Kuidas lõppes september ja algas oktoober

Esimene koolikuu on küll kiirelt kuhugi kadunud! Päikest on olnud rohkesti, aga kuu lõpus on ilmad jahedamad – viimati seenel käies kandsin kindaid.

Seenemetsas jalutades sain esmalt telefonikõne vanemalt pojalt. (Ema, kas sa kaitsmed pesid ära? Kus nad on?)

Seejärel nooremalt pojalt. (Ema, kus mu rahakott on?)

Seejärel vanemalt pojalt, kes naases mängult ning oli võtme maha unustanud.

Ega midagi. Korv oli täis ja seenemetsast koju saab umbes poole tunniga. (Seenekorvi viisin pärast Mammale. Mulle sobib selline tööjaotus väga. Ja Mamma on ka rahul.)

Järgmisel päeval helistas Kõrreke ja ütles, et tuleb ennelõunal mantlile järele.

Kui ta õhtuks polnud jõudnud, olin väga mures. Kas mu lapsega on ikka kõik korras? Kindlasti on midagi juhtunud! Ema, kas sa ei tunne Kõrrekest? küsis Suur Vend ja naeris.

Kõrrke koos peikaga saabusid, kui õunakook ja piparmünditee valmis olid. Kõik mu lapsed võiksid kogu aeg laua taga istuda. Süda, teate, on kohe rahul.

Oktoober algab muusikapäevaga ja see tähendab muidugi kontserte. Klassi viisin kontserdimajja, kus võluvad noored muusikud esinesid unustamatule publikule. Ei, kohale toodud eri vanuses lapsed käitusid korralikult, eks kõigile olid sõnad peale loetud. Aga kohalikud pensionärid võtsid üritusest viimast. Vähe sellest, et dressides ja jopedes on ju igati mugav otse turult kontserdimajja tulla (ja kes see viitsib siis neid garderoobi viia!), kaks prouat olid kohal koos koeraga. (Ei, polnud hullu, ta haukus ainult palade vahel.) Osade vahel plaksutamist pole vaja mainidagi. Või seda, kui minu taga istuv proua hetk peale loo algust valju häälega minult küsis, kas teie kuulsite, mida nad mängivad? Hea, et Mamma ei tulnud (nagu tal algselt plaanis oli) tal on niigi tervisega probleeme. Aga kava oli tore ja emotsionaalne, ei tulegi ette, et oleksin näiteks Kuupaistesonaati niimoodi kontserdil kuulanud.

Õhtul käisin Kõrrkese muusikakutsekoolis kontserdil. Seal on teatavasti maailma ilusaim kontserdisaal, mis oli sedakorda rahvast puupüsti täis. Kontsert ise oli täiesti maagiline. Kõrrekesest nägin ainult pilliotsa (nagu ikka), aga soolodes oli teda mitmel korral kuulda.  Isegi Mamma, keda seekord miski – peaaegu – häirimas polnud (ei tea, esimeses pooles oli see repertuaar kuidagi ühetaoline…) jäi üldjoontes siiski rahule. Minu arvates oli kõik lummav! Eriti Pärdi Fratres ja siis Griegi klaverikontsert.

Kui ma Mamma koju viisin, pani Mamma mulle seenepurgid kaasa.

 

Advertisements

Enda omad. Heas ja halvas

Ema, keegi on minu hambapasta vannitoast ära võtnud!

Jutt, nagu selgus, oli eriliselt peenest tuubist, mis tõesti oli mõne aja eest peeglialusele riiulile ilmunud.

Ma ise ostsin selle! See maksis kolm ja pool eurot! Ja mul oli ammu tunne, et keegi veel tarvitab seda!

Lubasin rahalise kahju hüvitada. Süüdlane, kes hambapastatuubiga oli sündmuskohalt lahkunud, oli ilmselt Suur Vend, kes läks kooliõe poole ööbimisega peole.

Jajah. Kümme aastat tagasi võis olla küsimus selles, kes oli teise mänguasja tuuri pannud või teise kommid ära söönud.

Tütar muutus siiski rahulikuks, hoolimata tõsiasjast, et oma peent hambapastat ta tõenäoliselt enne hommikut ei näe.

Mõni kuritöö jääb siiski lahendamata ka.

Näiteks tolmuimeja. Avastasin eile, et keegi oli ära võtnud tolmuimeja koti, kuid polnud uut sisse pannud ning tolmuimejat oli kotitult kasutatud. Asi päädis sellega, et läksin õhtul uut ostma, sest vana töötas küll puhastatult ja kotiga mõnda aega, kuid siis kuumenes totaalselt üle ning jõud rauges.

Vanem poeg ütles, et tema vana kotti ära ei võtnud. Kõrreke, kes põhimõtteliselt on samuti kotivahetussuutlik, ütles, et tema pole seda ammu teinud. Mina ka ei teinud, ausõna.

Lisaks oli kogu selle tolmuimeja-teema keskele haakinud end teema Väikevend. Kes oli eile kahe-kolme ajal pealelõunal läinud sõpradega paariks tunniks staadionile jalkat mängima. Rulaga. (Iga kord, kui ta rulaga koduväravast kaugemale läheb, tunneb mu kanaemasüda hirmu.)

Kell kaheksa polnud ta veel koju jõudnud. Telefonile ei vastanud. Kuid, nagu selgus, oli mu telefonil vastamata kõne tundmatult numbrilt. Loomulikult teab kanaemasüda sellepeale kaljukindlalt, et ta laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet. Kas sina suudad minna tolmuimejat ostma, kui su laps lebab teadvusetult haiglas/on röövitud ning tema eest tahetakse esitada lunarahanõuet?

Läksin staadionile. Peale mõningast ostmist tuvastasin neoonroheliste tossude järgi oma poja. Rula ja seljakott telefoniga olid eemal. Viisin lapse autoga koju. Laps ütles, et tema ei teagi, kuidas tolmuimeja kotti vahetatakse.

Seejärel läksin ostsin uue tolmuimeja. Väga kallist ei julgenud valida. Meil võib siin ju kõike juhtuda.

Uus tolmuimeja mõjus nii inspireerivalt, et Väikevend koristas oma toa täiesti vabatahtlikult ja erilise põhjalikkusega. (Voodi alt ka imesin!)

Õhtu Mammaga

Muud sa ei tee, kui käid kontsertitel ja loed ajalehti! torises omal ajal Papa Mammaga. Nojah. Ei saa just päriselt öelda, et Papa oleks eksinud – kuigi Mamma luges (ja loeb praegugi) väga palju ka raamatuid, vaatab telekast innukalt ja emotsionaalselt spordivõistlusi ning armastab ja kardab maailmas üle kõige arste. Ja kasse ta ainult armastab.

Praegu on küll tervis pisut parem, nii et sõitsin täna enne poolt seitset Mamma maja ette, võtsin ta peale ning läksime kontserdile. Pianist M.P karjäärile on Mamma innukalt ning kogu südamest kaasa elanud (nagu ka tema vanemate ja vanavanemate käekäigule, loomulikult). Jõime tassi kohvi ning sõime kumbki ühe trühvelkommi (nagu vist lapsest peale Mammaga koos kontserdil või teatris olles).

Repertuaar oli vanamoeline ja kaunis – mängiti Debussy’d, Lembat ning Chopini. Neist eriti Eesti helilooja oli väga tore ja emotsionaalne üllatus. Lisaks kohtus Mamma kontserdil ka paljude oma vanade tuttavatega, sealhulgas eluaegse parima sõbranna E-ga, kellega nad vaheajal muljeid vahetasid – seda sama innukuse ja emotsiooniga, mis on Mammale iseloomulik lemmiksportlastele kaasa elades. (Kõlapildiga jäädi rahule, samuti repertuaarivalikuga – kuigi, nagu ma mõistan, ei kuulunud esimene helilooja just E lemmikute hulka – Mamma omade hulka aga küll. Üksmeelel oldi aga selles, et ehkki tehniliselt väga hea, jääb pianistil sära siiski väheks.)

Minule sobis kõik väga hästi. Lisalugudena mängitud kaks Chopini valssi veel eriti. (Tead, et seda kutsutakse Koerasabavalsiks, müksas mind Mamma neist viimase ajal.)

Koju sõites läksime tee pealt poest läbi (kassitoit, mis muu).

Ma mäletan Lembat, rääkis Mamma. Me tegime E-ga konssi sisseastumiseksameid, kuuekümne kolmandal, kui ta kohmitsedes trepist alla tuli. Sama aasta lõpul oli ta surnud, oli juba vana mees.  Konss oli siis ühel kodanlikul ajal ehitatud kortermajas, kõrged laed ja suured trepid, igal pool olid vannitoad. Eksamite vahepeal lasi üks koristaja meid ühte vannituppa. Istusime siis E-ga vanni serval. 

Küsisin veel, et kas tal (pangapunktide eest tellitud) Õl ka juba käib. Jah, käib küll, vastas Mamma. Ma ei kujutanud ette – seni olin lugenud mõnda üksikut, mida E-M /vana naaber/ mulle mõnikord lugeda tõi – ma ei kujutanud ette, et seal on niisugune jama. Aga väga huvitav!

Õndsad hetked

Kodus on hetkel vaikne. Või kuidas võtta. Aiast kostub muruniiduki hääl ja mu enda arvutis mängib jaapani löökpillimängija. Siiski.

Tütar sõitis ühega oma ma-ei-tea-mitmest puhkpilliorkestrist konkursile Šveitsi. Nii palju, kui mu laps on mulle teada andnud, on Zürichis +30°C, konkursil on saadud hõbediplom ning laps ise on õnne tipul, olles avastanud vanalinnast viiekorruselise muusikapoe.

Väikevend organiseeris seevastu enesele külaskäigu oma lemmiksugulase, tädi T juurde Tallinnasse. Tädil (tehniliselt võttes küll vanatädil) on kolm koera ja kaks kassi ning ka mu noorim  on loomulikult eluga ülimal määral rahul.

Enne pealinna sõitu vestlesime lapsega ka tulevikust. Väikevend nimelt küsis, mida tähendab kihlatud. Mõistnud asja sisu, küsis ta edasi sõrmuse kohta. Ütlesin, et jah, et on komme, et mees kingib naisele sel puhul sõrmuse. Briljandiga.

See on vist päris kallis, arvas Väikevend. Ma arvan, et ma ei võta endale tulevikus naist, vaid ainult koerad. 

Nii et võib öelda, et Väikevend harjutab praegu tulevaseks eluks.

Suur Vend puhkab. See tähendab peamiselt küll arvutit, staadioni ja play stationit, aga üllatuslikult ka täiesti vabatahtlikku muruniitmist (see aasta on esimene, kus pole vaja isegi meelde tuletada), nõudepesumasina tühjendamist ja muidu mõistlikku ülalpidamist.

Mina käisin eile Mammaga suurepärasel kontserdil Jaani kirikus. Isegi Mamma, kel enamasti alati on kõigi ja kõige kohta mõni kriitiline märkus, ütles vaid ühe sõna: Täiuslik! Kuulake ise!

Muidu… ei teegi nagu eriti midagi. Triigin ja teen süüa ja kord sõitsin metsa seenele. (Seeni oli, aga olid väikesed.) Rõõmsa avastusena tõdesin, et ka Suur Vend sööb üle mitme aasta kukeseeni. Mul on lugemisjärge ootamas kolm raamatut ja on raske otsustada, missugune neist esimesena ette võtta – kas Matsin, Hargla või Pärdi.

Linnas on tegelikult laat, aga sain oma rahvamassidoosi ilmselt laulupeol kätte. Õnne jaoks piisab ka päikesest, vaikusest ja võimalusest lasta kasse uksest sisse ja välja.

Pühast heegelnõelast, vahedast merest ja Nataša esimesest ballist

Oeh, missugune nädal! Ja lõppes kah alles, kuigi on reede õhtu ja kell üheksa läbi. Sest ma käisin klassiõhtul. (Ja arvake, kas ma pääsesin mannekvintšällandžist või ei. Ma üritasin vaikselt vaheruumi hiilida (ja lootsin, et nad ei pane tähele), aga kus sa. Õõõpetaja, me ootame teid! kostus nõudlikul, vastuvaidlemist mitte sallival toonil.)

Väikevend seevastu elas läbi järjekordse üliintensiivse nädala. Esmaspäeval trennis kukkus trepil, teisipäeva ja kolmapäeva lonkas (aga koju ma ei jätnud, sest neid kojujäämisi on viimasel ajal kuidagi rohkesti saanud). Sel nädalal oli niigi eelmise nädala matemaatika töö vaja järele teha – möödunud nädalal oli nimelt zooloogiaringi väljasõit. Ja siis uurisime veel loodusõpetuse jaoks koos kodus meresid ja järvi.

Aasovimeri, Mustmeri, Kaspiameri, pani Väikevend usinalt kirja.

Ei, Väikevend, sa pead selle mere lahku kirjutama.

Vahe meri saigi järgmiseks kirja. Nii et ei saa öelda, et ta õppust ei võta.

Täna hommikul, kui mina võtsin veel viimaseid lonkse hommikukohvi oma Ilusat-päeva-tubli-doonor!-tassist, meenus Väikevennale, et täna oli vaja kaasa võtta heegelnõel.

Minul seda pole, ütles Kõrreke, kes oli allakorrusele ilmunud pidulikus kleidis ja punastes sukkpükstes – vaatepilt, mille peale Väikevend tõstis mõlemad pöidlad.

Mina vastu ootusi siiski leidsin ühe. Olime juba viimasel minutil (või isegi pisut hiljem) autosse istunud, kui Väikevennale meenus, et heegelnõel jäi söögituppa lauale. Eks ta läks ja tõi selle ära. Me siiski jõudsime, ehkki suhteliselt viimasel minutil.

Teisel vahetunnil otsis mu pojanatt mu üles.

Emps, heegelnõel jäi autosse!

Lõpuks selgus käsitöötunnis, et  täna tutvuti hoopis näppudega heegeldamise tehnikaga.

Kõrreke, nagu juba öeldud, tegeleb meil ilus olemisega. Homme läheb ta ballile! Kleidi, kingad, ridiküli, pitskindad ja punase huulepulga sai ta minult peatselt saabuva sünnipäeva kingitusena. (Pärlitega õlasalli ostsin ka, aga selle kohta leppisime kokku, et vajadusel võin ka mina seda laenata.) Tähendab, ballil on ta ju varem ka käinud, aga orkestris mängimas. Seekord siis teisiti, ja ma saan aru, et hetke palavaim küsimus, mida nad kavaleriga arutavad, on asjaolu, et mis kell tuleb minna kohale, kui uksed avatakse kell x ja avavalss on kell y.

Me oleme kõik väga põnevil.

Suur Vend aga, kelle elus nii triviaalsed teemad päevakorral pole, lõpetas ootamatult viisaka tunnistusega oma esimese trimestri. Mängib nii virtuaalset kui pärisjalgpalli ja on kõige järjekindlam kasside kasvatamise küsimuses.  Nii et mõni meist on ikka tubli ka.