Ajakadu

Nomaiteaginüüd.

Kuu on läbi saanud nii, et nagu ei märganudki. Kõik maikuu kohustuslikud verstapostid (emadepäev, tänuüritused, hooaja lõppkontsert, lõpetuseks sõbranna sünnipäev) on muidugimõista eeskujulikult läbitud, lisaks ka boonusena klassireis Piiterisse.

Aga ikkagi imelik on vaadata, et sirel maja ees hakkab juba närtsima ning samuti oli võõrastav kalendris lehte keerata.

Aga muidu. Peterburis olin käinud lapsena, kaheksakümnendatel. Mälupildis olid losside baroksed sinikuldsed fassaadid, ilmselt Kesk-Aasiast pärit lõhnad Peterburi turul (äärmiselt intensiivne lõhnamälestus, midagi samaväärset pole kunagi hiljem kogenud) ning lõputud antiikmütoloogiaainelised (minu toonane kirglik armastus!) marmorkujud Ermitaažis. (Viimase puhul meenub Mamma tulutu püüd mind ka postimpressioniste vaatama viia – ma ei allunud ta provokatsioonile ning jäin truuks marmorjumalatele.) On ka kuldne toidumälestus – kui küsisime Mammaga einelauas viinerite söömiseks nuga, tegi teenindaja suured silmad: kas te tahate midagi lõigata? (Muide, nuga meile leiti. Seesama teenindaja hõikas üle saali Vassiljevna! Too neile nuga, nad tahavad midagi lõigata!)

20190524_135845

Täpselt nagu sinikuldsest mälupildist. Ainult veel värvikam

20190524_133321

20190525_122124

Jälle üks aed, kuhu ei saa minna. Otsekui Alice’iga Imedemaal (tegelikult Ermitaažis)

Seekord olin ju põhimõtteliselt tööl, nii et postimpressionistid jäid ka tänavu nägemata. (Kõlab nagu põhjus tagasi minna.) Eks said kõik needsamad klassikalised kohad läbi käidud. Väga ootamatu ja meeleolukas oli kohata oma endisi õpilasi – üht Rembrandti Kadunud poja ja teist Peterhofi purskkaevude juures. Venelased jumaldavad minu hinnangul kahte asja – tsaariperekonda ja oktoobrirevolutsiooni (oleks justkui loogiline, et nad neist kahest ühe välja valiksid, sest üks sai ju teisele hukatuslikuks…) Bütsantslikult külluslik maitse kombineeritud barokiga on igal juhul vaatamist väärt. Ja restaureeritud Aurora paistis öisel paadisõidul mööda Neeva jõge vägagi maaliline. 

20190526_003357

Öine Neeva

Ootamatult äge oli ka rääkida vene keeles (ehkki nooremad teenindajad pakkusid ise ikka agaralt inglist, otsisin ja leidsin mõnuga venekeelseid sõnu. Mõtle, omal ajal sai õpitud keel selgeks nii, et ei pannud justkui tähelegi! Uue sõnagi sain selgeks – расческа (olin nimelt selle maha unustanud ja pidin selle siis reedeõhtusest Peterburist kusagilt leidma.) Igal juhul sain koos kolleegiga kaasas olnud vene keele õpetajalt aktsendita rääkimise eest kiitagi. Ja söögid – hommikune hirsipuder, hiljem täidetud pliinid või borš – väga hea oli kõik! (Noad toodi seekord küsimatagi.)

20190526_140406

Sellist hoiatust pole varem nägema juhtunud.

20190526_140511

Peterhoff. Lihtsalt ilus!

Üldiselt on Venemaal omamoodi tore. Nostalgiline ja eksootiline ühtaegu. Ehk peaks millalgi ikkagi Kuldse ringi ka üle vaatama? Kaasa ostsin vaid maiustusi ning tsaarinnade-raamatu Mamma jaoks. Vene kohukesed (kass Matroškini pildiga) maitsevad nagu kohukesed lapsepõlves (ja Valgevenes).

Nädal peale reisi on läinud nagu unes – tutipäev, koolitus pealinnas, kõige juurde ja vahele olen kenasti jõudnud likvideerida grillpeo jäänused (härra oli siin vahepeal laste juures), pesnud tööstuslikes kogustes pesu, koristanud.

Eile oli üle pika aja vaba päev. See oligi see imelik hetk, kui tuli kalendrilehte keerata ja ma ei saanud äkitselt aru, kuhu oli terve kuu kadunud. Aga samas ütles kalender, et tegu on lastekaitsepäevaga.

Küpsetasin õhtuks pannkooke, ka Kõrreke ja ta peika tulid külla. Väikevend viitsis ekstra poodi kondenspiima järel käia. Kõrreke võitis mind scrabble’is kahe punktiga. Pärast vaatasime veel telekast koos  Dvořáki filmi. Kõrreke kommenteeris muusikat ning tegime üheskoos prognoose sisu osas (mis osutusid tõeseks).  Kõrrekese peika tõi aiast värsket piparmünti ja keetis teed.  Praha tundus imelise linnana, mida kinnitas ka Kõrrekese peika, kes on seal käinud. Suurte lastega on tore.

Üldse on tegelikult tore, ainult aja kadumine ei anna rahu.

 

Küpsistest ja muudest kaunitest kunstidest

Aitäh, et sa mulle küpsiseid jätsid. Võiküpsised on parimad, ütles Väikevend.

Ma tean. See ei olnud kerge, kostis Suur Vend.

Mai on jõudnud pea poole peale.

Väljas on vihmajärgselt värske õhk. Suur Vend on tulnud trennist. Trenniriided on pesumasinas. Sööme vorstivõileibu, joome teed. Ja noh, poisid siis küpsiseid ka.

Poiste poolt emadepäevaks toodud kollased roosid on samuti laual. Laupäeva õhtul oli Suurel Vennal mäng, väljas sadas. (Ma keerasin lilled oma kilekasse, olin ise pusaväel ja sain läbimärjaks, tunnistas ta järgmisel hommikul.)

Kõrreke oli mulle Muumipapaga (minu meesideaal!) kaardi joonistanud – sain selle kätte traditsioonilisel ühisel lõunasöögil Itaalia restoranis. Vanaemadele olid pojengid ja ka Kõrreke tõi neile kimbud gerberatega. (Mamma tõi meile Prisma kilekotis kolm kilo maasikaid ja Vanaema andis lastele raha.) Mamma kurtis, et raviooliportsjonid on liiga suured. Vanaema teatas, et tema on just söönud. Sellegipoolest oli kõik hästi, ka mina sõin koos lastega pizzat. Kõik võtsid magustoitugi. Botaanikaaeda jalutama ei jõudnud, sest poisid kibelesid  koju ja kes pruudi juurde (vähemalt võttis Suur Vend karbi maasikaid pruudi juurde kaasa).

See-eest kutsus Kõrreke mind kinno, vaatasime ära Heade käte filmi. Mis mind filmi juures võlus – lisaks muidugi võrratuile imiknäitlejaile – oli see, kuidas suudeti olla nii vabad hinnangutest. (Sama asi meeldis mulle tohutult ka brittide Ämmaemanda-sarjas. Kui sult ei küsita, mida sa asjast arvad, ja hästi öelda ei saa, siis ole vait. Ma ise alles õpin seda.) Igal juhul olin tütrele tänulik, aeglane ja õnneliku lõpuga Euroopa film, tõesti tore viis emadepäeva õhtut sisustada.

Enne magamaminekut mängisime veel Väikevennaga potkitnoid. Ta võitis mind teist õhtut järjest. (Sellegipoolest, ema, jäi mu poeg džentelmenlikuks tead sa mõningaid vanamoodsaid trikke! No aga need vanamoodsad trikid, mulle tundub, ei aita mind…)

Ning kui ajas veel ettepoole minna, siis reedel käisime kohaliku esindusorkestri hooaja lõppkontserdil. Koos Mamma ja Kõrrekesega ootuspäraselt ning lisaks oli veel Suur Vend pruudiga. Esimeses pooles olnud kaasaegne helilooming polnud päriselt meist kellegi teetass, kuid teises pooles olnud Rimski-Korsakovi  Šeherezade küll. No on kaunid viiuli- ja puhkpillisoolod. Tõeline muinasjutt! (Lisaks sellele pani mu vanem poeg vabatahtlikult selga triiksärgi ja jalga kingad ning arvas, et ma võiks talle ehk isegi viigipüksid osta. Pruut mõjub talle tõesti hästi!)

Homseks on koolikotid pakitud. Ka tänane partiid potkitnoid on mängitud. Ööseks lubab hoovihma – see tähendab, et puhas pesu tuleb tuppa kuivama panna.

(Küpsised on küll täiesti otsas.)

Üks kuu jälle surma ja jõuludeni lähemal

Nõnda siis ütles Irma tädi Vanemuise lavalt, kui me enam vähem kogu suguseltsiga jõuluks ostetud-kingitud piletid lõpuks käiku lasime ning saime teada kõike elust ja armastusest. Kusjuures, kaasa olin olude sunnil võtnud ka Väikevenna. Piletit ostes olin mõelnud ikka vanemale pojale, aga siis polnud tal ju veel pruuti. Kuuldavasti ei lähe ta koolis ilma pruudita sööklassegi (nad käivad eri klassides), nii et seda kohalikku üleelusuurust elu ja armastust ma ei üritanudki lahku viia, ka mitte üheks õhtuks. Väikevend suhtus etendusse rahulikult. No muidugi nad ei sobinud, nad olid ju nii erinevad! ütles ta pärast muljeid kokku võttes.

Korrektsest sissejuhatusest ei tulnud midagi välja, arvatavasti ei tule ka teemaarendusest. No muud polegi kui igavene võitlus kassikarvadega, mõned kultuuriüritused, söögitegemine. Nädalavahetuseti tuleb teinekord ka Kõrreke lõunale, olgu siis peikaga või ilma. (Neil on juba kaks aastat koos oldud, nii et saavad juba ükshaaval söödud küll.)

Pühade ajal sattusin ka kirikusse. Sest ei Kõrreke esines oma kvintetiga. Ka Mamma tuli kuulama. Kiitis tooni ja ansamblimängu.

Kõrrekesega käisime ka pealinnas, Pirosmanit vaatamas, mis oli täpselt nii äge kui teleka kultuurisaates tundus. Tegelikult polnud ma ka Mikkelis varem käinud. Uskumatu inimene! Olin millegipärast arvanud, et tegu on mõne välliseestlasega, aga ei – oma suurepärase kollektsiooni lõi ta oma 99 elatud aasta jooksul Eestis, korjates kokku, ma saan aru, kunsti, mida peeti eri aegadel soovimatuks ja sobimatuks. Baltisakslaste kogudest, kui oli nende äraminek, ja sõna otseses mõttes kopikate eest, kui keegi ei tahtnud omada formalistlikku kunsti, nt Mäge. Ja see ei olnudki nii ammu, viiekümnendatel, peale Stalini surma, nagu ütles ta filmis, mis tehtud kaheksakümnendate teisel poolel. Kõik on perspektiivi küsimus, kas pole.

Tallinnas-käik sisaldas ka mitmeid maitsvaid toite (mõnikord on ikka tore, kui keegi teine teeb sulle söögi valmis), sealhulgas saime kinni panemata vaba laua ka Komeedis. Ei mingit kodujuustukooki – see võib olla küll tervislik, aga no kuulge, selle nimel inimene ju ei ela. Kirssidega beseekoogi nimel võib elada küll.

Õhtu lõppes kontserdiga, kus meile pidi näidatama Netchayevat, Randalut ja Järvit, kuid näidati vaid esimest ja viimast. Kunagine esipianist oli jäänud haigeks ning tema asemel saime noore imelise tšellisti. Me ei kaotanud küll midagi! Teises pooles mängis orkester Beethoveni viiendat – Kõrrekesel on parasjagu sama teos muusikakoolis dirigeerimisel käsil. Ta ütles, et partituur oli kogu aeg silme ees. Mina imetlesin jälle Neeme Järvit – no tõesti imposantne kuju orkestri ees, suvel saab kaheksakümmend. Missugune karisma ja elujõud. Ja kui ta siis dirigendipuldist alla tuli, kõndis ta järsku nagu vana mees.

Järgmisel hommikul helistasin Mammale, et muljeid jagada. Ta kuulas suure huviga, ja ütles, et läheb parasjagu muusikakooli raamatukokku, kuna oli kuulnud, et seal olevat maailma tähtsaim klaveriajakiri. Ega ma inglise keelt küll ei oska, aga nii huvitav!

Koolivaheajal tegin ise igapäevaselt süüa, mõnikord näiteks avastades, et olen lõuna ajal üksi kodus koos potitäie kanasupiga. Aga noh, siis tuleb näituseks Suur Vend pruudi juurest koju, sööb suppi ja räägib juttu. Ning siis jõuab koju ka Väikevend skeitpargist ning sööb samuti suppi. Räägib samuti juttu. Ning kui ma siis veel õhtuks rabarbrikooki teen ning selle kohta kiidusõnu kuulen (tavaliselt avaldatakse meil toidu kohta arvamust siis, kui midagi ei sobi), tunnen, et rohkem polegi vaja. Miks emad end õnnelikult tunnevad, kui lapsed korralikult söövad, on hea küsimus. Kas hea isuga lapsed on näiteks evolutsiooniline eelis?20190425_154314

Vaheaja viimasel päeval, kui olime just söönud kolme juustu pasta, nautisime Kõrrekese toodud peedi ja lavendliga šokolaade ning mängisime lauamängu, helistas murelik onupoeg. Ta ei olnud Mammat kätte saanud. Ma tegelikult ei muretsenud – kui inimene oli viimati läinud inglisekeelset klaveriajakirja lugema, ei ole ju põhjust?

Õhtuse rabarberikoogiga saigi koolivaheaeg läbi. (Või noh, pärast seda aitasin veel Suurel Vennal emakeele arutlust kirjutada.)

Täna sain Mamma kätte. Onupoeg oli kohe ise kohalgi käinud. Mammal oli telefon tühi, nagu arvata oligi. Tal polnud aega pikalt rääkida, raamat (Tõde ja õigus) pooleli ja kohe algamas Plekktrumm. Ainus mure oli kassiga, kes oli lakkunud vahukoort ja selle peale oksendanud.

Noh, nii on meil siis läinud.  Aprill saab homme läbi. Aias troonivad võililled, ilmad on soojad. Näha saab nööril kuivavat pesu, kasse ja õhtuti ka üht siili.

Mais tuleb palju tööd. Ühed kontserdipiletid on ka, nüüd ma juba teadsin, ning ostsin ka Suure Venna pruudi jaoks. (Jõuludeni pole enam tõesti palju jäänud.)

20190425_153033(0)

Ilusad ja huvitavad asjad sel nädalal

Ootamatult tabas mind neljapäeva – tegelikult muidugi reede, nagu Epp ütles –  hommikul naistepäev. Ma olin selle unustanud, kuid kui ma hommikul munavõileiba tegin, saabusid kohalikud härrased kolme roosiga. Suur Vend selgitas, näol tähtis ilme: Nüüd ei tohi ma küll selliseid tähtpäevi unustada.  (Nojah, kuu aega pruudiga – äkki keegi veel ei tea? –  on senini hästi mõjunud, kui mitte arvestada tema pangaarvet.) Hiljem tööl sain veel häid soove ja lilli ning päeva saldoks jäi lisaks kolmele roosile ka üheksa tulpi, pisut šokolaadi, mõningad kallistused ja üks pulgakomm. (Viimase ulatas mulle pidulikult üks viiendas klassis õppiv härrasmees.)

Iseeendale lubasin naiste-(või palga?)päeva puhul uue mopi – vana oli eelmisel nädalal minu raske koorma all murdunud. Võtsin selle ka kohe kasutusse.

Tütre ja ta peika jaoks tähendab nädal kolimist, leidsid ja endale tillukese korteri, kuhu nad eilse seisuga on suurema osa oma asju kohale viinud. Eile aitas neid peika isa, täna lähen mina ja aitan ära kolida basiilikupotid ja peika kaabud. Eilsel õhtul nägin nende pesakese puhtjususlikult ära ka. Juhus seisnes selles, et mulle helistas Mamma, kellel olid käinud külalised. Mamma kurtis, et tal oli üks kook täitsa üle jäänud. (Kana oli ka üle jäänud, aga sellest ma loobusin.) Lubasin koogi ära tuua, kuid siis mõtlesin, et ehk kuluks see kook just kolimisest kurnatud lastele. Lapsed palusid, et ma ostaks ka juust ja tikke ja nii ma siis läksingi. Pisike korter oli täis kaste raamatutega ja osadeks lahti võetud mööblit. Lapsed olid rõõmsad, olid juba seadnud töökorda vinüülimängija (Arvo Pärdi plaat oli parasjagu peal). Jõime sealsamas kastide vahel teed. Tundus, et kodumängimine pakub neile suurt lõbu.

Väikevend seevastu naudib tõelist hiirte pidu – kuna vend on hõivatud küll UPT, küll pruudiga (no ja trennis käib ka endiselt!), siis on tema saanud enamasti vaba voli mängida Suure Venna mängukonsoolis.

Kassid ajavad karva ning võtavad juba mõõduka kestvusega õhuvanne. Kevad pole enam kaugel!

Meie jõulud

Ilus lumine jõululaupäev oli.

Hommikusele surnuaiatiirule sõitsime koos tütre sünnipäeva- ning jõuludepuhusele visiidile saabunud härra, Mamma ning Kõrrekesega. Poisid ei tulnud. Suur Vend väitis, et me läheme liiga vara ning Väikevend, et talle ei meeldi surnuaias. Mis seal ikka. Mamma kõndis natuke omi radu, vahepeal näitas meile aga sugulaste platsid kätte. Meie ring oli pikem, küünlaid oli varuga (kuigi lõpuks, kui härra tuletas meelde onu Kustit, minu lapsepõlve naabrimeest – keda tema ise vaid juttude järgi teab – saidki küünlad otsa. Onu Kustile veel parasjagu jagus.)

Kirikusse jumalateenistusele läksime koos Kõrrekesega, teised ei soovinud. Kirik oli rahvast täis, istekoha saime alles siis, kui ühel seltskonnal sai keset teenistust jumalaarmust küllalt ning nad minema läksid. Nentisime Kõrrekesega, et jumalasulastest isa ja poeg räägivad täpselt sama häälega.

Otse kirikust sõidutas härra meid kõiki Mamma juurde. Ka Kõrrekese peika oli kaasa tulnud. Mamma juures oli kuusk ja hani. Kõrrekesele olin ise eelmisel päeval, kui ta ise härraga suusamägedest alla kihutas, tellitud veganroad ära toonud. Hea ju, kui toidueelistustest olenemata ikka ühe laua taha mahutakse. Toidu kõrvale jõime suviselt Kreeka-reisilt ühes toodud roosat ja punast veini.

Siis tulid kingitused. Loomulikult lauludega (kõige tähelepanuväärsem oli meeskvartett koosseisus härra, Suur Vend, Väikevend ning Kõrrekese peika), luuletustega, plaksuga kätekõverdustega (Väikevend) ning isegi tantsutiiruga (Kõrreke peikaga – valss on neil selge ning tango, saan ma aru, õppimisstaadiumis). Mamma üritas tänavu Küll on tore Miisu vahele jätta, kuid publiku nõudmisel tuli see siiski esitusele. Kõigil oli väga lõbus ning üheskoos said mitmed jõululaulud ära lauldud. (Kui tuli jutuks, et olevat kohti, kus kingituse saab ilma laulu või luuletuseta, võttis maad üksmeelne hukkamõistev pomin. Kes seda enne kuulnud on!)

Kingitused ise olid ootuspärased – täiskavanutele kohv ja šokolaad, aga ka teatripiletid. Väikevenna kingitus sai komplekteeritud tema enda saadetud e-poodide linkide abil (arvutikraam, teadagi). Kõrreke nentis pisukese kadedusega, et raamatu (jalgpallientsüklopeedia näol) sai ainult Suur Vend. (No kuule, loomulikult, ma olen ju kultuuriklassis, nentis viimane.) Aga noh, pole Kõrrekesel häda midagi, oma suure kingituse saavad nad peikaga kätte suvel. Lisaks oli neile akudrell härralt (viimane loodab peenetundelise vihjena selle peale enda oma tagasi saada…) Loomulikult said kõik lapsed ka uue pidžaama, see on kuidagi niimoodi kujunenud ja imelik oleks see traditsioon lõpetada.  Ka mulle oli üllatuskingitus äratuslambikese näol, aga ma ei installeeri seda enne koolivaheaja lõppu.

Magustoiduks olin teinud ka taaskord oreodega kooki. Kook on seni maitsenud kõigile peale härra (kes ei väsi kordamast, et tema eelistaks vahukooretorti).

Peale jõuluõhtut Mamma juures tulid ka Kõrreke ja ta peika meie kõigi suureks rõõmuks meile. Nii et Dixitki võeti lõpuks karbist välja. See on viimase peal äge mäng!

Järgmisel hommikul sõitis alati produktiivne ja tõhus härra juba minema (olles enne veel katlasse tule teinud), Väikevend saalis poole päevani ringi uues laiskloomapildiga pidžaamas, Kõrrekese peika visandas meie kasse, mina tegin hommikuks poolest kõvaks läinud saiast vaesed rüütlid ning teisest poolest soojad juustuvõileivad. Kõik söödi ära. Võtsin suure tassitäie kohvi ning läksin tagasi voodisse lugema.

Nii et kokkuvõttes oli tõeliselt lõbus jõul! 20181224_191359