pean kindlasti ka Suurele Vennale trenni vastu minema (tavaliselt tuleb ta kolmapäeviti ise). Nii kui me spordiklubist väljusime, helises mu telefon. Suur Vend oli mängu käigus vigastanud oma jalga. Auto peale hüppas ta ühel jalal.

Kodus võtsin kiire duši. Õnneks meenus mulle, et olin hiljaaegu saanud uue, hästi lõhnava ihupiima omanikuks. Vähemalt lõhnasin ma nagu lilleaas, kui ma võtsin oma pojad ning läksime traumapunkti. Ooteruumis õppis Väikevend jutustama lugu Kuidas siil endale okkad sai. Jutustamine tuli päris kenasti välja. Küllap homme hommikul kooli sõites saame veel harjutada.

Suur Vend saadeti röntgenisse ka teise jalaga, nii võrdluse mõttes. Õnneks oli luu terve. Poiss pääseb vaid nädalase lahasega. Lükkasin ta ratastooliga autoni.

Koju jõudsime veerand kümme. Peatselt saabus koju ka tütar Kõrreke, kes oli käinud Tallinnas PÖFFil. Vaadatud oli filmi Kahetse, mis oli olnud hea film, kõik tüdrukud olid kõvasti nutta saanud. Väikevend läks magama.

Tulin allakorrusele, keetsin rohelist teed. Tuli meelde, et Väikevenna koolikott jäi pakkimata. Viimasel ajal teeb ta seda päris tublilt ise – ja see on ju tore, nii et ühe korra võin ju selle ka mina kokku panna.

Rüüpan teed. Tegemata töö on sõna otseses mõttes kotiga mu kõrval toolil (parandamata kontrolltööde näol).

Homme lähen peale tööpäeva lõppu siis kargulaenutusse.

Aga üldiselt, teate – kui hommikul kuulad Lana Del Reyd, siis kumiseb see sul terve päeva kõrvus.

Võileivad ja mustanahalised

Väikevennal oli pühapäeva õhtul kõht väga tühi. Ilmselt võis siin olla teatud mõju ka asjaolul, et suppi ta päeval süüa ei tahtnud. Igal juhul keetis Väikevend endale kaks muna ja sõi ära. Ta sõi ära ka minu poolt tehtud kaks võileiba ning palus, et ma teeksin kaks juurde. Ta sõi ära ka venna võileiva. Ning tegi lõpuks veel kaks juurde. Pisut sõi ta ka puuviljasalatit vahukoorega.

Esmaspäeva hommikul oli Väikevennal imelik tunne. Iiveldas ja oli kõhuvalu. Ka koolis oli raske. Meditsiiniõde andis söetabletti ja vett. Ema lohutas. Õpetaja lohutas. Kehalises kasvatuses ei jaksanud joosta.

Nägi läks naerule vaid siis, kui algas robootikaring.

Kooliasju lahti pakkides tuli kotist nähtavale ka kunstitunnis tehtud lind. Linnul oli kahjuks tiib kaduma läinud. Keegi vist tungis meie klassi. Ma arvan, et see oli mõni mustanahaline! oli Väikevend nördinud.

Lind nägi igal juhul päris tore välja. Ka enesetunne oli täna oluliselt reipam. Oma eelkooliõpetaja sünnipäevalauas – õpetaja lapsel on ikka mõningaid sotsiaalseid kohustusi – jäi ta üliviisakaks (no ma ühe kommi siiski võtaksin…).

Nädal: veri, murrud ja ehitustöödega kah ajast maas

Esmaspäev ei tõotanud midagi head. Esmalt helistati mulle Suure Venna kooli meditsiiniõe poolt ning paluti oma kehvasti tundev laps koju viia. Rongaema võsukesena pidi ta need mõned sajad meetrid siiski ise tulema. Järgmise telefonikõne sain pealelõunal Väikevenna treenerilt. Lapsel on peahaav. Müramise käigus oli Väikevenna pea läinud vastu ukselinki ning ma võtsin üle verd jooksva Väikevenna. Poiss, kellega müramise käigus haav oli saadud, nuttis veel hullemini ning kallistas mu verist lapsukest ja palus hardalt vabandust. Silitasin siis ühte verist ning teist nutuniisket pead ning kui olukord oli kontrolli all, hakkasid poisid üksteise võidu närvide rahustuseks rääkima kõigist inimestest, keda nad olid teadnud ning kes olid verest tühjaks jooksnud. Tundus, et neid oli rohkesti.

Üks haige lapsuke auto peal, sõitisme koju teise juurde. Noh, vähemasti tundis Suur Vend end juba paremini ning lahendas matemaatikaülesandeid.

Edasi kulges nädal juba pisut rahulikumas tempos. Ei, tegelikult kulges see nädal õigupoolest nii kiiresti, et vahepealseid päevi justkui polekski olnud. Ühel päeval käisime Väikevennaga arsti juures, ühel teisel päeval ostsime Suurele Vennale talvesaapad. (Ainult juuksuri lükkasime igaks juhuks peahaava tõttu järgmisse nädalasse.) Kõrreke käis lisaks oma tavapärastele umbes sajale ringile veel ka raamatukogu lauamänguõhtul. Lisaks tellis Väikevend endale internetipoest omaenda raha eest uue lego, ning mõtles selles küsimuses ümber niipea, kui pangaülekanne oli sooritatud. Nii et ootame siis tellimuse ära, saadame tagasi ning alustame otsast peale.

Laupäeval olid Suurel Vennal võistlused. Üks võit, üks kaotus ning meie oma poolt korralikud esitused. Väikevend oli ka teist mängu vaatamas ning vaatas minu süles istudes mängu nii rahulikult, et mul tekkis tõsine kahtlus, et ta on uuesti haigeks jäänud. Õnneks oli ta kodus tavapäraselt tegus – kihutas tongirevolver käes ringi ning tuletas mulle meelde, et ma olin lubanud temaga koos legodest kindluse ehitada.

Suur Vend hakkas kohe peale võistlusi koos härraga matemaatikat tegema. Mina lugesin ja hindasin referaate. Härrased lõpetasid juba umbes poole öö ajal, minul on jäänud veel viiendike ja seitsmendike tööd. Noh, ja siis veel pesud ära triikida ja legodest loss ehitada. Nii et tavaline nädalavahetus.

Mardilaupäeval. Värvides

Sügismasendusega võideldes olen nüüd ära proovinud kõik tuntud nõksud. Ostnud riideid (värvilisi). Ostnud uue huulepulga ja roosi rindapanekuks. Lasknud ennast Surnumere sooladega masseerida. Täna hommikul käisin juuksuri juures ja lasin lõigata ja värvida. (Täna õhtul võtan end kokku ning tutvun kontojäägiga.) Mida veel teha annab? Esmaspäeval lähen näiteks verd andma?

Nädalavahetus on pisut leevendanud ka seda mina-pean-üksi-rabama-tunnet.

Ja mõned suured mured on isevoolu lahenenud. Näiteks küsimuse, mida teha kooli isadepäevapeoga, lahendas poiss ise enne peopäeva haigeks jäädes.

Ning kui reedesel võistlusel kurtis Suure Venna sõbrapoisi ema oma noorsandi vaevalist puberteeti, pidin ma üllatusega tõdema, et viimastel nädalatel on matemaatika koduste ülesannete rohkus ja keerukus puberteedi kuidagi tagaplaanile tõrjunud. Aga me kõik elame muudkui kaasa. Mina jagan soovitusi minna õpetaja juurde konsultatsiooni. Kõrreke üritab tubli matemaatikuna aidata – mille peale poiss väidab, et tema ei saa sellest seletamisest aru. Väikevend enamasti räägib tähtsalt (ja mitu korda), kuidas tema sai kõik matemaatikaülesanded juba koolis valmis. Kõige rohkem on ilmselt kasu härrast, kes aitab skaibi teel sageli hiliste öötundideni murde korrutada ja jagada. Selle tegevuse juures on omakorda kinni minu kaameraga läpakas… Aga jah, puberteedi all me tõesti hetkel ei kannata. Ainult matemaatika.

Lahenemas on ka küsimus, mida kinkida tütrekesele lähenevaks neljateistkümnendaks sünnipäevaks. Tema soov on kindel: tehnilised lahendused isalt ning juuste siniseksvärvimine ema kulu ja kirjadega. Toredad, lihtsad ning eakohased kingisoovid!

Aga homme on isadepäev ning meil on külmkapis kirju koer – ning tütar Kõrreke teadis koguni, et inglise keeles kutsutakse seda hoopiski rocky road – juba valmis. Kõrreke tegi, Väikevend abistas pisut. (Suur Vend esindab perekonda mardisantluse vallas.) Ühed mardisandid on juba meilgi käinud.

Haigestumise kuldreegleid

Eeskujuliku haige esimesed sümptomid ilmutavad ennast loomulikult reede õhtul. Ning Väikevend on eeskujulik haige. Reedel silmad punased ja vesised. Laupäeva hommikuks hirmus kurguvalu. Laupäeva õhtuks palavik. Ja öösel vastu pühapäeva veelgi hirmsam kurguvalu. Lisaks tuli ära ka järgmine hammas, mis kadus voodisse nagu esimenegi ning vägisi tuli nutt peale.

Veelgi tugevama kurguvalu ning hamba kaotamise vastu ei aidanud enam muu, kui emale kaissupugemine – seda polegi tegelikult kaua tehtud. Vaataime siis koos turvatunnet tekitavat lastesaadet Kättemaksukontor ning kell seitse hommikul läksime lastearsti erakorralisse vastuvõttu.

Seal saime loovutada viis eurot ja osakesi kurgu limaskestast. Õnneks selgus, et midagi hullu pole. Ootamise ajal lugesime läbi kaasavõetud laupäevase ajalehe.

Tore oli see, et kojutulekuks olid kodujuure poes värsked saiakesed valmis.

Muidu on haige olla tüütu, iga asi ajab jonnima ning toakoristamise ajaks läheb tervis eriti kehvaks.