Ilusad ja huvitavad asjad sel nädalal

Ootamatult tabas mind neljapäeva – tegelikult muidugi reede, nagu Epp ütles –  hommikul naistepäev. Ma olin selle unustanud, kuid kui ma hommikul munavõileiba tegin, saabusid kohalikud härrased kolme roosiga. Suur Vend selgitas, näol tähtis ilme: Nüüd ei tohi ma küll selliseid tähtpäevi unustada.  (Nojah, kuu aega pruudiga – äkki keegi veel ei tea? –  on senini hästi mõjunud, kui mitte arvestada tema pangaarvet.) Hiljem tööl sain veel häid soove ja lilli ning päeva saldoks jäi lisaks kolmele roosile ka üheksa tulpi, pisut šokolaadi, mõningad kallistused ja üks pulgakomm. (Viimase ulatas mulle pidulikult üks viiendas klassis õppiv härrasmees.)

Iseeendale lubasin naiste-(või palga?)päeva puhul uue mopi – vana oli eelmisel nädalal minu raske koorma all murdunud. Võtsin selle ka kohe kasutusse.

Tütre ja ta peika jaoks tähendab nädal kolimist, leidsid ja endale tillukese korteri, kuhu nad eilse seisuga on suurema osa oma asju kohale viinud. Eile aitas neid peika isa, täna lähen mina ja aitan ära kolida basiilikupotid ja peika kaabud. Eilsel õhtul nägin nende pesakese puhtjususlikult ära ka. Juhus seisnes selles, et mulle helistas Mamma, kellel olid käinud külalised. Mamma kurtis, et tal oli üks kook täitsa üle jäänud. (Kana oli ka üle jäänud, aga sellest ma loobusin.) Lubasin koogi ära tuua, kuid siis mõtlesin, et ehk kuluks see kook just kolimisest kurnatud lastele. Lapsed palusid, et ma ostaks ka juust ja tikke ja nii ma siis läksingi. Pisike korter oli täis kaste raamatutega ja osadeks lahti võetud mööblit. Lapsed olid rõõmsad, olid juba seadnud töökorda vinüülimängija (Arvo Pärdi plaat oli parasjagu peal). Jõime sealsamas kastide vahel teed. Tundus, et kodumängimine pakub neile suurt lõbu.

Väikevend seevastu naudib tõelist hiirte pidu – kuna vend on hõivatud küll UPT, küll pruudiga (no ja trennis käib ka endiselt!), siis on tema saanud enamasti vaba voli mängida Suure Venna mängukonsoolis.

Kassid ajavad karva ning võtavad juba mõõduka kestvusega õhuvanne. Kevad pole enam kaugel!

Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359

 

Need päevad, kui lapse sünnipäev on ära olnud, aga jõuludeni on veel aega

Jeesusega on raske konkureerida, nentis mu tütar, kui temalt sünnipäevaplaanide kohta päriti. Igal juhul, hoolimata asjaolust, et laps elab omaette, ei tähendanud, et ta oma ema tehtud koogist ilma peaks jääma! Ka Väikevend tuli enne viimast tänavust koolihommikut õe juurde. Kõrreke keetis koogi kõrvale kohvi ning rääkis emakeele proovikeksamist. Mina ning peigmehe ema, kes samuti jõuluks koju oli saabunud, kuulasime huviga. Pärast resümeeris Väikevend: te olete selles mõttes ühtemoodi, et naerate samade asjade üle.

Koolis jagati tunnistusi, vähemalt põhikoolijütsidel – nagu Väikevend meil ju ka on. Jõulupeod olid juba eelmistel päevadel peetud. Pealelõunal kütsin kodus maja, Väikevend läks jalgpallitrenni, Suur Vend endise klassivenna sünnipäevale ning ka mina vedasin end patuselt piparkoogise nädala lõpetuseks spordiklubisse. Kui ma tagasi jõudsin, oli Väikevennal külas naabripoiss, ning mulle tehti selgeks, et ta lihtsalt peab meile ööseks jääma, sest /…/. Nojah, kui peab, siis peab. R on tegelikult tore ja südamlik laps, nii et mis seal ikka.

Õhtul saabus härra suuskade ja suurte kohvritega ning võttis vähemalt kütmise üle.

Tütar sai pealelõunal tähelepanuväärse sünnipäevakingi kinnituse näol,  et  tema inglise keele eksam, mille ta siin mõned nädalad tagasi sooritas, päädis tsee-kaks tasemega. Ning lisaks avati samal õhtul kohalike maalikunstnike aastanäitus ning ka tema peika maal riputati üles. Oleme uhked!

Järgmisel päeval sõime Pierre’is  sünnipäevapuhust lõunat. Läksin Mammale autoga järele – tal oli olnud just pidulik esmakohtumine tänavuse jõuluhanega. Väikevend jättis piduliku sündmuse puhul telefoni koju ning Suur Vend, kes tundis eelmise õhtu sünnipäevapeost veel kurnatuna, pani selga kraega särgi. Lisaks oli vanaemadel võimalus oma lapselast kiita. Seda tehti südamest, ehkki tõenäoliselt kuulsid nad tsee-kahest alles esimest korda elus.

Mul on nüüd tütar, kes on üheksateist. (Imelik küll – tollest talvest, kui ma tegin professor Piirimäele viimase eksami ning vaatasin telekast Muumitrolle ning ennekõike olin muidugi viimase vindi peal esiklapse ootel – ei tundugi olevat nii väga palju aega möödas.)

Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.

 

Enda omad. Heas ja halvas

Ema, keegi on minu hambapasta vannitoast ära võtnud!

Jutt, nagu selgus, oli eriliselt peenest tuubist, mis tõesti oli mõne aja eest peeglialusele riiulile ilmunud.

Ma ise ostsin selle! See maksis kolm ja pool eurot! Ja mul oli ammu tunne, et keegi veel tarvitab seda!

Lubasin rahalise kahju hüvitada. Süüdlane, kes hambapastatuubiga oli sündmuskohalt lahkunud, oli ilmselt Suur Vend, kes läks kooliõe poole ööbimisega peole.

Jajah. Kümme aastat tagasi võis olla küsimus selles, kes oli teise mänguasja tuuri pannud või teise kommid ära söönud.

Tütar muutus siiski rahulikuks, hoolimata tõsiasjast, et oma peent hambapastat ta tõenäoliselt enne hommikut ei näe.

Mõni kuritöö jääb siiski lahendamata ka.

Näiteks tolmuimeja. Avastasin eile, et keegi oli ära võtnud tolmuimeja koti, kuid polnud uut sisse pannud ning tolmuimejat oli kotitult kasutatud. Asi päädis sellega, et läksin õhtul uut ostma, sest vana töötas küll puhastatult ja kotiga mõnda aega, kuid siis kuumenes totaalselt üle ning jõud rauges.

Vanem poeg ütles, et tema vana kotti ära ei võtnud. Kõrreke, kes põhimõtteliselt on samuti kotivahetussuutlik, ütles, et tema pole seda ammu teinud. Mina ka ei teinud, ausõna.

Lisaks oli kogu selle tolmuimeja-teema keskele haakinud end teema Väikevend. Kes oli eile kahe-kolme ajal pealelõunal läinud sõpradega paariks tunniks staadionile jalkat mängima. Rulaga. (Iga kord, kui ta rulaga koduväravast kaugemale läheb, tunneb mu kanaemasüda hirmu.)

Kell kaheksa polnud ta veel koju jõudnud. Telefonile ei vastanud. Kuid, nagu selgus, oli mu telefonil vastamata kõne tundmatult numbrilt. Loomulikult teab kanaemasüda sellepeale kaljukindlalt, et ta laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet. Kas sina suudad minna tolmuimejat ostma, kui su laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet?

Läksin staadionile. Peale mõningast ostmist tuvastasin neoonroheliste tossude järgi oma poja. Rula ja seljakott telefoniga olid eemal. Viisin lapse autoga koju. Laps ütles, et tema ei teagi, kuidas tolmuimeja kotti vahetatakse.

Seejärel läksin ostsin uue tolmuimeja. Väga kallist ei julgenud valida. Meil võib siin ju kõike juhtuda.

Uus tolmuimeja mõjus nii inspireerivalt, et Väikevend koristas oma toa täiesti vabatahtlikult ja erilise põhjalikkusega. (Voodi alt ka imesin!)

Õhtu Mammaga

Muud sa ei tee, kui käid kontsertitel ja loed ajalehti! torises omal ajal Papa Mammaga. Nojah. Ei saa just päriselt öelda, et Papa oleks eksinud – kuigi Mamma luges (ja loeb praegugi) väga palju ka raamatuid, vaatab telekast innukalt ja emotsionaalselt spordivõistlusi ning armastab ja kardab maailmas üle kõige arste. Ja kasse ta ainult armastab.

Praegu on küll tervis pisut parem, nii et sõitsin täna enne poolt seitset Mamma maja ette, võtsin ta peale ning läksime kontserdile. Pianist M.P karjäärile on Mamma innukalt ning kogu südamest kaasa elanud (nagu ka tema vanemate ja vanavanemate käekäigule, loomulikult). Jõime tassi kohvi ning sõime kumbki ühe trühvelkommi (nagu vist lapsest peale Mammaga koos kontserdil või teatris olles).

Repertuaar oli vanamoeline ja kaunis – mängiti Debussy’d, Lembat ning Chopini. Neist eriti Eesti helilooja oli väga tore ja emotsionaalne üllatus. Lisaks kohtus Mamma kontserdil ka paljude oma vanade tuttavatega, sealhulgas eluaegse parima sõbranna E-ga, kellega nad vaheajal muljeid vahetasid – seda sama innukuse ja emotsiooniga, mis on Mammale iseloomulik lemmiksportlastele kaasa elades. (Kõlapildiga jäädi rahule, samuti repertuaarivalikuga – kuigi, nagu ma mõistan, ei kuulunud esimene helilooja just E lemmikute hulka – Mamma omade hulka aga küll. Üksmeelel oldi aga selles, et ehkki tehniliselt väga hea, jääb pianistil sära siiski väheks.)

Minule sobis kõik väga hästi. Lisalugudena mängitud kaks Chopini valssi veel eriti. (Tead, et seda kutsutakse Koerasabavalsiks, müksas mind Mamma neist viimase ajal.)

Koju sõites läksime tee pealt poest läbi (kassitoit, mis muu).

Ma mäletan Lembat, rääkis Mamma. Me tegime E-ga konssi sisseastumiseksameid, kuuekümne kolmandal, kui ta kohmitsedes trepist alla tuli. Sama aasta lõpul oli ta surnud, oli juba vana mees.  Konss oli siis ühel kodanlikul ajal ehitatud kortermajas, kõrged laed ja suured trepid, igal pool olid vannitoad. Eksamite vahepeal lasi üks koristaja meid ühte vannituppa. Istusime siis E-ga vanni serval. 

Küsisin veel, et kas tal (pangapunktide eest tellitud) Õl ka juba käib. Jah, käib küll, vastas Mamma. Ma ei kujutanud ette – seni olin lugenud mõnda üksikut, mida E-M /vana naaber/ mulle mõnikord lugeda tõi – ma ei kujutanud ette, et seal on niisugune jama. Aga väga huvitav!