Õhtu Mammaga

Muud sa ei tee, kui käid kontsertitel ja loed ajalehti! torises omal ajal Papa Mammaga. Nojah. Ei saa just päriselt öelda, et Papa oleks eksinud – kuigi Mamma luges (ja loeb praegugi) väga palju ka raamatuid, vaatab telekast innukalt ja emotsionaalselt spordivõistlusi ning armastab ja kardab maailmas üle kõige arste. Ja kasse ta ainult armastab.

Praegu on küll tervis pisut parem, nii et sõitsin täna enne poolt seitset Mamma maja ette, võtsin ta peale ning läksime kontserdile. Pianist M.P karjäärile on Mamma innukalt ning kogu südamest kaasa elanud (nagu ka tema vanemate ja vanavanemate käekäigule, loomulikult). Jõime tassi kohvi ning sõime kumbki ühe trühvelkommi (nagu vist lapsest peale Mammaga koos kontserdil või teatris olles).

Repertuaar oli vanamoeline ja kaunis – mängiti Debussy’d, Lembat ning Chopini. Neist eriti Eesti helilooja oli väga tore ja emotsionaalne üllatus. Lisaks kohtus Mamma kontserdil ka paljude oma vanade tuttavatega, sealhulgas eluaegse parima sõbranna E-ga, kellega nad vaheajal muljeid vahetasid – seda sama innukuse ja emotsiooniga, mis on Mammale iseloomulik lemmiksportlastele kaasa elades. (Kõlapildiga jäädi rahule, samuti repertuaarivalikuga – kuigi, nagu ma mõistan, ei kuulunud esimene helilooja just E lemmikute hulka – Mamma omade hulka aga küll. Üksmeelel oldi aga selles, et ehkki tehniliselt väga hea, jääb pianistil sära siiski väheks.)

Minule sobis kõik väga hästi. Lisalugudena mängitud kaks Chopini valssi veel eriti. (Tead, et seda kutsutakse Koerasabavalsiks, müksas mind Mamma neist viimase ajal.)

Koju sõites läksime tee pealt poest läbi (kassitoit, mis muu).

Ma mäletan Lembat, rääkis Mamma. Me tegime E-ga konssi sisseastumiseksameid, kuuekümne kolmandal, kui ta kohmitsedes trepist alla tuli. Sama aasta lõpul oli ta surnud, oli juba vana mees.  Konss oli siis ühel kodanlikul ajal ehitatud kortermajas, kõrged laed ja suured trepid, igal pool olid vannitoad. Eksamite vahepeal lasi üks koristaja meid ühte vannituppa. Istusime siis E-ga vanni serval. 

Küsisin veel, et kas tal (pangapunktide eest tellitud) Õl ka juba käib. Jah, käib küll, vastas Mamma. Ma ei kujutanud ette – seni olin lugenud mõnda üksikut, mida E-M /vana naaber/ mulle mõnikord lugeda tõi – ma ei kujutanud ette, et seal on niisugune jama. Aga väga huvitav!

Advertisements

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Pühast heegelnõelast, vahedast merest ja Nataša esimesest ballist

Oeh, missugune nädal! Ja lõppes kah alles, kuigi on reede õhtu ja kell üheksa läbi. Sest ma käisin klassiõhtul. (Ja arvake, kas ma pääsesin mannekvintšällandžist või ei. Ma üritasin vaikselt vaheruumi hiilida (ja lootsin, et nad ei pane tähele), aga kus sa. Õõõpetaja, me ootame teid! kostus nõudlikul, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.)

Väikevend seevastu elas läbi järjekordse üliintensiivse nädala. Esmaspäeval trennis kukkus trepil, teisipäeva ja kolmapäeva lonkas (aga koju ma ei jätnud, sest neid kojujäämisi on viimasel ajal kuidagi rohkesti saanud). Sel nädalal oli niigi eelmise nädala matemaatika töö vaja järele teha – möödunud nädalal oli nimelt zooloogiaringi väljasõit. Ja siis uurisime veel loodusõpetuse jaoks koos kodus meresid ja järvi.

Aasovimeri, Mustmeri, Kaspiameri, pani Väikevend usinalt kirja.

Ei, Väikevend, sa pead selle mere lahku kirjutama.

Vahe meri saigi järgmiseks kirja. Nii et ei saa öelda, et ta õppust ei võta.

Täna hommikul, kui mina võtsin veel viimaseid lonkse hommikukohvi oma Ilusat-päeva-tubli-doonor!-tassist, meenus Väikevennale, et täna oli vaja kaasa võtta heegelnõel.

Minul seda pole, ütles Kõrreke, kes oli allakorrusele ilmunud pidulikus kleidis ja punastes sukkpükstes – vaatepilt, mille peale Väikevend tõstis mõlemad pöidlad.

Mina vastu ootusi siiski leidsin ühe. Olime juba viimasel minutil (või isegi pisut hiljem) autosse istunud, kui Väikevennale meenus, et heegelnõel jäi söögituppa lauale. Eks ta läks ja tõi selle ära. Me siiski jõudsime, ehkki suhteliselt viimasel minutil.

Teisel vahetunnil otsis mu pojanatt mu üles.

Emps, heegelnõel jäi autosse!

Lõpuks selgus käsitöötunnis, et  täna tutvuti hoopis näppudega heegeldamise tehnikaga.

Kõrreke, nagu juba öeldud, tegeleb meil ilus olemisega. Homme läheb ta ballile! Kleidi, kingad, ridiküli, pitskindad ja punase huulepulga sai ta minult peatselt saabuva sünnipäeva kingitusena. (Pärlitega õlasalli ostsin ka, aga selle kohta leppisime kokku, et vajadusel võin ka mina seda laenata.) Tähendab, ballil on ta ju varem ka käinud, aga orkestris mängimas. Seekord siis teisiti, ja ma saan aru, et hetke palavaim küsimus, mida nad kavaleriga arutavad, on asjaolu, et mis kell tuleb minna kohale, kui uksed avatakse kell x ja avavalss on kell y.

Me oleme kõik väga põnevil.

Suur Vend aga, kelle elus nii triviaalsed teemad päevakorral pole, lõpetas ootamatult viisaka tunnistusega oma esimese trimestri. Mängib nii virtuaalset kui pärisjalgpalli ja on kõige järjekindlam kasside kasvatamise küsimuses.  Nii et mõni meist on ikka tubli ka.

Täiesti tavalised päevad

Kas see tähendabki keskiga, kui tunned, et eluga rahul olemiseks on nii vähe vaja?

Et oli tore nädalavahetus – kinoskäigu – no ikka need fantastilised elukad, mis muud! – , sõprade, suviste reisiplaanide ja pühapäevaõhtuste pannkookidega.

Täna oli jälle päev, kus ei juhtunud midagi erilist – Väikevend on kaotanud ära oma korvpallisärgi, kuid selle leiab ehk homme trenni minnes üles. Suur Vend sai matemaatikas nelja ning poetas väärika asjalikkusega möödaminnes – ma lähen täna jalgpalliklubi koosolekule ja ei tea, millal tulen. (Tegelikult ei tulnudki nii väga hilja.) Väikevennaga õppisime koos saksa keele sõnu. Siis näitas ta mulle emakeeleharjutust, kus olid liitsõnad ja nendega lausete tegemine. Esimese näitelausena torgatas mu lapsukesele Emal oli jalaseen. (Pärast, kui olime end mõlemad oimetuks naernud, tuli siiski pähe ka lause kadekops Mardist.) Kuna Väikevenna telefon oli remondis, siis võttis ta õhtujutuks muheda Karnevali ja kartulisalati ja on selle kahe õhtuga ka läbi lugenud.

Kõrreke helistas just hetk peale seda, kui olin telefoni välja otsinud, arvates, et küllap Kõrreke helistab, kui teater (Othello) lõppeb. Nii oligi. Viisin ta sõbranna – temal oligi pilet üle olnud – koju. Tee peal arutlesime, kellele küll tehakse tragöödiaid. Mina ka ei tea. Kõrreke rääkis oma lapsus linguatest – kui ta polnud päris kindel, kas öelda hurmav või lummav, tulnud välja hoopiski lurmav. Naersime jälle südamest.

Ah jaa, Mamma ja tema kass Sabaga käisin loomaarsti juures. Kui Mamma jaoks on maailmas üldse inimesi, kes on veel lugupidamist väärivamad kui arstid, on need loomaarstid. (Eriti väikeloomade arstid, kelle hoole all on kassid.) Kass Saba sai oma vaktsiini ja kräunus autos võrdlemisi õudse häälega. Mamma arvates oli see väga armas ja loomaarst ülimalt osav. Mammal oli minu jaoks valmis pandud purgike seeni, raamat (kassist, Kõrrekese jaoks) ning kotike isekuivatatud piparmündiga.

Tänane piparmünditee maitseb kuidagi eriliselt hea.

Ajaloolised sündmused

Loomulikult juhtuvad kõik ajaloolise tähtsusega asjad ühekorraga. Esmalt oli laupäev päev, mil Mamma sai seitsekümneviieseks. See oli ette teada muidugi juba 1941. aastast saadik. Teisalt oli see päev, mil meie tsunftis oli suur väljanäitus. See on meil üle aasta. Ning kolmandaks saime Kõrrekesega näha Suurt Venda eakate sugulastega vestlemas. Seda me ette näha ei osanud, aga see-eest ei unusta kunagi.

Mamma mõtles ja muretses pikalt. Ega tal neid eakaaslasi enam nii väga palju ju polegi. Aga sugulasi, naabreid, eluaegne parim sõbranna ning kass on ju kõik olemas. Toitude tellimisel ühendasime jõud – Mamma vaatas oma kodus kataloogist, mina tellisin netist. Vana töökaaslane küpsetas pirukad ja tort pidi tulema linna esinduskohvikust. Ning et mina olin pealelõunani oma väljanäitusel, sai espetsiaalselt härra välismaalt kohale palutud, kes kogu tavaari aitas tuua.

Kõik kutsutud tulid kohale. Eakad sugulased koguni pool tundi varem, nii et Mamma polnud jõudnud veel õieti riideidki vahetada. Nad olid selgitanud, et taksoga, sellepärast. Kõige eakam proua hakkas ringi tuustima ja selgitama, kuidas kõik asjad peavad käima. Mamma tundis end vist pisut abitult ja kass otsustas põgeneda ülakorrusele.  Siis tuli külalisi juurde ning aktiivne proua taandus pisut. Tehti ühispilt, joodi vahuveini ja lauldi Ta elagu, ta elagu! Väikevend polnud seda laulu kunagi kuulnud. Kõik lapsed pidid vastama küsimustele mis klassis?, mis koolis?, mis trennis?, mis pill? Nad siis vastasid tükk aega. Meie Kõrrekesega nautisime täiega eaka sugulasproua dialoogi Suure Vennaga. Viimane üritas säilitada oma väärikust, põrnitsedes süvenenult oma telefoni. (Mamma juures on kõik sajaprotsendiliselt  wifi-vaba.) Võimalusel vastas ta ühesilbiliste sõnadega. Lõpuks tundusid mõlemad vestlusest päris kurnatud.

Ja nagu sellest veel vähe, pühapäeval käisime koos poes ning Suur Vend tabas meid maiustusteriiuli juures – nii Kõrreke kui Väikevend olid soovinud sõpradele šokolaadi – arutlemas, kas Suurel Vennal pruuti on. Ei olnud, nagu ta ise kinnitas. See-eest oli ta ostnud endale uue jalgpalli.

Muidu läheb meil kenasti, ainult et suurematel lastel hakkab lähenema trimestri lõpp. Pilk hinnetelehele pole paljulubav. See-eest esineb hetki, kui isegi Suurt Venda võib näha õpikuga.

Mamma olevat samuti oma kassiga ära leppinud ning jäi oma juubelipidustustega igati rahule.